Head ajad, halvad ajad

Valitsus peab ütlema, et olukord on täna selline, otsustasime teha seda ja seda ning vastutavad need ja need.

JÜRI SAAR

Ühiskond on nagu organism, mis võib olla erinevas seisundis: kord kogub rasva ja on rahulolev, siis aga vappub palavikus ja hingeldab. Riik oleks nagu ühiskonna­organismi pea, mis juhib elutegevust institutsioonide ja ressursside jaotuse kaudu sõltuvalt sellest, millises seisundis on sootsium. Praegu elame küll oma Eesti riigis, mille oleme loonud vabal tahtel just sellisena, nagu soovisime, ent juba üle aasta koroonapandeemia tingimustes ehk meil, nagu kogu maailmas, on halvad ajad.

Koroonanäidud on Eestis saavutanud sedavõrd kõrge taseme, et ühiskonna tavapärased toimemehhanismid võivad hakata üles ütlema. Me kõik oleme sunnitud üle minema erakorralisele elurütmile väga paljudes või isegi kõigis elutegevuse sfäärides. Riigi toimimine halbadel aegadel erineb suuresti heade aegade omast. Meie elu korraldab nüüd riik hoopis ulatuslikumalt ning rangemalt kui heal ajal. Oleme oma riigi üles ehitanud ja harjunud selle kui heade aegade instrumendiga, sest enesega rahulolev organism ei taha, et keegi torgiks. Veel hiljuti oli asjakohane arutleda näiteks riigi õhuksuse või paksuse üle. Ideaaliks oli õhuke, inimeste ellu võimalikult vähe sekkuv riik, sest heade aegade heatahtlik riik ongi võimalikult nähtamatu ja lubab kõigil inimestel olla võimalikult vaba ja otsustada ise oma tegemiste üle.

Rasketel aegadel on ootused riigile hoopis teistsugused. Riigilt eeldatakse tõhusust, abi osutamist raskustes inimestele märksa enam kui headel aegadel. Riigijuhtidelt oodatakse nüüd käske ja korraldusi, selgeid juhtnööre. Suunised nõuannete vormis ja soovituslikud meetmed ei ole raskel ajal kohased, tipust allapoole tulev informatsioon peab olema täpne, selgelt mõistetav ja aitama üle saada raskel ajal paratamatult tekkivast segadusest. Kõige halvem kõigile on anarhia. Riigi reaktsioon üleastumistele ja allumatusele muutub hüppeliselt rangemaks koos olukorra halvenemisega. Näiteks lahingutegevuse käigus võidakse karistada võitlejat allumatuse ja paanika tekitamise eest või marodööri mahalaskmisega kohapeal, nagu ajaloost teada.

Raskel ajal tuleb alluda ülaltpoolt tulnud korraldustele ja mitte alustada arutelu nende sobivuse-mittesobivuse üle. Lahingus ei hakka sõdurid diskuteerima ülemuse käsu üle ning välja pakkuma alternatiive. Valitsus peab ütlema, et olukord on täna selline, otsustasime teha seda ja seda, selle elluviimise eest vastutavad need ja need. Initsiatiiv altpoolt on maha surutud, mistõttu on halval ajal kohatu hakata ajama sõrmega järge seadustes ja otsida üles need punktid, mis õigustaksid justkui allumatust.

Rasked ajad ja(või) eriolukord ei tähenda mingil juhul seda, et riik võib panna kodanikele peale piiramatult uusi kohustusi. Kõik peab jääma seaduse piiresse, sest ainult nii saame tagada korra ja ennustatavuse, mis on rasketel aegadel paratamatult vähenenud. Näiteks on paljude riikide põhiseaduses punkt, mis keelab rahuajal surmanuhtluse, kuid lubab seda sõjaaja tingimustes. Teise maailmasõja lõppemisel hukati Norras natsidega koostööd teinud peaminister Quisling, kuigi Norras kaotati surmanuhtlus juba 1901. aastal.

