Kaugõppe kujutamine laustaudimeemides: huumor kui toimetulekuviis ja enesekaitsestrateegia

Alternatiivne vaade piiranguteaja õppevormile

PIRET VOOLAID

COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks kehtestatud eriolukorraga kaasnenud muudatused saadavad meie elu vähemas või suuremas jaos tänini. Muu hulgas kasvas tervisekriisist välja hariduskriis, mis tähendas vajadust kohaneda tavapärase lähi- ehk kontaktõppe asemel kaug- ehk distantsõppega, veebi- ja põimõppega. On üldteada tõde, et folkloor aitab keeruliste aegadega paremini toime tulla ja nii kajastusid ka need elukorralduse uuendused otsemaid laialdaselt folklooris, näiteks nii Eestis kui ka piiri taga levinud internetimeemides.

Distantsõppemeemid

Koroonafolkloor tõusis eesti folkloristide huviorbiiti juba 2020. aasta jaanuaris, mil uus koroonaviirus laastas Wuhani linna Hiinas. Vastukaja sai see ka meediaajastu populaarses folklooris – (interneti)meemides ning Eesti kirjandusmuuseumi kogu kasvas mitme tuhande kohaliku ja rahvusvahelise meemiüksuse võrra. Käesolevas kirjatöös keskendutakse eeskätt distantsõpet kajastavatele meemidele. Siinsete järelduste põhiallikaks on aprillis 2020 Tartu koolide õpilastele korraldatud meemikonkursi „Minu distantsõpe“ tulemusena kogutud materjal (üle 500 meemi). Globaalse võrdleva ainese moodustab aga rahvusvahelise koroonafolkloori uurimise projekti „Huumor ülemaailmse koroonakriisi ajal“ („Humor During the Global Corona Crisis“) materjal – u 12 000 nalja.¹

Kindlasti on kaugõppel häid külgi, kuid koroonaajal hakati kiiresti kõnelema selle toimimise keerukustest,

nt tuli peredel kohaneda kodu- ja veebiõppe korraldamisega, tagada päevakavast kinnipidamine, laste abistamine õppimisel jne.

Tekkis rohkelt küsimusi. Näiteks, kuidas motiveerida last? Kes aitab lapsevanemat, kui tema digipädevus on kehv? Kuidas käituda, kui e-ülesanded jäävad õigeks ajaks tegemata? Probleemiks võis saada ka vajalike elektrooniliste abivahendite puudumine kodudes.

Õpetaja seisukohast omakorda oli põhiküsimus, kuidas anda ainet edasi veebivormis, nii et see tõesti kõigini jõuaks. Või kuidas kontrollida ja tagada, et kõik õpilased ikka kaasa teeksid, kaasa mõtleksid.

Hakati rääkima distantsõppe mõjust õpilaste vaimsele tervisele. Juba koroonaviiruse leviku esimese laine ajal, aprillis 2020, tehti kokkuvõte ühest Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise küsitlusest ja selles on vaimse ja füüsilise tervise halvenemise tüüpiliste probleemidena välja toodud näiteks oma mõtetega üksijäämine, distantsõppega kaasnev pikenenud ekraaniaeg ja kahanenud võimalused huvitegevuseks. Pere- ja lähisuhete probleemidest rõhutati seal nt kodus lõksus olemise tunnet, suurenenud konfliktide hulka, piiratud toesaamise võimalusi, distantsõppele üleminekuga kaasnenud õppekoormuse tõusu ja e-õppes antavate ülesannete-juhiste killustatust eri platvormide vahel ning sobiva õpikeskkonna puudumist ehk koduste tingimuste mõju õppimisele.²

Kuidas kajastuvad nimetatud probleemid distantsõpet kujutavas folklooris? Kas ja kuidas väljenduvad siin peresuhted, koolisuhted, millised kaugtöös esinevad käitumismustrid valitsevad? Kuidas on õpilased kasutanud neis meemides kultuuriressursse, nt popkultuurist, sh kirjandusest, filmikunstist, muusikast jm olulistest kultuurinähtustest tuntud motiive ja elemente?

