Ääreala kunstimull

Endises Narva Kreenholmi direktori villas on orgaaniliselt ühendatud kunstiresidentuur ja näitusepind, hiljaaegu leidis seal endale koha ka EKA magistriõppe kirjutamislaager.

JOHANNA JOLEN KUZMENKO

Videomängude muuseum „LVLup! WarpZone“ Narva kunstiresidentuuris kuni 10. IV. Kuraatorid Andrejs Rusinovskis ja Camille Laurelli.

Näitus „Näotus“ Narva kunstiresidentuuris kuni 10. IV. Kuraator Juhan Soomets, kunstnikud Anna Škodenko, Mihkel Kleis, Oleg Frolov (Venemaa), Alexei Gordin, Henri Hütt, Danel Kahar, Raul Keller, Kaspar P. Loit ja Denisa Štefanigová (Tšehhi).

Narva kunstiresidentuuri (Narti) hoone on kõike muud kui tavaline lakooniline valge kuup. Nartist võib kirjutada kui näitusepinnast või kui kunstiresidentuurist. Kõige põnevam on neid aga koos vaadata. 1893. aastal valminud hoones on mitu funktsiooni omavahel võluvalt läbi põimunud. Maja on läbi teinud mitu elu: see ehitati Kreenholmi direktorile John Carrile, hiljem tegutses seal kultuurimaja ja ka raamatukogu. Kuna hoone on pidevalt kasutuses olnud, siis on see küllaltki hästi säilinud. Nii mõneski kohas värv koorub ja asjad on lipp lipi peal, lapp lapi peal, kuid näituste korraldamist ja muud elutegevust see ei takista. Tegemist on klassikalise kunstiresidentuuriga, kuhu kunstnikud tulevad oma loominguga tegelema ja neile võimaldatakse selleks eluruumid ja ateljeepind.

Kirjutamislaager. Keldrikorrusel on suur ühiselamutuba, kuhu märtsi lõpus majutati kirjutamislaagrisse tulnud EKA magistriüliõpilased. Selline algatus viidi ellu esimest korda: kunstiteaduse ja visuaalkultuuri ning muinsuskaitse ja restaureerimise osakonna üliõpilased kirjutasid Nartis oma lõputööd. Nart sobib selliseks ettevõtmiseks suurepäraselt, sest maja on sopiline ja pakub igaühele oma paika. Kuna mina olin üks oma lõputöö kallal töötanud üliõpilastest, siis vähemalt minu arvates toimis selline paindliku pinna süsteem hästi. Narti kirjutamislaagri puhul on tegu igati kiiduväärt algatusega: üliõpilased saavad segamatult ja intensiivselt töötada ning õppejõududele ja kaasüliõpilastele oma tööseisu esitleda. Ühises lõunalauas murede ja rõõmude jagamine tekitas küünarnukitunde, mida tavatingimustes naljalt ei teki. Kiire tagasi­side tähtsust ei tasu alahinnata, sest see hoiab kokku aega ja energiat. Kuigi üliõpilased olid oma töödega eri järgus, siis ka neil, kes kaitsevad alles talvel, oli rutiinist eemaldumisest kasu.

Üks miinus oli küll see, et eri kirjutamis­etapis üliõpilastele oli pea võimatu anda korraga ühesuguseid nõuandeid ja juhiseid. See ei takistanud töö kulgu, sest kõik, kes tahtsid nõu, seda ka said. Kui muidu ollakse harjunud kirjutama ümbritsetuna raamatutest, siis seekord ümbritses üliõpilasi näitusekeskkond. Ja kui peatuda endise Kreenholmi vabriku kõrval, tuleb külastada manufaktuuri ulatuslikku territooriumi.

Videomängud kui nõukogudeaegne korter. Nartis avatud projekt „VGA“ hõlmab enda alla kaasaegse kunsti näituse „Näotus“ ja ka retrovideomängude väljapaneku „LVLup! WArpZone“. Mul on esimest korda avanenud võimalus kirjutada arvustus ekspositsioonist, mille keskel ma korraga elan ja töötan. Kuna residentuurihoone asub linna servas ja sinna peab spetsiaalselt minema, jääb mulje, et see moodustab eraldi kunstimulli. Narti kirjutamislaagris kogesime, et elu seal kihab, kuid tegelikult me ei teadnud, kui palju narvalased sellest paigast ikkagi teavad. Narti välisilme on küll nutikalt lahendatud: õues paiknevad installatsioonid püüavad pilku ja on võimalus, et kes astub neid lähemalt vaatama, avastab ka siseruumides eksponeeritud näitused.

„VGA“ väljapanekus on kunsti­teosed miksitud videomängudega, kuid nüüdiskunsti ja retrovideomängude väljapanek ei ole põimitud tervikuks, vaid kumbki moodustab omaette näituse. Kes tahab, saab valida, kas vaadata mõlemat või ainult ühte. Videomängud on keldrikorrusel kujundatud hubaseks elamislaadseks ruumiks, nüüdiskunsti väljapanek haarab enda alla esimese korruse. Kuid videomängudele pilku heitmata ei ole võimalik nüüdiskunsti näitust külastada, sest majja saab siseneda ainult keldrikorruse kaudu.

