Raputada mitte, segada

Laura Linsi: „Meid on kasvatatud mõttega, et arhitekti edulugu seisneb ehitamises, arhitektuuri ülesanne on aga särada, olla uudne. See ei käi praeguse maailma väärtustega enam kokku.“

ANNA-LIISA UNT

Büroo LLRRLLRR ehk arhitektid Laura Linsi ja Roland Reemaa teevad uurimuslikke kunsti- ja arhitektuuriprojekte, otsivad ja annavad tähenduse muidu pigem varju jäävatele nähtustele. Neid on huvitanud näiteks see, et arhitektuuri globaalne kuvand on pehmemaks muutumas, samuti see, kuidas liita inimesed ja linnaloodus ning panna nad omavahel suhtlema, kuidas rakendada materjale ehituses otstarbekalt jms. Muu hulgas on nad kureerinud koostöös Tadeáš Říhaga 2018. aastal XVI Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljoni „Nõrk monument“. 2019. aastal pälviti noore arhitekti preemia, möödunud suvel osaleti ekspositsiooniga arhitektuurimuuseumi juubelinäitusel, sügisel sekkuti Eesti kaasaegse kunsti muuseumi (EKKMi) hoovil arhitektide liidu juubeli­aasta installatsioonivõistluse võidutöö põhjal valminud „Lummavate kohtingute“ püstitamisega. Peale selle juhendavad nad Londonis Central Saint Martinsi kolledžis stuudiot, kus uuritakse ehitusmaterjale, nende valmistamist, päritolu, uuendamist ja rakendamisvõimalusi.

Väga suurt musklit demonstreeriv arhitektuur on ilmselt peagi kaduv kunst. Praegused noorema põlvkonna arhitektid tunnetavad oma valdkonnal senisest erinevat vastutust. Ehitus on üks suurema ökoloogilise jalajäljega valdkondi ja arhitektuur on selle eluandja. On äärmiselt huvitav, isegi vastuoluline tajuda õhus sellele pingele üha rohkem leevendust.

Kui geomeetrilise modernismi tasakaalustamiseks liigendati postmodernismis mahte hullumeelsuseni ja trikitati pseudoajalooliste võtetega (ehitati jälle torne ja sambaid, dekoreeriti fassaade) ning pöörati sellega nägu justkui tagasi arhitektuuri kasutajate poole, siis suur osa praegusest erialasest ambitsioonist on odavavõitu populaarsuse saavutamise asemel suunatud mõistlikkusele, kasinusele, loomulikkusele, maakeralt andekspalumisele. Intelligentse iroonia ja provokatsiooni asemel vürtsitab nüüdset lähenemist pigem ülim ratsionaalsus. Varasemat suurt joont sellises arhitektuuris pigem ei leia, suurt žesti on aga küllaga. Kivisse raiutakse vähe, ennekõike ehitatakse puidust ja peetakse silmas hoone kogu elukaart: hooneid koos oma eel- ja järeleluga, koos materjalide ja komponentide tootmisele ja transportimisele ning pärast hoone lammutamist nende käitlemisele ja taas ringlusse viimisele kuluva vahendite, energia- ja ajaressursiga. Selline arhitektuur vaatab endast nii palju ette, et muutub kehatuks, keeb kokku suureks ideeks.

 

Paljudes teie töödes on rahvusvahelist mõõdet. Kus te praegu oma loominguteel olete ja missugused protsessid teid siiani on toonud?

Roland Reemaa: Meil on Eesti kunsti­akadeemia taust, aga liikusime sealt mõlemad kohe pärast õpingute alustamist edasi.

Laura Linsi: Mina olin pool aastat USAs Rhode Islandi disainikoolis vahetusüliõpilane ja selle järel õppisin Hollandis, Roland oli seal juba ees. Kraadi saimegi mõlemad Delfti tehnikaülikoolis. Mina läksin pärast kooli tööle Inglismaale, Roland tuli sinna hiljem järele ja seal oleme olnud viis aastat. Õpetame Central Saint Martinsi kunsti- ja disainikolledžis ning tegeleme oma büroo asjadega.