 

Internetimeem – tänapäeva anekdoot

Folkloristile on internetimeem teatud tüüpi rahvalik internetihuumor – see digitaalselt, enamasti pildi ja sõna koostoimes loodud ning digitaalse jagamise teel leviv folkloori lühivorm väljendab ja võimaldab uurida ühiskonnas levinud hoiakuid, stereotüüpe ja uskumusi-arusaamu. Kriisiaegadel teenib meemiloome peale pelgalt meelelahutuslike eesmärkide hoopis tähtsamat eesmärki: see lähendab ja ühendab inimesi rasketel aegadel, vähendab olukorra ebakindlust, võimaldab enese- ja rühmakuuluvuse määramist, annab edasi emotsioone.

Iisraeli huumoriuurija Limor Shifmani sõnastatud põhjaliku definitsiooni järgi on meemid digitaalsed

sisuüksused, millel on ühiseid tunnuseid sisus, vormis ja hoiakus, mille kasutajad on teadlikud teiste sarnaste üksuste olemasolust ja mida levitavad, imiteerivad ning muudavad paljud internetikasutajad.³ Meemid viitavad üksteisele, aga ka ekspluateerivad varasemaid kultuuritekste. Varasemas kontekstis esinenud pilt, lause või mõte tõstetakse uude ümbrusse, vana kas laenatakse iseendana või tehakse sellele üksnes peen vihje. Meeme saavad internetis paljud kasutajad jagada, jäljendada ja/või muuta, nende levikut kiirendavad omakorda ühismeediaplatvormid.

Populaarne, hästi leviv internetimeem on humoorikas ja heatahtlik tänapäeva anekdoot, mis kutsub esile tugevaid tundeid. Meemide tegemisel järgitakse alusmalle, mida pakuvad interneti meemigeneraatorid. Huumor on olemuselt sotsiaalne nähtus, rahvaluulele on olemuslikult tähtis, et igaüks saab meemiloomes osaleda ja meeme jagada. Meemid võivad väljendada ka ühiskonnakriitikat, neid võib kasutada kogukonnatunde loomiseks või poliitiliseks protestiks.

Kaugõppealased meemid pärinevad peamiselt kooliõpilastelt ja on seotud kooliga, mistõttu on ühtlasi tegu tänapäeva koolipärimusega. Eestis on koolielu kajastamist õpilaste loodud meemilehtedel varem uurinud Mare Kalda ja Astrid Tuisk.⁴ Distantsõpet kajastavad koolimeemid tõlgendavad ja peegeldavad koolielu ja neist saab kõnelda kui teatud subkultuuri tööriistast, noortekultuurile omasest nähtusest, millele on omane vastukultuuriline iseloom. Meemide kaudu võib toimuda kellegi ninapidivedamine, ületrumpamine, väljavihastamine, narritamine, samuti tabuteemadest rääkimine, kuid meemidele on võimalus samaga vastata ning olla nupukas ja taiplik, nende loomise kaudu on võimalik ka ennast arendada. Ka noorte endi sõnul on meemikeel tänapäeva kirjalikus ühismeedia kõnekeeles sama oluline väljendusvahend nagu emotsioone väljendavad ikoonid ehk emotikonid, olukordi ja inimesi meemistatakse ning omavahelistes veebivestlustes räägitakse visuaalsete meemide keeles.

 

Üleilmne ja kohalik

Meemimallides tuleb nähtavalt esile globaalsus. Internetis on lai valik meemigeneraatoreid ja -keskkondi, mille abil on kõigil võimalik meeme kerge vaevaga luua, kopeerida, muuta ja jagada. Omalt poolt tehakse meemialustele tekstilisi või visuaalseid lisandusi.

Neis mallides esinevad tuntud popkultuurielemendid ja -tegelased ning need pärinevad noorte hulgas teatud ja tuntud filmidest, seriaalidest, koomiksitest – või hoopis mõnest puhanguna levinud trendivälgatusest. Üheks populaarsemaks malliks eesti materjali hulgas on näiteks Kanada räpparit Drake’i kujutav alus, kuhu on võimalik kirjutada ebameeldiv ja meeldiv tunne, tegevus, olukord vms. Väga levinud mallid on ka „Äralendav õhupall“ („Running Away Balloon“) ja „Hajameelne või segaduses poiss-sõber“ („Distracted Boyfriend“).

