Keda me järgmisena kopeerime?

Me ei saa importida hästi rahastatud tippülikoolide karjäärimudeleid Eestisse, kus kõrgharidus niigi vaevleb rahapuuduses ning osa valdkondi on seetõttu hääbumas.

ENELI KINDSIKO

Olen osalenud paljudes seminarides ja töögruppides, kus püütakse mõnda teadus- ja kõrgharidussüsteemi aspekti parandada, sageli isegi reformida. Inimlikult on see mõistetav, kuid iga kord üllatun, kui kuulen üht- ja sedasama mõtet: millise kõrgharidussüsteemi, millise riigi või millise ülikooli eeskujuks võtame? Teisisõnu, keda kopeerima asume. Sageli kujuneb kopeeritava valik vastavalt sellele, millises välisülikoolis laudkonnas istunutest keegi ise on õppinud (nostalgia) või millisest ülikoolist tal tuttavaid on.

Mitte et kopeerimises midagi halba oleks. Vastupidi, eriti kui suudame teiste vigadest õppida ja ise neid ära hoida. Mis aga mind üllatab, on see, kuidas Eestis, kus on oma unikaalne taustsüsteem, püütakse rakendada suurriikides toimivat praktikat, sageli aru saamata, et see ei sobi meile. Milline on Eesti omapära? Toon välja kolm peamist tegurit, miks me ei saa mujalt kõike head naiivselt üle tuua.

Valik: kas eesti keel või karjäär?

Esiteks peab Eesti teadus- ja kõrgharidus hoolt kandma ka meie keele säilimise eest. Erinevalt Suurbritanniast, USAst või Austraaliast ei ole meil luksust teha teadustööd ja õpetada vaid emakeeles. Eestis peab suur hulk teadustöötajaid ja õppejõude töötama kahes keeles – õpetama ja kirjutama mitte ainult eesti, vaid ka inglise keeles. Seetõttu hämmastab mind, kui kergelt on ülikoolides üle võetud ingliskeelsesse keeleruumi sobiv teadustöö hindamissüsteem. Akadeemilise töötaja teadustöö taset hinnatakse publikatsioonide alusel, kus suurima väärtusega on 1.1 kategooria rahvusvahelises väljaandes avaldatud ingliskeelsed teadusartiklid. Jah, nii on meil kerge oma töötajate taset võrrelda teiste riikide, eeskätt USA ja UK teadlaste tasemega, ent samal ajal vähendab see süsteem eestikeelse teaduskirjanduse väärtust. Toon näite: akadeemilise ametikoha säilimise huvides on suurem väärtus ingliskeelsel, s.t Eestist välja suunatud 1.1. kategooria artiklil (mida mõnes valdkonnas loeb ja viitab heal juhul kümme inimest), kui võõrkeelest eesti keelde tõlgitud tuumtekstil, mille najal võiks mitu aastakäiku üliõpilasi õppida oma emakeeles. See näide ei ole kujundlik, vaid kahjuks tegelik elu.

2011. aastal avaldas keelefilosoof Tiiu Hallap alljärgneva sõnumi: „ … olen otsustanud ära hävitada David Hume’i peateose „Treatise of human nature“ (600 lk) eestikeelse tõlke käsikirja ja arvutifailid. Ükskõik, kui hinnatud teos see maailma filosoofiakultuuris olekski, kolm ingliskeelset publikatsiooni saiapuru koostise kohta on hinnalisemad.“¹

Olen olnud üks nendest õnnelikest üliõpilastest, kel oli õnn lugeda bakalaureuseastmel õppematerjale emakeeles – saan alles nüüd aru, kui suur väärtus see oli ja millise tööalase pingutuse ja karjäärialase ohverdusega see minu õppejõududelt tuli (ühe mahuka raamatu tõlge võtab aastaid ning tuleb 1.1. artiklite kirjutamise arvelt). Praegustel üliõpilastel enam nii vedanud ei ole, sest nende tavapärane kohustuslik kirjandus koosneb peaasjalikult ingliskeelsetest teadusartiklitest.

