Uus teater – Tellimustöö

KAJA KANN

Tellimustöö on miski, mida keegi teine soovib. No ja siis sina teed. Vahel peetakse enne koosolek, soovid ja unistused räägitakse läbi. Vahel aga on kõik nii selge, et läheb kohe tööks. See, mis pole tellimustöö, see on juba tehtud ning pakub end välja poelettidel või internetiavaruses. Vaja vaid minna ja valida endale meelepärane. Tellida saab tomatitaimi, õunapuu pookimist, artikleid, jutte, raamatuid, kuure, maju, teid, lavastusi, kontserte, leiba ja saia – põhimõtteliselt kõike. Isegi hea tuju saab tellida.

Uue lavastuse tahtja esitab tellimuse kellelegi teisele, kuna endal pole aega, tahtmist või oskusi seda teha. Tellida ei saa midagi uut, midagi, mida kumbki osapool veel ei tea, pole kogenud ega läbi elanud. Iga uus peab vanale ei ütlema ning just seepärast on uues teatris nõutav uurimuslik meetod. Alustatakse sellest, mida ei teata. Uuritakse, puuritakse, katsetatakse. Sageli toimub töö intuitiivselt ja see on väga privaatne, seda ei saa tellijaga läbi rääkida. Kui teater on veel uus, siis seda tellida ei saa.

Siin tuleb teha vahe sisse, kas uuritakse maailmast võetud teemat või uuritakse teatrit ennast. Kui kunstiväljal tegutseja puutub esimest korda kokku elektriga, siis ta ei jõua kunagi samale teadmiste tasemele, mis on elukutselisel elektrikul. See tee ei vii õnnestumiseni, sest tegeletakse endiselt teadaolevaga, mis sest, et see kõik on uus konkreetsele kunstnikule. Uurides süvitsi aga teatrit ennast või selle mingit osa, siis võib avastada uut küll.

Kõige räigem mittetellimustöö on soololavastus, kus kedagi kampa ei kutsuta. Tegijal on hämar mõte, intuitsioon, kõhutunne. Ta teeb kogu kompoti ise, koreograafia, teksti, lava, valguse, heli … või jätab paljud osad tegemata, keskendudes peamisele. Ta teeb midagi, mida keegi ei taha. Või siiski, ta ise tahab, aga ta ei saa seda endalt tellida, sest tal pole aimugi, mis see küll olema peaks.

Mida rohkem millegi kohta teatakse, seda professionaalsemaks saadakse. Siis kutsutakse appi targemad ja osavamad pead. Valguskunstnikult tellitakse valgus, lavastuskunstnikult kujundus, tantsijalt tants jne. Ideaalis läbitakse see protsess ühe lavastuseprotsessi jooksul. Tegelikkuses on see valdkond juba ammu professionaliseerunud. See tähendab ka rohkeid tellimusi. Tellija teab, mida ta tahab, tunneb teemat ja esitab tellimuse neile, kes oskavad seda teostada. Lavastaja hakkab tahtja ja oskaja vahendajaks. Selline olukord välistab igasuguse võimaluse uuele.

Tellijaks on institutsioon, kes tahab majale programmi, või fond, kes vajab oma mõttele ruuporit, ning projekte rahastades suunavad tegijad konkreetsete teemade juurde. Olgu selleks kliimasoojenemine, lähisuhtevägivald või teaduse propageerimine. Isegi kui seda valjul häälel ei hüüta, on see tajutav, kui vaadelda institutsiooni senist tegevust. Kunstnikust saab tellimustööde täitja ja institutsioonide (kellele on eksisteerimiseks oluline publiku hulk ja kunsti arusaadavus) kaudu teenindaja. Nii tekibki olukord, kus kunst ei moodustu enam mitte kunstniku vabast mõttest ja tahtest, vaid institutsioonide tellimustest.

Kunstniku vabast tahtest ja oma mõtetest tehtud töö saab kergelt külge amatöörluse sildi. Põhjuseks taas võrdlemine teadaolevaga. Kui tulemuseks on enam-vähem sama asi, siis on proff, aga lähedal koopiale. Kui kunstnik on veidi nihutanud konteksti või asja ennast, siis on proff värk ja seejuures ka originaalne. Kui aga tulemuseks on midagi tundmatut, siis amatöörlik. Võtame kas või mõminaräpi. Otsides laulust meloodiat, on kerge nähvata, et ta ei oska laulda ega pea viisi. Nii nagu mõminaräpparid ei tegele nootide väljavõlumisega, nii ei tegele ka uue teatri tegija näidendi lavastamisega. See ei ole tema teema. Tal pole olnud sellist kavatsustki.

On ka ühiskondlik tellimus, mis koosneb paljudest osalistest. Lapsepõlv, kodune kasvatus ja ümbrus, tänapäevane meediapilt, kust saab teada, mis on oluline ja mis mitte, kultuur ja kombed üldisemalt. Ent kõige tähtsamaks osutub ikkagi kunstniku iseloom. Vaadeldes ümbritsevat, olles kõigega kursis, võrdleb ta end pidevalt teistega. Ahhaa, tema sai kulka toetuse, järelikult käsitleb tähtsat teemat, ahhaa, tema sai kutse festivalile, kui tahan ka, siis pean tegema midagi samalaadset. Ratsionaalselt seatakse endale järjest rohkem nõudmisi ja seeläbi ollakse tellijaks iseendale. Need nõudmised ei ole enam üldse seotud kunstitegemisega, pigem nähtavuse, arusaadavuse ja väljal kaasalöömisega.

Tellimustöö puhul on kunstniku esimeseks tööks suhtlus teistega, teiste soovide rahuldamine, kuna töö on juba enne valmimist maha müüdud. Nüüd jääb üle ainult oma oskusi rakendada. Selliseid teoseid võib nimetada rakenduskunstiks ja tegijaid oskustöölisteks. Ainuke häda on selles, et arusaadavuse tõttu muutuvad tööd liialt sarnaseks ja kunsti tunnuseid jääb järjest vähemaks. Koreograafid moodustavad kompasid, dramaturgid vorbivad dialooge, näitlejad esitavad võimsaid monolooge, selleks et asi oleks äratuntav ja meedias kergesti selgitatav. Mõistetav, milleks valmistada koostööpartnerile pettumust!

Üha kummalisemana mõjub jutt, et meie riigiteatrid avavad üha enam uksi uuele teatrile. Jah, seal sünnib palju huvitavat, aga uut teatrit ei saa tellida ega ka ette maha müüa. Sama lugu on enamasti ka sõltumatute seas, sest ammu pole nad enam sõltumatud. Töö käib samasugustel alustel, mis sest, et väiksema rahastusega. Hämarad teod saavadki toimuda ainult hämaras.