Õhus on skulptuuri

Bianka Soe: „Skulptuurist on hästi palju rääkida: teema on põnev ja mitmekesine. Festivalil peab valitsema erialainimeste ja laiema publiku ootuste tasakaal.“

REET VARBLANE

11. ja 12. juunil on Telliskivi loomelinnak festivali „Ma ei saa aru“ päralt. Juba teist korda korraldatakse seal nüüdiskunsti „järeleaitamistund“: eelmisel suvel oli vaatluse all tänavakunst, seekord on skulptuur. Festivali peakorraldaja on Bianka Soe, kommunikatsioonijuht Sigrid Leppmets, programmi koordinaator Mara Ljutjuk, kaasprodutsent Herkko Labi, festivali mõttekotta kuuluvad Maarin Ektermann, Ave Habakuk ja Rain Tamm. Festivalil saab vaadata kolme näitust: Rohelises saalis skulptuuri ülevaatenäitust, õuealal „Nähtamatut skulptuuri“ ja Kolme puu galeriis fotonäitust unustatud avaliku ruumi teostest. Toimuvad vestlusringid, loengud-monoloogid, töötoad, täiturg, tuurid ja rida üritusi, mis ulatuvad loomelinnakust väljapoole: EKKMi skulptuuriaeda, kunstimuuseumi kogusse ja Raja tänava monumentaalateljeesse. See on suurejooneline ettevõtmine nagu festivalile kohane. Vt https://maeisaaaru.ee.

Kui mõni aeg tagasi võis tunduda, et skulptuur on tagaplaanile surutud, siis viimasel ajal selle üle kurta ei saa. Uudisekünnise ületavad küll skandaalimaigulised avaliku ruumi juhtumid, kuid järjest enam äratavad tähelepanu ka tõsised skulptuurinäitused ja muud ettevõtmised. Kadrioru kunstimuuseumis oli suur klassikalise skulptuuri väljapanek, Tartus peeti skulptuurioksjon, kolmapäeval avati Tallinna loomaaias EKA keraamikaosakonna ühistöö (betoonist mammut), Tallinna ja Tartu kunstikõrgkoolide lõpunäitusel on väljas skulptuuri (ja installatsiooni), noore kunstniku auhind läks tänavu EKA installatsiooni ja skulptuuri eriala magistrandile Junny Yeungile. Mitme muuseumi ja galerii juurde on tekkinud skulptuuriaed, nagu näiteks Maarjamäel ajaloomuuseumis, Peipsi ääres Voronja galeriis või Karepal Sagritsa majamuuseumis. Kujurite ühendus korraldab igal aastal usinasti näitusi, augustis saab Viinistu kunstimuuseumis vaadata skulptorite uusi töid. Õhus on skulptuuri. 

Kellele on Telliskivi loomelinnaku festival „Ma ei saa aru“ mõeldud? Kas olete oma sihtrühma leidnud?  

Meie festivali sihtgrupp on hästi lai: oodatud on kõik, kellel on vähegi huvi kunsti ja eriti nüüdiskunsti vastu, kuid kes vajavad esimeste sammude tegemiseks natuke julgustust. Programmi kaudu püüame luua võimalusi, kuidas kunstist, sel aastal eelkõige skulptuurist, rohkem teada saada. Festivali pealkiri võib ehk esmapilgul tunduda provokatiivsena, kuid me ei taha toita klišeed, mis tihti nüüdiskultuuri nähtustega kaasneb. Pigem rõhutame, et „ma ei saa aru“ on täiesti normaalne tunne, mis võiks kutsuda üles mõtisklema ja küsimusi esitama, ka endale. Festival võiks panna kunsti vaatama uue, avatuma pilguga, „ma ei saa aru“ tõkendist üle astuma. Kunst on ju selles mõttes imetabane nähtus, et seda võibki ükskõik millisel viisil tunnetada ja tõlgendada ja erisugusel viisil mõista. Meie tahame ehitada silda ja aidata vastuvõtjal sellest tundest üle saada, juhtugu see siis festivali ajal mõnel alaüritusel või pärast festivali. Festival oma sundimatu atmosfääriga on selleks hea vorm.  

Kunsti vastuvõtmisel on kõik tunded asjakohased. Kirjutan ajakirja Edasi rubriiki „Kunst kodus“, kus uurin ka tihti „ma ei saa aru“ tajumist. Sealtki ilmneb, et alati ei saadagi aru ega jõuta ka igasse teosesse süüvida, et aru saada, miks teos on tehtud. Ka see on igati normaalne. Kui kunsti vastuvõtmisel tekib aga mingigi emotsioon, tulenegu see teose ideest, materjalist või detailist, ongi juba hästi. 

