Rõõmu radu rännates

Klassikaline haridus ei lase ka akadeemilise elu hooajalisi haigusi tõsiselt võtta: töötatakse edasi justkui teises ajas, sest elataksegi teises ajas.

TOOMAS PAUL

Marju Lepajõe jõudis doktoritöö kaitsmiseni 16. märtsil 2018, natuke aega enne surma 4. juulil 2019. Võinuks kirjutada ammu, aga ei hoolinud: töötas Tartu ülikooli raamatukoguhoidjana harulduste ja käsikirjade osakonnas ning aastakümneid lektorina, kõige alama astme õppejõuna. Lepajõe oli aastatel 1989–1991 Leningradis aspirantuuris maailmatasemega klassikalise filoloogi Aleksandr Zaitsevi juures, nagu 1970ndate algul Jaan Unt. Neil vedas väga. Zaitsev pidas hädavajalikuks, et vana keele algkursust õpetaks parim keeletundja, sest kõige tähtsam on algus, kuidas midagi alatakse (lk 438).

Zaitsev oli veendunud, et humanitaarteaduste meetodit on võimalik edasi anda üksnes õpilase-õpetaja pikaaegses koostöös, sest vaimsete nähtuste mõistmiseks vajalikku teadmist ei saa modelleerida ega abstraheerida. Ent publitseerimiseks saab mõned juhtnöörid sõnastada: „Avaldada tuleb ainult siis, kui töös on midagi tõesti uut“, „Avaldada tuleb siis, kui pole võimalik avaldamata jätta“, „On lubamatu ummistada teadusruumi enesekorduse ja ümberjutustuste sõnamassidega“ (lk 435). Neid põhimõtteid on Zaitsevi õpilane Marju Lepajõe järginud. Tema „Roomlaste taltsutamine“, mis on nüüd ilmunud teises trükis (esmatrükk 2012), on esinduslik valik teadlase ettekannetest ja kirjutistest. Janika Päll on kirjutanud kogumikule akadeemilise arvustuse,¹ siinne on tagasihoidlik lugemismulje.

Olen teose suure mõnuga kaks korda läbi lugenud (siiski, jätsin teist korda lugemata ta magistritöö Dares Phrygicusest lk 153–199, sest selle täielikuks mõistmiseks pidanuksin enne lugema läbi kroonika) – tavaliselt ma seda ei tee, sest niigi ootab voodi kõrval virn raamatuid esimest lugemist. Marju tekst on aga nii lahe ja tihe, et sellega tasub tegeleda. Tunnistan, näiteks, et alles tema pani oma suurepärases mini­essees „Sextose sententsidest“ (lk 115–124) minu jaoks paika kristliku eetika spetsiifilisuse. Ta lõpetab arutluse mööndes: „aga see on ainult minu arvamus“ – kuid nüüd on see ka minu. Kõik hakkavad peale valest otsast, aga kuulata tasub kirikuisasid ja nende kaasaegseid paganaid.

Dissidentlik Zaitsev polnud manipuleeritav. Ta rõhutas antiikkultuuri väärtusi, sest klassikalise hariduse üks olulisi efekte on, et see annab vaimse suveräänsuse. Kes süveneb mõtte- ja kultuuripärandisse, sellele on kõik olud ületatud, ka nõukogude olud ei mõju enam, need kaotavad tähtsuse ning inimene teostab ennast tõesti inimesena (lk 440). Klassikaline haridus ei lase ka akadeemilise elu hooajalisi haigusi tõsiselt võtta. Töötatakse edasi justkui teises ajas, sest elataksegi teises ajas: jäädakse oma põhimõtetele ustavaks, antakse rahulikult välja põhjalikult kommenteeritud tõlkeid ning igal sügisel alustatakse käänamise-pööramise õpetamist järgmistele üliõpilastele (lk 445).

