Kes kustutab prožektorid?

Kirjaniku rännakud oma näidendi ümber sobivad „Lea“ lavailma, avardavad tegevusaega, lisavad kord küsivaid, kord lepitavaid toone, absurdi, huumorit.

PILLE-RIIN PURJE

Kuressaare teatri „Lea“, lavastaja Elar Vahter, kunstnik Karmo Mende, autor Juhan Smuul, lavastusdramaturg Sven Karja, helilooja Marianna Liik, videokunstnik Ave Palm. Mängivad Piret Krumm, Piret Rauk, Markus Habakukk, Kristjan Sarv, Lee Trei, Tanel Ting ja Jürgen Gansen. Esietendus 19. II Kuressaare teatris.

Proloogiks, et muhulasest kirjaniku Juhan Smuuli (1922–1971) sajandat sünni­aastapäeva tähistati kahe konverentsi, kahe kirjandusõhtu ja ühe esietendusega. Kõik need kenad ja kordaläinud sündmused toimusid mandril ja saarel 16.–19. veebruaril.

Usk, võim, armastus. Juhan Smuul kirjutas viis näidendit, igaüks isemoodi isikupärane ja praegugi huviga loetav. „Lea“ on neist kahtlemata kõige terviklikum draama, tugeva läbiva pingega, mõjuväljalt pigem tragöödia. Traagika lätteks ainuüksi tegevusaeg: 1941. aasta juunist 1942. aasta jaanuarini. Ja murrangulise aja taustal kolm tugevat märksõna: usk, võim, armastus.

„Lea“ (kirjutamise paik ja aeg: Atlandi ookean ja Tallinn, 1957–1959) lavastusi on meie lavadel seni olnud kõigest kaks. Mõlemad Smuuli oma lavastaja Voldemar Panso loodud: Vanemuises aastal 1960, Draamateatris 1972. Siis tähistati Smuuli viiekümnendat sünniaastapäeva, Lead mängis Katrin Karisma (dubleeris Helle-Reet Helenurm), nüüd näeb samas rollis tema tütart Piret Krummi. Kütkestav teatrilooline järjepidevus. Panso lavastusi mina ei näinud, küll aga püsib eredalt mälus Ago-Endrik Kerge telefilm „Musta katuse all“ (1982).

Uue „Lea“ kavalehel, mis kujundatud nõukogudeaegse kirjaümbrikuna, adressaadita valge ümbrikuna, on Sven Karja rolliks lavastusdramaturg. Ja tema nimi tuleb loendis pärast autor Juhan Smuuli, lavastaja Elar Vahterit ja kunstnik Karmo Mendet. Ma ei mõista hästi seda järjestust, mis paistab osutavat, et lavastus vormub enne kui tekst, ega taju ka sõna „lavastusdramaturg“ täit tähendust. Aiman, et see viitab määravamale osalusele lavastusprotsessis kui tekstikirjutus. „Alguses oli sõna“ pööratakse nõnda pea peale? Aga see küsiv targutamine ei puudutagi konkreetset tulemust, vaid terminoloogiat üleüldse. Dramaturg Karja talitamine Smuuli tekstiga vajaks eraldi põhjalikku käsitlust. Nõnda siis hõlmaku mu vastukaja kogu lavastusmeeskonda, ent kapteniks jääb ikkagi lavastaja. Meenutan, et Elar Vahter on lõpetanud TÜVKA XII lennu nii näitleja kui ka lavastajana.

Kui publik Kuressaare teatri hubasesse saali siseneb, on lavastus juba alanud. Mööda lava uitab Juhan, lugedes nagu muuseas, mõtlikult oma luuletusi. Loeb rohkem iseendale kui saalile. Läheb aga jälle ja tuleb aga jälle. Minu teada on see neljas Juhan Smuul tegelasena teatrilaval. Urmas Lennuk („Johannese passioon“, Rakvere teater 2005), Argo Aadli („Kirjad emale”, Kuressaare Linnateater Muhus Koguva külas 2006), Andres Raag („Paljasjalgne Debora”, Kuressaare teater 2016). Ja nüüd Tanel Ting. Sümpaatne kvartett. Kõik neli on andnud Juhani mõõdu välja. Igaüks omamoodi ja oma lavaloo mängureeglite kohaselt, ehkki ka võrreldavate lüüriliste nootidega.