 

Eestis oleks ju palju lihtsam midagi kaalukalt muuta, nähtavam olla – kõigel on siin nii palju väiksemad mõõtmed, jõud käib üle. Või just sellepärast ongi siin lahjem?

Linsi: Rahvusvahelisel tasemel on ülesanded eripalgelisemad, arhitektuur on mitmekihilisem ja aktsepteeritakse kõiki loomise ja lähenemise viise.

Reemaa: Töömeetodid ja lähenemised on selle tõttu täpsemad, nii projekteerimisel kui ka õpetamisel, sest ülikoole ja büroosid on palju ja kõigile jagub omamoodi vaatenurki. Oma huvi hästi täpselt oma soovi järgi suunata on olnud väga arendav. Suure ja väikese linna, Londoni ja Tallinna eripära on, et Eestis õpetades tuleks katta valdkonda laiemalt ja üldistatumalt. Vastutus, et peab suutma üliõpilastele kõike tutvustada, on suur – ja nii ei jõuaks süvitsi minna.

Linsi: Töötasime pärast Delfti ülikooli lõpetamist mitmetes büroodes ja saime sealt täpsuses ja fookuse hoidmises hea kogemuse. See kokkupuude paljususega on meile meeskonnana kasuks tulnud.

Londonis töötasin metropoli mõistes väikeses, 20 inimesega büroos East, kus täidetakse peamiselt sotsiaalset tellimust, projekteeritakse avalikku ruumi ja kortermaju. Sain hea praktika strateegilises ja tehnilises projekteerimises, projekti juhtimises ja haldamises ning dokumentatsiooni menetlemises. Ja ka suures meeskonnas töötamises, sest tegime jooksvalt koostööd teiste büroodega, nii et see andis kohati kokku päris toeka kollektiivi.

Reemaa: Umbes aasta tagasi tulime n-ö töölt ära ning tegeleme lisaks koolile nüüd oma asjadega. Varem võttis selle tarvis põhitöö kõrvalt aja leidmine väga palju energiat.

Hollandis töötasin ühes suuremas, 80 inimesega büroos KAAN Architecten. Ka projektid olid suuremad: ülikoolid, samuti kortermajad, viimati võideti minu ajal Schipholi lennujaama uue terminali arhitektuurivõistlus. See on meeldivalt edukas büroo, kuhu oleks olnud võimalik jäädagi, aga otsustasin oma töö profiili vahetada. Londonis ühinesin äsja alustanud väga väikese kollektiiviga Sanchez Benton architects, kellel tasub silma peal hoida. Hollandist sain kaasa töökogemuse filigraansete nüansside kallal, tegelesin kogu tööprotsessi ulatuses suurest mõõtkavast kuni pisidetailideni – koostasime ka puuseppadele tööjooniseid.

Oma büroos oleme otsustanud võtta arhitektuuris käsile hästi õhukese, aga märgilise kihi ja tegeleme eelkõige valdkonna mõtestamisega. Teeme palju koostööd kunstnikega, tegeleme näitustega. Sellises parajas mahus töötades saab tasapisi selgeks, kuhu peatähelepanu suunata. Senini on olnud see väga põnev ja meeldivalt hallatav.

Mis teid käivitab? Kuidas seda jõudu sõnastada? Kust meil kõige rohkem king pigistab? Mida tegema peaks ja kuidas igapäevatöös see puuseppadele ette joonistada?

Linsi: Arutame seda omavahel kogu aeg ja üritame selle ka puuseppade joonistest üles leida. Pigistabki, jah, kõvasti – valus on.

