Loodus hävib hääletult

AVELIINA HELM

Käimas on kuues väljasuremislaine. Hinnanguliselt on väljasuremisohus miljon looma- ja taimeliiki ehk iga kaheksas liik ja praegune liikide väljasuremistempo ületab looduslikku fooni tuhandekordselt. Ei kõla hästi, on vist kõik nõus. Aga mis teha, see on ju selline paratamatu värk, ütleb osa. Teised mainivad, et eks neid liike on ju ennegi välja surnud ja seetõttu ei maksa väga tormakalt tegutseda, sest majandus võib kannatada. Ja kolmandad, et loodus ongi väga keeruline ning kindlasti keegi ei oskagi siin midagi teha. Neljandad pole veel kuulnudki, sest palju sellest ikka räägitakse. Ükstapuha millisel moel, ikka oleme võimelised meie ees lahti rulluva katastroofi mõtlema talutavaks, sulgema silmad ja seda eirama. Ja see ongi kõige hirmsam, sest see miljon liiki pole ju lihtsalt arv, vaid imeline mitmekesisus, värvikirevus, funktsioonide ja rollide paljusus, lõputu tähtsus, tänu millele – tänu kellele! – on meie planeet rikas, lopsakas, vaimustav ja meile ainsana eluks sobilik.

Looduse hääbumise põhjused on hästi teada, neist otseseid tegureid on vaid viis: 1) sobimatuks muutunud maakasutus, mis hävitab elupaikasid ja kahandab nende kvaliteeti; 2) ülemäärane bioloogiliste ressursside kasutus, näiteks ülepüük; 3) kliimamuutusest tingitud muutused keskkonnatingimustes ning ekstreemseteks ilmastiku­oludeks lisanduv oht, mis muudab senised piirkonnad osale liikidest sobimatuks (ja kuhu neil minna, kui maastikus elupaiku napib); 4) invasiivsete võõrliikide aina laiem levik; ning 5) saaste, sh lämmastiksaaste, valgussaaste, pestitsiidid, keemilised ained. Neist viiest tegurist esimene annab liikidele kõige saatuslikuma löögi: sobivate elupaikade kadumine ning veel säilinud elupaikade aina kehvenev seisund. Just see tegur kipub ka kõiki teisi võimendama: kui heas seisus elupaiku oleks piisavalt, ökosüsteemid mitmekesised, liikide populatsioonid suured ja elujõulised, ei oleks saaste ega ka kliimamuutus loodusele sugugi nii suureks väljakutseks, kui täna. Üheskoos mõjudes on aga tegu mürgise kokteiliga.

Nii lihtne ongi – ainult viis tegurit. Viis tegurit, millest kõik on meie endi kätes ja mida saaks teadlikult heade otsustega juhtida nii, et meil õnnestub ühekorraga hoida loodust ja inimest. Kõigi nende tegurite puhul on teada, milline suund on vajalik ja kuidas seda saavutada. Erinevalt kõigist teistest huvirühmadest – metsandussektorist, naftasektorist, kalandussektorist, põllumajandussektorist – pole elurikkus ja loodus võimeline meile oma hädadest teada andma. Kahjustuvad ökosüsteemid ei tee lärmi, kahanevad populatsioonid ei lähe kuhugi protestima, mitte ükski loodusrikas paigake ei saa kohta otsustelaua taga. Vastupidi, mida rohkem loodus hääbub, seda hääletumaks ja märkamatumaks ta jääb. Mida vähemaks jääb elupaikasid, seda kaugemale liigub loodus meie silma alt, seda vähem oleme sunnitud mõtlema tema muredele. Planeedi iga piirkonna elurikkuse seisund on karjuvalt halb, kuid seda kohe kuidagi ei kuule. Vaikselt kaduv pääsusilm või putukatest aina puhtamaks jäävad tuuleklaasid ei suuda isegi keskkonnaprobleemide pingereas kuigi kõrget kohta võtta, rääkimata muudes valdkondades kõrval silma paistmisest.

Kahjustuvad ökosüsteemid ei tee lärmi, kahanevad populatsioonid ei lähe kuhugi protestima, mitte ükski loodusrikas paigake ei saa kohta otsustelaua taga.

Väljasuremine on aeglane protsess. Alguses jääb isendeid vähemaks, populatsioonid väiksemaks, siis nopitakse liikide süsteemist välja mõni tähelepandamatum (no kes see neid kõdutäisid või sõnnikumardikaid ikka loeb ja tähele paneb), siis järgmine, siis järgmine, nii vaikselt, vaikselt. Looduse kadu on nõnda tasane, et me harjume sellega iga päev uuesti ja uuesti. Too kullerkuppe vaasi, eelmised on ära närtsinud! Vaata, kullerkupp, ärme seda vaasi nopi, siin on ainult mõned! Ma polegi kunagi näinud, milline on kullerkupp? Ja kuidas saabki lõpuks kullerkupp enam kellelegi keelde ja meelde tulla, kui teda pole olemas. Pole olemas peaaegu nii, nagu poleks teda kunagi olnudki …

Kuhu kadusid kaladest kubisevad jõed ja järved? Kas neid üldse oligi? Oli, aga kui ei tea ega mäleta, kas siis ikkagi oli? Kui kevaditi rõkkas metsas linnukoor, siis nüüd on solistid, seegi ju on ilus ja hea? Teadlased ütlevad, et me juba elame rohkuse puudumises – absence of abundance. Vaikuses. Suures väljasuremises. Aga ärme sellega lepi, me saame paremini, sest kaalul on kõik. Räägi hääletu looduse eest.