Kontrapunktita „Amadeus“

Mait Malmsteni rollis muutub adutavaks, et Jumal räägib Salieriga samade sõnade ja sama häälega nagu Salieri. Salieri ei võitle Jumala, vaid iseendaga.

KAUR RIISMAA

Eesti Draamateatri „Amadeus“, autor Peter Shaffer, tõlkija Hans Luik, lavastaja Karl Laumets, kunstnik Kristjan Suits, valguskunstnik Rene Liivamägi, grimmikunstnik Helga Aliis Saarlen, muusikaline kujundaja ja helilooja Ann Reimann. Mängivad Mait Malmsten, Tõnis Niinemets, Helena Lotman, Rein Oja, Tiit Sukk, Ülle Kaljuste, Raimo Pass, Marta Laan, Jüri Tiidus, Markus Luik jt. Esietendus 9. IV Eesti Draamateatri suures saalis.

Kui laenata võrdlus piibli loomismüüdist, siis võiks öelda, et kontrapunkti seisukohalt lõi Bach maa ja taeva, pani paika maailma reeglid, seejärel lõi Mozart taimed, linnud ja loomad, lilled, liblikad, nokklooma ja salamandri. (Naljaga pooleks: edasi tuli Beethoven ja lõi inimesed.)

Kui Bachi muusika suunab inimese vaatama enesesse, siis Mozarti muusika on perfektne nagu peegel, ta näitab inimesele teda ennast. Keskpärane latatara kuuleb „liiga palju noote“, õnneliku inimesega kajab kogu ilma rõõm kaasa. Õnnetu inimese hinges istuv vähendatud kvint dissoneerub Mozarti nootidega, muusika hakkab kriipima, inimene tahaks mujale, tahaks edasi lahenduse poole. Aga see lahendus ei saa tulla muusikast, vaid inimesest endast.

Salieri ja Shaffer. Salieri geniaalsus seisnes selles, et ta tundis Mozarti geniaalsuse ära, ja nõnda ei saa ka Salieri enda loomingut pisendada. Oleks Salieri olnud andetu keskpärasus, olekski ta sedasama Mozartis kuulnud. Tõsi, Salieri muusikas pole sellist hämmeldust maailma kummalisuse ees nagu Mozarti puhul, aga osava pedagoogina andis ta oma õpilastele samasuguse avara pilgu. Schubert, Salieri õpilane, hindas kõrgelt Mozartit, aga ta poleks suutnud luua oma (Mozarti 40. sümfooniat tsiteeriva) 5. sümfooniat (1816) Salierilt saadud käsitööoskuseta.

Shafferi „Amadeus“ ei ole ajalooliselt tõepärane näidend, aga tekst jätab endale võimaluse, et Salieri peas tõesti nõnda juhtuski. Salieri jutustus 1823. aasta novembris mõned tunnid enne ebaõnnestunud enesetappu raamib sündmusi 1780. aastatel. Kui esimeses, 1979. aastal Londoni National Theatre’is etendunud näidendi versioonis on Salieri „süü“ ambivalentsem, siis USA lavastuseks järgmisel aastal kirjutab Shaffer näidendi ümber. Ta eemaldab Greybigi, Salieri halli mantliga teenri, ja täpsustab sellega Salieri „süüasja“. Shaffer on obsessiivne, ta tegeleb ka USA lavastuse näitlejate valikuga ning Ian McKellen Salieri rollis ongi tagantjärele arvates ainuõige valik.¹

Lava ja valgus. Eesti Draamateatri „Amadeuse“ lavakujundus haarab esimesest pilgust. Lava ulatub publikuni välja, mis jätab mulje, et lava on justkui madalamaks ehitatud. Kaks sammasteta barokset talastikku (entablature) piirab ruumi ülalt: need kaugenevad sügavusse, tekitades lava taga kohtuvate joontega perspektiivi. Talastikust ripuvad alla ribakardinad, mis ühtlase foonina raamivad lava seinu kolmes küljes. Laval on kümme grimmilauda, viis mõlemal poolel, ning Salieri saab ajast aega ümber kehastumiseks kasutada laudadel olevaid parukaid. Peeglite asemel seisavad laudadel Mozarti kipsbüstid – need piiravad Salierit, kuhu ta ka ei vaataks. Lavasügavuses koondub kõik kokku mustale klaverile.

Lavakujundust pole aga valguseta olemas ning Laumetsa lavastuses on imelisi hetki, mis mängivad perspektiivi pakutavate visuaalsete võimalustega. Eriti ilus on stseen, milles Salieri kuuleb esimest korda Mozarti muusikat:² lava valgustab küljelt läbi kardina prožektor, mis muudab koonduvas perspektiivis Mait Malmsteni Salieri väiksemaks, kui ta tegelikult on. Kui Malmsten astub kaks sammu ettepoole publiku suunas „tänavale“, siis ülalt langev valgus muudab ta jälle tegelikust suuremaks.