Rohkelt on ekspluateeritud tuntud Ameerika joonissarjade motiividega aluseid, nt Käsna-Kalle Kantpüks, Simpsonid, Spiderman, muusikud ja näitlejad, videomängude tegelased. Sellised intertekstuaalsed viited annavad infot nii ülemaailmsete trendide kui ka kohalike traditsioonide kohta.

Samal ajal napib visuaalsetes lahendustes vihjeid kohalikele eesti kultuuritekstidele. Erandiks on siin vaid „Buratino“ telelavastuse pilt ning meem, millelt tunneme ära eesti õppematerjalid.

Nii nagu riikides kehtestatud distantsõppekorralduses, on ka distantsõpet kujutavates meemides palju sarnast, nad on hõlpsasti tõlgitavad ja ületavad riigipiire.

Silma paistavad universaalsed visuaalsed motiivid, mis pole eriomased koroonaajale, vaid on esindatud rohkelt muudelgi aegadel ja muudegi teemade korral, nt kassipildid või ilmekate lapsenägude pildid.

Toimetulek nõuab triksterlikku kavalust

Distantsõppemeemides väljenduvad eriilmelised tundetoonid, olukordade üle ironiseeritakse, neid naeruvääristatakse, pilatakse, näeme lustakaid olmeseiku, aga ka ärevust kooliasjade pärast.

Kaugõppemeemides ilmnevaid kinnistunud rollikuvandeid saab analüüsida varasemast folkloristikast tuntud ambivalentse triksteri kuju abil. Trikster kui suulise pärimuse universaalsemaid müütilisi ja vastuolulisi tegelaskujusid teeb tempe, kavaldab, rikub häid kombeid, petab ja saab ise petta, leiutab ja osaleb kultuuri või kogu maailma loomisel, Hasso Krulli tsiteerides: „kujundab ja muudab maailma, teeb vägitegusid ja kasutab kavalust, kuid võib tihti käituda ka rumalalt või õelalt“. Varasemast koolifolkloorist võib sellise kavalpeana nimetada anekdootidest tuntud koolipoiss Jukut.

Vaatlusalustes meemides peegeldub väga selgelt toimetulek uue olukorraga, õpilane kui trikster võib olla olukorra peremees, kes kavaldab üle õpetaja ja lapsevanemad. Samas on kaugõppega kimpus ka lapsevanemad ja õpetajad, kes laste/õpilaste elu korraldamisel väljaspool kooli ja klassi on piltlikult öeldes samuti sunnitud otsima triksterlikke lahendusi ja neid ka leiavad. Kogutud materjalis ilmnebki kolm kategooriat, milles on vastavalt esiplaanil kas õpilase, lapsevanema või õpetaja vaatenurk.

Õpilane kui trikster

Meemikonkursi teemast „Minu distants­õpe“ tulenevalt on valdav osa ainest mina-positsioonilt. Õpilase suhtevõrgustikus on esindatud kaasõpilased, õpetaja, lapsevanemad, kodus ka nt koduloomad. Paljud meemid kujutavad dilemmat kohustuse ja millegi õpilasele meeldiva vahel, millega kohustuse täitmise asemel salaja tegeletakse. Põhimõtteliselt ei ole selline kohustuste/meeldiva vahekord võõras ka lähiõppes, kuid kaugõppe visuaalsetes meemides on see teema eriti ilmne ja uue elukorralduse juures on õpetaja petmine iseäranis lihtne. Meeldivatest tegevustest kohtame rohkelt magamise ja une motiivi. Sel ajal kui distantstund juba käib, on koduõppe tingimustes võimalik videokaamera välja lülitada, nii et õpetajale jääb mulje tunnis osalevast õpilasest, ja ise samal ajal hoopis magada. Tuntud vigurvänt meemimallides on näiteks sinise nahaga humanoidne tulnukas Megamind, popkultuurist, videomängust ja populaarsest joonissarjast pärit supergeeniusest kangelane. Kaksikelu ja triksterlikku näivust kajastavas meemis kohtuvad õpilase tegelikud soovid ja kohustuslik avalik pale. Selliseid meeme võib tõlgendada omalaadse karnevaliseerimisena – meemistamine õõnestab valitsevat korda ja vabastab sellega seotud pingelise atmosfääri huumori ja kaose kaudu.

