Tulest sündinud

Vastutustundlik elu- ja loomelaad ei olnud kõne all ainult keraamikasümpoosionil, vaid oli keskne teema ka TAKKKi keskkonnakunsti sümpoosioniga kahasse korraldatud arutelupäeval.

TRIINU SOIKMETS

XXI rahvusvaheline Kohila keraamikasümpoosion Tohisoo mõisas 11. VII – 1. VIII, näitus kuni 4. IX Kohila endises paberivabrikus.

Korraldajad Lumi Kristin Vihterpal ja Jekaterina Kultajeva, kunstnikud An Roovers Belgiast, Amie Chan Nga Man Hongkongist, Pauliina Pöllänen Soomest, Elysia Athanatos Küproselt, Broc Allen Ameerika Ühendriikidest, Florencia Califano Argentinast, Roy Maayan ja Efrat Eyal Iisraelist, Kevin Andrew Morris Šotimaalt, Sander Raudsepp ja Rene Manivald Tamm Eestist.

„Alguses oli tuli,“ parafraseerib keraamik Külli Kõiv Kohila sümpoosioni arutelupäeval Johannese evangeeliumist tuntud tsitaati, mille originaalversioonis tähistab „sõna“ meie maailmamõistmise aluseks olevat keelelist kommunikatsiooni või hoopis jumalapoja ainelist vormi enne maa peale tulekut. Parafraasis taanduvad alguseotsingud tule kaudu veelgi maisemaks – tegu on ju ühega algelementidest, mis on käivitanud evolutsiooniprotsesse ja mida vajame eksisteerimiseks. Kõige otsesema tähenduse saab see aga kõnealusel keraamikasümpoosionil, mille ehk kõige olulisem osa algab just tiku tõmbamisega.

Tikku tõmmatakse anagama tüüpi puupõletusahju suu ees, kust on kahekümne aasta jooksul sisse pistetud tonnide viisi savi – tasse ja taldrikuid, vaase ja vaagnaid, dekoratiivseid nips­asjakesi ja fantastilisi suurvorme, narratiivseid seeriaid ja abstraktseid visioone. Mitu ööpäeva kütmist koos temperatuuri jälgimisega ning väljatulev tulemus pakub alati üllatusi. Iga lõkkesse läinud taies omandab oma aktsendi, värvivarjundi ja mustri, mõni lendab ka kildudeks.

Uudishimulikud pilgud lasti tänavu sümpoosionile suisa enne tule süütamist: avatud stuudiote päeval oli intrigeerivaks tegelaseks tamm. Just see materjal, mille üks sümpoosionil osalejatest, Broc Allen pistab tavaliselt koduses Wisconsini osariigis oma keraamikaahju, samal ajal kui meie, eestlased, raatsime sellest pühast hiiepuust äärmisel juhul vaid kallist mööblit valmistada. Selle pühaduse on kinni püüdnud ka Amie Chan Nga Man, kelle inspiratsiooniallikas – puupakk oli veel hiljuti osa elujõulisest tammest, mis valla initsiatiivil väidetava süttimisohtlikkuse tõttu ahju palistavate puude hulgast maha oli võetud. Korraga justkui leina ja austuse märgina sai väärikas puu oma elu nüüd sümboolselt jätkata, sedapuhku savisemal kujul.

Tohisoo mõisaparki jääb pikemaks ajaks Sander Raudsepa mitme meetri kõrgune skulptuur „Ahjukratt“.

Annika Haas

Vastutustundlik elu- ja loomelaad olid sillaks ka TAKKKi keskkonnakunsti sümpoosioniga kahasse korraldatud arutelupäeval, kus käsitleti nii keskkonnasõbraliku puupõletustehnika eripära kui ka bioloogilist mitmekesisust ja selle võimalikkust linnakeskkonnas ning kunsti ökoloogilist jalajälge. Üks illustreerivamaid ettekandeid pärines Siim Preimanilt, kes selgitas, kuidas kunsti omadus olla valesti mõistetud pole mitte alati kurjast, sest selle abil saab sõlmida vastaspoolte vahel „rahu“: kunst kui kliimakommunikatsiooni tööriist võimaldab vestluse viia neutraalsele pinnale, mida ei saa üheselt ehk õigesti mõista. Just seetõttu on vääriti mõistmine kujundlikult tähtis osa kunsti tajumisel ja ühtlasi üks aspekt, mis muudab kunsti kasulikuks keerukate ja polariseerivate teemade lahkamisel.