Lavakujundus ei varjuta. Selle „Lea“ õhustik algab Karmo Mende lavakujundusest. Kes mäletavad Kaarin Raidi 1970. aastate lavastusi teatriuuenduse tuules, neil võib tekkida kiusatus võrrelda „Lea“ pikkade puulaudade läbivat ja leidlikku kasutamist Vello Tamme kujundustega, tema rattamängudega: näiteks Saluri „Külalised“ (Draamateater 1974), Vallaku ja Undi „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas“ (Pärnu Draamateater 1974), Nashi „Vihmameister“ (Noorsooteater 1975). Selle paralleeli loob stsenograafia olustikust puhastatud ja intensiivne osadus lavastuse kujundisüsteemis.

Esmalt käis „Lea“ lavaruum mulle närvidele, sest tühi lava on võimaluseküllasem ja esteetilisem kui ülekuhjatud lava. Ent peagi tärkas uudishimu Mende kujunduse vastu ja see jäi erksaks lõpuni. Kindlasti ei saanud ma ainsa vaatamisega ja ainsast vaatepunktist kaugeltki kõigele pihta, aga iga stseeniga muutus mängruum põnevamaks, kutsus, suisa ahvatles interpreteerima. Kõige kohasem oleks ehk neid suuri ja pikki laudpalke, mida pidevalt tassiti, nihutati, kukutati, ümber paigutati, nimetada suuremõõdulisteks käsulaudadeks. Aga nad on ka koduseinad, kaitsev ja lagunev varjupaik, ristipuu ja elutüvi, põue pistetud hiiglasuur relv ja veelgi kopsakam rahapung. Sakilisi palgikesi näeb ka inglitiibadena, ümara ekraani raamina jne.

Algustekst Noa laevast, nagu ka jutlustajal Smuuli näidendis, aga kelmikamaks ja käänulisemaks kohendatud, tõstis pilgu lavalaotuses õõtsuvatele aknaraamidele või tiivapaarile või laevakerele. See laev laskus, et viimaks taas tõusta. Kaldteedest joonistus oma rännakuid ja tärkas ruumisoppe. Lava keskpunktiks ümar videoekraan, mis loogiliselt seostub laeva illuminaatoriga, irratsionaalsemalt aga „Nõukogude Eesti“ kinokroonikatega. Videokujunduse iga nüanssi ma samuti kohemaid ära ei tabanud. Dokumentaalkaadrid Smuulist näisid liiga põgusad ja juhuslikud, et üldistuseks kujuneda. Tunduvalt paeluvamad olid tegelaste näod lähiplaanis kui hingepeeglis, sest just Lea repliik peeglist avas endaga tõtt vaatamise süsteemi ekraanil, mis toimis lõpuni. Peale selle veel tähislaotus illuminaatoril – see seostus Smuuli merereisidega, aga ka „Lea“ ühe mõjusaima monoloogiga, kui Endel Aer kirjeldab kaldatusetunnet.

Kangesti mõistatuslikuks muundusid mõned valgusemängud ekraanil, aga sinnagi hakkas sugenema robinal tähendusi, kui lugesin üle Smuuli reisikirjad „Jäine raamat“ ja „Jaapani meri, detsember“. Siis ilmusid kujutlusse laevad keset Siinai kõrbet; päikeseloojang Atlandil, kui lõi särama roheliste kiirte kroon; koguni tsitaat Hiiobi raamatust: „Seatud sõõri on ta veele pannud sinnamaani, kus valgus lõpeb pimedusse …“. Kuni tundsin, et hakkan juba ulpima ülemõtlemise ja -tõlgendamise ulguvetes. Küllap on omajagu ülemõtlemise ohtu või hoopis magusat kiusatust kõik ideed letti lüüa ka siiski veel verisulis lavastaja Elar Vahteri innukas, kompromissitus kujundiloometuhinas.

Eelnev kirjeldus ei tähenda üldsegi, et lavakujundus varjutaks näitlejaid. Vastuoksa. Kõik seitse osatäitjat moodustavad oma käsulaudu ja risti kandes tervikliku ansambli, kus igaüks väärib oma rolliportreed, aga seda nimelt koosmõjus, tähelepanelikus partnerluses.

Arukas rollijaotus. Piret Krummi Lea on kirglik noor naine, alguses veel lapseohtu, lapsesilmadega. Oma ema Maria tütrena hea ja avara südamega inimlaps. Aimatavalt võis Maria Viires olla noorena sama temperamentne. Esimene stseen Eskoga, kui Lea eluõnn hoobilt kokku variseb, aga ta selle eest veel tuliselt võitleb ja löövate, vaimukate sõnadega Murdpalu Manni sajatab, on Piret Krummil hoogne, publikut (kahju)-rõõmsalt kaasa naerma sütitav. Esietendusel kuulis saalis õige tihti elutervet, vabanenud naeru. Aga saali täitis ka pinev, valus vaikus.

