Suitsu nurk XIX – Kristjan Haljaku „Kolm küsimust Guillaume Apollinaire’i haual“

JOOSEP SUSI, MORTEN MADE

1 ei mingit võimalust

2 teistsuguse eluga võrrelda

3 ka enam

4 mitte mingit vajadust

5

6 ei mingit võimalust

7 kuivatada võõrast ihu tuules

8 harva soovideta

9 ja kuidagiviisi õnnelik

10

11 ei mingit võimalust

12 peituda oktoobri hakul

13 liiga pisikeste

14 akende taha

15

16 ei mingit võimalust

17 konnad hämaras

18 üle tee hüppamas

19 viimasel hommikul

20

21 ei mingit võimalust

22 ema rehmas käega

23 sõda riik tavad surm

24 palju vihma

25

26 ei mingit võimalust

27 isegi päevasel ajal

28 hämaras iseenda varjust üle

29 sageli päevade kaupa

30

31 ei mingit võimalust

32 mõttemängud

33 äraspidise maailmaga

34 leppida naisena

35

36 ei mingit võimalust

37 teistsuguse eluga võrrelda

38 ka enam

39 mitte mingit vajadust

Mul oli kunagi üks loll koer, kes tahtis igal võimalusel õue pageda. Isegi paras vorstikäntsakas ei suutnud teda tagasi tuppa meelitada. Selleks oli tarvis kasutada kavalust: minna uksele ja hõigata „Õue!“ Selle peale lidus loll koer kohe tuppa, pani koonu armsasti taburetile ja jäi kaelarihma ootama. Nii väga tahtis ta õue.

Kristjan Haljaku luule lugeja on ideaalis niisama loll. Ta sukeldub poeetilisse aegruumi, ahmib joovastunult tähendusahelatest vabastatud sõnu, aga õige pea kostub kusagilt Haljaku peibutav hääl. Lugeja tahab luulesaladusele lähemale jõuda, ta tunneb, et on millestki ilma jäänud, ja vastab kutsele! Ta tahab luuleväljale! Just seepärast astubki ta luuletusest tubli mitu sammu eemale, aheldab end hoopis paratekstuaalsete kaelarihmadega, et nüüd juba piiratult, kontrollitult, ratsionaalselt naasta alguspunkti. Näib, et tekstinaudingu saamiseks, puhta afektiivse oleviku kogemiseks, peab lugeja tegema äraspidise sammu: rakendama meelelisuse asemel intellektuaalset mõistupärasust, emotsionaalse sisseelamise asemel otsima konkreetseid tähendusi.

Just sellise dünaamika, vahepealsuse tõttu on Haljakust kujunenud üks luulegurmaanide meelispoeete. Gurmaanid lausa jumaldavad teda. Haljaku seni ilmunud kuuele luulekogule on osaks saanud pea eranditu heakskiit, paiguti suisa ülistav vastuvõtt. Vaid esikkogu „Palavik“ kohta leidub kaks pisut kõhklevat väljaütlemist, ülejäänud kriitika hääl annab mõista, et siin on tegu suure kunstiga. „„Warszawa Centralna“ on sürrealismi meistriteos.“ „„Illuminatsioonid“ on „suurepärane ja rikkalik raamat.“ „„Verlaine’i revolver“ demonstreerib soneti ja luule võimalusi nii, nagu seda eesti kirjanduses enne ei ole tehtud.“ Näiteid võibki jääda tooma. Modernismi projekt pole sugugi lõppenud. Konsiilium on otsustanud: Kristjan Haljak on taevalik luuletaja! Tõsi, paraku pole eksklusiivse kraami järele just ülearu suurt nõudlust.

Haljaku luulekogud erinevad üksteisest võrdlemisi palju. Näiteks „Illuminatsioonid“ ja „Warszawa Centralna“ on sedavõrd eksperimentaalsed, et žanrimääratlust ei tasugi neile külge pookima hakata. Ometi on erinevustest hoolimata kõikides tema luulekogudes midagi sarnast, midagi, mis rikastab eesti luulepilti. Piisab, kui võtta ükstapuha missugune Haljaku raamat, avada see juhuslikust kohast ja kohe kerkivad silme ette erisugused signaalid, mis annavad mõista: hää lugeja, palun võtta teadmiseks – siin kõneleb Kristjan Haljak!