Marju Lepajõe elutööst suur osa on tehtud vabas Eestis, aga ta ei minetanud oma kainet ja kriitilist pilku. Läbi raamatu ei väsi ta kordamast, et akadeemilised allikapublikatsioonid ja kommenteeritud tõlked on humanitaarteaduste süda ja südametunnistus. Vastutus nende puhul on kõige suurem ja nende mõju on kõige sügavam ja kestvam, sest tuleb mõelda vähemalt 50 aastat ette – ja ometi ei saa kuigivõrd ette mõtelda. Ta nendib sarkastiliselt, et Eesti Teadusfond ei ole enamasti sellise töö finantseerimisest huvitatud, „eelistades pindmisi projekte, maniküüri ja nahahooldust, sest südant ei ole ju näha“ (lk 414).

Heitlikud ajad filoloogilist kultuuri ei soosi. Marju Lepajõe meelest on meie teaduspoliitika jõudnud ringiga tagasi Mitšurini aegadesse: püütakse ristata ükskõik mida ükskõik millega, et saada mingitki vastupidavat sorti. See võib olla isegi huvitav – seikluslikele natuuridele, kellele ka kümme aastat on talumatult pikk aeg. „Ent humanitaarias on valdkondi, kus projektipõhine tegutsemine on sama viljakas nagu ruutpesiti kartuli mahapanek – sügiseks on parem unustada selle põllu asukoht“ (lk 444).

Just need valdkonnad on humanitaarteaduste alus, s.t kõik, mis puudutab allikaid, sest nii humanitaaria lähe kui ka siht on allikad. Allikaid tuleb säilitada ja isegi mitte sadu aastaid, vaid põhimõtteliselt igavesti; neid tuleb teaduslikus vormis kommenteerituna välja anda ja jälle uuesti välja anda; tuleb ära õppida kõik, mida allika mõistmiseks vaja läheb: keeled, kirjad, mõttesüsteemid nende taga, erinevad loogikad – ja tuleb suuta see teadmine ka järgmisele põlvkonnale edasi anda. Vähim ajaühik selles valdkonnas on inimpõlv. Kui see struktuur on hoitud, siis võib ka projektidega veidi ringi kihutada. Kui seda ei ole, kaotavad projektid mõtte.

Marju Lepajõe leiab ühisjooni üle aegade. Näiteks, rääkides munkluse lätetest, sedastab ta: „Samas elavad meie keskel inimesed, kes on abstinentsi valinud vabatahtlikult, s.t loomuse sunnil. Eelkõige kuulub nende hulka noore intelligentsi tuum – ülikoolide lektorid, kes teevad valdava osa õppetööst, kulutades sellele oma päevad ja ööd, ning kasvatavad oma eeskuju ja eluga üliõpilast – uue Eesti tulevikku. Nad saavad selle töö eest sama suurt palka kui lasteaiakasvatajad. Kui sellist abstinentsi ei toeta usk ega filosoofia (eelistatavalt stoitsism või atomism), siis kurnab inimene üldjuhul oma keha lihtsalt ära“ (lk 111).

Kõige olulisem valdkond on jäetud üksikute inimeste eralõbuks, sest enamasti seda ei osata väärtustada – ETFi aruandes puudub seesuguste tervikväljaannete jaoks nagu Tacituse „Germania“ kirjeldus. „Loomingu Raamatukogu entusiasm niisuguse allika avaldamisel on seetõttu vabastav ja tervistav, väga inspireeriv ja samas tasakaalustav: kui osta Tacituse-vihk värskel suvehommikul tänavakioskist, näib, nagu oleks see kirjutatud eile, ja Eesti tundub olevat piiritute vaimsete võimaluste maa“ (lk 415).

Töö allikatega tähendab antiigi mõttepärandi ja nn surnud keelte korralikku tundmist. Selle kõige õppimine nõuab aga inimeselt peale ande erakordset püsivust ja mingit põhjani ulatuvat huvi. See on pikk, suhteliselt vaevarikas ja tegelikult garantiita pingutamine², „aga kui pärast kümmet ja enamat aastat hakkavad tulema viljad – mõistmine –, siis suuremat naudingut lihtsalt ei ole inimesele antud. Suutlikkus lugeda vanakreeka keeles Homerost ja loetut mõista on inimese kui inimese privileeg“ (lk 445).

