Mihklikuu audiospaa

Septembrikuu muusikaelu oli rikkalik: kontserdilavadele jagus tippkoore ja -orkestreid, soliste ja dirigente, uudisteoseid ning meeldivaid üllatusi.

ÄLI-ANN KLOOREN

Septembrikuu jooksul sai kuulda suuremat osa Eesti tippkooridest (vaikis vaid Voces Tallinn). Oma roll oli siin Pärdi päevadel, kus kõlas rohkesti koorimuusikat. Eesti Filharmoonia Kammerkoori eesotsas on jälle Tõnu Kaljuste ja ilmselt tunnetavad paljud seda justkui rännaku lõpuna – kojujõudmisena. Kuigi kooriga on teinud suurepärast tööd mitmed dirigendid, on ometigi vahepealsed 20 aastat, mil Kaljuste pole olnud peadirigent, möödunud nii kiiresti, et näiteks mina – ma ei ole kindlasti ainuke – ei jõudnudki ümber õppida ja mõtlesin EFKst ikka kui Kaljuste koorist. Pärdi päevade kontsertide põhjal võib öelda, et dirigendi ja lauljate vahel on äärmiselt hea klapp ning nende koosmusitseerimisel on koori kõlakvaliteedis juba tekkinud mingi nihe: esitusstiil on muutunud kergemaks ja nõtkemaks. Üks suurepärane esitus järgnes teisele, oli see siis Arvo Pärdi, Tõnu Kõrvitsa või Maurice Duruflé teos.

Pärdi päevadel toimunud Vox Clamantise kontserdil (dirigent Jaan-Eik Tulve) kõlasid Pärdi muusika kõrval norra helilooja Henrik Ødegaardi gregooriuse laulul põhinevad teosed. Täiesti lummavad olid Ødegaardi neli laulu „Maria Magdalena“ tsüklist. Niigi väike koor jagunes nende esitamiseks neljaks grupiks, asetudes kiriku eri külgedesse ja luues nii imelise akustilise efekti. Ikka peab imetlema koori ilusat sirget tooni ning täielikku üheshingamist, milleta ei ole võimalik esitada gregooriuse laulu, aga mis viib ka täiesti uuele tasandile näiteks Pärdi muusika esituse. Just sellest üheshingamisest, mis on muusikalise ime tekkimiseks nii vajalik, jäi puudu Collegium Musicalel (dirigent Kristel Marand) Pärdi ja John Taveneri teoste kontserdil. Kooril on hea kõla, aga siit-sealt kostis välja üksikuid hääli ning tekstiga peaks kindlasti rohkem tööd tegema. Mõne loo sõnum jäi ebamääraseks ja sellest ka kohatine ettekande igavus. Täiesti teisest puust oli koor aga Maria Fausti „Maarja missa“ esitusel: ilmselt leiti selle teosega parem kontakt ning tulemus oli suurepärane.

RAMi kontsert „Centuries“ ehk „Sajandid“ (dirigent Mikk Üleoja), mille kavast moodustasid suurema osa uudisteosed, oli pigem muusikagurmaanidele – sellest kõneles ka saalis olnud publiku hulk. Aga need, kes olid kohale tulnud, said tõelise elamuse osaliseks. Ka RAMi puhul ei saa mööda nende kõlast: paneb lausa imestama, et tugevad eesti mehed on nii pehmete ja paindlike häältega. Äärmiselt mõjuv oli itaalia helilooja Giovanni Bonato teose „Lied der Lärche“ ehk „Lehise laul“ ettekanne. Nii koor kui ka Meelis Vind bassklarnetil viisid helilooja kavatsused täiuslikult ellu – tõid kuulajateni puude tekitatud muusika.

Uudisteosed

RAMi kavas olnud uudisteostest üllatas omamoodi (algul isegi ehmatas) Mart Jaansoni seitsmeosaline laulutsükkel „Hilised õied“ Martin Lipu tekstidele. Esimene osa on Jaansonil loodud nii miina­härmaliku helikeelega, et tekitas hetkeks kerge segaduse. Hinge puges väike kahtlus, et ilmselt peab heliloojal olema sellega mingi tagamõte, ja kavasse süüvimisel sai see kinnituse. Teoses on teadlikult jäljendatud tolleaegset helikeelt, et see sobituks paremini Lipu tekstidega. Mida osa edasi, seda rohkem tuleb sisse tänapäevasemaid intonatsioone ning moodustub äärmiselt sümpaatne tsükkel. Samal kontserdil kõlas esiettekandes ka Tõnis Kaumanni „Hanna kiidulaul“, kus kaunid diatoonilised lõigud vahelduvad keerulisemate moduleerivate vaheosadega. Sellest loost võiks kujuneda Kaumanni loomingupagasis samasugune hitt meeskoorile, nagu on tema „Ave Maria“ segakoorile.

