Sõõm helgust sõjakevadel

Kuna üle-eestilises neidudekooris Leelo laulavad neiud üle terve kodumaa, siis on 25 aasta jooksul moodustunud omamoodi võrgustik, mille esindajaid jagub igasse maakonda.

MARGE-LY ROOKÄÄR

Aastapäevakontsert „Üle-eestiline neidudekoor Leelo 25 + 1“ 18. III Kumu auditooriumis. Üle-eestiline neidudekoor Leelo, Leelo Vol. 2 ning rahvatantsuansambel Soveldaja. Dirigendid Külli Kiivet ja Toomas Voll, lavastaja ja koreograaf Elo Unt, kaastegevad Mikk Langeproon (akordion), Heili Kivi (kannel) ja Liine Palu (kannel).

Kui naislauluselts ja muusikaõpetajate liit veerand sajandit tagasi suvepea­linnas neidudekoori asutasid, ei osanud vist küll keegi arvata, et 25 + 1 aastat hiljem lauldakse-tantsitakse sõjahaledal kevadõhtul rahvuslikult ühtsemana kui eales varem.

Eks see olegi praeguse kevade eripära, et pidutuju nagu suuresti ei ole. No üldse ei ole. Pigem on hinges hämaravõitu hirmutoon ja küürul kasvav murekoorem ning alateadvust närib südame­valu ukrainlaste, ent ka omaenese elunatukese pärast. Aga aeg kihutab omasoodu ja ikka tuleb kevad ja ikka kasvavad lapsed, peetakse pulmi ja juuakse juubilari terviseks.

Üle-eestiline neidudekoor Leelo tähistas mullu kevadel 25. aastapäeva, pandeemia tõttu edasi lükatud täht­päevakontsert toimus aga alles nüüd.

Kontserdipaika, Kumu auditooriumi, minek oli kummaline. Üdini udune Kadri­oru park jääkonarais kõnniteede ja peenardel tärkavate taimedega, kevadõhu aimatavat soojust ja heledust ahmisid ühtviisi pargiskulptuurid ning koertega jalutajad. Soome arhitekti projekteeritud Kumu seinad kõrgusid raagus puude vahelt aga nii lootustandvalt nagu Kaaba kivi.

Kontserdile saabujaid oli igast ilmakaarest ja igas vanuses ning igaühele anti enne saali sisenemist laulutüdrukute endi punutud käepael.

Neidudekoor Leelo on üks nendest kollektiividest, millel on peale koorimuusika arendamise ja hoidmise veel väga tähtsaid ülesandeid: ta on ühenduslüli, ideede genereerimise keskus, loomingu sünnitusmaja ja elukestvate sõprussidemete sõlmija. Kuna kooris laulavad neiud üle terve kodumaa, siis on 25 aasta jooksul moodustunud omamoodi võrgustik, mille esindajaid jagub igasse maakonda. Koor ei tee traditsiooniliselt igal nädalal lauluproove, vaid loometöö leiab aset laulu­laagrites: kokku saadakse kuu või kahe tagant, töid planeeritakse pikalt ette ja igast koos­oldud minutist võetakse maksimum. Neidudekoori lauljad ei ole küll kõik muusikalise eri­haridusega, kuid muusika on nende kõrgem liitja.

Koori algkoosseisu kuulunud praegune peadirigent (2013. aastast) Külli Kiivet peab oluliseks neidudekoori elujõulist EKGd. Nii on kooril oma hääleseadja (Kädy Plaas-Kala), koormeister (Marite Oroperv) ja koreograaf (Elo Unt). Kiivet peab tähtsaks repertuaari pidevat uuendamist ning utsitab kolleege neidudekoori kooriliiki panustama. Koori laululaagrites ühiseks pereks kasvanud jõudu on saalis rõõm tunnetada: iga laulja panus ühistegemisse on särav, ainulaadne ja pühendunud.

Neidudekoori Leelo sünnipäeva puhul otsustati teha kontsertlavastus, kus Tallinna ülikooli rahvatantsu­ansambel Soveldaja (juhendajad Elo Unt ja David Truusa) trükkis kenasti kõlavate laulude vahele värvikaid karaktertantse. Ka neidudekoor lõi aeg-ajalt laulmise ajal käed puusa ja paelus publikut viimistletud koreograafiaga. Kohati oli tunne, nagu oleksin noortepeo igatsusest sündinud miniatuursel laulu- ja tantsupeol. Kuna rahvuslikkus ja rahvalik aines oli ausse tõstetud, tundsin südamerahu, et noorte seas on nende teemade käsitlejatel toekas järelkasv.

Kontsertlavastus oli hoogne ja rõõmsa­heliline tunnike väikeste mõtlike vahepaladega. Soolodega esinesid koori enda lauljad ning kaasa tegid akordionist Mikk Langeproon, samuti kanneldajad Heili Kivi ja Liine Palu.

