Hea nõu ei pruugi olla kallis

Kliimamuutus on jõudnud staadiumi, kus vajame julgeid otsuseid. Mitte ainult tehnoloogilisi uuendusi, vaid ka sotsiaal-majanduslikku analüüsi ja inimkäitumist arvestavaid lahendusi.

TARMO SOOMERE

Vahel saab head nõu isegi tasuta. Nii ka kliimapoliitika tippkohtumise osalejad Glasgow’s paljude riikide peateaduritelt.¹ Eesti esindaja samuti 39 allakirjutaja seas. Ega me arvagi, et kõik kohe tõttavad seda nõu kasutusse võtma, sest enam-vähem sama nõu on antud juba rohkem kui veerand sajandit. Muidugi teatavate variatsioonidega. Sest nii mõndagi kliimamuutuse ilmingut või tagajärge polnud esimese sellise kokkusaamise ajal (Berliinis 1995) veel aimatagi. Olgu see arktiliste merede randade sulamine, New Yorgi uputamiseks võimelised orkaanid, metaani pihkumine sulavast igikeltsast või Amazonase metsad süsihappegaasi lisajana.

Sellegipoolest ei tasu alahinnata nõuandmise pikaajalist mõju. Meie kaasteeline Endel Tulving on teinud selgeks, et isegi parimat nõu tuleb anda eri sõnastustes mitu korda, et see kohale jõuaks. Teame ju Murphy seadusest (täpsemalt, Clarke’i seadusest²), kuidas asjad mis tahes idee puhul käivad. Reaktsioonil on üldiselt kolm astet. Algul ühmatakse, et see on võimatu, ärge raisake mu aega. Peagi kuuleme, et see on võimalik, aga ei tasu ettevõtmist. Ja kui keegi kolmas on asja korda ajanud, siis ei unusta eelmise kahe väite tulihingelised eestkõnelejad kinnitamast, et nad on kogu aeg rääkinud, kui hea see idee oli.

Kliimamuutuse ja selle taustal meilegi järjest lähemale hiiliva kriisi üle käivates vaidlustes on jõutud kõnesoleva reaktsiooni teise astmeni. Et inimtekkelise kliimamuutuse pidurdamine on võimalik, aga see on hirmus kallis. Nojah. Kui tahta odavat ja head, siis peab soetama kaks asja. Ühe odava ja teise hea.

Ega peateadurite seltskonnal midagi põhimõtteliselt uut öelda ei olnud. Kui ehk seda, et rahast rääkimine on hiljaks jäänud. Et kliimamuutus on jõudnud staadiumi, kus vajame julgeid otsuseid. Tegusid ja mitte sõnu. Mitte ainult tehnoloogilisi uuendusi, vaid ka põhjalikku sotsiaal-majanduslikku analüüsi ja inimkäitumise eripära arvestavaid lahendusi.

Tehnoloogiaga on suhteliselt lihtne. Vastavad märksõnad on hästi teada. Tuleviku energeetika toetub süsikuneutraalsele energiatootmisele ja efektiivsele energia salvestamisele. Kütmisele ja jahutamisele kuluv energia peab kordades vähenema. Kõigis eluvaldkondades alates põllumajandusest ja lõpetades tööstuse, ehituse ja transpordiga tuleb saada keskkonnasõbralikuks. Elurikkus peab säilima ja looduse hüved rohkenema. Loodus on ju parim süsihappegaasi siduja. Mis siis, et aeglasevõitu, võrreldes selle tempoga, millega kõike põletame. Kauba peale saame puhtama õhu, parema tervise ja energiajulgeoleku, aga ka hulga uusi põnevaid võimalusi äri teha.

Muidugi on vaja nügimist, et hästi paljud kliimamuutuse mõjust tulenevate muredega arvestama õpiksid ja võimalike lahenduste peale mõtlema hakkaksid. Sest Maa atmosfääri isegi poolteisekraadine soojenemine (mis praegu juba veidi üle ühe kraadi) lööb väga valusasti. Kannatada saavad paljude kodud ja tervis, aga ka toidu- ja veevarud. Nagu ikka kriisides, saavad rikkad rikkamaks ja suurim koorem jääb kõige haavatavamate kanda. Loomulikult ei ole rahul need, kes peavad teiste arveid maksma. Nende loogiline valik on iga hinna eest meie heaoluühiskonda pääseda. Selle soovi realiseerimist sildistame tavaliselt migratsioonisurveks või isegi inimkaubanduseks.

Peateadurid panevad asjaosalistele südamele, et enam oodata ei saa. Et järgmised kümme aastat on kriitilised – kui muidugi tahame üldse kriisi ära hoida. Et peame uued keskkonnasõbralikud ja süsinikuneutraalsed tehnoloogiad kähku igal pool käima panema. Isegi kui see on kallis. Peame seda tegema niisamuti, nagu võtsime ette kroonviiruse vastu vaktsineerimise. Üleminek teistmoodi toimimisele peab olema globaalne. Et aga iga seade paigutatakse siiski konkreetsesse kohta, kellegi aia taha või lausa õue, on pea igaüks meist asjaosaline elamist vääriva tuleviku loomises. Tehnika viimane sõna pole alati parim lahendus. Traditsiooniliste oskuste nutikas rakendamine, kohalike oludega sobitamine ning lihtsate inimeste mõistmine ja tugi saavad järjest rohkem kaalu.

Mis veel olulisem: kogu selline mastaapne ümberharjumine ei tohi minna isevooluteed lootuses, et kvantiteet ükskord ise hüppab kvaliteediks. Seda protsessi ei tohi omapead jätta. See vajab mitte ainult uusi tehnoloogiaid ja seadmeid, palju õppimist ja rahalist tuge, vaid ka tarka juhtimist, selgeid plaane ning fakti- ja teadmuspõhist otsustamist kogukondade, valdade, regioonide ja riikide tasemel.

1 Statement by International Scientific Advisers ahead of COP26. Government Office for Science 28. X 2021.

2 Artur Bloch, Murphy seaduste täielik kogu. Ersen, Tallinn 1999, lk 89.