Uutest teostest jättis väga sügava mulje veel ERSO avakontserdil kõlanud Elis Halliku „The Firehearted“ ehk „Tulihingega“. Teose ülesehituslik idee sarnaneb Luciano Berio „Sinfonia“ omaga, kus tuntud muusikapala(d) on põimitud originaalteose sisse. Hallik on oma loomingu liitnud Beethoveni avamänguga „Leonore“, mis kumab muutumatul kujul kord vähem, kord rohkem läbi keerulise helikeele, moodustades nii põneva ja vaimuka teose, mis segaste aegade tõttu on tahtmatult saanud ka programmiline. Nimelt leiab helilooja abikaasa, et teoses „The Fire­hearted“ kajastub see, kuidas kanti hooaja vältel keset kriisi ja segadust ette Beethoveni muusikat – kas või tühjale saalile. Loodan väga, et seda teost peagi veel kord ette kantakse, sest ühest kuulamisest jäi kindlasti väheks.

Dirigendid

Olen varemgi maininud, et põnevate kavade kokkupanemisel on ületamatud Tõnu Kaljuste ja Olari Elts. Kaljuste oli oma kavadesse valinud Pärdi sellise muusika, mida väga sageli ei kuule, näiteks „Cantique des degrés“ ja „Lamentate“, Elts rabas aga kuulajaid John Adamsi ja John Luther Adamsi loominguga. Eraldi tuleb ära mainida ERSO kontserdisarjas „Audiospaa“ ette kantud teise Adamsi teose „Become Ocean“ ehk „Ookeaniks saada“ vapustav ettekanne. Olin seda lugu mitmeid kordi salvestatuna kuulnud ja see jättis mingil määral neti­muusika mulje – meditatiivne muusika, mis sobibki helikandja vahendusel kuulamiseks. Elav ettekanne oli hoopis midagi muud: tõeline ookean oma tõusude ja mõõnadega vallutas kuulaja täielikult, nii et loo lõppedes oli raske sellest tundeseisundist välja tulla. Meeldiva üllatuse valmistas ka ERSO avakontserdil kõlanud leedu helilooja Justė Janulytė „Apnea“ ehk „Apnoe“. Kavalehelt loo tutvustust lugedes tekkis kerge eelarvamus: taas aeglased tempod ja märkamatult muutuv helipilt, midagi sellist, mida kuuleb praegusaja heliloojatelt (liigagi) sageli. Alati on rõõm suur, kui eelarvamused ümber lükatakse. Seekord oli tegemist erakordselt mõjuva, suure dünaamilise arenguga teosega, mis täitis saali erilise mitmekihilisuse ja ruumilisusega.

Külalisdirigendina astus ERSO ees üles Jonathan Bloxham. Kontserdi avaloos, Benjamin Britteni teoses „Sinfonia da requiem“ ehk „Reekviem-sümfoonia“, oli dirigendi ja orkestri teineteisemõistmises tunda rabedust ning ebakindlust, aga ebalus kadus üsna ruttu. George Gershwini helitöö „Rhapsody in Blue“ ehk „Rapsoodia sinises värvitoonis“ ja Antonín Dvořáki seitsmenda sümfoonia ajaks oli dirigent pingest täielikult vabanenud ning musitseeriti hoogsalt.

Külalisdirigendi kõrval sai kuulda ka külalisorkestrit, Janáčeki Filharmoonikuid Ostravast, dirigeeris Risto Joost. Erinevalt Bloxhamist läks Joosti ja orkestri koostöö käima esimesest löögist ning energia ei raugenud kontserdi lõpuni. Dvořáki üheksanda sümfoonia suure­pärane ettekanne võlus peale üldmulje ka üksikute detailidega, nagu puhas ja ühtlane puhkpilliansambel, karge ja fookuses keelpillide, eriti viiulite kõla.

Solistid

Solistidest olid septembrikuus kõige arvukamalt esindatud pianistid. Ostrava orkestriga esitas Béla Bartóki teise klaveri­kontserdi Lukáš Vondráček, äärmiselt omanäoline klaverimängija, kellel on ette näidata kuninganna Elisabethi konkursi võit. On iseenesestmõistetav, et sellisel pianistil on vapustav tehnika, aga see, kuidas Vondráček suutis erinevaid kõlavärve luua ja igale helile tähenduse anda, oleks olnud lausa erakordne, kui ei oleks olnud Ralph van Raati, teist suurepärast pianisti. Raat andis soolokontserdi Pärdi ja Hans Otte loominguga ning osales Pärdi „Lamentate“ ettekandel, aga tema lisapalana esitatud „Variatsioonid Ariinuška tervekssaamise puhul“ raputas tõeliselt läbi. Teos on ju tehniliselt nii lihtne, et seda mängivad muusikakooli algastme õpilasedki, aga hoopis teisel tasemel ettevõtmine on leida selle loo sügavam tähendus ja kõlavärvid. Igal juhul ei mäleta ma küll ühtegi teist selle teose Raati omaga võrdväärselt eredat ettekannet.