Videomängude näituse kujunduses on kasutatud nõukogudeaegse korteri esteetikat. Keldrisaalis tekib otsekohe mulje, et astutakse kellegi korterisse. See loob hubasuse, mida naljalt näitusesaalist ei leia. Koduse sfääri imiteerimine on sinna toonud lastega peresid ja ka teismelisi. Kuigi võib oletada, et teismelised ongi selle väljapaneku sihtgrupp, on giidituuridel osalenud igas vanuses külastajaid.

Peale mängude, mis on loomulikult esmatähtsad, on tegemist kohaga, kus saab ennast diivanil mõnusalt kerra tõmmata, et siis kas ennastunustavalt mängima hakata või lihtsalt keskkonda nautida. Korterisopikesi on õige mitu ning need on kappide ja muu butafooria abil üksteisest eraldatud. Videomängude väljapanekuga on loodud keskkond, mis ei lase tekkida pelgusel, mis tavaliselt kipub kergesti kaasaegse kunsti näitusel maad võtma. Seal ei teki kellelgi küsimust, et äkki ei saa kunstist aru. Kodusfääris sedalaadi mure lahustub. Et eksponeeritud on hästi palju mänge, siis võib väita, et lüüakse kvantiteediga. Külastajad, kes on vähegi videomängudega kokku puutunud, saavad nostalgialaksu. Ja kui videomängud on pakkunud mõnusa äratundmise, siis ilmselt minnakse ka ülemisele korrusele kunsti avastama.

Kuigi ka „Näotuse“ kunstnikud tegelevad arvuti- ja internetimaailmaga, on väljapanekud visuaalselt väga erinevad. Juhan Soometsa kureeritud väljapanek on loogiline tervik, „LVLup!-i“ hubane pesa aga siiski teisest ooperist.

Soometsa kuraatoriprojekt. „Näotuse“ kõige iselaadsema käekirjaga kunstnik on Alexei Gordin, kes on toonud tervikusse huumorit. Kunstnik kommenteerib meemiformaaadis töödega kunstimaailma toimimismehhanisme ja jõustruktuure. Veidi erinevalt mõjub maal, kus naine juhib meest kättpidi läbi kunstisaali. Tavapäraselt võib sellist pilti näha näiteks mererannas või tänaval, Gordin on toonud selle näitusesaali, kunstimaailma konteksti.

Kõige õnnestunum teos on minu arvates Anna Škodenko ruumiinstallatsioon, kus kunstnik on laotanud ekraanile briti skandaalse kunstniku Tracey Emini kuulsa teose „Minu voodi“. See toimib siin ruumis eriti hästi, sest ukseavas eksponeeritud arvutimonitoridele toetatud ekraan loob vuajeristliku mõõtme. Kui tavaliselt teise inimese magamistuppa ei näe, siis siinsel näitusel saab justkui lukuaugust kellegi voodisse piiluda.

Pealkirjas osutatud näotuse motiivi esindab kõige paremini Denisa Štefanigová seeria „Maalid armastuse ja iha teemadel“. Suhteliselt abstraktsed figuurid annavad oma voolavusega dünaamilisust hästi edasi. Mõnel maalil figuurid embavad üksteist, mõnel lebavad basseinilaadse moodustise ääres.

Iha ja armastuse teema on esitatud kõrvuti Danel Kahari skulptuuridega, mis saatesõna kohaselt peaksid külastaja viima sürrealistlikku virtuaalkeskkonda. Mina tunnetasin seal ebakõla. Štefanigová maalid viivad mõtted füüsilise puudutuse juurde, sest nendes väljendub inimlik lähedusevajadus. Ma ei oska seda küll virtuaalmaailmaga seostada. Kui Kahari skulptuurid oleksid eksponeeritud eraldi mõnes hämaras ruumis, siis võiksid need aktiveerida vaatajas sürrealistlikku kohataju, avaras ja hästi valgustatud ruumis Štefanigovál ja Kaharil kokkumängu ei tekkinud.

Kuid annan endale ka aru, et ruumis, mis ei ole valge kuup, on keeruline luua hästi toimivaid keskkondi. Narva kunstiresidentuuri ruume ei anna hästi ümber mängida, seepärast tuleb näitus kohandada ruumide järgi. Praegu toimib kõige paremini keldrisaali minikorteriidee.

Sobiv on ka residentuurimaja näituste lahtiolekuaeg: neid saab külastada kella 14st 21ni. Nii palju kui nägin, külastati iseäranis agaralt hilisemal ajal, külastajaid liikus majas veel kella 21 ja 22 vahel. Muuseum või galerii võiksid olla paigad, kuhu saab tulla rahulikult pärast tööpäeva aega veetma, enamiku kunstinäituste puhul ei ole see võimalik. Kuigi nii mõnelgi muuseumil on nädala sees mõni hilisema lahtiolekuajaga päev, ei lange see nädalalõpu magusale ajale – reede- või laupäevaõhtule.

Narva kunstiresidentuur on põnev nähtus nii Narva kui kogu Eesti kunstiväljal. Aeg-ajalt tasub võtta ette Narva-teekond, et Narti tegemistel silm peal hoida.