Ingliskeelsetele 1.1 artiklitele tuginemine akadeemilise töötaja taseme määramisel on eesmärk omaette. Miks? Ilmselt nii on lihtsam – lugenud 1.1-d kokku, saab mõõta teadlase kvaliteeti. Kvaliteeti nii ametikohale sobivuse, ametikohal tõusmise kui ka teadusgrandi pälvimisel. Isegi kui teadusgrant juhtub olema eesti keele või kultuuri uurimine – teadusraha taotlemiseks peab enne ette näitama, et eesti kultuur on inglise keeles 1.1. artikli näol laias maailmas maha müüdud. Mina olen võtnud eesmärgiks paralleelselt iga ingliskeelse artikli koostamisega avaldada kirjatükk ka eesti keeles (näiteks seesama siin), sest tunnen lõhestumist ja siirast piinlikkust. Tahaksin, et minu ja kolleegide tehtavad akadeemilise tööturu ja karjääri uuringud ka elus kasu tooksid. Viimatine akadeemilise töötajaskonna seas tehtud uuring tõi esile, et kuigi akadeemiliselt töötajalt nõutakse nelja rolli täitmist (õpetamine, teadustöö, administratiivtöö ja ühiskonna teenimine), hindab õppetöö kvaliteeti rohkem üliõpilane kui akadeemiline juht ning ühiskonna teenimist ei hinda töötajate arvates mitte keegi. Seega eeldatakse nelja rolli täitmist, ent on vaid üks, mis tagab ametikoha saamise ja seal püsimise – 1.1. kategooria teadusartiklid.

Jah, ma olen rõõmus, kui Austraaliast Queenslandi ülikooli teadlane minu 1.1. kategooria artiklit Eesti akadeemilise karjääri struktuursetest hädadest loeb ja isegi tsiteerib, ent mul on kahju, kui see ei jõua poliitikakujundajateni, kes saaksid nende probleemidega midagi ette võtta. Kokku võttes: akadeemilist teadust ei tohi Eesti-suguses väikeriigis suruda malli, kuhu see üldsegi ei sobitu, ja veel enam, see malli surumine suretab teadustöö välja.

Mõni on eelistatum ja kuldsem

Teiseks, teadussüsteemis räägitakse küll vajadusest teadusvaldkondade mitmekesisuse järele, ent siiski on eelistatumad ja kuldsemad ning reeglid kehtestatakse kõikidele valdkondadele loodus- ja reaalteaduste toimimismalli sobivuse alusel. Juhtusin aastaid tagasi ühe laua taga istuma eri valdkonna doktoriõppe esindajatega, kui jutuks tuli doktorantuuriaegne teadusartiklite nõue. Loodusteaduste esindajat üllatas, et humanitaar- ja sotsiaalteadustes võib artikkel olla kuus kuud või isegi aasta retsenseerimisprotsessis kinni. Paraku nii on ja seda näitab ka globaalne statistika – humanitaar- ja sotsiaalteadustes kulub 1.1. artikli avaldamisele mitu korda rohkem aega kui teistes valdkondades. Lähemalt oli sellest juttu Sirbi artiklis „Sissevaade teadusdoktoriks pürgimise protsessi“.² Kas saame eeldada, et humanitaarteaduste- ja sotsiaalteaduste doktorandil või ka töötajal peab olema sama palju artikleid kui loodusteaduste esindajal? Humanitaar- ja sotsiaalteaduste doktorandilt oodatakse nelja doktorantuuris oldud aasta jooksul kolme 1.1 kategooria artiklit, jättes tähelepanuta, kui palju pikem on nende artiklite retsenseerimisprotsess rahvusvahelises teadusajakirjas.

Huvi pärast olen vaadanud loodusteaduste ja humanitaarteaduste valdkonna doktoritöödes olevate artiklite autorite arvu.³ Kui humanitaarteadustes (ja ka sotsiaalteadustes) on autorite arv üldjuhul üks-kaks (doktorant ja sageli tema juhendaja), siis loodusteadustes on 4+ autorit tavaline. Sealjuures on humanitaar- ja sotsiaalteadustes loetud eelduseks, et doktorant peaks olema esimene autor ehk see, kes teeb ära suurima töö või lausa kogu töö. Kas sellistel asjaoludel on õige anda hinnanguid, et loodusteaduste doktorandid on iseseisvamad, küpsemad uurijad ja efektiivsemad kaitsjad, kui töötingimused ja reeglid on nii erinevad? Võrrelda tohib vaid seda, mis on võrreldav. Antud juhul on lokaalne (kes võib olla esimene autor ja kas on üldse piisavalt suurt uurimisgruppi, et meeskonnaga kirjutada) ja globaalne (teadusajakirjade retsenseerimisprotsessi kestus) praktika liiga erinevad, selleks et valdkondade tulemuslikkust omavahel võrrelda.

Miks?