Maksim Štšurad sai kuulda kahel korral: mängimas Gerswhini „Rhapsody in Blue’d“ ja kammermuusikat koos Linda-Anette Vertega. Gerswhini teose esitas Eestis paar aastat tagasi Wayne Marshall, ülevoolava mängu­stiiliga interpreet, kellele ei olnud probleem ka muusikat juurde improviseerida. Štšura käsitlus oli tunduvalt akadeemilisem ja vaoshoitum, kuid see ei ole kindlasti miinus, vaid lisab hoopis teatud salapära, kruvides emotsioone järk-järgult.

Kindlasti ei saa mööda minna ka Tracy Silvermanist ja tema kuuekeelelisest elektriviiulist, millel kõlas ERSO „Audiospaa“ kontserdikavas John Adamsi „The Dharma at Big Sur“ ehk „Dharma Big Suris“. Teoses saavad kokku eri muusikastiilid: vihjed india raagadele, bluusile ja rokile segunevad n-ö klassikalise kontserdimuusikaga. Tulemus jätab üsna improvisatsioonilise mulje, kuigi kõik on noodis täpselt kirjas. Peab siiski tõdema, et elektriviiuli suurem mänguvõimaluste arsenal tuli välja alles lisapalas, kus oli tähtis roll luupimisel, mille abil lõi Silverman põneva mitmekihilise teose.

Probleemid

Nüüdseks on riiklikult tähtsad kultuuri­ehitised paika pandud. Kahjuks ei mahtunud nende hulka Helioru kontserdimaja, millest oleks saanud ERSO ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori kodu. Võiks ju mitte väga kurvastada ja mõelda, et küll järgmisel korral mahub. Aga millal on järgmine kord? See oli vist kultuuriminister, kes lohutas neid nimekirjast väljajäänuid, et EMTA uue saali valmimist tuli oodata 20 aastat – aga valmis see ju sai! Muidugi võiks siinkohal küsida, kui paljud muusikud ootasid seda pikisilmi, aga ei jõudnudki ära oodata. „Audiospaa“ kontserdil märkis tänapäevase saali puudumise ära ka Olari Elts. Estonia saal on ju armas ja hea akustikaga, aga see ehitati üle saja aasta tagasi. Vahepeal on orkestrite koosseis suurenenud, löökpille on tohutult juurde tulnud, nii et saal ei vasta enam tänapäeva vajadustele. Lava ruuminappuse illustratsiooniks sai vaadata Eltsi graatsilisi liigutusi, kui ta orkestrantide ja puldi vahelt oma kohale puges. Meie professionaalse muusika tippudel oleks väga vaja korralikke harjutusruume ja tänapäevast kontserdisaali, kuid kui imet ei juhtu, tuleb olukorraga leppida, sest praeguste plaanide kohaselt ei ole enne järgmist 20 aastat uusi kultuuriehitisi oodata. Tõenäoliselt on siis tegijad juba uued.

Üllatused …

… olid vaid toredad. Näiteks džässiklubi Philly Joe’s kontsert, kus bluusipõldu kündis ansambel T-40 (nimi on pandud nõukogudeaegse traktorimargi järgi) koosseisus Ülo Krigul, Reigo Ahven, Raul Ukareda ja Argo Toomel ning vahepaladena sai kuulda Ahvena stand-up’i moodi koomilisi ülesastumisi. Mind üllatas eelkõige Krigul kui suurepärane bluusi stiili klahvpillimängija. Ta on selles vallas küll juba kogenud tegija, aga mulle oli see midagi uut, mida tahaksin kindlasti veel kuulata. Ahven on alati osanud head nalja teha, kuid sel korral oli ta eriti hoos ja lisas niigi elamuslikule õhtule oma nüansi. Muidugi ei saa jätta mainimata ka Raul Ukareda kitarrimängu, mille virtuoossus ja kirglikkus avaldas muljet.

Teine meeldiv üllatus oli vastvalminud Tabasalu gümnaasiumis antud kontsert. Harku valla 30. aasta­päeva puhul korraldatud festivalil „Meie inimesed“ esinesid Kristjan Järvi oma ansambliga ning Mick ja Angeelia Pedaja. Järvi elupaigaks on saanud Harku vald ja nii avanes kohalikele elanikele kodustes tingimustes võimalus osa saada tippmuusiku tegemistest. Vähemalt poole publikust moodustasid eakamad inimesed, kes tõenäoliselt tavaliselt sellisele kontserdile ei satu: kavas olnud muusika ühendas roki, popi, hiphopi ja ambient’i tunnuseid. Siin aga elas publik vanusele vaatamata kontserdile hoogsalt kaasa ning süda läks soojaks, kui nii noored kui ka hallipäised kuulajad esinejaid lõpuks püsti seistes aplausiga tervitasid. Sellisest kogukonda liitvast festivalist võiks kujuneda traditsioon – ja mitte ainult Harku vallas, vaid ka mujal.