Milles see nn haljaklikkus seisneb? Retseptsioonis on seda ühest ja teisest küljest kirjeldatud omajagu. Laename siinkohal Alvar Loogi aastaülevaatest ühe tabava tekstikatkendi Haljaku debüütraamatu kohta: „.. autor solberdab keeles nagu väikelaps vannis: ajab voogusid vahtu, pritsib vett üle ääre ning endale ja teistele näkku. Neis tekstides valitseb semantiline entroopia: vabade assotsiatsioonide vohamist ei piira ega pidurda ükski konventsioon või lineaarselt liikuv mõte, sõnad sikutavad keele varasalvest teksti pinnale teisi sõnu ning avavad üha uusi ja uusi tähendusvälju, mis asetuvad üksteise peale ja sisse; keele keeris haarab mõtte kaasa ning viib selle vabalangemisse. Traditsiooniliselt mõistetud subjekt on siin sedavõrd varjul või mitte-kohal, et keel saab justkui ise subjektiks. Neis Haljaku tekstides leidub hullust, poeesiat ning karakterit – ta suudab sõnad isikupäraselt laulval moel elama panna, tõmmates kõik tähistusüksused pingule, võttes viimast keele väljendusvõimest selgesisulise sõnumi kohatise kaotamise hinnaga“.

Kristjan Haljakust on kujunenud üks luulegurmaanide meelispoeete. Haljaku luule kese peitub pidevas arusaamises, et küsimused, mida on tekstile esitatud, kukuvad plärtsti läbi. Pildil Kristjan Haljak luulekogu „Warszawa Centralna“ esitlusel.

 Kris Moor

Loogi kirjelduses on sõnastatud muu hulgas huvitav vastuolu: subjekt annaks justkui kõik volitused keelele, aga teeb seda „isikupäraselt“, teisisõnu subjektsust säilitades või isegi rõhutades. Võtame Loogi öeldu teadmiseks ja vaatame, mil moel avaldub toosama haljaklikkus ajakirja Looming tänavuse juubeliaasta esimeses numbris ilmunud luuletuses, mille pealkirjaks „Kolm küsimust Guillaume Apollinaire’i haual“.

Kohe pealkirjas seotakse luuletus konkreetse prantsuse luuletraditsiooniga, antakse justkui kätte noodivõti. Selles pole midagi ootamatut, leidub ju selliseid tekste varasemastki. Näiteks luuletus „arthur rimbaud’ sünd tabas teda üllatusena“ või siis luulekogu „Verlaine’i revolver“. Ühisosa nende vahel peitub asjaolus, et luuletekst motiveerib pealkirja tähelepanuväärselt vähe: lõpuni jääb selgusetuks, millisest kolmest küsimustest on jutt, suhe Apollinaire’iga jääb salapäraseks, kogu edasine tekst paistab pigem elliptilise sisekaemusena, keeles solberdamisena.

Missugune võiks olla selle luuletuse lugemisprotsess? Ehk umbes kuidagi niiviisi: „Apollinaire! Ahah, Haljak! Mingi eksperimentaalsus, prantsuse luule. Mis edasi? Loen teksti, jube äge! Jube krüptiline, lasen end kaasa kiskuda. Aga no tegelikult ei saa midagi aru. Mis paganama kolm küsimust? Kuidas teha nähtavaks? Tuleb ikkagi minna tagasi Apollinaire’i juurde. Lähen Google’isse, otsin hauakoha üles: hauaplaat ja selle kohal kõrguv menhir Père-Lachaise’i kalmistul. Hauaplaadil punases kirjas kolm stroofi Apollinaire’i luuletusest „Les collines“. Mingi teine konkreetne luuletus samuti. Äkki on kuidagi seotud? Apollinaire’i haud! Kuulge, Ginsberg kirjutas ka ju mingi sarnase luuletuse. Ginsberg Apollinaire’i haual, 1958. Jumalik luuletus! See on viide Ginsbergile! Seega, biittraditsioon samuti! Äkki on siin veel intertekste? Konn? Apollinaire joonistas vist konnasid. Mis veel? Aken! Ülioluline Apollinaire’i luules. Nii et ikkagi midagi Apollinaire’iga? No mitte midagi ei leia. Kõiki tekste ei jõua läbi kammida. Loen Ginsbergi luuletust Haljaku omaga rööbiti. Ikka ei midagi. Luuletusele ligi ei pääse. Aeg kulub. Mis kuramuse Apollinaire!?“