Praegune arhitektide põlvkond tegeleb eelkõige arhitektuuri muutunud pealisülesandega: näha on, et arhitektuur on olnud paljudele tumedatele jõududele instrumendiks ja selle valu esile kutsunud. Igal põlvkonnal on olnud lahendada mingi oma ülesanne. Meid on kasvatatud mentaliteediga, et arhitekti edulugu seisneb ehitamises, arhitektuuri ülesanne on aga särada, olla uudne. See ei käi enam hästi praeguse maailma väärtustega kokku. Meie soovime ennetavalt, võimalikult ettevaatlikult head keskkonda luua. Ei saa öelda, et see tuleb lihtsalt. Suvised koostööprojektid EKKMi ja arhitektide liiduga väljendasid meie väärtushoiakut väga otseselt, aga need tööd on tagasihoidliku mahu ja mõjuga. Siiski, kuna üha suurem hulk mõttekaaslasi jagab samu väärtusi, ei olegi senine silma paista sooviv arhitektuurikäsitlus nii oluline. Särav joon ruumiloomes enam ei loe.

 

See on hästi ka näha ja annab kõvasti lootust. Kui palju tuleb tõestada, et keskkonda õrnalt sekkumine on ka arhitektuur?

Reemaa: Oleme Eestis hakanud suunamuutust rohkem märkama. Juhendame ka EKAs arhitektide magistriastme diplomitöid ja sellest ajast, kui ise siin õppisime, aga ka vahepealse põlvkonna, nullindate ambitsioonikate tüüpide töös on märgata uut pilku: jõulise arhitektuuri asemel katsutakse liikuda teise käiguga. Londoni kogemuse põhjal on üha levinum katsetada, kuidas arhitekt saaks olla sotsiaalselt kaasav, mitte koloniseeriv, kuidas materjale taaskasutada. Tõestamist läheb tarvis järjest vähem.

Linsi: Varasemaga vastanduda õnneks polegi vaja, generatsioonide erinevus jääbki, las see olla. Praktiseerimise juures on praegu keerulisem arhitektina ära elada. Mõttemudel, et arhitektuur pole enam lihtsalt teenus, ei klapi liberaalsest ettevõtlusest kantud maailma ja selle printsiipidega. Kuidas siis maksimaalselt kasulik olla ja uusi väärtusi luua? Uue arhitektuuri puhul ei ole oluline jonn, et tahaks midagi uutmoodi teha. Pigem jääb kõlama, et suur osa arhitektuurist – kui mõelda suurtele mahtudele, korporatiivsusele – on nii ebaoluline, et seda ei märgata enam. Kõnnid sellest tänaval mööda, aga see ei kõnele.

 

Eesti arhitektide liit korraldas oma 100. aastapäeva tähistamiseks eelmisel aastal rohepöörde temaatikast kantud installatsioonivõistluse – samuti muutusemärgiline sündmus. Võistlustöödelt oodati inspireerivat sõnumit, kuidas inimtegevuse põhjustatud kliimamuutust tasakaalustada. Tallinna linnaruumis esitlemiseks mõeldud installatsioonivormis hüüdlauseid valiti laekunud tööde hulgast välja kolm, teie oma nende hulgas. „Lummavad kohtingud“ kujutas endast lihtsate tampsavist väikevormidega mänguplatsi Kultuurikatla kõrval EKKMi muuseumi hoovis. Kui võistlus välja kuulutati, siis millest teie mõtted hargnema hakkasid?