Tuues näiteks enda kunagise kureeritud näituse, kus teoste valmistamise printsiibiks oli kasutada kõikvõimalikku vana materjali, osutas Preiman loominguprotsessi eetilistele aspektidele, kuid pidi ühtlasi möönma, et kui soovis näitusse kaasata teemakohase videokunstiteose – mis iseenesest on immateriaalne ja seega keskkonna suhtes eriti eetiline –, seisis ta silmitsi küsimusega, kust saada video esitamiseks piisavalt suur ekraan. Selle tootmine ja ka hankimine hõlmab materjali, tööjõu ja logistika poolest mitmeid moraalseid dilemmasid. Kui arutelupäeva lõpuks demonstreerisid keraamikud enda ehitatud putuka­hotelle, mis olid inspireeritud bioloog Urmas Tartese visiidist, oleks võinud nii mõnigi alternatiivsete vaadetega asjatundja samuti küsida, kuidas välditakse neis hotellides parasiitide paljunemist ja hallitusest tingitud haigusi. Kas tamm on ohtlik ahjule või ahi tammele? Moraalsed küsimused pole ilmselgelt must-valged.

Kui tavaliselt seatakse keraamikute sümpoosionil ahjuküpsetest teostest valminud väljapanek üles sealsamas Tohisool, siis sedapuhku koliti see asula teise serva Kohila paberivabriku ajaloolisse tühjaks jäänud kompleksi. Ka osa keskkonnakunsti sümpoosioni teostest oli valminud samas vabrikus ning nii voogas kummitusliku hoone akendest välja Elena Redaellilt tohutu paber­skulptuur, mis lõi omakorda visuaalseid paralleele pisikesse näituseruumi sisse pressiva külastajavooga. Kitsavõitu kambrikese hämaruses põlenud tulede ja tulukeste paistel omandasid savivormid nüüd veelgi uusi varjundeid, Pauliina Pölläneni gootilikest vitraažidest, mis manasid silme ette stseene Dante „Jumalikust komöödiast“, Elysia Athanatosi kettidega laes rippuva hiiglaslikku herilasepesa meenutava anumani. Kunstniku samas stiilis portselanvaas jäi graatsilist kontrasti pakkuma otse ahju kõrvale mõisaparki.

Parki jäi ja jääb ilmselt pikemaks ajaks ka Sander Raudsepa mitme meetri kõrgune skulptuur „Ahjukratt“, mis oli valminud sealsamas välitingimustes kogu meeskonna osavõtul. Kui stuudiotööd laoti juba olemasolevasse ahju ja pisteti tule sisse, siis Raudsepa teose puhul pisteti pigem tuli krati sisse ning laoti selle ümber pop-up-ahi, mille šamottkividest põhjale kinnitati tulekindlast kaoliinvillast õrnalt läbi kumavad paneelid. Ahjumeister Andres Alliku konstruktsioon pakkus silmailu ja ka ootusärevust, südaöö paiku pidid paneelid langema ning tõde selguma. Kuna vihmaste ilmadega oli ahjust kuulda praksatusi, ei saadud kindel olla, kui terveks sümpoosioni nn pearoog jääb. Kuni viimase hetkeni visati kratile halge alla, pealtpoolt purskas aga välja tulekeeli. Ja siis aplaus – ka skulptuur sai avatud.

Tulekeelte kõrval lisasid avamispäevale värve ja varjundeid helikeeled mõisasaali harfikontserdist ja eemalt kostev süldimuusika vanast viinaköögist, kus harrastatakse džinnikunsti ja peetakse asutuste suvepäevi. Kui paari tunni pärast saabus lõkke ümber istunud keraamikute, assistentide, ahjukütjate ja kontvõõraste keskel korraks vaikus, võis tõesti tõdeda, et tuli polnud ainult alguses, vaid on ka lõpus.