Ikka ja jälle on midagi, mis Lepajõed on vaimustanud. Näiteks, ta kirjutab sellest, milline eriline paik oli Vene impeeriumis Tartu ülikool, kus kogu XIX sajandi jooksul õpetati lisaks heebrea keelele (ladina ja kreeka keel oli omandatud gümnaasiumis) araabia, süüria ja piibli aramea keelt, periooditi pärsia, etioopia, kopti jm keeli, kusjuures suures mahus, ja esitab retoorilise küsimuse: „Keda jätaks ükskõikseks Heinrich Friedrich Wilhelm Geseniuse heebrea keele 908-leheküljeline õppevahend?“ (lk 142). Teda küll ei jätnud külmaks.

Kuidas käis teoloogia õppimine Academia Gustaviana’s? Teoloogiateaduskonda enne ei saanud, kui filosoofiamagistri kraad käes – ja see võttis keskeltläbi kuus aastat. Teiselt poolt oli see sissetuleku allikas. Teoloogiaüliõpilane pidi suutma õpetada õppejõuna filosoofiateaduskonna kõiki põhiaineid, sellega oli võimalik teenida, et elatada ennast teoloogiaõpingute ajal. Teoloogia­magistri kraadini jõudmine võttis omakorda kolm aastat. Usin inimene võis seejärel kahe aastaga jõuda doktorikraadini, aga selle peale ei mõelnud enam peaaegu keegi. Enamasti puudus lihtsalt raha, sest magistripromotsioon neelas summa, mis oli võrdne professori kahe kuu palgaga: eksamineerijad tuli kinni maksta, tuli teha kingitusi, võõrustada jne. Virginiusel kulus filosoofiamagistri kraadi juurest teoloogiadoktori kraadini jõudmiseks kolmteist aastat (lk 268–269).

Tänapäeva teoloogide tase on teine kui tollal. Ja loomulikult on hoiakud teised! Lepajõe meenutab 2002. aastal üht juhtumit paar aastat varem, kui loengu ajal helistas Tallinnast üks kõrge kiriku­ametnik, kellel oli kole kiire ja kes pakkus uskumatut summat ning kogu tehnilist masinaparki, et väga kiiresti ära tõlkida üks Augustinuse peateoseid „Jumala riik“. „Pakkus kahe aasta palka, et teeksin töö ära kolme kuuga. Ja imestas üliväga, kui keeldusin, et selline asi pole võimalik, tõlkida tuhat lehekülge ülikomplitseeritud ladina teksti kolme kuuga. Kuidas ei ole, me maksame ju korralikult ja arvutid saate. Klient ei suutnudki uskuda, et summadega mõistmist kiirendada ei saa“ (lk 305-306).

Kõik pidulikud viited gloobusele ja kõned Eesti kuulumisest Euroopasse aegade algusest ei tee olematuks kohutavat pärisorjust ja looma seisust, mis lõppes ju alles eile. „Samas on eelis, mille taoline sõltumatus ja juurdumatus koos keelelise eripäraga ellujäänutele annab, põhimõtteliselt unikaalne ja ülimalt nauditav. Puudub tüdimus, puudub nausée, mida tekitab kultuuriline või geneetiline sund. Antiikkultuuri, kogu Euroopa minevikku on võimalik maitsta, sest ta on antud tervikuna, korraga. Teda on võimalik maitsta nagu loodust, kus vahel „näed põtra“, vahel eksid lihtsalt ära. Oluline on, mis parajasti juhtumisi silma torkab, või kuhu tee läheb“ (lk 19-20).

Uku Masingu kunagi kaasüliõpilastele tõlgitud Hieronymuse „Kuulsatest meestest“ trükis ilmumise puhul rõõmustab: iga teoloogia ajaloo ja kirikuloo väljaanne on hindamatu väärtusega. Teoloogia on valdkond, kus aastatuhandete jooksul mõteldu ja tuntu peaks olema kogu aja kohal ja tõlgitud emakeelde – siis toimib see juurteni. „Võimalus välja anda üks kõige olulisemaid allikaid on niivõrd erakordne, et sellist õnne ei saa nn suurrahvaste kirikuloolased enamasti näha isegi kõige julgemates unenägudes“ (lk 135).