Neidudekoor on õnnega koos, sest dirigent Külli Kiivet on justkui lotovõit: põhjalik, põhjalik ja veel kord põhjalik. Sisukas, tõsine repertuaariga tegelemine ja targalt koostatud noodimapp aitavad üle saada ka Zoomi-keskkonna rõhutud perioodist või keeldude ja käskude aja keerukusest. Kiivet on EMTA lõpetanud koolimuusika erialal ja enne seda õppinud Otsa koolis klassikalist laulu. Tal on kogemust paljude kollektiividega, ent peaaegu kümme aastat neidudekooriga on talle õpetanud, kuidas end selle koori­liigi ees kehtestada ja eeskuju näidata. Laulupeokogemus on Kiivetil eelmiselt noortepeolt ja tulevasuvisel noortepeol „Püha on maa“ on ta neidudekooride liigi­dirigent. Külli Kiiveti tarkus on see, et isikliku kogemuse kaudu aitab ta noorel lauljal leida oma hääle ilu ja panna see ühismusitseerimises kasvama. Iga laulja areneb küll omaette, kuid neidudekoori üldkõla on ühtlaselt selge, vokaal voolav ja voolitud. Jah, noorte neidude hääles pole küll veel toekat alumist registrit, aga see, mis on, on forsseerimata ja loomulik. Loomulik on sissehingamine ja loomulik on lavaline sarm. „Ilus laps kui ladvaõun,“ oleks öelnud minu vanaema.

Kontserdil esines ka üle-eestilise neidudekoori Leelo vilistlaskoor dirigent Toomas Volli juhatusel. Leelo Vol. 2 on lõpetamas XIV kontserdihooaega ja ka see koor tegutseb laululaagrite vormis. Toomas Voll on imemees: rohkem kui neljakümne aasta sisse on mahtunud tohutu hulk tööd kooride ja solistidega. Kaheksal korral laulukaare all liigijuhina või liigi­dirigendina esinenud Voll nakatab muusika­pisikuga ühtviisi viieaastase lauluõppuri ja mitmest tuhandest lauljast koosneva koori. Voll on muusikas filigraanide nikerdaja, kes suudab väikestest lihvitud detailidest kokku laduda sillerdava ja intonatsiooniliselt ideaalpuhta mandala. Kontserdil esitati kaks menulugu: Tõnis Mäe „Sinu hääl“ (seade Merike Allik) ning Andres Valkoneni ja Leelo Tungla „Leib jahtub“ (seade Liisa Rahusoo). Nendega demonstreeriti just head ansamblitunnetust ja ilusa kujundi loomist.

Tähtpäevaõhtu omaette peatükk oli õnnitluste ja pidukõnede osa, mida pean sääraste kontsertide juures üheks kõige jubedamaks. Ikka on keegi, kes räägib mikrofonist mööda (et sa jumala eest ei kuuleks), keegi, kes räägib ainult endast (üsna sage nähtus, muide), on igavaid kõnesid, mis mõjuvad verbaalse piinamisena, ja on nahkseid kantseliitlikke lausungeid, millega ei ole midagi peale hakata ei õnnitletaval ega publikul. Seekord oli aga kingitud kommikarpide ja lillekimpude kõrval parasjagu nii südamlikke sõnu kui ka luuletuste lugemist, neidudekoorile kingiti vihmapill ja meestelauluseltsi esimees ümises lauldagi. Väga naudidav pakett! Kirsiks tordil oli külalissolist Liisi Koikson, kellega koos esitati kontserdi lõpulaul, üks kogu õhtu kirkamaid numbreid.

Paar remarki järgmiseks korraks pean vajalikuks siiski üles tähendada. Kui kasutusel on saalivõimendus, siis on see alati seotud riskiga – vastuvaidlematult alati, eriti sellises pretensioonikas kohas nagu Kumu auditoorium. Fonogrammi ja koori suhe oli pisut balansist väljas ning kannatas koor, kes jäi kohati mingis mõttes tuhmiks. Teine väga oluline detail: kui kontserdil on kavaleht (mitte õhtujuht), siis võiks saalis olla piisavalt valgust, et saaks kavast vaadata, mis kõlas või mis tuleb järgmisena esitusele. Ja kui ajada taga täiuslikkust, siis olgu veel soovitud, et kui kontserdil teevad kaasa helirežissöörid ja valgustajad, siis kuluks ehk ära ka kunstniku pilk – väikesed värvigammade muutused ka lava tagumisel seinal oleksid ehk plinkinud black box’i pisut mahedamaks.

Aga see on kõik köömes, kui mõelda meie ajale. Meist mitte kaugel kestab viiendat nädalat sõda ja paratamatult mõjutab see teadmine meid kõiki. Sellisel kevadõhtul veeta tunnike kesk muusikat, nooruslikku uljust, elutahet ja usku paremasse tulevikku – see oli nii köitev, et isegi Igor Mangi ennustused sõja kulgemise kohta tulid mul taas meelde alles siis, kui teel koju kostis sadamast äkitselt laeva udupasun. Hinge tõusis tänutunne võimaluse eest sel sõjakevade laupäevaõhtul korrakski helgemalt hingata.