Kes olid need inimesed, kes käisid festivalil möödunud aastal? On ju lootus, et nad tulevad ka sel aastal. 

Publik oli hästi kirju: tuldi perekonniti, oli noori, aga ka pensionäre. Väga hea meel oli näha kunstivaldkonna esindajaid. Tahame rääkida nüüdiskunstist laiale publikule, aga kunstnike, kunstiteadlaste, aktiivsete kunstisõprade abiga. Programmi oleme peale valdkonna ekspertide kaasanud ka teiste erialade inimesi just seetõttu, et avada uusi vaatenurki ja tõlgendusvõimalusi. Tahamegi, et mõtteid ei avaldaks ainult need, kes tegelevad kunstiga iga päev, vaid ka teised avatud mõtlemisega kunstist huvitatud inimesed. Eelmise aasta üks populaarsemaid üritusi oli „Jalutuskäigud tänavakunsti taustal“ kirjanik Jan Kausi, kunstnik-muusik Andres Lõo ja näitleja Taavi Eelmaaga. See formaat lendas hästi ning jätkame ka sel aastal pealkirja „Skulptuuride skautimised“ all. Seal avanes tänavakunstile täiesti teine vaade. Tänavakunstnik oskab rääkida oma stiilist, mõjutustest ja vahest ka põhjustest, miks ta just sellesse kohta on oma teose teinud, kuid väljastpoolt osutatakse sootuks teistele aspektidele. Taavi Eelmaa rääkis eelmisel aastal tänavakunstist näiteks lslandi saagade kaudu. Publikul hakkas mõte kaasa jooksma, samuti neil, kes puutusid tänavakunstiga kokku esimest korda. Vaba mõttevool on festivalil igati tervitatav. 

Kas eelmise aasta kogemuses oli midagi, millest tuleks õppida ja mida sel aastal teha teistmoodi? 

Seisame protsessi alguses ja alles kompame piire, kuid tundub, et midagi päris valesti me ei teinud, et peaks sel aastal millestki hoiduma. Saime kinnitust, et nii, nagu eelmisel aastal asjad paika panime, võiksime ka edasi minna. Eelmise festivali aeg ei olnud ehk kõige sobivam: koroona tõttu tuli festival lükata juulikuusse. Keset suve linnafestivali korraldada pole aga kõige parem. Seetõttu tulime tänavu suve algusesse, nagu olime plaaninud ka eelmisel aastal. Külastajate hulgas loodame näha ka koolilapsi ja õpetajaid, kes ei ole veel jaanipäevaks ära sõitnud.  

Miks olete tänavuseks teemaks valinud skulptuuri?  

Skulptuur on ääretult põnev teema ning tundus otsustamise ajal õhus olevat ja on siiani. Palju on räägitud nii avaliku ruumi kui ka kitsamalt monumentide teemal: kõik mäletavad Joala kasti ja Pätsi pea ümber tekkinud poleemikat. Järjest rohkem on hakatud tähelepanu pöörama avaliku ruumi kunsti vastuvõtmisele. Ka protsendikunsti üle on palju arutletud.  

Kui võrrelda skulptuuri teiste kunstimeediumide, näiteks maali ja graafikaga, siis tundus, et skulptuur on teistega võrreldes natuke tagaplaanile surutud. Meil on graafikatriennaal, maalikunst on endiselt tähelepanu keskel, skulptuur on pigem voolanud installatsiooni sisse ja on eraldiseisvalt tähelepanu alt väljas. Ka kodukunstina eelistatakse tasapinnalisi vorme ja kolmemõõtmelist skulptuuri pigem peljatakse, kuigi paar omanäolist skulptuuri loovad igasse ruumi uue kvaliteedi.   

Kuidas on tänavuse festivali suhe installatsiooniga? Kui rääkida nüüdisaegsest skulptuurist, siis selle puhul on vaat et võimatu rääkida spetsiifiliselt skulptuurist – ikka on see kasvanud üle millekski, mida võiks nimetada installatsiooniks. 

Installatsiooni aeg alles tuleb: oleme mõelnud seda festivalil vaadelda edaspidi hoopis eraldi. Puhtalt skulptuurist on juba väga palju rääkida: teema on niivõrd põnev ja mitmekesine. Festivali korraldamise käigus on meil olnud palju üks ühele kohtumisi ja arutelusid kunstnikega ning nende ehk siis algallikast tulnud mõtete ja vajaduste põhjal on saanud selgeks, et skulptuurist tuleb rääkida. Oleme ennastki näinud ennekõike sillana: kuulame, mida on kunstnikel ja ka teistel erialainimestel öelda, millest mõeldakse, unistatakse, aga ka seda, millised on valukohad. Alles siis otsustasime, milline programm kokku panna, milline fookus võtta. Festivalil peab valitsema erialainimeste ja laiema publiku ootuste tasakaal. 