Linsi: Esimene impulss illustreeribki kogu senist mõttekäiku meie vestluses. Kui näed erialaliidu kutset rajada installatsioone rohepöörde teemal, tõmbab kõhus nagu miski krampi. Kuidas saab kutsuda üles midagi ehitama, kui tahame rohepöörata? See näis pigem nonsensina. Meil oli aga juba nagunii käsil koostöö EKKMi ja Laura Tootsi suvise näituseprojektiga – olime näituse kujundajad –, seega arendasime samas kohas oma mõtet lihtsalt edasi. Poolelioleva näituse peamine kujund oli kantud hoolest ja hoidmisest, pakkusime võistlusel välja võimaluse parandada sealse väliruumi kvaliteeti minimaalsete vahenditega ka selleks, et muuseumi peaaegu nähtamatut rolli tugevamini esile tõsta. Asukoht ja situatsioon pakkusid võimaluse kaasata koosloomesse mitu organisatsiooni, sekkuda sai väheste vahenditega, kuna paik on ruumina niigi väärtuslik. Installatsioonil oli seal potentsiaali päriselt protsessidesse ja ruumikvaliteeti panustada ning mitte jääda enesekeskseks vormiks.

Reemaa: Kohapealne olukord ja kogu protsess olid läbivalt turbulentsist kantud. Meie eesmärk oli midagi korda saata võimalikult vähese materjalikuluga. Võidutöö edasiarendamisega samaaegselt hakkas linn kultuurikilomeetri ääres Kultuurikatla aeda ümbritsenud garaaže lammutama, mis tähendas, et plats, mida silmas olime pidanud, muutus palju suuremaks ja avatumaks – kontekst oli kohe teine. EKKMi väike tagahoov oli olnud Kultuurikatla aiaga terviklik meeldiv sündmusruum, aga ühtäkki laiutas seal lage tolmune parkla. Koostöö viis lõpuks selleni, et kõigile kaasatuile näis mõistlik panustada projekti natuke lisaenergiat: linn soostus parklat pisut liigendama ja haljastama ning kuna muuseumi hoov ja parkla puutuvad kokku, hoiab linn ka muuseumi mikropargil silma peal. Muuseum sai pikapeale ka loa meie installatsiooni oma hoovil edaspidigi hoida, esialgu oli kavandatud see ainult sügiseks.

Linsi: Installatsiooni tegemise käigus oli huvitav tunnetada omaalgatusliku ja institutsionaalse lähenemise erinevusi. Meie pargike oli rahulikult kivi kivi haaval ja avalike töötubade käigus kokku pandud, linna parkla rulliti ühe raksuga laiali. Iseloomud said täiesti erinevad – üks pole halvem kui teine, kontrast ongi huvitav.

Teie installatsiooni põhiosa, tampsavist väikevormid, ühtaegu liigendavad ruumi, on mööbel ja ka mänguvahendid. Seejuures hakkavad aeg ja ilm neid aegamisi lõhkuma ja lagundama: klotside küljes ja sees hakkavad elutsema seened, taimed ja putukad, kuid kõik see näeb väga hea välja. Kuidas te tampsavi juurde jõudsite? Sel suvel kasutati sama materjali mujalgi, näiteks arhitektuurimuuseumi näitusel „Majad, mida me vajame“ ja ka teleprojekti „Restoran 0“ sisearhitektuuris.

Reemaa: Mingit ühist impulssi ei olnud, puhas juhus. Huvi primitiivsete ehitusviiside vastu on meil ammune ning eriti paeluv oli anda sellele võimalus linnakeskkonnas. Installatsioonivõistluse töö puhul sai ka meetodites olla hästi kaasav ja tampsavi täitis mõlemad eesmärgid. Materjal andis võimaluse kaasata ruumiloomesse loengute ja töötoaga laiem ringi huvilisi ja oma ala eksperte. Kui oleksime need klotsid näiteks betoonist teinud, olnuks protsess teine, täiesti suletud.

Linsi: Tean, et Suurbritannias ja Šveitsis on tampsavi kasutatud suuremate projektide juures, proovisin ka Londonis töötades seda siin-seal sisse projekteerida. Alustada materjalist ja jõuda mahuni on huvitav harjutus. Samasuguse lähteülesandega jätkame praegu ka oma üliõpilastega: lähtepunkt pole mitte tüpoloogia, asukoht ega probleem, vaid materjal. Saime seda nüüd ka n-ö ise katsetada.

