Suitsu nurk IX – Andres Ehini „11. september 2001“

JOOSEP SUSI, JAAK TOMBERG

1          Olen seitsme lapse isa
2          ja mitme alakomisjoni liige
3          Aga selle peale
4          pole mul mahti mõelda
5          Ma põlen Ma põlen
6          Saan põleva pintsaku seljast
7          Ronin aknalauale ja viskun
8          sajandalt korruselt alla
9          Õhk on allahüppajaid täis
10        ja langevarju pole kellelgi
11
12        Seitsme sekundi pärast
13        kukun lömaks
14
15        Olen kindel et maailmasõda
16        on alanud

2001. aasta 11. septembri kaksiktornide rünnaku järgseid lugusid käsitlevas post-sõnastiku tekstis ütleb Janek Kraavi, et „[v]ahetult pärast New Yorgis toimunud rünnakuid alanud traagika, kannatuse ja surma vahendamine põletas traumaatilise jälje äsja alanud sajandi poliitilisse retoorikasse ja lugude jutustamisse. Murdumine ja kokkuvarisemine peegeldub sajandi alguse meeleoludes, sotsiaalses käitumises, isegi unenägudes.“ Ning tõepoolest, kahe kümnendiga on 11. septembrit käsitlevatest või selle foonilt tõukuvatest kirjandusteostest kujunenud omamoodi temaatiline alažanr. Prominentseid näiteid võib tuua nii proosa kui ka luule suurmeistritelt. Don DeLillol, Thomas Pynchonil, Ian McEwanil, Frédéric Beigbederil, William Gibsonil ja Art Spiegelmanil on oma 11. septembri järgne romaan; Wisława Szymborskal, Ira Cohenil, Julia Vinogradil, Lawrence Ferlinghettil ja Toni Morrisonil 11. septembri järgne luuletus. Kõiki neid teoseid iseloomustavad jõulised seosed sügavale kultuurilisse alateadvusesse kinnistunud kollektiivse traumaga, mille tunnistamise eetika kuulub Kraavi sõnul „traumakirjanduse poeetika juurde mitte üksnes sisu­tasandi sõnumina, vaid ka vormilise elemendina. See on ka põhjus, miks näiteks 11. septembri teemaga kirjandusteostes püütakse kohandada kaasaelavat käsitlust eksperimentaalsema vormiga ja metafooriülekannetega – emotsionaalselt laetud tundemaailm ja tähistamise kimbatus eeldabki teistsuguseid jutustamisvõtteid ja kummastavana mõjuvaid kujundeid.“ Kui Kraavi tekst näitlikustab, mil viisil on 11. septembri traumat kirjanduses töödeldud ning kuidas see sündmus on mõjutanud sajandialguse kirjandusruumi, siis siinkohal küsime, kuidas mõjutab 11. septembri terrorirünnakute eksplitsiitne kujutamine (lüürilise) luuletuse lugemisprotsessi ja tõlgendamist.

Praeguses kujutistest laetud vahendus- ja vaatemängukultuuris on põhjust eeldada, et kohe, kui mainitakse 11. septembrit, kutsub see vaimusilmas esile mõned tuntud kaadrid Maailma Kaubanduskeskusest: kõrghoonetesse rammivad lennukid, suitsevad või varisevad kaksiktornid, alla hüppavad inimesed. Nendel kujutistel, mida peaaegu kõik teavad – tegu on hea näitega, et absoluutne vahendatus võib olla absoluutselt vahetu – ning mis kujunesid ühtlasi käsitletava sündmuse ja sel põhineva kollektiivse trauma kõige tõhusamaks visuaalseks figuuriks või indeksiks, on äärmiselt tugev kujutlus- ja tõlgitsusvõimet kammitsev külgetõmbejõud. Kohe, kui keegi need sirgjooneliselt kunstilisse kujutusse kaasab, tekib esmaimpulsina tõmme tõlgendada kogu kunstiteost ainiti tolle sügavale kollektiivsesse alateadvusse sööbinud trauma horisondilt. Niisugune teos otsekui ei saakski enam käsitleda või tähendada „midagi muud“: ehkki 11. septembri terrorirünnakute põhjustatud kollektiivset traumat töödeldakse kirjanduses metafooride ja eksperimentide kaudu (nagu Kraavi näitas), ei kasutata neid kuulsaid kujutisi endid peaaegu mitte kunagi metafoori või eksperimendi „lähteainesena“.