Esmalt niisiis sisenemine, nautlemine, seejärel kõrgintellektuaalne lugemisviis, nn detektiivitöö, mille poole pealkiri lugeja tõukab ja mille tulemuseks on üksnes veel rohkem küsimusi. Vastuolu pealkirja ja luuletuse vahel on ilmselge. Luulegurmaan mõistab, et on käest lasknud sisekaemusliku, lüürilise, meelelise luuletuse, mis võimaldab solberdada keeles nagu väikelaps vannis, ning andnud järele kiusatusele lukustada end pealkirjas avanevasse labürinti. Või nagu on nentinud Pille-Riin Larm: „Muidugi jäin minagi kinni üheainsa vihje külge paljudest. Võib koguni olla, et lugesin raamatut „kohitsetud silmadega“.“ Viimane kipub olema Haljaku tekstide tavaline lugemispraktika: silmad või mõtted on kohitsenud kõik see, mida Haljakust eelnevalt teame. Autori allkiri määratleb lugemisviisi, tuletab end lakkamatult meelde. Tüüpiliselt kas või läbi tema tekstide lüürilise lausuja, kes joob hapukuiva veini, suitsetab hašišit, hingab eetrit, taob tekste trükimasinal, eksleb Maarja häbemelabürindis.

Veelgi enam põlistab haljaklikkust tema kasutatav tekstivõrgustik. Haljak on nimelt kaaperdanud meeletu suurusega tekstikorpuse: dekadents, sümbolism, sürrealism, dadaism – sellesuunalised viited on eesti luules Haljaku pärusmaa ja hoidku jumal selle eest, et keegi teine sealt midagi näppaks. Dekadentlik-sürrealistlik-dadaistlik traditsioon moodustabki lõviosa Haljaku intertekstimonopolist, mis võib avalduda kõiksugustel viisidel: siin on tsitaate, pastišše, parafraase, allusioone. Eri funktsioonides kasutatakse lakkamatult igasuguseid para- ja intertekste, hüper- ja arhitekste. Haljak võib ses hiiglaslikus monopoliseeritud tekstivõrgustikus vabalt seigelda, noppida eri võtteid, nimesid, registreid, siduda need omakorda eesti luuletraditsiooni ja ka siinse nüüdisluulega. Kusjuures piisab vaid ühest-kahest elemendist ja juba on kogu haljaklik tekstiloome käivitunud. Vaadeldavaski luuletuses piisab pealkirjas mainitud nimest, et kohe aktiveerida hiiglaslik tekstikorpus, mis on haljaklikkuse sõrestikuks, nagu on sõnastanud Mihhail Trunin. Niisiis, juba enne, kui oleme jõudnud Apollinaire’i hauale, on Haljaku luulemasin täiskäigul käima lükatud. Siin avaldub Alvar Loogi kirjeldusest esile kerkinud vastuoksus pisut teisenenud kujul: intertekstuaalne sõrestik, mis Haljaku subjekti toestab, on nii tugev ja peen, et mingit liha peale ei vajagi. Umbes nagu pilt inimese skeletist. Ühesõnaga, see on postmodernistlik subjekt, tsitaat-subjekt, kusjuures sõrestik ise ei ole kuidagi isikupärane, vaid muutub selliseks kontekstis, mille konkreetne meister sellele annab.