Kolmandaks, suurte riikide agressiivsed karjäärimudelid ei sobitu meie ülikoolidega, eriti julm on neid peale sundida kõikidele valdkondadele. Me ei saa importida USA hästi rahastatud tipp­ülikoolide karjäärimudeleid Eestisse, kus kõrgharidus niigi vaevleb rahapuuduses ning osa valdkondi on seetõttu hääbumas. Sealjuures on Eesti akadeemiline tööturg üks Euroopa väiksemaid ning paistab silma kiire vananemise poolest.

Eurostati andmetel on 20% Eesti akadeemilisest töötajaskonnast 60 või vanemad. Viie aasta pärast peaks paljusid valdkondi tabama ehmatav üllatus, kui selgub, et eeskätt eestikeelse akadeemilise järelkasvu pink on tühi.

Sellele pingile istujate leidmine, s.t väljakoolitamine võtab sõltuvalt valdkonnast keskeltläbi 10+ aastat (just nii palju läheb aega, et bakalaureusetasemelt doktorikraadini jõuda). Teaduse eklektiline rahastamine on tekitanud olukorra, kus peetakse loomulikuks, et teadustöötajad võivad aastaid ilma rahata töötada – igal aastal ei saa ju samu uurimisgruppe rahastada. Tagajärg on selline, et grupid lagunevad ja kord lagunenud gruppi enam kokku ei kutsuta.

See, et akadeemiline töötajaskond vananeb, ei ole uudis. Sellest on räägitud juba 2000ndate algusest alates. Viimatised uuringud aga toovad esile, et ülikoolid kipuvad probleemiga tegelema tagantjärele alles siis, kui probleem on silme ees.⁴ Morbiidsemalt sõnastades: järelkasvu hakatakse otsima siis, kui kohatäitja on siit ilmast lahkunud. Kui juba suured riigid nagu Austraalia ja USA (riigid, kuhu tööle minna tahetakse) on hakanud vananeva akadeemilise töötajaskonna pärast häiret andma, siis Eesti-sugustele väikeriikidele on järelkasvu koolitamine ja leidmine palju raskem ülesanne.

Nappides rahalistes tingimustes ning eestikeelse järelkasvu kriisis oleva haridussüsteemi prioriteet peaks olema väga kiiresti akadeemilise ametikoha ja töö prestiiži tõstmine, mitte aga sellele ametikohale jõudmise tingimuste karmistamine, sest värskel doktorikraadi pälvinul võib tekkida õigustatud küsimus, kas pingutus on seda ametikohta väärt.

Simon Sinek,⁵ edukas TED Talki esineja on edukaid organisatsioone analüüsides teinud väga tabava järelduse. Edukaks teeb organisatsiooni see, kui liider julgeb esitada miks-küsimuse. Miks me teeme seda, mida teeme? Suur osa organisatsioone tegeleb lakkamatult kuidas- ja mida-küsimustega ja see on ka nende probleemide peamine põhjus. Ma rakendaksin seda loogikat ka Eesti kõrgharidusele ja teadusele. Seni kuni meil ei küsita, miks me teadust teeme ja õppetööga tegeleme, ei suurene noorte seas ka teadlase ja õppejõu kutse atraktiivsus. Uus generatsioon eeldab inspireerivaid teadlasi ja õppejõude, kes on ise miks-küsimusele vastanud ja see paistab välja, kui nad auditooriumi ette lähevad ja oma tegemistest räägivad. Sisemine motivatsioon, mis paistab ka väljapoole.

Teadus- ja kõrghariduspoliitika riiklikul kujundamisel ja ülikoolides on kahjuks rõhk suuresti kuidas- ja mida-küsimustel (mida ülikoolid peavad kvantitatiivsete mõõdikute järgi saavutama, et nende, ja üldse Eesti üle uhke olla), sest tegemist on küsimustega, millele on kergem mõõdetavaid näitajaid juurde tuua. Miks-küsimus vajab hädasti vastamist või vähemalt väärib viisakat arutelu.

1 Tiiu Hallap, Traktaadi tapmine. – Postimees 10. IV 2011.

2 Eneli Kindsiko, Maaja Vadi, Sissevaade teadusdoktoriks pürgimise protsessi. – Sirp 2. XI 2018.

3 Doktoritööde ja nendes olevate artiklite ja autorite arvuga saab tutvuda igaüks siin: https://www.ut.ee/et/oppimine/doktoriope/doktoritood

4 Susan Loomes, Alison Owens, Grace McCarthy (2019) Patterns of recruitment of academic leaders to Australian universities and implications for the future of higher education. – Journal of Higher Education Policy and Management, 41:2, 137-152, DOI: 10.1080/1360080X.2019.1565296

5 Simon Sinek, How great leaders inspire action; https://www.ted.com/talks/simon_sinek_how_great_leaders_inspire_action?language=en