Ilmnevad teatud tendentsid või mustrid, mis võimaldavad meeme liigitada. Meemide põhjal õpilane justkui saab olukorraga hakkama, aga ta on sundseisus ja piiratud valikute puntras, mis algab juba kriisiajale omasest selgete sõnumite puudusest, sageli vallanud teadmatusest isegi selle kohta, kas koolitöö toimub lähiõppena või suunatakse distantsõppele. Meemides kajastuvad elulised äpardused ja neist tulenevad pingehetked. Täiskasvanugi teab nördimustunnet, mis valdab, kui tehtud töö tuleb ümber teha või kui tehnika altvedamise tõttu ei pääseta sisse tunni keskkonda. Ka kontaktõppel võib ärevust põhjustada hetk, mil õpetaja valib nimekirjast õpilase nime, keda vastama kutsuda. Paljud mäletavad kooliajast kontrolltööga seotud emotsioone. Aga meemides kajastuvad ka naljakad äpardused, kui mõni õpilane on kõvasti välimusega enne videotundi vaeva näinud ja ühtäkki selgub, et tunni algusaeg on segi läinud ja ettevalmistusteks kulunud vaev on olnud asjata.

Paljud meemid tuginevad vastandusele mina vs. teised (nt õpetaja, lapsevanemad, koolikaaslased). Koroonaaja distantsõpet võrreldakse koroonaeelse nn normaalse ajaga, 2019. aastat 2020. aastaga.

Tavaarusaama järgi õpilased pigemini koolis käia ei taha, kuid suur osa meeme väljendab vastupidist – kooliskäimise soovi ja igatsust endise elukorralduse järele. Soov tegeleda sellega, millega parasjagu ei saa, on ju nii inimlik!

Paljudes meemides kurdetakse, et õppida on liiga palju. See langeb kokku ka eespool mainitud distantsõppe probleemide küsitlusega: kõik ei pruugi iseseisva töö suure osakaaluga hakkama saada. Samuti võib ka tavaolukorras koduülesannete rohkus õpilastele muret teha. Meemides kujutatakse allaandmist pärast pikka kaugõppepäeva, kui lõpuks on koolitööd tehtud, kokkuvarisemisena, millega kaasnevat emotsiooni väljendavad näiteks tainanägu või luukere.

Kuid leidub ka vastupidine sõnum: õppida antakse liiga vähe ja distantsõppe kahjuks räägibki hoopis see, et kodus on igav, ei saa kaasõpilastega lävida, tuntakse puudust suhtlemisest. Distantsõppega võivad kaasneda hoopis paremad õpitulemused, kui seda soodustavad kodused olud, võimalik, et karantiini ajal saavad õpilased kauem magada, mistõttu on nad vähem väsinud.

Loomingulisusega paistavad distants­õppe ajal silma ka õpetajad. Mänguna mõjub näiteks ühe Tartu kooli kehalise kasvatuse õpetaja antud ülesanne õpilastele: liikuge linnas sellist trajektoori mööda, et kaardil joonistub vastav kujutis.

Nii mõneski meemis avalduvad konkreetsemad probleemid, näiteks võib distantsõppe suureks komistuskiviks osutuda õppetööks vajaliku arvuti puudumine. Või ollakse üksi oma öiste muremõtetega, hakkamasaamise hirmudega. Kuid õppimist võivad segada ka keskendumist takistavad väikevennad-õed ja vähemalt meemid pakuvad selleks puhuks välja lihtsa ja humoorika lahenduse – tüütu titt tuleb puuri pista.