Tegelaste hingeilma paotavad ka kostüümid. Kui esmapilgul üllatab ilmalapse Lea must-valge lillemustriga kleit, siis hetkel, mil Lea kujutleb surma ja heidab maha, sulabki ta maamullaga ühte, magama lillede alla. Lea hilisem hingeline muutumine peegeldub vaid paaris kostüümidetailis: kaob vallatu dekoltee ja noori jalgu kammitsevad vanainimeselikud mustad sukad.

Üks võte Lea rollilahenduses jääb küsitavaks, seda mitte näitleja mängu tõttu, pigem lavastuslikult. Nimelt mikrofonivõimendusega esitatud laulud. Kavaleht viitab Villem Grünthal-Ridala poeemile „Püha rist – evangeeliumid ja regilaul“. Aga mina tõesti ei saanud Lea lauludest peaaegu sõnakestki aru. See võis osaliselt sõltuda mu vaate- ja kuuldepunktist saalis, esimese rea servas. Aga kandva lauluhäälega Piret Krummi puhul on helivõimendus teadlik valik, sihilik võõrituselaeng. Taheti sellega osutada, et laulud ei ole Lea hingemonoloogid ega siiras eneseväljendus? Aga miks mitte? Ohjadega stseeni võib helivõimendus hõlpsasti tühistada. Õnneks tuleb ema (Piret Rauk), kes kohe taasloob tugeva tundepinge.

Ema Maria (kavalehel on kahetsusväärne nimeviga Marta Viires) puhul püüab pilku kostüümi hallus, väärikas ja luitunud ühekorraga. Eriti Muhu pättide lilltikand, kus puuduvad erksamad värvid. Punase puudumine saab lausa topelttähenduse. Piret Rauk teeb imeilusa ja sügava rolli. Õiglase meele, puhta südame, kindla ja selge sõnaga, ausa ja pealetikkumatult uskliku emakuju. „Lea“ dialoogides on võimendatud pöördumisi ema poole, see paneb mõtlema nimele Maria. Eskole ütleb Lea ema otsekoheselt: „Sa ära pahanda, aga mulle tegelikult ei meeldi, kui sa mind emaks kutsud. Sinu ema on Trahteri Salme, mitte mina.“ (Kuidas oleks, lavastus­dramaturg Karja, äkki koristaks tobeda parasiitsõna „tegelikult“ ema tekstist ära?!) Endlile Maria nõnda ei ütle.

Rollijaotus on arukas. Olin ju kuulnud, et Kristjan Sarv mängib „Leas“. Küllap kuulsin sedagi, et mängib Aeru. Kummatigi kujutlesin sõgedalt, et eks tema ole ikka Trahter. Miks? Mingi tumeda, pahelise aura tõttu – ikka veel „Tuulepealse maa“ taak?! Aga seda suurem on rõõm saada kinnitust, kui ampluaatu näitleja Sarv on. Seesinane Aeru Endel oma hingeilmaga muutub dramaatiliste sündmuste pöörises aina pingestatumaks, sügavamaks. Tahaksin Endli ja Lea stseene veelgi terasemalt jälgida, kuulatada ütlematajätmisi, näha silmasära jagatud ülemlaulus armastusele.

Markus Habakukk Esko Trahterina on oma ajastut paraku vääriv vennike, kes Lea üsnagi kahjutundeta loovutab; hilisemal trehvamisel Leaga on Esko parajal määral purjus kas enesekaitseks või siis ekstra hoolimatust toonitades. Korraks kandub mõte tagasi lavastuseni „Kaarnakivi perenaine“, aga sealne Heino oli Esko kõrval siiski juntsu.

Nauditava, lihvitud kõrvalrolli teeb Lee Trei Juulana, klatšihimulise palveõena, kes on lakkamatult sedavõrd enesega rahul, et kasvab koomilisest nähtusest kardetavaks. Välispidine muudatus Juulas, kui Trahter võimul, ei ole üksnes punaseks võõbatud huultes, mutt ongi järsku mitukümmend aastat noorem. Ohtlik enesekindlus liidab Juulat ja Eskot.