Paraku näeme, et nii mõnestki headel aegadel loodud institutsioonist on saanud efektiivse regeerimise pidur. Puudub keskne staap, kus tegeldaks näiteks vaktsineerimise korraldamise ja info kogumise ning liigutamisega kogu Eestis. Liiga palju asju on jäetud otsustamiseks kohtadel, mistõttu on protsess muutunud juhitamatuks. Perearstid, kelle õlule on pandud vaktsineerimise põhiraskus, ei tea, kes nende nimistust on juba vaktsineeritud, kes mitte. Terviseametil puudub ülevaade, keda hakata eelisjärjekorras vaktsineerima, sest andmekaitse inspektsioon kaitseb inimeste andmete põhimõttelist privaatsust nagu lõvi. See põhimõte on sobilik headel aegadel, kui riik peab teadma inimestest nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Praegu ei peaks see kehtima täiel määral.

Just raskel ajal on võimalik hinnata nii mõnegi teema olulisust ja näha seda, mille vajalikkus ja üldine kasulikkus on pigem küsitav. Muu hulgas saame just nüüd teada, kuivõrd edukas, kahjulik või mõttetu on olnud haldusreformi käigus ümber tehtud piiride ümbertegemine. Ei ole üldsegi meeldiv kuulda pandeemia ajal läbi kolme kohtuastme käivat vaidlust „ilusa poisslapse nime“ üle. Kusagil on jälle keegi enda ja oma ametkonna tähtsuse ilmvõimatult suureks puhunud ilmselt kartusest töökoha säilimise pärast. Loodus vajab kindlasti kaitset, kuid äkki jätaks ka lendorava lennutrajektoorid ja selle närilise pabulate jaotuse uuringud ootama paremaid aegu.

Headel aegadel on iga inimese elu sama palju väärt. Rasketel aegadel tulevad esiplaanile inimeste ühishuvid ehk kogu sootsiumi tervis, selle taastamine, mis eristub jällegi suuresti heade aegade meditsiinist. Juba praegu on saanud suurte katsumuste osaliseks haiged, kellele regulaarse arstiabi pakkumine on pandeemia tõttu pärsitud. Pole välistatud ka selle täielik katkemine koroonasse haigestunute jätkuva kasvu korral. Kiirabis, mis töötab praegu oma võimete piiril, peavad meedikud tegema valulist selektsiooni. Triaaž sõjameditsiini tähenduses on mõistagi karmim asi, kui haigete selekteerimine terviserikke alusel tavaolukorras. Eestis on nüüdseks kasvanud suremus, mis tähendab kõige suuremat survet just haavatavatele inimgruppidele. Ja see on kurb paratamatus.

Eakad ja kroonilisi haigusi põdevad inimesed võivad rasketel aegadel jääda ilma sel tasemel arstiabist, mida neile osutatakse headel aegadel. Seetõttu pole ühegi tervishoiusfääris töötava inimese enda asi, kas vaktsineerida end või mitte, ning on loomulik, et vaktsineerimata jäämise kasuks otsustanud peavad töötama just koroonahaigete osakonnas või töölt lahkuma. Muudes osakondades töötades võivad nad ohustada teisi haigeid, kelle seisund võib nakatumisel hüppeliselt halveneda.

Massikäitumise ja piirangute puhul tuleb seada praegu esiplaanile just solidaarsuse küsimus. Me peame tunnustama ja tänama kõiki nende erialade inimesi, kes töötavad eesliinil ja tagavad sootsiumi toimimise. Eelkõige meedikuid, kes peavad päevast päeva võitlema pandeemiaga kaasnevate raskete tagajärgedega ja nägema tohutul hulgal kannatusi. Igal meedikul on raske näha inimesi kõikumas päevade viisi elu ja surma vahel. Rasketel aegadel peame usaldama eksperte ja jätma nn alternatiivtarkuste tarbimise headeks aegadeks. Siis, kui jälle on õigus igaühel olla täpselt niisugune, nagu ta seda ise soovib, ja meil kõigil kasvab liiga turvalise elu korral isu millegi vürtsikama järele, võib juurelda taas Maa lameduse teemadel.

