Heitlusest kroonviirusega suure sõja lävepakuni

Akadeemiad ei saa võidelda tulejoonel, kuid nad peavad andma oma riikidele ja valitsustele parimat nõu.

TARMO SOOMERE

Teaduste akadeemia missioon, mitmetele mõneti ootamatult, on panustamine riigi ees seisvate suurte probleemide lahendamisse. Möödunud aasta (2021) oli juba teine, mil kogu maailma toimimist varjutas kroonviiruse pandeemia. Ühiskonda toetasid sel raskel ajal teadlased üle kogu maailma, kes muu töö kõrval tegid valmis mitu vaktsiini. Aasta algul käis võidujooks, kes saab esimesena õla alla panna. Ühiskond reageeris sellele uue sõnaga: eliitvaktsineeritu. Vaid pool aastat hiljem kadus hoog ja paljud pidasid õigeks vaktsineerimisest loobuda või vaktsiinide vastu sõna võtta. Ei puudunud ka need, kes arvasid, et see kõik on üldse üks suur pettus ja vandenõu.

Väga harva saab keerukaid probleeme lahendada nii, nagu Aleksander Suur Gordioni sõlme mõõgaga läbi raiudes. Akadeemikuid ja nende kolleege jätkus selles heitluses mitmele rindele. Krista Fischeri oskus kuivast statistikast välja võluda inimelusid päästvaid lahendusi oli riigile selles võitluses tugevaks toeks. Mart Ustavi juhtimisel jõuti kroonviirust tõkestava ninaspreini. Jarek Kurnitski kõneles väsimatult ventilatsiooni tähtsusest kroonviirusest jagusaamisel.

Terve aasta kroonviirusega heitlemist tegi selgeks, et isegi ulatuslikest piirangutest ja suure osa kaasteeliste vaktsineerimisest ei piisa, et see viirus minevikku jääks. Tarvis on märksa laialdasemat lähenemist. Sellist, kus igaühe panus loeb, olgu see siis kodanik või institutsioon. Aga ka sellist, kus passiivsele viirusest hoidumisele (nt end maski taha peites) või nõusolekule oma õlg (vaktsineerimiseks) alla panna lisandub oskus ja võimekus viirus meie lähedusest elimineerida.

Loomulikult on vaktsineerimine üks peamisi vahendeid pandeemia kontrolli all hoidmiseks. Sellele peab liituma nii inimeste kui institutsioonide vastutustundlik käitumine. Kui neile lisanduks viiruse eemaldamine korraliku ventilatsiooni kaudu või selle elimineerimine näiteks ultraviolettkiirgusega, oleks me šansid palju paremad. Nii sündis V3-väljakutsete vanik: vaktsineerimine, vastutus ja ventilatsioon.

Seadused pole kivisse raiutud

Teaduste akadeemia üks seadusjärgseid ülesandeid on panustamine teadus- ja arendustegevust puudutavate õigusaktide ettevalmistamisse. Enamasti on selle ülesande täitmine piirdunud üksikute soovitustega nendesse seadustesse ja määrustesse, mis akadeemilist valdkonda vaid riivamisi puudutavad.

Viimati oli akadeemia tõsiselt õigusloomesse kaasatud neli aastat tagasi (2018), mil koostati kõrgharidusseadus ja nelja avalik-õigusliku ülikooli seadused. Nüüdseks juba kaks aastat tagasi (2020) alustati teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse uue versiooni koostamist. See pole enam järjekordne kohendus, vaid uus täistekst, mis raamistab ka innovatsiooni korraldamise ja mis mõjutab kogu Eesti teadust ja kõrgharidust eeldatavasti aastakümnete vältel.

Pidasime mõistlikuks reguleerida ainult minimaalselt vajalik ning luua lubav ja soosiv, mitte keelav raamistik. Arvasime, et ligipääs rahastusinstrumentidele peaks olema seotud asutustes tehtava teadustöö kvaliteediga. Sõnastasime kolm akadeemia seisukohalt olulist teemat. Esiteks, kogu teadus-, arendus- ja innovatsioonisüsteem peaks toimima kooskõlas, olema mõistlikult dimensioneeritud ja eelkõige suurendama Eesti konkurentsivõimet. Teiseks, seadus peaks soodustama teadlaste karjäärimudeli arengut. Kolmandaks, seaduse tasemel tuleks sõnastada teadusnõustamise raamistik. Mitte see, kelle käest nõu küsitakse, vaid see, kuidas otsustatakse, kelle käest küsitakse, milline mandaat nõustajale antakse, kuidas nõuandmise protsess üles ehitatakse ja milline on osaliste vastutus.

