Tulevikku vaatav ettevõtja mõtleb ka elurikkusele

AVELIINA HELM

Teaduslikult settinud teadmised jõuavad poliitikatesse mõningase ajalõtkuga. Mõnel suurel ja pakilisel teadmisel – näiteks kliimamuutusel – on võtnud aastakümneid, enne kui see jõulise vastutegevuse voolus mingilgi moel poliitilisesse agendasse jõuab, sageli siis ka mõnevõrra vildakalt, püüdes laveerida teaduslikult tõendatud vajaduse ja majanduslike huvide vahel. Väiksemat laadi uutel teadmistel, näiteks kuidas üks või teine tegevus või praktika tähtsaid valdkondi mõjutab, võtab keskmiselt 5–15 aastat, enne kui kinnistunud teadmisena poliitikasse jõuab. Keerulisel, katsumusrohkel ajal võiks infohüpe teadusest poliitikasse olla kiirem, aga ega väga palju tempokamalt ei saagi. Iga uus teadmine peab settima, olema uurijate poolt läbi hekseldatud ja vaieldud ja seejärel jõudma poliitikakujundajate kõrval ka ühiskonda ja saama seal üldtuntuks.

Sellegipoolest tasub tulevikku planeerides teada, et poliitilistesse aruteludesse ja ühiskondlikku diskussiooni jõudnud teemad on teataval määral juba ajast maas ja tulevikutorus on veel nii mõndagi ootel. Üks valdkond, mida teadus juba paaril aastakümnel äärmiselt pakiliseks probleemiks peab (kuid mida poliitikas ja ühiskonnas käsitletakse väga vaevaliselt), on looduse kriitiline seisund. Elurikkuse jätkuvat kadu ei pidurda pelk mõistmine, kui suur on looduse tähtsus meile elukõlbliku keskkonna, sh sobiva majanduskeskkonna, säilitamisel. Seda ei ole pidurdanud teoreetilised teadmised ja teadlaste targutused sellest, kuidas meil on vajadus kujundada majandussüsteem, kus loodust ja elurikkust on igal sammul ja otsuses arvesse võetud.

Teadlased maailma ei muuda. Ainus, mida nad saavad teha, on anda tulevikuvaatlusteks pikksilm, mis aitab näha, kuhu on vaja jõuda. Poliitika ja ühiskonna nõudmised saavad maailma muuta, aga selleks on vaja tagant tõukajaid ja eest vedajaid. Ma ei tea paremaid innustajaid-eestvedajaid, kui on ettenägelikud ettevõtjad, kelle käes on palju hoobasid, millega keerata meie kõigi nina tuleviku poole. Kui riik on aeglane, ei tähenda see, et kõik ülejäänud peavad kursimuutust ootama jääma. Me ju juba teame, kuhu suuna peab võtma. Rohepöördealane süsinikusidumise teema on ettevõtjate hulgas omajagu kandepinda saanud, kuid et olla tuleviku­vajadustega kursis, tuleb tõsiselt suhtuda ka elurikkuse ja looduse säilimisse.

Kui riik on aeglane, ei tähenda see, et kõik ülejäänud peavad kursimuutust ootama jääma. Me ju juba teame, kuhu suuna peab võtma.

Aga kuidas saavad ettevõtted kaasa aidata sellele, et teadmisest, kuidas elurikkust tuleb hoida ja igasse otsusesse põimida, saaks tegevus? Soovitan ette võtta mõned sammud.

• Pea elurikkust tähtsaks ja sea see üheks ettevõtte jätkusuutlikkuse mõõdi­kuks. Koosta organisatsiooni elu­rikkuse ja looduse hüvede säilitamise tegevuskava koos eesmärkide ja mõõde­tavate indikaatoritega. Muu hulgas võiks kava hõlmata põhimõtteid igaühe loodus­hoiuks, nt elurikaste alade teadlikku säilitamist ja loomist oma krundil, oma hoonete ümber, peal ja sees. Integreeri Eesti looduslikku taimestikku haljastusse, organiseeri elupaikade taastamist, otsi võimalusi suunata tegevusi oma ümbruses ja omavalitsuses jne.

• „Adopteeri loodusala“ – leia võimalust toetada alarahastatud looduskaitse­algatusi, sh pärandniitude hooldamist ja taastamist, märgalade taastamist ja kaitset, põliste metsaelupaikade ja metsa vääriselupaikade (VEPide) säilimist (nt stipendiumide, otsetoetuste, projektirahastuste, lepingute kaudu). Tutvusta oma adopteeritud loodusalasid ka oma partneritele ja klientidele, jälgi alade muutumist, elurikkuse kujunemist-paranemist, ökosüsteemi toimimist.

• Tee koostööd ülikoolide ekspertide ja keskkonnaorganisatsioonidega, astu ühiseid samme looduse toetamiseks ning toeta nende elurikkuse taastamisele ja säilimisele keskendatud tegevust.

• Aita „normaliseerida“ igaühe suhet elurikkuse ja loodusega. Loo ja too loodust oma kruntidele, loo metsikust. Kasuta visuaale, mis on seotud Eesti loodusväärtustega, sh vähetuntud loodusega (niiduelustik, väike metsa­elustik). Kasuta sõnu, mis aitavad tuua loodust lähemale. See aitab kujundada väärtusruumi, tuua loodust igaühe juurde.

• Oota ka partneritelt elurikkuse- ja kliimasõbralikke lahendusi. Tea tarne­ahelaid, ole teadlik peidetud kesk­konna­mõjust, tootmise elurikkuse jäljest ja „eksporditud“ keskkonnakahjust.

Palju edu!