Aegruumiliselt täpselt määratletav ja vaimusilmas täpselt visualiseeritav traumaindeks tekitab lüürilise luule perspektiivist omajagu teoreetilisi väljakutseid ja küsimusi. Kuidas saab lüüriline luule kui loomuldasa ajatu ja üldine žanr hakkama sedavõrd konkreetse kujutisega? Kas luuletust, mis käsitleb temaatiliselt 11. septembri terrorirünnakuid, saab lugeda väljaspool traumaatilise külgetõmbejõu horisonte? Kas niisuguse luuletuse tähendusväljad suudavad lugemisel tõusta kõrgemale ühe ajaloolise hetkestseeni kirjeldusest? Teisisõnu, kas 11. septembrist rääkiv luuletus saab rääkida muust kui 11. septembrist? Missugune on kaksiktornide rünnaku metafooripotentsiaal žanris, kus enamasti ei jutustata lugusid, žanris, mille narratiivsus on olemuslikult nõrk? Kas me suudaksime seda lugedes mõelda üldises, ütleme metafoorses või metafüüsilises tähendusregistris? Kui aga luuletus tõepoolest annab selleks alust, siis milliste poeetiliste vahenditega? Ligikaudu selliste küsimuste üle mõtisklemisel on meile abiks eesti kirjanduse üks kõige mõjusamaid 11. septembri luuletusi, Andres Ehini „11. september 2001“ postuumselt ilmunud luule­kogust „Pilvest ja varesest“ (2012).

Ehini luuletuse pealkiri paigutab edasise silmapilk 11. septembri terrorirünnakute ja traumaindeksi jõulisesse gravitatsioonivälja: lüürilisele luulele mitteomaselt kehtestatakse faktiline taustsüsteem, nii ajas kui ka ruumis täpselt määratletav ja ettekujutatav stseen, mis avatakse ka luuletuses: siingi leiab kaksiktornide rünnakute kontekstis võrdlemisi tavalisi, paiguti isegi klišeelikke osutusi. Kui vaadata aga luuletust tervikuna, siis selgub, et luuletuse n-ö materiaalne, narratiivne osa on kokku pakitud vaid nelja värsiritta (read 5–8), ülejäänud luuletus liigub pigem sisekaemuse registris ja järk-järgult üldisest olevikust (read 1–2) läbi siin ja praegu toimuva kirjelduse (read 3–10) tulevikku (read 12–13). Ja just sellise struktuuriga üritab luuletus lakkamatult traumakujundi tõmbejõust lahti rebida, kanda kujundi enda jõud üle metafoorsesse ja hüperboolsesse protsessi. Teisisõnu, pealkirja ajaline konkreetsus on pidevas konfliktis luuletuse enda lüürilise aegruumiga.

Lugu ise on lihtne ja tuttav ilmsesti mitmetest teistestki 11. septembri teemalistest teostest: toimunud on terrorirünnak, lausuja-tegelane on Maailma Kaubanduskeskuse hoones ja põleb, viskab pintsaku seljast ja viskub sajandalt korruselt alla. Nagu eespool osutatud, tõmbab säärane kultuurilisse teadvusesse kinnistunud traumakujund kujutlust tugevalt välise konkreetsuse suunas. Sellega paralleelselt kehtestatakse aga lüüriline aegruum, võetakse fookusesse üks inimene ja tema subjektiivne kogemus. Nii põimuvad ja võimendavad teineteist kaks partikulaarsust: ühelt poolt ajaloosündmus ja teiselt poolt lähivõte ühest allahüppajast koos tema sisekaemusega. Sellise protsessi puhul on metonüümiline ülekanne ilmselt küll paratamatu: see konkreetne allahüppaja on sedavõrd ainuline, et muutub kõikideks allahüppajateks. Ja mitte ainult, metonüümia on siin veelgi jõulisem. Aga sellest pisut hiljem.