Teoloogi keel ei ole ainult piibel. Seda määravad ka varakristlike teoloogide teosed, liturgia, kirikukogude otsused, kaasaegne filosoofia ning kõige lõpuks ka tänapäeva teoloogide kirjutised, mille mõju on siiski väiksem. Kui tahta eesti teoloogia keelt rahuldavalt välja arendada, tuleb see kõik ära tõlkida (minimaalselt sadakond köidet). Seda protsessi ei saa kuidagi kiirendada, mingist etapist üle hüpata, mingeid leksikone lihtsalt tõlkida. Sõnadele tuleb luua semantiline ruum ja need ruumid tuleb inimese mõttel sisse elada rida põlvkondi järjest. Tuleb leppida sellega, et oma töö vilju ei näe kunagi.

Kui mõelda pealkirjale „Roomlaste taltsutamine“, siis tuleb tahtmine panna siia kõrvale Rémi Brague’i „Euroopa, rooma tee“. Lepajõe oli kahtlemata selline eurooplane, kes käis rooma teed. Piirdun vaid ühe mõttekäiguga. Öelda, et me oleme roomlased, tähendab väita täiesti vastupidist sellele, kui öelda, et meil on suured ja kuulsad esivanemad. See on pretensioonidest loobumine. See on tegelikult tunnistamine, et meie ei ole leiutanud ega välja mõelnud mitte kui midagi, kuid oleme see-eest osanud edasi anda üht mineviku lätetest tulvavat voolu ning ka ise selle voolu osaliseks saada.³

End Euroopaks nimetava maakoha asukatele on Brague’i arvates „peamiseks ohuks pidada oma eurooplust millekski juba kättesaaduks, mitte saavutatavaks; mugavaks rendituluks, mitte avastusretkeks; „omapäraks“, mitte universaalseks kutsumuseks. Justkui oleksid kultuurihüved olemas kuskil seifis, ükskõik kas nende omandamise nimel pingutatakse või mitte. Aga kus nad siis on? Nad on seal, kus antakse välja tekste või partituure, seal, kus neid uuritakse, neid mängitakse, esitatakse või tutvustatakse. Ühesõnaga seal, kus neid veel elavaks peetakse ja kus usutakse, et neil on õpetada meile midagi niisugust, mida me iseenda sügavusest saada ei saa. Seal ja ei kusagil mujal. Kultuurihüvesid saab omaks teha vaid endast midagi vastu andes – andes vastu iseenda.“⁴

Unikaalsuse puhul tuleb mõõde üles leida nähtusest endast, tema ise on tema enda mõõt, aga selle tabamine nõuab uurijalt oluliselt sügavamat ja laiemat ettevalmistust ja selle mõõdu mõistmine ei ole garanteeritud, kõigist pingutustest hoolimata ei ole garanteeritud, mõistmine ei ole planeeritav. Teisest küljest – just unikaalsete asjadega tegelemine on õpetlik ja pakub täiesti erilist naudingut, isegi kui kuhugi eriti välja ei jõua. Näiteks Platoni kohta ilmub iga päev kusagil maailmas monograafia või artikkel – ja seda suuremates keeltes, väiksemad tuleks veel lisada – ja ometi ei saa rääkida mingist erilisest progressist Platoni mõistmisel. Seejuures muudkui uuritakse edasi, sisemisest vajadusest, mõnust, millest iganes. Teoloogia puhul ei ole ju olukord teistsugune (lk 125).

