Usaldusväärse ajakirjanduse uus võimalus

Mida saab ajakirjandus usaldusväärsuse parandamiseks teha? Kolm tsunftisisest kokkulepet annaksid püsiva tulemuse.

RAGNE KÕUTS-KLEMM

Eelmisest nädalast elame taas maailma muutva sündmuse laineharjal ja pole raske märgata, kui tähtis on professionaalselt kontrollitud ning edastatud infovoog. Eelmisel korral oli see koroonaviirus, nüüd on see sõda, mis on andnud õigustuse iga minut uuenevale veebi­ajakirjandusele ja võimaluse tõestada oma olemasolu vajalikkust. Eestis jälgivad Postimees, Delfi, ERR ja Õhtuleht Ukrainas toimuvat 24/7. Toimetustes on ööpäev läbi valve, kokku on pandud nimekiri tähtsatest kõneisikutest ja organisatsioonidest, kelle seisukohti pidevalt jälgitakse ja edastatakse. Libastumisi ja valeinfo vahendamist tuleb nelja suurema uudisteportaali puhul ette harva, sest professionaalsed toimetajad teavad, millised on usaldusväärsed infoallikad. Samuti on nii mõnelgi toimetusel sündmuspaigas oma korrespondendid, infot aitab leida ja kontrollida ajakirjanike rahvusvaheline võrgustik ning kasu on ka toimetustes töötavate venekeelsete ajakirjanike kontaktibaasist, sest sealtkaudu jõuab siinsete väravavalvajateni teave otse sündmuste epitsentrist.

Ajakirjanduse paneb selline olukord igas mõttes proovile. Oletan, et sarnaselt koroonaperioodiga kasvab rahva usaldus ajakirjanduse vastu ka praegu. Usaldus, mis on viimasel kahekümnel aastal olnud püsivas langustrendis. Kas sõjaolukord võib selle trendi taas püsivale tõusule suunata? Või oleks ajakirjan­dusel vaja teha veel midagi, et tagada usaldus ka kriisi puudumise korral? Minu arvates annaksid kolm tsunfti­sisest kokkulepet ka püsivama efekti. Ajakirjanduse kvaliteet oleks kõrgem, kui leiaks aset „ühikute“ arvu vähendamine, olulisuse kui uudisväärtuse kriteeriumi osatähtsuse suurendamine ja uudisportaalide kommentaariumide sulgemine.

„Ühikud“ on olnud uudisportaalidele vajalikud oma turupositsiooni kindlustamiseks – et lugejad saaksid kõik kätte ühest kohast ega peaks minema konkurendi juurde. Artiklite hulk online-väljaannetes hakkas nullindate alguses kiiresti kasvama, jõudes 2018. aastaks kõigis suuremates uudisportaalides umbes 500 „ühikuni“ päevas. Inimeste tarbimismustrid on tõuganud ühikute fetišeerimist takka – igal sisutühjal hetkel võtab tarbija lahti nutiseadme ja kerib uudistevoogu, lootuses leida midagi põrutavat, põnevat või maailma muutvat. Maailma muutvaid sündmusi ei toimu kogu aeg, kuigi veebiajakirjandus on püüdnud esitleda ka suurt osa vähemtähtsatest sündmustest kui kõige olulisemaid. Maailma raputavate sündmuste korral, nagu koroonaaja algus või sõda, tuleb muidugi pidevalt rahuldada ärevil inimeste uudistenälga. Aga kriis ei ole loodetavasti maailma püsiolek.

Suure hulga pidevalt uueneva uudistelindi tootmine on võimendanud auditooriumi tähelepanu hajumist ja killustumist.

Ekraanipilt

Minu teada on ainult Õhtulehe peatoimetaja Martin Šmutov selgelt väljendanud, et nüüd on eesmärk avaldada vähem, aga olulisemat. See on väga mõistlik otsus, sest suurem osa inimestest, kes jälgib üldauditooriumile suunatud uudisportaale, jälgib nagunii minimaalselt kahte, tihti rohkemgi. Tavaliselt võetakse oma uudiste repertuaari ERR ja Delfi või Delfi ja Postimees.

Selle uudistemassiivi taustal jõutakse silmata vaid avalehel kuvatud pealkirju ja juhtlõike või rakenduses kuvatud pealkirja ja fotot. Suure hulga pidevalt uueneva uudistelindi tootmine on võimendanud auditooriumi tähelepanu hajumist ja killustumist. Õnneks on kuulda, et toodetavate ühikute arv hakkab ajakirjanike töölepingutest kaduma. See on mõistlik, sest – „mida ostad, seda saad“. Kui eesmärgiks on „ühik“, siis selleks et tükitöö tehtud saaks, on kõlvanud igasugune välismeedias avaldatud nupukese tõlge või lausekese võrra kohendatud pressiteade. Rääkimata uudisnupukese erivormist, mis sisaldab vaid fotot ja ühelauselist hüüatust seal juures.

Loodan, et ühikuajakirjanduse periood hakkab läbi saama. Meedia­ettevõtted on digimaailmaga harjunud ega torma enam kulutama kõvasti raha, selleks et investeerida uutesse platvormidesse, aimamata, mida ja mil viisil neilt oodatakse. Analüüsiosakondade suurenemisega on kasvanud ka meedia­organisatsioonide võime lugejate vajadusi ette aimata. Kasvuruumi on veelgi. Eesmärgiks tuleb võtta ainult kvaliteetse ja olulise pakkumine. Sellise ajakirjanduse osakaal, mida teevad nt tänavugi mitmekordselt pärjatud Holger Roonemaa ja tema kaaslased Ekspressis või Priit Pärnapuu Õhtulehes, võiks olla suurem. Osakaalu suurendamine on teatavasti matemaatiliselt lihtne – selleks tuleb vähendada väheväärtuslikku osa. Kui teha vähem „ühikuid“, paistavad suured ja keerukad lood paremini silma. Nii väheneks digiprügi meie inforuumis.

Internet on võimaldanud olla ajakirjandusele uus ja põnev katsetamiskeskkond. Optimistlikumad toimetused läksid kaasa interaktiivsuse ahvatlusega, mida massimeedia siiani ei saanud tehnilistel põhjustel endale lubada. Interaktiivsus andis võimaluse lugejatele, kellest on kujunenud pisike, kuid häälekas kommenteerijaskond. Algselt loodetu, et auditooriumi panusest paraneb ka ajakirjanduse kvaliteet, ei ole täide läinud. Meediaorganisatsioonid on hakanud aru saama, et kõikidel teemadel ei ole vaja läbi katsetada, kuhu inimliku loovuse ja rumaluse tipp võib ulatuda. Väga tervitatav on nõue tuvastada kommentaari autor, nagu seda teeb Postimees. Teised uudisportaalid harrastavad aeg-ajalt mõne plahvatusohtlikuma teema kommenteerimisvõimaluse sulgemist, aga ma kahtlen, kas kommentaariume on uudisportaalidesse üldse vaja. Auditoorium saab arutleda ilmaasjade üle ka ühismeedias. Ühismeedia peamine funktsioon on ju sotsiaalsus – mõtte­vahetused, vaidlused ja ühisosa määratlemine võiksidki jääda sinna.

Auditooriumi lugupidamine ajakirjanduse vastu kasvaks, kui see võtaks ette need kolm sammu: vähendaks uudisportaalides toodetavate „ühikute“ arvu, suurendaks oluliste lugude osakaalu (ebaolulise vähendamise kaudu) ja suunaks lugejad arutlema ühismeedia kanalitesse. See aitaks säilitada usalduse ajakirjanduse vastu.