Parim võimalik süsteem
Poeetiline keel heidab endalt mis tahes piirangud ega allu poliitikute „väärtuslikele nõuannetele“. Nii ka Teele Lemberi ja Anna Kaare luulekogus.
Teele Lember, Süstemaatiline unistaja. Toimetaja Carolina Pihelgas. Kujundaja Ellu-Marie Blond, fotode autor Triin Sagen. Sari „Värske raamat“, nr 25. Kultuurileht, 2020. 72 lk.
Anna Kaare, InteГрация. Toimetaja Maarja Helena Meriste. Kujundaja ja illustraator Ellu-Marie Meos. Sari „Värske raamat“, nr 28. Kultuurileht, 2021. 68 lk.
Значенье – суета и слово – только шум,
Когда фонетика – служанка серафима.
Tähendus – sekeldus ja sõna – on ainult müra,
kui foneetika on seeravi teenijanna.
Ossip Mandelštam
Värske Rõhu sari „Värske raamat“ on Eesti kultuuriväljale toonud palju värskust ja on end juba ammu tõestanud tõsise kirjandusliku karjääri lähtepunktina. Tarvitseb vaid meenutada, kes on selles raamatusarjas alustanud, näiteks (loetlen kronoloogilises järjekorras) Eda Ahi, Tõnis Vilu, Sveta Grigorjeva (hiljuti ilmus tema esikkogu kordustrükk, niivõrd populaarseks osutus see), Kristjan Haljak, Triin Paja ja paljud teised autorid, kelleta on tänapäeval raske ette kujutada eesti kirjandust. Teele Lemberi „Süstemaatiline unistaja“ ja Anna Kaare „InteГрация“ pole lihtsalt debüütkogud, vaid paljulubavad debüüdid. Lemberi raamat kuulus mullu Betti Alveri auhinna nominentide hulka ja Kaare raamat on kaheldamatult üks neist, kes võib sinna sattuda tänavu.
Kaks luulekogu lausa pakuvad end võrdluseks välja:1 mõlema raamatu pealkiri põhineb sõnamängul, mõlemas raamatus on täpselt üks riimiline luuletus, mõlemad autorid on naised, kes rõhutavad luuletustes oma naiseks-olekut (mitte naiselikkust!). Mõlemat toetab Värske Rõhu reibas toimetus: esimese raamatu toimetajaks oli endine peatoimetaja Carolina Pihelgas, teise raamatu toimetaja on praegune luuletoimetaja Maarja Helena Meriste, aga kujundaja Ellu-Marie Blond on kahe raamatu ilmumise vahepeal suutnud imeväel muutuda Ellu-Marie Meoseks. Mõlemad luuletajad kirjutavad kliitorist (mitte vagiinast!): nad mitte ainult ei pelga avalikult kuuldavale tuua sellist „roppu“ ja „rõvedat“ sõna, vaid teevad sellest tundlikust organist oma raamatute tegelase, kes vastandub ei rohkem ega vähem kui äärmusparempoolsetele poliitikutele ja konservatiivsetele väärtustele, mida nad peale suruvad.
Feminism kui eetiline programm
Poeetika ja poliitika seos pole hiljutine asi – nagu ka vaidlused seksuaalsuse ja keha üle. Ja oma naiseks-oleku kogemine vastusena ümberringi toimuvale veidrusele ja õudusele on aktuaalne trend. Võrdluseks suhteliselt värske lugu Venemaalt. Üheks 2020. aasta kõmu tekitanud kirjandussündmuseks sai vene-ukraina luuletaja Galina Rõmbu luuletus „Minu vagiina“, millega ta toetas kunstnikku ja LGBT-aktivisti Julia Tsvetkovat, keda süüdistatakse pornograafia levitamises.2 Rõmbu luuletus (ja sellele järgnenud päris hiljutine kogumik „Sina oled tulevik“, „Ты – будущее“) kutsus esile ettearvatavalt laia resonantsi. Kriitikud hakkasid rääkima sellest, et „vagiina [Rõmbu] luuletuses kehastab jõudu, mis võimaldab järsku muutust mitte ainult endas, vaid kogu ühiskonnas: „Teha revolutsiooni vagiinaga / teha vabadus iseendaks“ („Делать революцию вагиной / Делать свободу собой“)“3. Nende vastukajade hulgas väärib tähelepanu, et luuletaja „poeetilise keele kaudu murrab läbi keha kui puhta potentsiaalsuse juurde“. Mida see tähendab? Poeetiline keel on vahend, et väljendada eluliselt tähtsat ja hingel pakitsevat. Sellise tõlgenduse puhul on meie ees ideoloogia, mitte esteetiline otsing.