Antiigi arusaam, et jõudeaeg ja puhkus on selleks, et tegeleda teaduste ja kunstidega, oli Plotinosele nii enesestmõistetav, et elu lõpul ta teoreetilisest arutelust peaaegu ei väljunudki (lk 439). Hesiodos ütleb, et muusikal on anodüünne, valuvaigistav mõju. Pindaros rõhutab unustust. Otsesõnu öelda – muusalised kunstid on naudinguks (lk 35). See võiks ju teha õnnelikuks, ja peabki tegema, kui tunnetus on õige, tõene, sest rõõm, sõnulseletamatu sügav rõõm (χαρα ανεκλαλητος, gaudium ineffabie) näitab kõige selgemalt, kas tunnetus on tabanud tõde – see on kõige olulisemaid argumente igasuguste tõestusjadade tõesuse kinnitajana nii antiigi paganlikele kui ka varastele kristlaste mõtlejatele, vähemalt kuni kõrgskolastikani (lk 66-67).

Plotinose arvates on inimese olemuslik elu ja õnnevõimalused suunatud loodusest eemale, see on vaimselt looduskauge elu. Ometi just looduskauge elu, loodusega mittetegelemine, võib osutuda kõige ökoloogilisemaks mõtteviisiks. Pühendumine kontemplatsioonile viib inimese kehalised vajadused miinimumini. Plotinos oli taimetoitlane ja tema eluloost teame, et ta katkestas kontemplatsiooni ainult uneajaks ega raisanud aega ka söögile. Filosoof on autarkiline mingis mõttes ka füüsiliselt ega konsumeeri õieti midagi.

Kontemplatsioon on kõige keskkonnasõbralikum nauding. Toetudes Aristotelese „Nikomachose eetika“ X raamatule, rõhutab Aquino Thomas, et nauding kaemusest ja õppimisest paneb lihtsalt veel rohkem kaema ja õppima. Nauding kontemplatsioonist on absoluutselt hea ja mitte teatud piirini, nagu kehalised naudingud. Erinevalt teistest tegevustest, mida keha väsimus sunnib katkestama, on kontemplatsiooni vaja katkestada minimaalselt, sest see ei väsita keha. Kontemplatsioon on ainus õnn, mis on puhas, katkematu ja täiuslik, ning seda elu lõpuni (lk 77-78).

Lepajõe puhul on vaimustav ta pilgu avarus ajaloo kohal. Mineviku inimesed on talle sama elavad kui praegused – vahel tundub, et elavamadki. „Jumalik või täpsemalt öeldes see päristiselt inimlik põhjusahel esineb argumendina praegu ainult kirikus, aga ka seal järjest vähem. Isegi kirik justkui kardaks rääkida sellest, mis on olemuslik. Aga elamine ühes kausaalsuses võib inimese lihtsalt ära hävitada ja võib seda teha palju kiiremini kui reostatud keskkond, tõhusamalt kui heroiin“ (lk 72).

Ta oli suurem kui ta saatus. Tema pärandist vaatab vastu väga elus, dünaamiline ja jõuline loovisiksus. Kui hakata otsima, mis on selle loovuse tuum, jõuab paradoksini: huvitavamad inimeste seast on geeniused, kõige normaalsemad inimesed, kes teevad ainult seda, milleks nad on loodud, realiseerides oma inimlikkuse, niisiis ka oma aja, kõige täielikumalt. Lepajõe sõnab Hieronymuse kohta: „Geeniused teostavad lihtsalt loomulikkust, inimese loomupärast, seda, mis inimesele on antud. Nad teevad seda, mida inimene peakski tegema. Nad on just selles mõttes erakordsed, et nad on loomulikud, nad ei lähe neid radu mööda, mida iga ühiskonna ebaloomulik tuimus horisontaalselt ette sätib, vaid elavad mingil ainuomasel vertikaalsel moel“ (lk 126-127).

Marju rändas talle ainuomasel vertikaalsel moel rõõmu radadel.

1 Janika Päll, Marju Lepajõe roomlaste taltsutamine. – Keel ja Kirjandus, 2012, nr 7.

2 Nassim Nicholas Taleb, Oma nahk mängus. Peidetud asümmeetriad igapäevaelus. Tlk Raul Kilgas. Äripäev, 2019.

3 Rémi Brague, Euroopa. rooma tee. EKSA, 2018, lk 78.

4 Brague, op. cit., lk 124.