Te ikkagi eristate skulptuuri ja installatsiooni. Kui vaadata aga kunstiakadeemiat või ka ükskõik millist skulptuurinäitust, siis seal ei saa skulptuuri ja installatsiooni vahele ranget joont tõmmata.  

Klassikalise skulptuuriharidusega kunstnikud hindavad väga, et skulptuuri õpitakse eraldi, ja tihti ei saada ka aru, miks just skulptuuri niivõrd installatsiooniga seostatakse. Arvamusi on muidugi erinevaid. Vestlusringis „Quo vadis, skulptuur?“ arutletaksegi Eesti skulptuuri mineviku ja tuleviku üle, selle koha üle praegusel kunstiväljal, aga ka skulptuuri ja installatsiooni vahekorra üle. Ka meie suurel näitusel „Tuur skulptuur“ on palju installatiivseid objekte ja väljavõtteid installatsioonidest. Me ei välista installatsiooni, kuid rõhuasetus on seekord skulptuuril – pisiplastikast monumentideni.  

Kuidas teie skulptuuri määratlete? Millised on skulptuuri tunnused? 

Installatsioon on pigem kohaspetsiifiline, loodud kindla ruumi tarvis, keskendudes  ruumikasutusele ja ümbritsevale keskkonnale. Installatiivset teost vaadeldakse koos kohaga, kuhu see asetseb. Skulptuur ei ole nii kohaspetsiifiline, tavaliselt ei nähta seda koos keskkonnaga. Praegu on tõesti näitusesaalides pigem installatsiooni. Aga et olla hea installatsioonikunstnik, ei jookse ka skulptorioskused mööda külge maha, eriti materjalitunnetuse osas. Nooremale põlvkonnale seostub skulptuur praegu ehk tõesti pigem linnaruumi monumendikunstiga, kuid skulptuur on kirevam ja mitmekihilisem. 

Üks meedium kasvab tihtipeale üle teiseks. Eks paljudki teised mõisted ja määratlused ole praegusel ajal ähmastunud ning omandanud teisi tähendusi ja piirjooni. Mõelgem või monumendi peale: kas selle puhul peetakse silmas kellelegi või millelegi pühendatud teost või on tegemist abstraktsema linnaruumiteosega, millel ei pea üldse olema materiaalset kehandit.  

Selle aasta festivalil on meil uus rubriik „Monoloog monumendile“, kus esitletakse mitmesuguseid lahedaid ideid. Näiteks Tallinna Kunstihoone juht Paul Aguraiuja pakub välja, et rekonstrueeritud Tallinna Kustihoone puhul võiks protsendikunsti teos olla hoopis NFT kujul ehk digitaalsena, see vastaks paremini ka uue põlvkonna tajule. Kunstiteadlane Gregor Taul on aga ette pannud, et monumendid võiksid olla ka performatiivsed. Skulptor Elo Liiv püstitaks pronkspeade asemel monumente hoopis väärtusele.  

Kuidas tänavune programm välja kujunes? 

Programmi skeletini jõudsime juba eelmisel aastal. Meil on kindlad formaadid, mida kordame, näiteks vestlusringid, töötoad, näitused, kunsti skautimised, aga on ka uusi formaate, mida katsetame sel aastal esimest korda. Näiteks juba mainitud monoloogid. Programm kujunes aktiivses arutelus kunstnike ja kunstivaldkonna ekspertidega.  

Teie ja Mara Ljutjuki kureeritud suurt näitust „Tuur skulptuur“ Telliskivi loomelinnaku Rohelises saalis võib julgelt nimetada ülevaateväljapanekuks, kus on tagasivaadet ajalukku ja traditsioonilisi portreesid, aga ka praegusaegseid kontseptil põhinevaid installatsioone. Miks just selline kooslus?  