Inimpopulatsiooni hulgas on umbes viis protsenti hälvikuid, neid, kes ei sobi põhimõtteliselt elama nii, nagu seda näevad ette ühiselu reeglid. Kroonilised kurjategijad ja muud veidrikud annavad headel aegadel ühiskonna arenguks vajalikke uusi impulsse, nagu on märkinud sotsiaalteaduste klassik Durkheim. Nüüd näeme neid aga kogunemas piirangutevastastele marssidele ning kahjuks suudavad nad kaasa tõmmata ka nii mõnedki lihtsameelsed. Hiljutine jabur ettevõtmine käis koos sinimustvalge lehvitamise ja Eesti hümni laulmisega. Maske ei kantud, kaasa oli võetud ka lapsi, kuigi tegemist oli registreerimata meeleavalduse ja massilise õiguskorra rikkumisega. Õnneks ei olnud vägivallatsemist.

Ajaloos on selliseid asju korduvalt ette tulnud. Nii toimus näiteks kooleramäss 1831. aastal Peterburis. Inimeste seas levisid kuuldused, et kooleraepideemiat ei ole olemas, et see on arstide vandenõu. Rahvamass ründas haiglaid ning mõned arstid tapeti. Umbusklikud Venemaa talupojad kahtlustasid maakohtadesse appi saadetud arstitudengeid, et nood mürgitavad külakaevusid. On teada katkumäss 1771. aastal Moskvas. Rahva seas levis jutt, et Kremlis on imettegev ikoon, mis kaitseb katku eest. Seejärel tormati Kremlisse ikooni suudlema, et haigust vältida. Tollane peapiiskop püüdis rahvast peatada, kuid tulemuseks oli ühe kloostri rüüstamine ja raevunud rahvamass lõi peapiiskopi maha. Võimudel ei jäänud üle muud kui sekkuda sõjaväega, mässu liidrid hukata ja osa osalejatest sunnitööle saata.

Ei tasu arvata, et nii saab juhtuda üksnes Venemaal. Niisugused etteasted on mitmes mõttes mängimine tulega. Rasketel aegadel muutub sootsiumi enamus hälvikute suhtes igal pool sallimatuks, sest nende destruktiivne tegevus ohustab sootsiumi ellujäämist. Ka need poliitikud, kes friikidena on jõudnud poliitilisele parnassile, kaovad sealt rasketel aegadel kiiremini, kui oskavad arvata. Seda näeme Ameerikas ja küllap ka Eestis, kus „kilemees“ vaevalt suurele poliitilisele tulevikule loota võib.

Ainult vaktsiinile ja läbipõdemisega saavutatud immuunsusele ei saa lootma jääda. Kuna ka arstiteadlastele on tegemist täiesti uue olukorraga, ei oska keegi etteulatavalt öelda, milline on viiruse võimekus tekitada uusi tüvesid, mis ei pruugi tekkinud antikehadele alluda. Alati jääb teatav hulk inimesi, keda ei saa vaktsineerida meditsiiniliste vastunäidustuste pärast. Ja muidugi, lapsed, keda siiani pole vaktsineeritud, võivad seetõttu ühel hetkel osutuda senisest haavatavamaks.

Seepärast on tähtis jätkata piirangute järgimisega niikaua, kuni viirusega nakatumise oht on täielikult kadunud. Igaüks peaks suutma lükata edasi oma ihaldatud puhkusereisi soojale maale. Iga riigi majandus vajab praegu väljast sisse toodud raha rohkem kui kunagi varem ning mis saab olla vastuvõtva riigi ettevõtjatele mugavam kui võtta vastu raha ja saata probleemid koos lahkuvate turistidega maalt minema. Praegu Eestis massiliselt levinud viiruse Briti tüvi on kindlasti sisse toodud ja Lõuna-Aafrika ning Brasiilia tüvi ootavad järge.

Raskustega saadakse nii või teisiti hakkama, nagu on saadud siiani – ka piirangu­väsimus ei tapa. Küsimus on eelkõige selles, kui suureks laseme minna hinnal, mida tuleb raske aja üleelamise eest maksta. Pärast rasket aega tuleb taas hea aeg ja just selle nimel peaksime praegu pingutama.