Viimane teema tõukub akadeemia seadusest. Akadeemia on Eestis ainus institutsioon, millel on seaduse tasemel mandaat ja sellega ka kohustus teadusnõustamiseks. Täidame seda kohustust meelsasti. Saaksime aga toimida märksa paremini siis, kui selle protsessi peamised jooned oleksid seaduses lahti kirjutatud. Näiteks nii, nagu on Hispaanias: et otsustajatel on kohustus nõu küsida. Mis muidugi ei tähenda kohustust saadud nõu arvesse võtta.

Igati tulemuslikuks kujunes värske akadeemiku Marek Tamme vedamisel töörühma tegevus, mille eesmärgiks oli täita sisuga uues teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ja ettevõtluse (TAIE) arengukavas 2021–2035 kokkulepitud fookusvaldkond „Elujõuline Eesti ühiskond, keel ja kultuuriruum“. Selle fookusvaldkonna sünd ei olnud lihtne. Märgilise otsusena on nüüd esimest korda Eesti riiklikus teadus- ja arendustegevuse strateegias tõstetud kultuuri ja ühiskonna uurimine eraldi valgusvihku.

Riik ja ühiskond vajavad vahel tuge

Teaduste akadeemiate üks olemuslikke rolle kogu maailmas on riigi ja ühiskonna toetamine. Kuidas seda teha, on jäetud suures osas me enese otsustada. Seadus näeb ette vaid mõned juhtlõngad. Selles kontekstis on järjest olulisemaks muutunud inimestega rääkimine. Mitte lihtsalt salongivestlus, vaid selgitamine, mida tähendavad teadustulemused ja kuidas neist võiks paljudele kasu sündida.

Esmakordselt toimus Eesti Kultuuri Koja aastakonverents teaduskonverentsina akadeemia saalis. Teist aastat järjest jõudsid Eesti Televisiooni ekraanile kolme minuti loengute seeria võiduloengud. Akadeemia egiidi all jätkus Viitna seminaride sari parimatele õppurteadlastele ja teadushuvilistele. Akadeemikute kommentaarid ja arvamusartiklid on oodatud kõigis klassikalise meedia kanalites. Jaak Aaviksoo kujunes rahvusringhäälingu uudisteportaali püsiautoriks. Mitmete juba aastaid kestvate ettevõtmiste ritta astus augustis igalaupäevane „Teadlase pilguga“ veerg Postimehes.

Osaliselt saab sellist tüüpi ettevõtmiste edukust mõõta inimeste ja institutsioonide mõjukuse hindamise kaudu. Eesti Päevalehe mõjukate nimistus edestas Krista Fischer isegi meie kõige eredamat tähte Arvo Pärti. Kuigi sellist tüüpi järjestused on selgelt müügiartiklid, on õigus ka William Lockeʼil, kes on kirjutanud: „Kõik selliste järjestuste varjuküljed on palju vähem olulised kui see, et sellistel järjestustel on oluline tähendus.“¹

Eesti noorte teaduste akadeemiaga (ENTA) assotsieerumise protsess kestis peaaegu terve aasta. Eestis otsustati ENTA luua teaduste akadeemiast eraldi. Sellel on mitmed head küljed. On väga hea, et nende hääl on sõltumatu. Sest nemad saavad ju elada selles tulevikus, mida praegu ehitame. Noorema põlvkonna mured ja proovikivid erinevad sageli neist, mida peavad prioriteetseks etableerunud teadlased. Maailma kogemus näitab, et edukad on sellised noorte teaduste akadeemiad, kes peavad tihedat sidet oma eakamate kolleegidega, kuid kellel lastakse tegutseda oma veendumuste alusel ja oma visioonidele tuginedes.

Mitme aasta eest käivitati mõttekoda Academia Pernaviensis. Nüüd jõuti akadeemia, Tartu ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna ja Pärnu linnavalitsuse koostööni. Ühiselt katsume näidata Pärnu (kooli)noortele, kui vinge on teadusmaailm ja ärgitama neid selles kaasa lööma. Regionaalse teadustegevuse edendamise kõrval püüame toetada Pärnu õpilaste osalemist riiklikul õpilaste teadustööde konkursil. Esimene suurem üritus toimus akadeemia peegelsaalis just naljapäeva eel.

Mõni asi jäi kripeldama. Kevadel käivitati keskkonnaministeeriumi ja riigikogu majanduskomisjoni vedamisel mõte visandada riikliku vesinikustrateegia alused. Ideaalis oleks see sisaldanud ülevaate vesinikutehnoloogiate hetkeseisust, nende kasutamise võimalustest Eesti tööstuses, transpordis ja majanduses ning seadmete maksumusest praegustes hindades, maksumuse muutumise hinnangutest, aga ka prognoosi selle kohta, millal vesinikutehnoloogia eri aspektid muutuvad konkurentsivõimeliseks turutingimustel. Sinna juurde Eesti asjaomaste instantside ja nende prognoositava võimekuse „kaart“ vesinikutehnoloogia kasutusele võtmiseks. Oleks proovitud identifitseerida väärtus­ahelad, samuti riskid, ohud ja võimalused klassikaliste SWOT-analüüside stiilis. Ehk oleks osatud ka visandada valikute palett, perspektiivsed argumendid, ära märgitud rumalad tõkked ja tehtud plaan, kuidas sõnastada lubav õiguskeskkond.