Luuletust võib lugeda meie silme ees aset leidva katsena. Selle kohta on Lember intervjuus Värskele Rõhule öelnud otse: luule on tema jaoks „siin ja praegu“, see ongi „elav sõna ja elav meeleolu“.4 Selliseid tekste on mõlemas arvustatavas raamatus rohkem kui küllalt: olgu need fantaasiad sellest, millega tegeleks lüüriline kangelanna, kui ta saaks meheks, või jutustus (kujuteldavast) kohtumisest ööklubis vana hea eesti mehega, või ollakse kujuteldav „juhuslik vihmavarjuga naine, kellest sa möödud tööle minnes“ ja veel mitmesugused rohkem või vähem dramaatilised tegelased, või arutletakse naisest, kes tahab „iga hinnaga olla parem karmim julgem / ei karda ei hunti ei tonti“. Seda loetelu on lihtne jätkata. Feministlik lugemisviis on mõlema raamatu puhul absoluutselt õigustatud.
Või luuletaja kui keele tööriist?
Ma alustasin meelega feminismiteemast, kuigi elukutselt olen ma kirjandusteadlane, mitte poliitvaatleja ega aktivist. Sõnad „vagiina“ ja „kliitor“ (selles arvustuses jäävad nad meiega kauaks!) on kõige muu kõrval ka meditsiiniterminid, mille lülitamise eest kirjakeelde (s.t keelestandardisse) võitlevad tänapäeva feministid aktiivselt ja põhjendatult. Kirjakeel, nagu teada, on konservatiivne moodustis: ta hoiab rangelt alal oma ilmetut puhtust. Poeetiline keel vastandub kirjakeelele kui ametliku igapäevaelu keelele. Igapäevaelu, nagu teada, on suunatud varem saavutatu taasloomisele ja paljundamisele; looming aga orienteerub muutustele ja uue avastamisele. Just seepärast on kirjakeele põhivektor kommunikatsiooni edukus, poeetilise keele vektor aga on häälestatud väljenduse suunas.5 Autoril pole poeetilise keele süsteemis, nagu seda väljendab vene vanasõna, ilusa sõna nimel lihasest isastki kahju. Aga kui ka isast pole, siis vähemalt mõnest presidendist – nagu näiteks Moskva kontseptualismi frontman’il Dmitri Aleksandrovitš Prigovil:
Что нужно нам от Клинтона
Да, в общем, ничего
Ну разве что он с клитором
Рифмуется, чего
Нельзя сказать о Рейгане
Он с клитором не рифмовался
И Буш с клитором не рифмовался
А вот Клинтон – рифмуется
А так – ничего.
Mida vaja meil on Clintonist / üldiselt ei midagi / kui ehk vaid see, et ta kliitoriga / riimub, mida / ei saa öelda Reagani kohta / tema kliitoriga ei riimunud / ka Bush kliitoriga ei riimunud / aga näe Clinton – riimub / aga muidu – mitte midagi.
Sajandite jooksul on luuletajad püüdnud ületada keelelist konventsionaalsust. Üks lihtsasti kättesaadav viis selleks on näha kahe või mitme keelemärgi (või lihtsamalt öeldes, sõna) sarnasuse taga kui mitte samasust, siis tihedat lähedust. Ja see on üks poeetilise keele fundamentaalsetest omadustest: tema süsteemis võivad elementide vahele tekkida seosed, mis on standardkeele süsteemis võimatud. Näib, et see ongi seesama luule sünni ime, mida täheldame rõõmuga mõlemas arvustatavas raamatus. Võib isegi pateetikat juurde keerata ja öelda: just töö poeetilise keele nimel lõppkokkuvõttes säilitabki luuletaja igaviku jaoks. Sotsiaalpoliitiline päevakord muudkui muutub (ja on juba otse meie silme all muutunud!), kuid luule ja poeetiline keel jäävad.
Poeetiline keel nõuab aeglast lugemist ja järelemõtlevat tõlgendamist. Võtkem kas või kummagi raamatu pealkirjad. „Integratsioon“ on sõna 2000. aastate aktuaalsete päevateemade hulgast, mis mingil hetkel muutus siinsetele venekeelsetele inimestele sõimusõnaks ja põlglike konnotatsioonidega neologismide allikaks. Luuletaja võtab selle sõna ja teeb selle oma puht keelelise mängu aineks nii leksikaalsel tasandil …
Külmik ja nõudepesumasin
integreeritud kööki üsna hästi
ise ka
integreerusin
juba lasteaias –
… kui ka foneetilisel tasandil, mis pole enam seotud mingisuguse päevateemaga: kirillitsas kirjutatud ja sel moel graafiliselt esile tõstetud sõna „Грация“ (Vana-Rooma jumalanna nimi) tähendab ilu ja elegantsi, mis on olemas olnud sajandeid. Kahetähenduslikkus ja kahemõttelisus, mida kipume igapäevasuhtluses vältima, on luules esteetilise naudingu tuumaks.