Pöörame pilgu luuletuse enda suunas. Arvestades taustsüsteemi ja narratiivi, on märgiline esimene sõna: lausuja-tegelane postuleerib oma olemasolemise. Seejuures (veel) olemasolemise rõhutamine kordub, luuletus keerdub kompositsiooniliselt kokku: ka viimane kaksikvärss algab täpselt samamoodi („Olen“). Esimesed kaks n-ö ajatus olevikus paiknevat värsirida kehtestavad lüürilise lausuja identiteeti. Selgub, et tema inimesena olemist, veel olemasolemist, põlistavad kaks tunnusjoont. Esmalt isiklik, perekondlik tasand: tal on seitse last. Juba siin saavad kokku nii minevikku kui ka tulevikku vaatamine: lausuja senist elu põhjendavad, legitimeerivad, iseloomustavad, väärtustavad lapsed, aga ühtlasi on laste kaudu määratletud ka tulevikusuund (mis minust siia maailma alles jääb?). Teiseks formaal-institutsionaalne, bürokraatlik tasand, mis mõjub kangesti jüriüdilikult – vahetult enne surma määratleb lausuja end alam­komisjoni liikmena. Siin oleks peidus justkui tubli annus (enese)irooniat: jutt ei ole ühestki konkreetsest komisjonist või ametist, vaid mitmetest alamkomisjonidest. Ei midagi erilist, aga päris mõttetu mehe või naisega pole samuti tegemist. Juba kahes esimeses värsis tekib omamoodi konflikt pealkirjaga: traumateemaline luuletus algab väga rahulikus ja üldises registris, mille kaudu avatakse iseend inimesena. Järgmised kaks värsirida (3 ja 4) võimendavad seda vastuolu veelgi, kui esimestele värssidele vaadatakse paradoksaalse hinnanguga tagasi: lausuja väidab, et sellele, mida ta just väitis ja millest oli mõelnud, ei ole tegelikult aega mõelda. Ta mõtleb niisiis millelegi, millele pole aega mõelda, ja lisaks mõtleb ta sellele, et sellele, millest ta mõtleb, pole tal tegelikult aega mõelda (tõendades juba mõeldu kaudu ühtlasi, et ühiskondlik staatus on midagi, mille peale on lääne ühiskonnas alati aega mõelda).

Esimese nelja värsireaga toimub liikumine ajatust olevikust (read 1 ja 2) lausumisolevikku (read 3 ja 4). Järgnev neljavärsirealine narratiiv lisab lausumisoleviku sisekaemusele ka samaaegse kirjelduse parasjagu aset leidvatest sündmustest ja tegevusest. Kohe selgub, et lausujal pole aega mõelda sellest, millest ta on mõelnud, kuna ta põleb. See on igati loogiline, sest – nagu peagi selgub – ta asub põlevana pealekauba veel sajanda korruse aknal. Kordus muudab tempot, intensiivistab: ta põleb! See võib esmapilgul mõjuda meeleheitliku, agressiivse, paanilise, lausa palavikulisena, aga kogu ülejäänud luuletuse rahulikkus ja aeglus mängib sellele ainsale intensiivsusele vastu. Võib-olla on siin tegu hoopis iseendale sisendamisega: pole mõttekas mõelda üldinimlikele kategooriatele olukorras, kui oled (veel) põlevana sajandal korrusel ega pääse välja.

Ka narratiivsete värsiridade puhul jätkub tonaalsuse konflikt: traagilist, surmaeelset situatsiooni kirjeldatakse ülima rahulikkusega. Lausujal on piisavalt aega, et registreerida oma tegevus: ta võtab pintsaku seljast, ronib aknalauale jne. See on – vähemasti tundub – justkui võimatu vaatenurk, kus omavahel põimuvad lüüriline lausuja ja kõiketeadev jutustaja.

Kus me oleme? Lausuja on viskunud aknast välja. Kui esmapilgul võiks eeldada, et edasised sisekaemuslikud värsid, mis kirjeldavad ümbritsevat (täpsemalt teisi allahüppajaid, sest nemad on sellessamas seiskunud ajas lausuja suhtes paigal ja vaadeldavad), leiavad aset vabalangemise ajal, siis peagi selgub, et aknast viskumise hetkel jääb aeg radikaalselt seisma: eelviimases stroofis on langemise lõpuni jätkuvalt seitse sekundit. See on aegluup, hõrendus. Nagu mitmetes teisteski 11. septembri teemalistes luuletustes, pannakse õhus aeg seisma, luuakse ajaline stoppkaader, seisakuhetk. Meenub Szymborska luuletus „Foto 11. septembrist“, kus ajalist liikumist lakkamatult taasaeglustatakse ja luuakse sedakaudu pinnas võimsateks metafoorseteks ja metonüümilisteks ülekanneteks. Ka Ehini luuletuses on midagi fotole omast: üks minevikuhetk salvestatakse ja seda kantakse ajas endaga kaasas. Sellel seisakuhetkel vaatab lausuja ümberringi ja näeb teisi inimesi, samavõrra lootusetuse meelevalda jäetud nagu tema. Millest ta mõtleb? Eks ikka sellest, et inimestel pole langevarju. Umbes nii, et miks me küll juba varem allahüppamise võimalikkusele ei mõelnud, langevarjud oleksid võinud ju käepärast olla. Siin näib olevat kaks lugemisviisi, mis iseloomustavad tegelikult kogu Ehini luuletust: kui püsida jätkuvalt traumakujundi gravitatsiooniväljas, võib osutus mõjuda ühe üksiku allahüppaja mõneti absurdse uitmõttena, kui aga lüüriline register on suutnud end nüüdseks juba kehtestada, saab langevari kohe metafoorse tähendusmõõtme. Kas sellises olukorras on inimesel üldse midagi, mis teda päästaks? Või kui veel kaugemale minna: kas vahetult enne surma, kui surmamineja mõtleb oma pärandile ja olemas olnud olemisele, saab kellelgi olla mõnd imetabast vahendit, et paratamatusele vastu astuda või n-ö lööki pehmendada? Sest akna taga, kuhu me kõik ju ühel hetkel viskume, on teispoolsus ja teispoolsusest pole nii ehk nii pääsu. Siin võib näha muidugi ka varjatud ühiskonnakriitilist mõõdet: kuidas me ühiskonnana oleme ülepea säärasesse lootusetusse olukorda jõudnud? kuhu oleme nii järelemõtlematult tormanud? miks ma olen siin sajandal korrusel ja kuulun mingitesse anonüümsetesse alakomisjonidesse? ja miks sellele kõigele ei näi ikkagi olevat alternatiivi?