Apollinaire’i kaelarihm, mis kutsub lugejat eemalduma tekstist, otsima välispidiseid seoseid, intertekste – see on lõks! Pealkiri tekitab lugejas ootuse, annab šifri või noodivõtme, aga nagu eelkirjeldatud lugemiskogemusest näha, siis šifrist on võrdlemisi vähe tolku, pigem häirib see luuletuse aegruumis flanöörina jõlkumist, sunnib sukelduma keerukasse tekstivälisesse labürinti. Otsima konkreetseid tähendusi lõputu tähenduslikkusega leppimiseks. Siin ju peab olema peidus mingi intellektuaalne vimka, mille avamine aitaks nähtavaks teha ka luuletuse enda. Tõesti, Kristjan Haljaku luule võimaldab luulefetišistile suisa pööraseid (sidumis)mänge. Seda kõike hetkeni, mil lugeja jõuab järeldusele, et juhtlõngad on ekslikud või lihtsalt koormavad. Enne kui lugeja nõutult ja pettunult maha istub, tuleb ehitada sild aktiveeritud tekstikorpuse ja luuletuse enda vahele. Kuidas seda teha? Kust leida Ariadne lõngajupp, et intertekstuaalsest labürindist pääseda? Ka koduteed näitava leivapuru on linnud aplalt nahka pistnud.

Autori nimi (kaude ka senine retseptsioon) ja pealkiri põlistavad niisiis haljaklikkuse. Nüüd painab lugejat aga küsimus, kuidas tagasi pääseda. Kuidas jõuda selleni, mis Haljaku tekstid peaksidki olema: puhas vastuvõtt, nautlemine sõnade voos? Kuidas jõuda Apollinaire’i hauale, kus lausuja parasjagu mõtleb? Või teisipidi: kuidas motiveerib luuletus ise seda üles ehitatud sõrestikku, intellektuaalset lugemisviisi? Haljaku tekstide puhul ei maksa enamasti küsida, mida need tähendavad või missugused tähenduskihistused välja joonistuvad. Olgugi need tähenduspainest laetud teeviidad kuitahes kutsuvad. Lapsena vannis solberdamisest on nõnda palju aega möödas, et ei tulegi enam õieti meelde, kuidas see käis – kuidas üldse on võimalik muretult Haljaku luuletuse voogudes plätserdada?!

Meie ees on kaheksa katrääni, stroofid algavad kõik värsist „ei mingit võimalust“. Kusjuures esimene ja viimane stroof, mis teineteist kordavad (nagu teame, pole kordus luules kunagi identne), jõuavad võimaluse eitusest vajaduse eitamiseni („mitte mingit vajadust“). Tegu võib olla pöördumisega surnud poeedi poole, mis muudab teksti rahulikuks. Tegu võib olla ka puhta sisekaemusega: lausuja lepib paratamatusega. Täpselt tähendusi määratleda on kogu teksti ulatuses keeruline. Jääb näiteks selgusetuks, kas teistsugune elu, millega pole enam vajadust (oma elu?) võrrelda, on lausuja vaade Apollinaire’ile või on jutt Apollinaire’ist või ei kumbagi. Targem oleks targu lükata tähendusküsimused kõrvale, mõelda, missuguse tunde, meeleolu luuletus kehtestab.

Luuletuse üldhäälestus joonistub välja juba pelgalt nimisõnade kaudu. Millega lausuja end seostab, millele mõtleb või missugused võimalused ja vajadused on hauaplatsil küsides luhtunud: ihu, tuules, soovideta, oktoobri, akende, konnad, tee, hommik, sõda, riik, tavad, surm (ja kindlasti mitte üksnes üks), ajal, iseenda vari, päevade mõttemängude, naisena. Ja loomulikult „ei mingit“ ja „mitte mingit“ – see on morbiidsevõitu viimane hommik, allaandmine. Aga ilma on jäädud võrdlemisi ebamäärastest ja negatiivselt laetud detailidest. Seega, kas vajaduse kadumine nende järele pole hoopis midagi õnnistavat?

Siin on omavahel huvitavalt kokku pandud avatud ja röövitud potentsiaal. Avastroof on raamiks edasisele, jõustades võimalikkuse ja võimatuse üheaegsuse kogu luuletuse vältel. Aga edasi muutub see võimatus järk-järgult tinglikumaks, perspektiivituse mantra paigutatakse mikrovõimalikkuste ja -võimatuste taustale. Näiteks ridades 7–9 ei ole enam kindel, kas nenditakse ikka võimatust või siiski mingit võimalikku väljavaadet „kuivatada …“. Sest „harva“ ja „kuidagiviisi“ on just oma ebatäiuslikkuse tõttu siinses luuletuses hoopis positiivsed markerid.