Lapsevanemate roll

Õpilase suhtevõrgustikus on distantsõppe korral tähtis osa lapsevanematel, kes viibivad samuti põhiliselt kodus ning kellel lasub omaenda kaugtöö ja koduse olme eest vastutamise topeltkoormus. Võistluse „Minu distantsõpe“ meemides avaneb lapsevanema vaatepunkt läbi õpilase silmade. Olenevalt õpilase east kaasneb koduõppega tahes-tahtmata lapsevanema suurem vastutus lapse tegemiste kontrollijana, n-ö õpetaja koduse asemikuna. Koosõppimisest pole meemides juttu, pigem esinevad lapsevanemad autoritaarsel positsioonil ja järelevalve korraldajana.

Lapsevanemate ühiskondlikust vastutusest pandeemiakriisis kõneleb meem, kus kommenteeritakse Kristiine gümnaasiumi sulgemist ühe õpilase koroonadiagnoosi tõttu veel enne eriolukorra väljakuulutamist. Globaalsesse meemimalli on integreeritud lapse­vanema kaks valikut: jätta haige laps koju või saata kooli. Räppar Drake’i naeratus tekstiga „Saadame haige võsukese kooli, sest ta ei tohi õppimisest puududa mitte mingil juhul ja näeb suht terve välja“ vihjab iroonia kaudu lapsevanema otsusele, mille tõttu lõpuks kool suleti. See konkreetne üksus on väheseid kaugõppemeeme, millel on otsene seos kohaliku juhtumiga.

Mitmed meemid kannavad ideed, et kaugõpe on kõigile keeruline, ka lapsevanematel on olukorrast kõrini ja pikale veniva distantsõppe tõttu leiutavad lapsevanemad vaktsiini kiiremini kui teadlased. Mõneti kandub triksterimuster siin üle emadele-isadele, kes peavad kaugõppega samavõrra leidlikult toime tulema ja ennast vastutuse koorma all kaitsma.

Üks rahvusvaheliselt rohkelt jagatud meem osutab rollide segunemisele: lapse­vanem võib korraga olla kaugõpetaja, kaugõpilane, kaugtöötaja, ja kuigi ta on kodus, peavad lapsed siiski ise hakkama saama.

Eri keeltes levis rohkemgi lapsevanematega seotud universaalseid naljamotiive. Kooli ja õpetajate tööga rahulolematutel lapsevanematel on lõpuks võimalus ise end õpetajana teostada („Lapsevanem! Kui sa oled oma lapse õpetajale kunagi vihjanud, kuidas Tema oma tööd peaks tegema, siis … NÜÜD on sinu hetk SÄRADA“). Koduõppe eripärale rõhus manitsus videotunni ajal enesekontrolli mitte kaotada („Teavitus e-koolis. „Lugupeetud lapsevanemad. Distantsõppe ajal on lastel kaamerad ja mikrofonid sisse lülitatud … Pidevalt on tagaplaanil alukates vanemad.“) Mõlemad puhul on tegemist pedagoogidelt lapsevanematele suunatud meemiga, milles sõnumi tähenduse mõistmise seisukohalt oluline pildiosa puudub – universaalne alusmall võiks mõnikord olemata olla, tekst ise annab idee täies mahus edasi.

Õpetaja

Meemidel kajastuv õpetaja kuvand on enamjaolt tõsimeelselt õppimise keskne, õpetaja esineb ülesannete andja ja kontrollija, nõudliku hindaja ja korralekutsujana. See roll langeb kokku varasemast koolifolkloorist tuntud naljadega, nn koolisõnastikuga: õpetaja – loomataltsutaja ehk vangivalvur, õpetaja – tegevusvabaduse piiraja.

Väga hea näide on segakeelne meem „Õpetajad. I am once again asking sinu kodutööd“, millel on õpetajana USA senaator Bernie Sanders, kes ülemaailmse viraalse meemitegelase laiema kuulsuse pälvis 2021. aasta kevadel, aga oli meemimeistrite lemmik juba pandeemia esimese laine ajal.