Pealkiri „Süstemaatiline unistaja“ paljastab põhiprintsiibi, millele on üles ehitatud raamatu autori poeetiline keel. See printsiip on lõpunirääkimatus, mis kutsub esile assotsiatsioonikimpe, mis sageli petavad lugeja ootusi. Lember on formuleerinud selle põhimõtte samas tekstis, kus ilmub ka kogu raamatule nime andnud sõnaühend: „kord kvartalis näen ükssarvikut / pärast mõtlen / äkki oli eesel?“. Need assotsiatsioonid võivad olla seotud nii puhtkeelelise kui ka massikultuuri ja päevateemadega – õigemini, seotud selle keelega, mida tavatsetakse praegu kasutada päevateemadest kõneldes. Sõnaühendi „süstemaatiline unistaja“ teine liige otsekui asuks vales kohas ja see viib mõtte (teadlikult?) lammutatud troobile. Tasub vaid asendada sõna „unistaja“ tema paronüümiga ja välja tuleb oksüümoron „süstemaatiline unustaja“. Selliseid keelemänge pole kummaski raamatus vähem (pigem rohkem!) kui viiteid tänapäeva elu aktuaalsetele sündmustele ja vaidlustele. Mõned suvalised näited.
„Me koolitasime su kooljaks“ (Lember): fraasi esimene tegusõna motiveerib foneetiliselt talle järgneva nimisõna. Või tõeline šedööver Kaarelt:
Piiritagune piiritusjook soojendab jäsemed üles
südame ka [—]
pilades piire ja poliitikuid
piirduda seekord ehk kolme pudeliga
purjusoleku piiri peal
piiripealse häire tugevnedes
(jaa jaa, meil on kalduvus eneseravile)
joobuda nagu õudusloo vam-
piiride kuninganna
ampiirlõikelises kleidis –
Siin on sõnasisene siire – s.t sõna „vampiirid“, mis sellises positsioonis tõmbab endale maksimaalselt tähelepanu, jagunemine kaheks osaks – seda motiveerib ainult luuletuse kõlapilt. Lemberi raamatu esimene arvustaja on juba õigesti osutanud sõnamängule kui raamatu ülesehituspõhimõttele, kuid otsustas seda võtet mitte nimepidi nimetada ja eelistas seda illustreerida oma sageli ülimalt subjektiivsete näidetega.6
Teine, ilmselt kõige märgatavam poeetilise keele erinevus kirjakeelest on sõnavaras: kunstiline tekst võib kergesti endasse haarata mis tahes leksikaalseid kihte, mis asuvad väljaspool kirjakeele kasutusala, olgu nendeks kõnekeel, släng või sõimusõnad ja roppused. Seda väidet pole ilmselt vaja illustreerida suure hulga näidetega arvustatavaist raamatuist, piirduda võib ühe konstruktsiooniga, kus obstsöönse sõna semantikat tugevdab selle vene ekvivalent, mis on ammu eesti kõnekeeles käibel: „türa mis enne mitte ükski krdi eit / nahhui“. Sellega puudutame võõrkeelseid vahekiile, mida kasutavad aktiivselt mõlemad autorid. Poeetiline keel seedib kergesti võõrkeelseid vahelepisteid, mis võivad olla mis tahes tihedusega, millel võib olla mis tahes pikkus ja mida saab väljendada nii otse kui ka kaudselt. Lember eelistab otseste laenudena inglise keele sõnu (näiteid ma ei esita, lugeja leiab nad kergesti üles, kuigi „Süstemaatilises unistajas“ pole enamikku võõrkeelseid sõnu kaldkirjaga eristatud), Kaarel on inglise ja vene keele kõrval (viimast esitatakse vahel isegi kirillitsas) saksa, poola, roma ja muud keeled. Kuid pindmise leksikaalse tasandi kõrval on ka huvitav, kuidas luuletaja kaks- või mitmekeelsus tungib poeetilise keele süvastruktuuri.
