Kompromiss loodusega?

AVELIINA HELM

„Toetame initsiatiivi edendada bioloogilist mitmekesisust, kuid oluline on tagada nii põllumajandus- kui metsandussektori elujõulisus. Arvestama peab kõiki kolme jätkusuutlikkuse elementi – majandus, sotsiaalne ja keskkonnaalane.“ Nii kirjutasid kommentaariks Eesti seisukohtadele Euroopa Liidu elurikkuse strateegia osas ühiselt kaks suurt põllumajandustootjate ja metsaomanike esindusorganisatsiooni. Euroopa Komisjoni otsus suunata kontinent paremini hoitud keskkonna suunas pälvib neilt omajagu kriitikat ning valdavalt käsitletakse uuele majandusrajale lükkavaid algatusi vaba õitsengu pidurina. Arenguvõimalusest kinni haaramise asemel tehakse vähese trenditeadlikkuse tõttu omadele karuteene.

Vaadakem aga lähtekohta, et elurikkuse strateegia rakendamisel tuleb keskkonnaga samaväärselt arvestada ka majandusliku ja sotsiaalse komponendiga. Üsna samamoodi vaieldakse metsanduse arengukava koostamisel juba mitmendat aastat väsimatult selle üle, kuidas küll leida metsa ökoloogiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste väärtuste tasakaal.

Aga mida ikkagi tähendab keskkonna ja meie vajaduste tasakaal? Kompromissi saavutamiseks peaks justkui kõigil olema ka läbirääkimisruumi. Kuid kuidas rääkida läbi keskkonnaga? Sarnaselt keemia ja füüsikaga on ökoloogia reaalteadus ning looduse toimimine tugineb seadus­pärastel mehhanismidel. Nii ei ole tegelikult võimalik kompromiss selles osas, kui suur on heas seisus elupaiga minimaalne pindala, mida on eri liikidel ja nendest moodustunud ökosüsteemidel vaja jätkusuutlikuks toimimiseks. Ei saa läbi rääkida, kui palju lämmastikku või fosforit võib keskkonda paisata, ilma et see meie veekogusid negatiivselt mõjutaks.

Head põllulinnud, äkki saate oma arvukuse langust pidurdada kuidagi nii, et me teile eluks sobivat pindala siiski ei suurenda, sest meil on ju oma majanduslikud eesmärgid ka vaja täita? Head rannikumere vetikad, jah, vooluveekogude kaudu tuleb meie tegevuse tõttu juurde toitaineid, kuid ehk võiks nii, et te neid ei kasuta, sest teie õitseng mõjutab kalasaaki ja ajab ujujad kärna? Kõlab jaburalt, kuid sellesisulised arutelud on pisut targemana näivas sõnastuses igapäevane asi. Kuid meil ju ei tule pähe hakata nõudma kompromissi otsimist gravitatsiooniga. Hea Maa, äkki võiks külgetõmbejõud poole väiksem olla, see võimaldaks tagada lennunduse sotsiaalsete ja majanduslike vajaduste parema tasakaalu? Ehk hakkaks siiski ka ökoloogilisi ja keskkonda puudutavaid seaduspärasid käsitlema nagu füüsikaseadusi, sest seda nad tegelikult on, ainsaks erinevuseks veel suurem keerukusaste.

Võib-olla pole isegi päris hästi endale aru antud, kellega seda kompromissi otsitakse? Metsanduse arengukava või põllumajandusmeetmete läbirääkimiste laua taga istuvad keskkonnaorganisatsioonide esindajad või loodusteadlased ei ole ideoloogid ega looduse kui huvigrupi eestkõnelejad, vaid loodusseaduste vahendajad. Keskkond ei ole huvigrupp, vaid kõige, mh majanduse, taustsüsteem. Loodusteadlastele võib lõputult vastu vaielda, kuid loodusele vastuvaidlemisest eriti tolku ei ole.

Sellest hoolimata on peaaegu kõik keskkonda puudutavad kokkulepped olnud üks lõputu kompromisside jada, kus eesmärgiks ei ole võetud tegelikku ökoloogilist vajadust, vaid parimal juhul hetkeseis ja selle säilitamine. Kui see seis ei vasta minimaalsetele ökoloogilistele nõuetele, on ebaõnnestumine juba kokkuleppesse sisse kirjutatud ning jätkuv keskkonnaseisundi halvenemine või liikide arvukuse langus põlistatud.

Metsanduse arengukava arutelul on keskkonnaministeerium kõrvale lükanud Stockholmi keskkonna­insti­tuudi Tallinna keskuse (SEI) tehtud metsanduse stsenaariumide mõjuanalüüsi, kuna „töö raamistikuks on seatud kliima- ja elurikkuse hoidmise eesmärgid ning sotsiaalseid ja majanduslikke aspekte ei arvestatud nendega samaväärsetena“. Aga kuidas SEI oleks saanudki töö teisiti läbi viia? Sotsiaalmajanduslikud hoovad on ju kõik meie endi kätes ja kokkulepitavad, kliima ja keskkonnaga aga kompromisse teha ei saa. Reaalsusega peab arvestama ka siis, kui see meile parasjagu meele järele ei ole.