Aeg on hangunud. Värsiridade 12–16 narratiiv leiab aset puht emotsionaalsel tasandil. Lausumisolevikust liigutakse olevikuga tihedalt seotud tuleviku suunas – seitsme sekundi pärast lõpeb vabalangemine. See muinasjutuline seitse, mis postuleeritakse ka avavärsis laste arvu kaudu, pole muidugi sugugi juhuslik kordus. Alguses laste kaudu visandatud tulevik naaseb luuletuse lõpus. Õhku jääb rippuma teadmatus ses osas, mis saab edasi, aga samal ajal ka veendumus, et küllap algab sõda (mida peavad pidama minu seitse last). Näib, et allahüppamise otsus esimeses stroofis ja veendumus viimases on vahetult seotud: kuna maailmasõda on alanud, ei ole mõtet jääda ootama, mis saab edasi.

Nagu näha, üritab Andres Ehini luuletus kõigiti traumakujundi külgetõmbejõust lahti rebida. Pealkirjas kehtestatud konkreetset aegruumi taustsüsteemi edasi andev narratiiv on pakitud kokku nelja värsiritta, ülejäänud luuletus laiendab sisekaemuslikult olevikuhetke. Lisaks sellele ei mõju sisekaemuslikud värsid lausumissituatsiooni tõttu tõenäoliselt, realistlikult, paiguti on need (enese)iroonilisedki (olgugi et pilt, mis lausumises esile manatakse, on ebaehinlikult täiesti elutruu). Nõnda ei töötle Ehin enam traumakujundit ennast, vaid rakendab seda teist laadi ja laiemate eesmärkide kontekstis. Siin eritletakse ühe mehe või naise – ja sedakaudu kõikide meeste ja kõikide naiste surmaeelset kogemust. Mina, lausuja, olen minemas, aga missugune on see maailm, mis jääb minust lastele? Katastroofi kasutatakse niisiis üld­eksistentsiaalseks eriteluks. Ja iseäranis sümboolseks saab see tõlgenduskihistus muidugi asjaolu tõttu, et Ehini „11. september 2001“ ilmuski postuumselt.

11. septembri kui kujundi tõmbejõudu kasutatakse niisiis lüüriliste tunnusjoonte kontekstis tõukena, muundatakse tõmbejõud tõukejõuks, mille kaudu küünitatakse laiemate metafüüsiliste küsimusteni. Lüüriline luuletus jõuab siin isegi sedavõrd singulaarsest kujundist hüperboolini. Kohe, kui rebin lahti tramakujundist, rebin lahti ka kirjutamisajast. Nii näib luuletus lubavat end lugeda. Ajaline konkreetsus paljuski tühistatakse, eemaldutakse traumaatilise külgetõmbejõu horisontidest, ja konkreetne tõukejõud muudetakse võrdlemisi kärmesti ajatuks ja metafüüsiliseks: jah, 11. septembrist rääkiv lüüriline luuletus räägib meile alati ka muust kui 11. septembrist. Siin võib küsimus olla muidugi ka asjaolus, et kui 20 aasta eest oli 11. september kogu läänemaailma trauma (sõjakuulutus kogu üleilmastuvale kultuuriruumile), siis nüüd, kahekümnendate hakul, mil Ameerika Ühendriikide positsioon pole selles maailmas enam nii hegemooniline, ei ole see ühtlasi enam sedavõrd meie lugu ja meie trauma. See annab ka võimaluse seda kujundina töödelda ja kujundlikult lugeda. 2021. aastal suudetakse Ehini luuletust lugeda ehk suurema tõenäosusega üldises, ütleme metafoorses ja/või metafüüsilises tähendusregistris.

Iga klassikaline luuletus on kõrghoone, mida mööda ühel või teisel viisil alla liikuda.