Läks aga teisiti. Suve algul otsustas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, et saadakse ise hakkama. Tee­kaardist, mis pidi valmis saama 2021. aasta lõpuks, ei ole suurt midagi teada. Üldiselt on igas asjas ka midagi head. Võib-olla oleksime selle analüüsiga hätta jäänud. Nüüd on enam-vähem selge, et teised (riigid) on stardipauku kuulnud, nii Euroopa Liidu rohepöörde kokkuleppe kui ka kliimapaketi „Eesmärk 55“ („Fit for 55“) näol ja juba jooksevad. Meil ärgitavad mõned ärksamad, et peaksime nendega vähemalt silmsidet hoidma.

Lõime kõvasti kaasa välisministeeriumi algatuses taotleda Arktika nõukogu vaatlejastaatust. Arktika ei ole meist liiga kaugel. Kui tahame mõista ja prognoosida kliimamuutust ja selle mõju Eestile, peame tingimata teadma, mis toimub Arktikas. Tagantjärele on selgunud, et see protsess jäi sügisel seisma Venemaa plaanide tõttu Ukraina jõuga oma võimu alla võtta.

Sirguv teadusdiplomaatia

Traditsiooniliselt on Eesti teaduste akadeemia rahvusvahelisel tasemel osalenud mitmesuguste võrgustike või konsortsiumide liikme ja kaaspanustajana. Või siis on keegi isikuna mõnda võrgustikku panustamas või mõne institutsiooni vedaja. Näiteks Maarja Kruusmaa Euroopa Komisjoni seitsme peateaduri seas, varasematel aastatel Jüri Engelbrechti töö Euroopa akadeemiate ühenduse ALLEA presidendina ja Mart Saarma tegevus Euroopa teadusnõukoja (ERC) asepresidendina.

Viimasel kahel aastal on lisandunud nii uusi ülesandeid, kohustusi kui ka vastutust. Oleme institutsioonina kahe üleeuroopalise võrgustiku eesistujad. Juunis 2020 anti meile üle Euroopa riikide peateadurite foorumi (ESAF) eesistuja roll. Tegemist on peaaegu kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide peateadurite võrgustikuga, kuhu on kutsutud peale Euroopa riikide peateadurite ka Šotimaa ja Walesi peateadurid. Euroopa Komisjoni vaates on ESAF üks olulisemaid osalisi kasvavas üleeuroopalises riikliku teadusnõustamise süsteemis. Praegu käib intensiivne arutelu ESAFi rolli täpsustamise üle, sest sel suvel planeerib Euroopa Komisjon kokku panna vastava (esialgu majasisese) poliitikadokumendi.

Novembris 2021 asusime täitma rahvusvahelise teadusnõukoja (International Science Council, ISC) Euroopa sektsiooni eesistuja funktsioone. ISC on kahe niigi suure organisatsiooni ICSU (reaal- ja loodusteadusega tegelevate organisatsioonide ühendus International Council of Scientific Unions) ja sotsiaal- ja humanitaarteaduste akadeemiaid ühendava sõsarorganisatsiooni International Social Science Council (ISSC) ühinemise kaudu (2018) kasvanud väga suureks. Seetõttu hakkavad järjest määravamat rolli mängima regionaalsed ühendused. Sellised on plaanis käivitada Lõuna-Ameerikas ja Kagu-Aasias.

Eestile on kahe eesistumise kombinatsioon haruldane võimalus ärgitada sõsarakadeemiaid oma riigile järjest paremat nõu andma, jagada ja saada parimat kogemust ning hoida akadeemiate juhtide kohtumiste tegevuskavas meile esmatähtsaid päevakorrapunkte. Harjutasime seda juba eelmisel suvel Baltimaade, Soome ja Hamburgi teaduste akadeemiate presidentide nõupidamisel.

Piiludes tulevikku

Akadeemia arengukava mõte on mitte niivõrd plaanide kivisse raiumine, kuivõrd katse prognoosida, kuidas saaksime riigile ja ühiskonnale kasulikud olla ja millised on meie võimalused. Seetõttu on lähtekoht mõneti teistsugune kui paljudel teistel sama laadi dokumentidel. Akadeemial pole täidesaatvat organit, kes saaks ellu viia riigi soovid või akadeemikute unistused. Seetõttu on uues arengukavas iga mõtte ja isegi iga lause taga kindlad inimesed, olgu siis valitud liikmed või kantselei töötajad, kes on valmis panustama. Samuti on seal esitatud mõtetel vähemalt minimaalne materiaalne tugi või ressurss.