Meemid toovad välja õpetaja keerulise olukorra, kus ta peab õpilastele näima inspireeriv ja motiveeriv, kuid ise on läbipõlemise piiril. Seda sõnumit vahendab meemil nt folklooris rahvusvaheliselt väga levinud motiiv Titanicu orkestrist mängimas uppuval laeval, kuni vesi viiulisse tungib … Samasugused on veebi kaudu õpetajad – eesliinitöötajad, kes koroonakriisis kreeni vajunud maailmas töötavad kokkukukkumiseni.

Hariduskriisi põhiküsimus

Kaugõppest inspireeritud meemimaterjal on informatiivne ajastukohane aines, mis ühendab koroonaaja ja selle iseloomuliku nähtuse – distantsõppe. Koroonateema on neis meemides harva otseselt esiplaanil, küll aga ilmnevad kõverpeeglis distantsõppe iseärasused, mis mõnikord võivad kokku langeda koolielu universaalsete stereotüüpsete teemadega (nt tahe/tahtmatus koolis käia, segadused tööaja korraldamisega). Õpilaste kui meemide põhiloojate vaatenurka analüüsides ilmneb, et kaugõppemeemid on koolihuumorina suhtlusvorm, mis pakub alternatiivse ja äärmiselt mitmekülgse vaate piiranguteaja õppevormile. Meeme saab kirjeldada kui keelt, milles noored mõtlevad oma (distants)õppekogemusest. Konkreetsele ainesele omane egotsentriline õpilasekeskne vaatepunkt toob esile üldisemad arusaamad, levinud mustrid, mis põhinevad noortekultuurile omaselt vastandustel (opositsioonis on tihti mina/kaasõpilased, õpilane/õpetaja, õpilane/lapsevanem), liialdustel (nt õppida on liiga vähe / liiga palju). Niisiis aitavad kaugõppemeemid kasvuraskustega toime tulla, olukordades hakkama saada, nad on kriisiolukorras ventiiliks, mis võimaldab pingeid maandada ja huumorimeelt arendada. Kuid neis meemides avaldub kõverpeeglis pandeemiaaegse hariduskriisi põhiküsimus – kas see aeg mõjutab ühe põlvkonna haridustaset ja milline on selle aja toime ühiskonnale? Loodetavasti laob kriisiaegne õppekorraldus parema vundamendi kui ühel maailmas levinud meemil, mis näitab elu pärast seda, kui erialasele tööle on asunud esimesed distantsõppe lõpetanud müürsepad. Et läheks vastupidiselt 2020. aasta kevadel ringelnud koduõppevanasõnale, et esimene klass läheb ikka aia taha.

 

Piret Voolaid on Eesti kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna vanemteadur, Eesti-uuringute tippkeskuse tegevjuht.

Artikkel põhineb pikemal uurimusel, vt Piret Voolaid, Kaugõppe kujutamine COVID-19 pandeemia esimese laine meemides: huumor kui toimetulekuviis ja enesekaitsestrateegia. Mäetagused 2021, 81, 19−44. DOI: 10.7592/MT2021.81.voolaid

1 Koostööprojekti juhtpartnerid Giselinde Kuipers (Leuveni katoliiklik ülikool) ja Mark Boukes (Amsterdami ülikool) kaasasid projekti rohkem kui 30 riigi teadlased. Eri keeltesse tõlgitud küsitluskava (https://edu.nl/kp8xe) kaudu paluti inimestel saata internetikasutajate hulgas levivaid nalju, sh meeme. Globaalne kogu on nüüdseks võrdlevate uuringute eesmärgil kättesaadav kõigile projekti osapooltele.

2 Helen Voogla, Merle Purre, Noorte mured ja vajadused eriolukorras: Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise küsitluse kokkuvõte 2020. 10. XI 2021

3 Limor Shifman, Memes in Digital Culture. The MIT Press Essential Knowledge Series. MIT Press, Cambridge 2014.

4 Mare Kalda, Astrid Tuisk, Koolielu kajastamine õpilaste omaloodud meemilehtedel kolmes Tartu piirkonna koolis. Mäetagused 2019, 74, lk 151−174 DOI: 10.7592/MT2019.74.kalda_tuisk