Üleskutse arvamuskirjutajale

Tiit Hennoste

Ma lugesin Eesti Ajalehtede Liidu kommentaaride hea tava lepet, mis paneb paigale võrgulehtede kommentaaride käsitlemise põhimõtted. Ma ei hakka seda ümber jutustama, igaüks võib neid lugeda liidu koduküljelt. Ma tahan seda kommenteerida. Selle otsuse kõige tähtsam ja põhimõttelisem lause on preambulis. See kõlab sõna-sõnalt nii: „Ajalehtede veebiväljaannete juurde loodud kommenteerimisvõimalust ei käsitleta ajakirjandusliku tegevusena ning seal avaldatud arvamused  on lugejate seisukohad ning kajastavad ühiskonnas levivaid arvamusi, mille sisu eest ajalehed ei saa vastutada”. Kordame üle. Esiteks, lehed ei vastuta netikommide eest. Teiseks, kommimine ei ole ajakirjanduslik tegevus. Punkt. Sellega on üks suur vaidlus saanud lehtede poolt selge ja ametliku lahenduse. Mind ei huvita siin mitte esimene, vaid teine seisukoht. Sest sellest järeldub ühemõtteliselt, et kommid ei ole ajakirjandus. Ja see tekitab mõned küsimused.

 

Netikommid on põhiosas anonüümsed arvamuskirjutised. Ka paberlehtedes on alati avaldatud arvamuskirjutisi.  Kas anonüümne juhtkiri on ajakirjandus? Kas arvamusküljel ilmuv ajakirjaniku omanimeline repliik on ajakirjandus? Seni pole mu teada seda mitte keegi kahtluse alla seadnud. Jah, need on selgelt ja ühemõtteliselt lehe palgaliste ajakirjanike kirjutatud. Aga sama ilmselt on osa komme samuti nende kirjutatud.

Kas on siis nii, et kui ajakirjaniku X arvamuslugu paberlehes on ajakirjandus, siis sama lugu kommina oma lehe netiküljel uudise sabas ei ole ajakirjandus? Või on vahe selles, et juhtkiri ja repliik on ajakirjaniku töö, aga kommentaare  kirjutab ta n-ö vabast ajast, esinedes kui eraisik? Ja võib kuulutada, et tal on anonüümse eraisikuna õigus avaldada ükskõik mida? Ma kahtlen selles. Ajakirjanik nimelt erineb põhimõtteliselt inimesest väljaspool ajakirjandust. Ta on nagu pangatöötaja, kel on tänu oma ametikohale väga palju konfidentsiaalset siseinfot, mille kasutamist juhivad (või vähemalt peavad juhtima) kindlad eetikareeglid. ‘

Olgu, ajakirjanikud moodustavad kommijate hulgas siiski vähemuse. Suuremad probleemid on mujal. Nimelt on ajalehes alati avaldatud ka toimetuseväliseid kommentaare.  See siin, mida te loete, on üks neist. Ja nüüd jõuame asja juurde, mis minu arust on siiani arutamata jäänud: need on kommijate ja arvamuskirjutajate ning kommide ja kommentaaride suhted.

Kommija tohib esineda anonüümselt. Veel enam, temalt oma nime all esinemise nõudmine on laia arvamuse järgi tsensuur, ebademokraatia jne. Lehte kirjutajal anonüümsuse õigust peaaegu ei ole.

Kommija seisukohad ei ole ajakirjandus. Kas lehes ilmuvad välisautori kommentaarid on ajakirjandus? Igatahes ei ole mitte keegi siiani otsesõnu vastupidist väitnud. Ma mäletan isegi juhtumit, kui ühele sellisele anti aasta ajakirjanduspreemia.

Kommijal on õigus valada igaühele pähe ükskõik mida. Vaid rängalt seadust rikkuvad kommid kustutatakse „mõistliku aja jooksul”. Teisisõnu, neid ei saa lugeda mitte kõik lugejad, vaid ainult need, kes jaole jõuavad. Avalik autor on seotud hulga eetiliste piirangutega ja tema sulest ei pääse samasugused tekstid mitte kellegi ette. Selle eest hoolitseb lehe toimetus.

Kust tuleb sellise vahetegemise õigustus? Kas sellest,  et kommid tulevad omasoodu ja lehelood tellitakse? Mida teha sel juhul nende kommentaaridega, mida saadetakse omal algatusel? Või sellest, et kommid reageerivad konkreetsele tekstile? Ka kommentaar reageerib üldjuhul teistele tekstidele. Või sellest, et lehekommentaator on enamasti avaliku elu tegelane? Ka netikommija on kõigi määratluste järgi just samasugune avaliku elu tegelane, ainult anonüümne. Sellest, et lehekirjutajale makstakse ja kommijale mitte? See oleks üsna absurdne ajakirjanduse piir. Või lihtsalt sellest, et kõik on hoolega arutlenud kommijate õiguste  üle, aga unustanud lihtsalt ära, et paberlehed on alles?

Igatahes on tulemuseks olukord, kus paberlehtede arvamuskirjutajad on jäänud netikommentaatoritega võrreldes täiesti kaitsetuks. Neile kehtivad teised reeglid kui kommijate tarvis. Ja kuna Eesti Ajalehtede Liit on võtnud ühemõttelise seisukoha kommijate kaitseks, siis jääb üle ainult astuda sama ühemõtteliselt iseenda kaitsele.

Esiteks, nõuda endale õigust avaldada arvamusartikleid anonüümselt või pseudonüümi all.

Teiseks, nõuda endale õigust valida, kus ja mil moel  minu lugu avaldatakse. Kas ainult paberlehes või ka netilehes. Kui netilehes, siis nõuda endale õigust otsustada, kas seda lugu tohib kommida või mitte.