Siia alla kuuluvad ka läbirääkimised riigikogu kultuurikomisjoni ja haridus- ja teadusministeeriumiga akadeemia seaduse lihtsustamiseks. Praeguses seaduses on kirjas mitmed aspektid, mida juba kaua seaduse tasemel ei reguleerita ja mõned ilmselt vananenud sätted. Akadeemia toimimise alustes ei ole kavas muudatusi teha. Pigem sõnastame seaduse nii, et akadeemia saaks vajaduse korral toimida märksa operatiivsemalt.

Sõja süsimust vari

Eelmise aasta lõpul katsusin ära arvata, mis võiks olla akadeemia suurim tuleproov. Siis tundus, et suurim probleem tuleneb kroonviiruse pandeemiast. Selle kaudse tagajärjena murenes ühiskonna sidusus ja mõranesid inimsuhted. Ka hästi korraldatud ja tehniliselt nauditavad ülekanded või virtuaalüritused ei asenda näost näkku suhtlemist. Kroonviirusest sel moel varjutatud ja kahemõõtmeliseks surutud maailmas on keerukas säilitada Eesti kollektiivse aju roll, nagu Margus Maidla on akadeemia toimimist võtnud iseloomustada.²

Kroonviiruse pandeemia oli nii motivaator, päästik kui ka relv mitmes muus aspektis. Nende ühiseks nimetajaks on arvamuste ulatuslik polariseerumine. Selle üheks väljundiks on vaktsineerimisvastasus ja selle sõsaraks fundamentaalne metsade kaitsmine. Sotsiaalteadlased ütlevad üksmeelselt, et sellist tüüpi probleemide allikas ei ole see, et ühiskond saab teadlaste sõnumitest valesti aru. Probleem on hoopis selles, et usaldus riigi institutsioonide vastu on kahanemas. Siis tõrgutakse kuulamast, mida riik ütleb.³ Arvasin, et akadeemiale toetudes saaks seda protsessi pidurdada ja usaldust kasvatama hakata. Isegi kui see on vaid unistus, oleks see vähemalt üks ilus ja akadeemia vääriline unistus.

Vabariigi 104. aastapäeval (24. II 2022) selgus, kui sinisilmne olin olnud. Tegelikkus oli julm. Venemaa sissetung ja praeguseks täiemõõduline sõda Ukrainas on mitte lihtsalt rahvusvahelise õiguse ja rahvusvaheliste reeglite alustalade räige rikkumine, vaid kohutav õudusunenägu Euroopa südames, mis iga päevaga läheb üha jõhkramaks.

Meie positsioon ISC Euroopa rühma ja ESAFi eesistujana andis võimaluse minna mitu sammu edasi agressori sõnalisest hukkamõistust. Kutsusime akadeemiaid ja riikide peateadureid üles oma valitsusi nõustades rõhutama vajadust ühendada riikide jõud. Koos tegutsedes saame aidata Ukrainat võitluses omaenda ja ka meie tuleviku eest, kasutades kõiki võimalusi agressori nõrgendamiseks ning arendades kiiresti selliste protsesside mõistmist, mis võivad viia seda tüüpi eskalatsioonideni.

See meie maailma sisse murdnud õudus näitas ka selgelt, kus on lüngad meie teadmistes ja väljakutsed akadeemiatele. Akadeemiad ei saa võidelda tulejoonel, kuid nad peavad andma oma riikidele ja valitsustele parimat nõu. Vajame palju rohkem teadmisi, et eri kultuurides tuvastada, jälgida ja prognoosida protsesse ja otsustusahelaid. Peame õppima, kuidas ennetavalt reageerida, et selliseid kohutavaid juhtumeid juba eos vältida. Lootuses, et meie silmad näevad veel aega, mil agressor on saanud teenitud karistuse ja konflikt ise saanud ajaloo osaks.

1 „All the things wrong with rankings matter considerably less than the plain fact that rankings matter.“

William Locke, The institutionalization of rankings: managing status anxiety in an increasingly marketized environment. Kogumikus Jung Cheol Shin, Robert K. Toutkoushian, Ulrich Teichler (toim), University Rankings: Theoretical Basis, Methodology and Impacts on Global Higher Education. Raamat seeriast The Changing Academy – The Changing Academic Profession in International Comparative Perspective, nr 3. Springer, Dordrecht, Netherlands 2011, 201–228, lk 221.

2 Margus Maidla, Teaduste Akadeemia – Eesti kollektiivne aju. 75 aastat – 75 akadeemikut. Incorp Holding OÜ, 2014.

3 Reiner Grundmann, COVID and climate: Similarities and differences. – WIREs Climate Change 2021, 12, e737.