Kirjanik ja kotermann. Nüüd tagasi Juhani juurde. Kirjaniku rännakud oma näidendi ümber sobivad „Lea“ lavailma, avardavad tegevusaega, lisavad kord küsivaid, kord lepitavaid toone, absurdi, huumorit. Tore on tekstimäng luule ja proosa piiril, näiteks kui Juhan mainib, et vaheajal sooviti mälestusi isast, hakkab kohe kumisema selle pealkirjaga armas luuletus, mida kirjanik meile siiski ei loe. Nii nagu Lea ahastuses kangastub luuletus „Meie igapäevane leib“, kirjutatud 1948: „… jumal – ta ei suuda! Või on kuri – suudab – aga ta ei halasta?“ Juhan mahutab oma jumala kolme sõnasse: mõtlen isast, merest, kirjutamisest.

Tanel Ting jääb kargeks, minoorse varjundiga vaatlejahingeks, ja seda ka siis, kui Juhanit tuleb kimbutama kentsakas ingel-paharet. Smuuli lavamaailma sobiks kenasti kotermann, aga no see ta, sunnik, ei ole! Ma räägin Jürgen Ganseni rolli metamorfoosidest. Kavalehel on tema rolli nimi Saare Ruudi. See tundub veider, sest Gansen mängib alguses Lead piiravat iharasilmset palvevenda, Smuulil aga on Saar lavatagune tegelane, valla täitevkomitee esimees, kes maha lastakse. Võta kinni, kuis nood kaks ühte kesta mahuvad, aga numbrit sellest ei tehta. Heureka! – sedagi annab mõelda üheks ajapainest lahtilaskmise märgiks.

Igatahes naaseb Ganseni Saare Ruudi kelmika kiusaja, sarmika Cupidona, kes pillutab saali Nietzsche tekstinooli ning piirab Juhan Jurjevitši familiaarse kambamehena. Ta küll ei nõua isikliku arvamuse äraandmist, aga … kurat teab, prožektorivalgust kustutada ta suudab. Mõlema vaatuse lõpul tirib see sell meid koos Juhaniga teatrisaali tagasi. Sünnib lustlik, jultunud kontrast vahetult eelnenud traagilise tunnetusega, aga see pole kurjast, vaid passib Smuuli stiiliga kokku küll. Vabastades, tervendades läbielatud aja(stu) painest.

Kavaleheümbrikust leitud kirjas on väljavõte Smuuli luuletusest „Valus valgus“ (1952), mis tüürib lavastuse finaalitekstini Juhani silmi pimestavatest prožektoritest. Lõpudialoog prožektorite kustu(ta)misest paneb mõtlema Smuuli elusaatusele, prožektorite tähendusele ta ajalikes elurollides, loominguvälisel elulaval. Kes neid süütas, kes kustutas … Ja siia kõrvale ema Maria surmtõsine tõdemus: „Lapsed, see on lõpp. Maja on ümber piiratud. Ma kustutan tule.“

Jürgen Gansen lendleb oma finaalitekstis aga hoopistükkis haldjas Puckiks Shakespeare’i „Suveöö unenäost“: „Kui veel plaksutate käsi …“.

Kahtlesin, mis loole pealkirjaks panna. Esimene impulss oli: „Kas teie usute jumalat?“ Sest just see lause jääb pärast „Lea“ vaatamist kauaks saatma. Siis aga mõtlesin, et Juhani küsimus prožektorite kustutamise kohta tähendab ja tähistab enam-vähem sedasama.

Kas teie usute jumalat? Lavastuse kõige ootamatum ja mõjusam hetk sünnib esimese vaatuse lõpul. Palun vabandust, et selle saladuse siin rohmakalt lahti räägin, aga kuidas teisiti saaksin nähtut jäädvustada. Jälitajate, hingepüüdjate eest pagevad Endel Aer ja Maria Viires nõnda, et tühistavad neljanda seina. Nad astuvad lavalt saali ja pöörduvad vahetult publiku poole, üheainsa, ausa küsimusega: „Kas teie usute jumalat?“ Kas seda küsivad Endel ja Maria või näitlejad väljaspool rolli, iseendana? Ma pole kindel. Aga koht esireas mängis mulle kätte vältimatu kohustuse osaleda. Kristjan Sarve – või siiski Aeru Endli? – silmad puurisid kui hõõgvel söed. Ilmvõimatu oli talle vastata ühesilbilise veendumusega. Ta ootas. Ootas veel. Siis läks edasi. Küsis kelleltki teiselt. Taamal kuulsin, kuidas Piret Rauga hääl lisas küsimusele: vabandust … Arvan, et kuuldavalt ei vastanud keegi. Seda püsivamalt on küsimus jäänud hinge. Tabades midagi väga olulist ja olemuslikku. Siin ja nüüd, XXI sajandi Eestis. Enne prožektorite kustutamist.