Vene luules demonstreerisid keeltevahelise kalambuuri nähtust eredalt Mandelštami värsid, kus keel pole mitte ainult vahend, vaid ka alltekst.7 Ridades nagu „Фета жирный карандаш“ („Feti rasvane pliiats“) või „Есть блуд труда, и он у нас в крови“ (Kalju Kanguri tõlkes: „töökiimalust põeme, see on meil veres“) on „rasvasust“ või „kiimalust“ väljendatud otsekui kahekordselt, vene ja saksa keeles: esimeses näites luuletaja perekonnanimes (Fet – Fett), teises sarnaneb vene sõna „блуд“ saksa sõnaga Blut („veri“). Kaare luuletus „tere, armas eurosaadik“, mis viitab esimeses reas rahvalauluks muutunud vene laulukesele „Здравствуй, дедушка Мороз, борода из ваты …“ („Tere, armas jõuluvana, kellel habe vatist …“)8, jätkub viitega samuti folkloorseks saanud „Viimse reliikvia“ laulule:
meie maa saagu valgeks valgeks valgeks
meie maa saagu meitele
jah meitele ainult meitele
rahvusromantiline unelm
patriootlik delirium tremens
viru valge ja „koit“.
„Valge“ teemat, mida väljendab selle sõna kolmekordne kordamine ja kõige tuntuma Eesti viina mainimine, tugevdab ladinakeelne meditsiinitermin delirium tremens, mis tähendab joomahullust. Kuid just siin esineb vene keel tähendusrikka alltekstina: vene kõnekeeles nimetatakse seda seisundit ei kuidagi teisiti kui „белая горячка“ (valge palavik).
Eeltoodud keelelistest eripäradest moodustub Teele Lemberi ja Anna Kaare raamatute üldmulje, parim sõna selle kohta on piiridetus. Mõlemad autorid jätavad oma poeetilise maailma piiridest väljapoole piiratuse ja ettemääratuse idee enese. Poeetiline keel ongi selle poolest hea, et heidab endalt mis tahes piirangud ja korraldab orgaaniliselt ümber oma süsteemi, mis ei allu mõnede poliitikute „väärtuslikele nõuannetele“. Lemberit parafraseerides võib öelda, et see ongi „parim võimalik süsteem“. Või nagu kirjutas teine Moskva kontseptualismi klassik Vsevolod Nekrassov:
Vabadus on
Vabadus on
Vabadus on
Vabadus on
Vabadus on
Vabadus on
Vabadus on vabadus.
Свобода есть
Свобода есть
Свобода есть
Свобода есть
Свобода есть
Свобода есть
Свобода есть свобода.
Vene keelest tõlkinud Aare Pilv
1 Kahe autori erinevusi otsides leidsin, et nüüdne luulekogu on Teele Lemberi teine raamat. Esimene on „Käsiraamat eluruumi üürileandjale“ (Juura, 2012), mille pealkirja ei tuleks mõista metafoorselt. Lember on hariduselt jurist, aga see tähendab, et ta mõistab hästi, mispoolest erineb juriidiline keel poeetilisest.
2 Rõmbu luuletus: https://literatice.ru/galina_rymby. Tsvetkova kohtuasja kohta vt: https://esquire.ru/articles/191433-delo-yulii-cvetkovoy-pochemu-hudozhnicu-kotoraya-shematichno-risuet-zhenskoe-telo-sudyat-za-propagandu-pornografii/.
3 Дмитрий Герчиков, Время и тело в книге «Ты – будущее» Галины Рымбу: https://www.colta.ru/articles/literature/28325-dmitriy-gerchikov-kniga-ty-buduschee-galina-rymbu-vremya-i-telo
4 Joosep Vesselov, Huumor aitab asjadest rääkida. Intervjuu Teele Lemberiga. – Värske Rõhk 2020, oktoober, nr 67.
5 Mainitud intervjuu põhjal võib öelda, et Lember saab sellest hästi aru, kui väidab, et „kirjutamise mõte on kirjutamine ise“.
6 fs, Buzz, cocks. – Vikerkaar 2021, nr 6.
7 See teema on 1970ndate teisest poolest saadik haaranud tervet mandelštamoloogide kohorti niivõrd, et paljud näited on muutunud omamoodi filoloogiliseks folklooriks ning praegu on tihti juba raske osutada, kellele kuulub üks või teine tähelepanek.
8 Tegelikult pole see folkloor: laulu autor on Juri Klinskihh (kes on tuntud pseudonüümi Juri Hoi all), rokkmuusik, 1980ndate teisel poolel ja 1990ndate esimesel poolel väga populaarse ansambli Sektor Gaza asutaja ja juht. „Viimse reliikvia“ laulu „Iga mees on oma saatuse sepp“ helilooja on Uno Naissoo ja sõnade autor Paul-Eerik Rummo, kuid tegelikult on siin kasutatud päriselt rahvasuust üles kirjutatud laulu.