Näituse „Tuur skulptuur“ üks lähtepunkte oli meie endi imetlus ja armastus skulptuuri vastu. Eestis on tehtud ja tehakse siiani nii ägedaid skulptuure, aga neid pole eriti kuskil näha. Skulptuuri mõju ja mitmekihilisus on võimas, skulptuuri kaudu saab täiesti omalaadsel moel rääkida lugusid, anda edasi kogemusi. Et skulptuur on materjalipõhine meedium, alustasimegi näituse komplekteerimist pisut ka materjalist lähtuvalt. Kogu protsess kulges aga orgaaniliselt: külastasime kunstnike ateljeesid ja tahtsime selle kogemuse tuua ka näitusesaali. Me ei oodanud kunstnikelt uusi töid: meie mõte oli olemasolevad tööd avalikkuse ette tuua, publiku mälu värskendada. Täiesti ootamatult tegi aga mitu kunstnikku meie näituseks uue teose. See ainult rõõmustas. Meie ootused on igati ületatud: väljas on 60 kunstniku teosed 1960ndatest praeguse ajani. 

Telliskivi loomelinnaku Roheline saal on lausa skulptuuri tarvis loodud. Skulptorid on ruumist vaimustatud ja nii mõnedki on valmis seal ka edaspidi oma näitust tegema. 

Programmis on kolm näitust: „Tuur skulptuuri“ kõrval on „Nähtamatu skulptuur“ loomelinnaku siseõues ja „Unustatud monumendid“ Kolme puu väligaleriis. 

„Nähtamatu skulptuuri“ näitusele tulevad kunstnike tekstid, mis kirjeldavad mõnd kujuteldavat ehk veel nähtamatut skulptuuri. See võib olla midagi, mis on jäänud tegemata või on hävinud, aga ka mõni mõte, mida ei saagi materjali panna. Andsime kunstnikele vabad  käed ja oleme saanud pööraseid ideid. Teksti juurde palusime teha ka visandi. Nähtamatud skulptuurid on markeeritud eri mõõtmes puitkiudplaadist kuubikutena, mille peal on kunstniku nimi ja QR-kood, mis viib meie veebisaidile. Sellel kontseptuaalsel näitusel osalevad Mare Mikoff, Urmas Lüüs, Jevgeni Zolotko, Terje Ojaver, Eike Eplik, Berit Talpsepp-Jaanisoo jt.  

Fotonäitusega „Unustatud monumendid“ tahame näidata, kui palju on üle Eesti vingeid ja eriilmelisi monumente. Samuti seda, et monument ei ole enam ammu ainult meesfiguur hobuse seljas. Selliseid avaliku ruumi teoseid on muidugi seinast seina. Näituse kuraator Anu Soojärv on välja valinud viisteist objekti.   

Kas näituste, vestlusringide, töötubade, loengute-monoloogide kõrval on veel midagi, mille peale te eelmisel korral ei tulnud?  

Satelliitprogrammi peale mõtlesime küll ka eelmisel korral ja nüüd saab see esimest korda teoks. Sellega tahame jätkata ka tulevikus. Seekord on satelliitprogrammi kaasatud ajaloomuuseum, EKKM ja selle skulptuuripark ning kunstimuuseumi skulptuurikogu hoidja Juta Kivimäe lubab vaadata skulptuurihoidlasse, Art Allmägi tutvustab Raja tänava monumentaalateljeed ja loodetavasti saab külastada ka sealseid skulptorite ateljeesid. 

Kust olete selle suurepärase programmi elluviimiseks raha saanud? 

Festivali on suuresti rahastanud Telliskivi loomelinnak, mis on ka selle kodu ja algallikas. Tänavust festivali toetab ka kultuurkapital – selle üle on ainult suur rõõm, et oleme suutnud festivali vajalikkusse usku tekitada. Publikule on festival tasuta. 

Milline on festivali kasutegur ja kuidas seda mõõta?  

Eks seda olegi raske mõõta, sest festival on tasuta ja külastajate arvu me ei loe. Lähtume pigem kvalitatiivsest tagasisidest, mida oleme küsinud programmis osalejatelt, külastajatelt ja ka välisvaatlejatelt. Kohapeal saab atmosfääri kaudu aru, kuidas läheb. Eks sellise ürituse korraldamine olegi pika vinnaga asi. Võib ju mõelda, et mida ikka kahe päevaga jõuab ära teha, aga festival on just hea formaat: see haarab mitut meelt, sundimatu atmosfäär julgustab avatusele ja katsetamisele. Ühtlasi pean väga oluliseks, et kõik erilimelised osad kõlaksid kokku ega tekitaks kakofoonilist müra. Usun, et tegemise rõõm on tajutav. „Ma ei saa aru“ pole sündinud, et teha kasti linnuke või kellelegi raha teenida. See on missiooniprojekt ning sündinud siirast usust ja tahtest viia nüüdiskunst ja selle võlu arvukama publiku ette.