See optiline illusioon³ sobib oivaliselt kokku karakteri ja stseeni sisuga: üleolev Salieri vajub kokku, tunneb ennast selle „perfektse“ muusika kõrval tillukese ja närvana. Ent valgus ja näitleja mäng toetab ka teksti ennast: Salieri kirjeldab, kuidas ta kuulis algul ainult rahulikke, väljapeetud fagotte ja bassklarneteid madalamas registris, ja see mõjus nagu „vana kääksuv lõõts“, kui ühtäkki kõlab kõrgel ülal „üksainus noot oboelt“. Me kuuleme Salieri monoloogi taustal Mozarti adagio’t ja see veel omakorda joonib alla stseeni vertikaalsuse.

See on üks maailma näitekirjanduse võimsamaid monolooge, mis mahub mütsi maha võtmata Antigone, Mac­bethi või Hamleti monoloogide kõrvale istuma. Seda stseeni ootasin hirmu ja põnevusega: kuidas see lahendatud on? Kas Malmsten jätab Suchet’, Scofieldi ja McKelleni kõrval mütsi pähe või võtab näppu? Ja tõepoolest: me kuuleme korraga kahte jumalat. Üht ülalt salongist ja teist Salieri kohal tähistaevas ning oleme koos Malmsteni Salieriga nõutud. Kas tõesti võib see olla ühe üleannetu jõnglase hääl!? Aga Tõnis Niinemetsa Mozart polegi nii jõnglane, kui varasemate lavastuste põhjal oodata võiks.

Mozart. Niinemetsa Mozarti portree on väga tänapäevane ja elus: ta meenutab Instagrami-staari, kes ajab justkui eimillegi tegemisega kokku miljoneid, seejuures kui meie peame miinimumpalga eest kontoris istuma. Eesti Draamateatri Mozart pole siiras ja lihtsameelne lapsesuu, ta on muutunud irooniliseks ja õnnetuks: on oma andes veendunud ja saab aru, et keisri õukond tema kompositsioonide uudsust hinnata ei oska. Ta suhtub õukonda varjamatu üleolekuga.

Ma ei ole kindel, et selline valik Salieri ja Mozarti dünaamikale teene teeb: ta on Salierile võrdne vastane algusest peale ning oma ülbusega tekitab pigem antipaatiat. Salieri sisse näeme rohkem ning tal näib olevat täielik õigus Mozarti suhtes (nagu keiser ütleb) cattivo, kiuslik olla. Pigem pole siin lavastuses tegu lapse tapmisega kahes vaatuses, vaid ülbele noorukile koha kättenäitamisega.

Enamasti mängitakse Shafferi Mozart lapsesuuks, avali pilguga suureks lapseks, kes lihtsameelselt õukonnaintriigidesse satub ning lõpuks hukkub. Ta on keegi, nagu Stanzi näidendis ütleb, „kes ei saa ise taldrikul oma lihalõikugi katki lõigatud“. Iroonia tähendab juba kõrvalpilku, hinnangut, aga Mozarti muusika on ehe ning võtab maailma vastu filtrita, püüab ka inetuses lusti näha, on seeläbi universaalne ja ajatu.

Mozart on vahetu, Niinemets irooniline, ja kuigi näib, et ta kaotab sellisena hulga (vastu)mänguvõimalusi, siis ei teki kordagi tunnet, et Salieri ja Mozarti vaheline suhe ei õigusta ennast. Niinemetsa karakter hukkub oma jäärapäisuse pärast, mitte niivõrd seetõttu, et siiras laps sattus kadeda õukonna kapellmeistri territooriumile. Niinemetsa Mozart kaugeneb Shafferi tegelasest ja ligineb sellele muljele Mozartist, mis ta ilmselt oma muusikaga kaasaegsetele jättis (ja mis andis ainest lugematutele kõlakatele). Mozart ei austa kombeid! Ta komponeerib nimme vastupidiselt sellele, „kuidas tehakse“! Mozart ei austa autoriteete!

Kuulake näiteks tema peaaegu modernistlikult kõlavat menuetti D-duuris (K.355): mõnes džässikompositsioonis pole ka nii palju suurendatud kolmkõlasid. Usun, et Mozarti suurtes töödes avaldub tema geniaalsus, eredalt näiteks 41. sümfoonia (K.551) finaalis, ent väiksemates töödes, keelpillikvartettides ja sonaatides – tema isiksus.