Reemaa: Ka teised installatsiooni materjalid kavandasime võimalikult mahedad. Mahtudele oli näiteks tarvis erikujulisi vundamente, selleks oli vaja üsna vähe betooni. Käisime betoonitehases uurimas, kas neilt saaks ülejääke. See näib nii lihtne: seguauto lõpetab kusagil objektil töö, põhja peale jääb natuke materjali, mille nad toovadki meile. Et selleni jõuda, käisime tehases ekskursioonil ja vahetasime mõtteid. Betoon on oma kuvandiga kliimamuutuste taustal keerulises olukorras. Kui sa enne küsisid, mis meid sütitab, siis pole materjalidest rääkides niivõrd olulised käsitöö ja väikesed mahud, vaid huvitavad on just poliitika, majanduse ja reeglite-eeskirjade mehhanismid, see, kuidas materjalid globaalselt liiguvad ja kuidas ning millises mahus peaksid liikuma.

Nimetasite selle mõistlikkusepüüdluse oma Veneetsia arhitektuuribiennaali töös paljuski tabavalt nõrkuseks. Nõrk arhitektuur on muutumis- ja dialoogivõimeline, vajaduspõhine, elab ja hingab inimesega koos. Kas see mõiste katab kõik nüansid või on teil igapäevatöös ka teised mõisted käibel?

Linsi: Biennaali töö „Nõrk monument“ kõigutas arusaama monumendist kui võimu väljendusest. Arhitektuuris on nõrkuse mõõde samalaadne: praeguste vajaduste järgi loodud arhitektuur ei vasta alati sellele, mida sellelt on traditsiooniliselt oodatud. Sobiv omadussõna on inglise keeles „agile“: protsessid ja tulemus peavad olema paindlikud, kergesti ja kiiresti kohandatavad, neis peab olema nõtkust. Huvitav on pöörata palju tähelepanu just nähtamatuks jäävale protsessile: asjade tegemisele, arutelule, kaasamisele. Tahame seda kõike rohkem esile tuua.

Reemaa: Teine oluline asi on mitte­ametlikkus. Sisuliselt väga häid ja märgilisi töid on tehtud – oleme isegi teinud – ausõna peale, ilma lepinguteta, ilma formaalsusi läbimata. Mitterahalised suhted on huvitav nähtus, mida ühiskonnas jälgida. Paljud teenused on pandud otseselt rahaga võrduma, töö ja raha omavaheline üleandmine on baas ja alus majanduse jälgimiseks, aga nii jäävad märkamatuks tagasihoidlikumad hoovad ja sotsiaalne kapital, mis on teinekord olulisemadki. Mitte leping, vaid vastastikuses lugupidamises koos töötamine ja üksteisega arvestamine on väärtused, mida peab kiivalt hoidma.

Linsi: Nendevaheline tasakaal on keeruline: puhtalt mitteametliku töökogemusega toitu suhu ei pane. Teguviisides tuleb dünaamikat hoida. Meil on hea meel, et pehmete protsesside teema on arhitektuurivallas tähelepanu all.

Reemaa: „Nõrk monument“ sai ootamatult tagasisidet üle maailma ja seesuguse käsitluse märke immitseb igalt poolt järjest tugevamini. Milles seisneb praegu arhitektuurivaldkonna vastutus? Kui kellegi meelest võrdub arhitektuur hoonete püstitamisega, siis tuleb nõustuda, et me ei tegele arhitektuuriga, aga ruumiga tegeleme siiski. Igal ajajärgul kasutatakse lihtsalt erinevat sõnavara, tehnikaid ja meetodeid. Osakonna nimi siin Central Saint Martins’is, kus me töötame, ei ole arhitektuur, vaid ruumi loomine. Mitte et ruumi loomine laiemalt pole arhitektuur, vaid meie valdkond ongi täna juba midagi muud kui pelgalt maja.