Tegijad mäletavad

Mati Hint

Siia ei ole ju tulnud noid tolleaegseid tegijaid ja mina tunnen end ka siin nagu valge varesena. Sest eesti asjaga on juba kord niiviisi, et Eesti ajalugu saab kirjutada üksnes kõrvalseisja. Sellepärast oodake kõik Seppo Zetterbergi Eesti ajalugu, see on üks püüdlikult objektiivne ajalugu. Aga keeleseadusega on niimoodi, et inimesed ei taha, tingimata ei taha enam meenutada seda, kuidas asi oli. Ja minul on ka väga ebameeldiv seda  meenutada. Ma ei usu, et kõik on unustanud, et 7. detsembri ja 12. jaanuari vahepeal tekkis üks keeleseaduse salavariant, millest ükski keeleseaduse komisjon mitte midagi ei teadnud. Ometi neli inimest, sealhulgas ka üks keeleseaduse komisjoni liige, kooskõlastasid sellesama variandi ei kellegi muu kui seltsimees Jarovoiga, Dvigateli direktoriga. Seesama variant on mul siin kotis ja ma ei usu, et see Elsa Pajumaal puudub.

Ja just seda taheti läbi  suruda, just nimelt seda panna rahvasaadikute laua peale. Aga see on nii piinlik asi, seotud puutumatute ja pühade nimedega, ja mina ei taha neid ka nimetada, kuigi ma tean neid. Nad on ühes ülemnõukogu presiidiumi protokollis olemas, vahepeal oli see protokoll, muide, kadunud, siis ilmus tagasi protokollide raamatusse. Kas ta praegu seal enam on … ka mina ei taha minna seda sinna sobrama. Aga täpselt nii see asi oli, et Sillari komisjonis,  Siberi komisjoniks nimetati, ülemnõukogu presiidiumi seaduseelnõude komisjonis, taheti läbi suruda, enne seda ülemnõukogu jaanuarikuu istungit, läbi hääletada seal keeleseaduse variant, millest keeleseaduse ametlik komisjon ei teadnud mitte midagi, ei mina ega Põldroos. Asi oli nii … kui keegi võtaks Ülo Pärnitsalt intervjuu – tema oli eestimeelse töölisorganisatsioonide või tehaste organisatsioonide liidu üks juhte – ja selle salaluure hankis niisuguse  kokkuleppe … See on üksainus kord, kui ma olen käinud partei keskkomitee majas. Mulle helistati ja öeldi, et mulle on tehtud läbipääsuluba, et ma pääsen seltsimees Palmaru jutule. Seltsimees Palmaru, kellest ma pärast Sakala intsidenti enam nii sügavalt lugu ei pea, oli tollal väike instruktor, kes ainsana esindas näiteks EK Pd rahvarinnete Balti assambleel 13.-14. mail. Ei ükski kõrgem seltsimees ei näidanud ennast niisugusel radikaalsel kogunemisel. Ja seal juhatati siis mind miilitsa saatel Palmaru kabinetti ja Palmaru ütles mulle, et midagi salajast ja väga halba juhtub keeleseadusega. See oli esimene informatsioon, aga sama päeva õhtuks oli juba Pärnitsa salaluurel see salavariant käes. Ja minul oli õhtul esinemine Paide kultuurimajas. Seal oli nii palju inimesi, kui sinna mahub, ma arvan kõvasti üle tuhande. Ma olin selle juba läbi lugenud ja rääkisin, mida see salavariant sisaldab. Seal oli  näiteks, et ENSV tagab eesti- ja venekeelse hariduse võrdselt kogu ENSV territooriumil ja kõik keelenõuded kutsepiirangutena võeti maha ja üleüldse … see muutus täiesti deklaratiivseks. Ja 13. jaanuaril oli Sillari komisjoni istung, kus seda salajast keelekomisjoni selja taga muudetud keeleseaduse teksti taheti punkt punkti kaupa läbi hääletada – ja mina pressisin ennast täiesti vägisi sinna tabureti peale seina äärde istuma. Kui jõudis selle punktini  see asi, et Eesti NSV tagab kogu oma territooriumil võrdselt eesti- ja venekeelse hariduse, siis ma mõtlesin, et ma ju pean püsti tõusma ja kõndima sinna Sillari, Beekmani ja selle tuntud eesti keeleteadlase juurde, kes seda asja seal läbi surus koos Maia Leoskiga. Siis tuli suur tüli, suur segadus, istung katkes ja minul lubati lahkuda. Mis pärast seda juhtus, seda ma ei tea, aga Põldroos sai asja teada ja nende kuupäevade vahel, mis jäid 13. jaanuari  ja ülemnõukogu istungi vahele 18. jaanuaril, Põldroos koos rahvarinde pidevate survekoosolekutega taastas suurema osa, ma arvan 90%, ma ei ole sõna-sõnalt võrrelnud, kokku lepitud, läbi hääletatud, vastu võetud, läbi võrreldud, heaks kiidetud keeleseaduse teksti. Aga see uus tekst oli olemas nii eesti kui vene keeles ja rahvasaadikute laudadele oleks läinud see salatekst, millest keeleseaduse komisjon ei teadnud mitte midagi, ja pärast oleksid kõik  jäänud isamaa reeturiteks. Puhas juhus hoidis ära, et see nii ei läinud. Niisugused asjad juhtusid, ma arvan, kõigi suurte protsesside ja ettevõtmiste juures. Kõike püüti nurja ajada ja leiti inimesed, kes miskisugustel motiividel, mulle täiesti arusaadamatutel mõnel puhul … Kui mõni oli ülemnõukogu presiidiumi jurist või kange parteitegelane, siis ma saan veel aru, et tal võis olla mingisugune motiiv niisugustes mängudes osaleda, aga mõne puhul ei oska  ma mitte midagi … Ma ei tea, kas Beekman kirjutab oma mälestustes sellest, et tema oli üks nendest, selle salakomisjoni liige, kes võttis endale õiguse teiste teadmata, selja taga, Jarovoiga kooskõlastada keeleseaduse teksti.

Kui ma tean, et minuga juhtus niisugune asi, siis mõne teisega juhtus teistsuguseid asju. Ja ajalugu tahab nüüd kõik unustada ja esitada kõik hästi siledalt. Katke Teadlaste Maja 14. I 2009 vestlusõhtu  lindistuselt maha kirjutanud Aili Künstler