Niinemetsa rollis on seda viha, jõuetut arusaamatust, mida kuuleb Mozarti 8. sonaadis (K.310), mille helilooja kirjutas pärast ema surma üksijäänuna Pariisis, võõras linnas. Ja millega ta eri autorite silmis muusikalises mõttes täiskasvanuks sai. Niinemetsa Mozart on riuklik, aga oma tööd väga tõsiselt võttev Mozart, mitte maailma ahmiv suur laps. Me kaotame Niinemetsa rollis geniaalse helilooja, aga võidame õnnetu ja jonnaka, inimliku Mozarti.

Niinemets on huvitavalt tõlgendanud oma tegelaskuju ning huvitav on ka kostüümivalik. Finaalis on Mozart käisteta särgis ning Niinemetsa ilusad, vormitud lihastega käed vaevalt ajaloolise, streptokokkfarüngiidi käes vaevleva Mozartiga kokku sobivad. Kui Mozart Salieri süles oma isa hüüab ja lalisema hakkab, võib kauguses kuulda Marlon Brandot öösse „Stella!“ karjumas.

Salieri. Mait Malmsteni Salieris on kõik, mida teatrikülastaja ühelt rollilt ootab. Eriti mis puudutab Salierit kui Shafferi tegelast: see on Jehoova endaga võitlev mees. Too ei ole uue testamendi Jehoova, vaid kaval ja inimest järele katsuv, cattivo vana testamendi jumal. Ta annab küll ühe käega Salierile kuulsuse, aga teise käega võtab virtuoossuse. Salieri saatuseks on elada kauem oma nimest: tema muusika unustatakse ja helilooja peab kõrvalt nägema, kuidas tulevad noored andekad inimesed, ning laenavad Mozartilt, sellelt kehkenpüksilt.

Malmstenil on läbi mängida traagilise tegelase arengukaar: ta anub ja vihkab jumalat – Iiobi, Kaini ja Aabeli lugu –, pettub, neab, kavaldab, mängib ennast nurka ning kui võidab, siis avastab, et see võit maksab talle kätte. On nauditav, kuidas valgus ja lava ning taustanäitlejad toetavad Malmsteni Salieri motiive ja monolooge. Eesti Draamateatri Salieri on „puhtam“, realistlikum kui näiteks Indrek Sammuli (Ugala, 2011) variant. Malmsteni rollis on adutav, et Jumal räägib Salieriga samade sõnade ja sama häälega nagu Salieri. Salieri ei võitle Jumala, vaid iseendaga.

Kuna keeruline on algusest peale iroonilise Mozartiga empaatiat tunda, nihkub mängu raskus Salieri poole kaldu. Kontrapunktilises muusikas on üks nipp või kirjutamata reegel, et kaks häält (meloodiat) ei tohiks liikuda paralleelselt kvindi või oktavi kaugusel teineteisest – need sulavad kuulaja kõrvus kokku üheks meloodiaks ning kontrapunkti mõte kaob ära. See juhtub ka Salieri ja Mozartiga: kui Salieri on toonika, siis Mozart on dominant.

Niinemetsa Mozart annab Malmsteni Salierile suuna ja motiivi, aga temast ei kujune eraldiseisvat meloodiat, ehkki nad koos toimivad suurepäraselt. Sestap pääseb ka Salieri rohkem mõjule ning Malmsten saab rohkem vabadust mängida. Nende kahe paariga juhtub sama, mida Pille-Riin Purje mainib oma Ugala lavastuse arvustuses: „Keerukam dialoog Jumalaga, kõrgusemõõde jääb ainuliselt Indrek Sammuli Salieri pärisosaks. … Ometi tahaks kogeda kui tahes üürikest hetke, mil tekib võimalus olla Mozarti poolt, kogu inimliku triviaalkomöödia kiuste ja mitte pelgalt teoreetiliselt.“⁴

Eesti Draamateatri „Amadeus“ on lavastus, millest räägid oma lapselapsele ka siis, kui selle teatri trupp on ammu mulla all ja lavastusestki, nagu teatris juhtub, pole järel midagi peale mälestuse kõrval kahvatuva telesalvestise.⁵

1 Audiosalvestis Broadway etenduselt on säilinud ning ka Youtube’ist leitav. Selles mängib McKellen Salierit, Tim Curry asemel mängib Mozarti Peter Firth. Olgugi kellegi saalisolija krabisev salvestis, lummav sellegipoolest.

2 Serenaad kolmeteistkümnele puhkpillile (K.361), adagio.

3 Sõltub muidugi, kustkohast vaadata. Mina istusin teises reas vasakul.

4 Pille-Riin Purje, Salieri ja Mozart – jumalik või inimlik komöödia? – Sirp 7. X 2011.

5 See lavastus vajaks tõesti läbimõeldud ja heal tasemel salvestist.