Vahest kõige selgemalt annab luuletuse tonaalsuse kätte grammatika. Esmalt torkab silma tugev elliptilisus, millest ennekõike annab aimu verbi „olema“ lakkamatu puudumine. Juba esimeses stroofis kehtestatakse lõpp-punkt, staatika. Paiguti – nagu näiteks viiendas stroofis – näib tegevus täielikult seiskuvat. Verbitüved on valdavalt da-infinitiivis (võrrelda, peituda, leppida, võrrelda), millel pole eitust ega jaatust, pole aega ega isikut. Kõik, mida lausuja mõtleb või tunneb, on umbisikuline. Tegevus, muutumised jäävad lahtiseks, ebamääraseks. Vaid ema „rehmas“ (kunagi) käega ja konnad (on) „hüppamas“. Ühelt poolt niisiis on pealkirjas postuleeritud konkreetne olevik (lausuja on Apollinaire’i haual), tugev personaalsus, aga luuletus ise on üldine ja staatiline, impersonaalne. Staatika katkestatakse vaid luuletuse keskel (neljas ja viies stroof), kui sisekaemuse asemel kirjeldatakse välist: hüppavad konnad ja rehmav ema.

Lisaks autori allkirjale ja pealkirjale konstrueerivad haljaklikkust antud luuletuses da-infinitiiv ja ellips. Viimane toimib sarnaselt intertekstidega: see on saladus, midagi elitaarset, väljavalitutele mõeldud ühisteadmine, ilmaolek, mis tõukab nägema tekstipinna alla ja taha. Isegi kui sealt midagi lõppeks pinnale ei kerki. Kummalisel kombel mõjuvad need kaks tekstitunnust kohemaid Haljakule (ainu)omaselt, olgugi et teistes tema luuletustes neid eriti palju ei esine. Teisisõnu, kui mõni element, viide või paratekst on tekstikorpuse aktiveerinud, võivad peaaegu ükskõik missugused poeetilised võtted hakata seda motiveerima, alal hoidma. Olla haljaklik tähendab olla ikka ja jälle samasugune, aga seda kõikvõimalikel ennustamatutel viisidel.

Võimatused, luhtumised, ilmajäämine – milles siis ikkagi seisneb Haljaku nn positiivne programm? Aga luulefetišistile sellised kaelarihmad meeldivadki, ons ju selleski luuletuses ellipsi kohal kolm neoonroosat risti, mis võivad süütus luulehuvilises hõlpsasti tekitada põlastust, eitust, tõrget. Need ristid tekitavad luulefetišistis iha! Nagu õige kontseptualism ikka, sunnib selline sobitamatus esitama küsimusi ennekõike luule kui niisuguse kohta. Aga just selline pidev vahepealsusest tingitud läbikukkumine võib pakkuda ka meeletut luulelist naudingut. Oleks ju täbar lugu küll, kui ei saa vannis solberdada või kui peni ei tulekski tagasi.

Haljaku luule kese peitubki pidevas arusaamises, et küsimused, mida on tekstile esitatud, kukuvad plärtsti läbi. Strateegiad, mida on rakendatud, pole õigustatud. Siin leiab aset pidev heitlus personaalsuse ja impersonaalsuse, elitaarse detektiivitöö ja tähenduseahelad maha raputanud puhta olevikulise kogemuse vahel, teksti ja tekstivälise, tekstimõnu ja -naudingu vahel. Puhtakujulist sürrealistlikku kujundit Haljaku viimase aja luules ju üleliia palju ei esinegi, küll aga on ta mugandanud sürrealistliku kujundiloome tuuma XXI sajandi eesti luulesse, meie luuletraditsiooni. Ja seda nõnda, et see sobib ka ajakirja Looming 100. aastakäiku avama. Teineteisega sobimatud poolused asetatakse alatasa kõrvuti, pannakse üheaegselt mängima, aga kontekstiks, operatsioonilauaks … eesti nüüdisluule, kuhu ta justkui ei taha loomuldasa sobituda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht