Maailm ei saa paremaks teisiti kui muutustega inimeses

Märt Läänemets: „Hiina konfutsianistlik propaganda meenutab Venemaa Russki Miri oma. Väidetakse, et kuna lääne eetilised väärtused on alla käinud, siis peaks lääs Hiinalt õppima.“

MART TŠERNJUK

Orientalist Märt Läänemetsa põhilised uurimisvaldkonnad on olnud mahajaana budism ja hiina mõttelugu. Selle kõrvalt on ta tegelenud ka Hiinast lähtuvate julgeolekuohtudega. Nüüd, kui olukord on pööranud selliseks, et ka Eesti julgeolekuasutustes on hakatud Hiina-ohtu tõsisemalt võtma, näeb Läänemets oma missiooni selles, et aitab Hiina poliitikat paremini mõista, ja siirdus tööle sisekaitseakadeemiasse.

Konfutsiuse „Vestetes ja vestluses“ ütleb õpetaja enda kohta: „olin viieteistkümnene / ihkasin õppida / olin kolmekümnene / püsisin jalul / olin neljakümnene / ei eksinud / olin viiekümnene / mõistsin taevatahet / olin kuuekümnene / hoidsin kõrvad lahti / olin seitsmekümnene / järgisin südamesoovi / ei rikkunud tava.“ Kuidas on sinu elukäik kulgenud? Kas mõistad ka juba taevatahet ja hoiad kõrvad lahti või järgid juba südamesoovi?

See Konfutsiuse ütlemine on mulle alati väga meeldinud. Julgen öelda küll, et viieteistkümneselt ihkasin õppida. Õppisin ja lugesin palju rohkem, kui koolis nõuti. Koolitükkidega oli alati kiire, et saada lugema. Kõik muu oli ajaraiskamine. Neljade-viitega läbivedamiseks pingutama eriti ei pidanud. Hiljem on see natuke tunda andnud. Väikeses maakeskkoolis ei olnud näiteks keelte õpetamine kuigi kõrgel tasemel ja sellega olen hädas olnud, palju on tulnud tööd teha. Huvitaval kombel on aga läinud just nii, et mu elutöö on seotud keelte ja tõlkimisega. Aga ega ma ühtegi võõrkeelt korralikult räägi ja kui peaksin tegema tasemeteste, siis kuigi kõrget skoori ilmselt ei saaks. Kui kolmekümneselt ehk olidki huvid ja elukutse paigas, siis neljakümneselt veel kindlasti eksisin ja tegin vigu. Viiekümneselt võis mingi sügavam mõistmine juba olla, kas just taevatahe, aga midagi siiski … See, et kuuekümneselt tuleb kõrvad lahti hoida, on väga ilus ütlemine. Võiks ju arvata, et kui mõistad juba taevatahet, mis siis veel saab juurde tulla. Aga tundub, et üleüldine huvi on tõusnud. Ühelt poolt nagu mõistad küll, kuidas asjad on, teiselt poolt jälle loed ja jälgid uudised ja ajalehti rohkem kui kunagi varem. Südamesooviga on lugu vist päris hea. Teen ikka seda, mida süda kutsub ja tavasid püüan ka mitte rikkuda. See tuleb õnneks paremini välja kui nooremas eas.

Konfutsius elas oma elu viimased kümnendid pagenduses ja tegutses rändõpetlasena. Rändõpetlane sa päris ei ole, aga pagenduses mõnes mõttes küll. Töötasid aastakümneid Tartu ülikoolis, kuid praegu oled hoopis sisekaitseakadeemia palgal. Kuidas ja mis põhjustel oled sinna jõudnud?

Tänapäeva akadeemilised töötajad on kõik omamoodi rändõpetlased. Õpi- ja teadusränne ning eri ülikoolides ja teadusasutustes töötamine on tavaline. Olen läbi aegade ennast täiendanud ning pidanud loenguid ja teinud uurimistööd mitmes ülikoolis nii Eestis kui ka mujal. Teisiti ei saakski see olla. Pagenduse mõistega oleksin ettevaatlikum. Tõesti tulin paar aastat tagasi Tartu ülikoolist töölt ära. Omal vabal tahtel – ega keegi otseselt sundinud, kuigi olud ja suhtumine lihtsustasid seda otsust mõnevõrra. Aeg sai lihtsalt täis. Aga ega ma ole Tartu ülikooliga sidemeid katkestanud. Pean loenguid ja osalen mõnes Aasia keskuse projektis. Tartu ülikool oli, on ja jääb minu alma mater’iks. Vabakutselise seisus on ideaal ja kui viitsida tööd teha, on võimalik ka ära elada. Aga kui minuni jõudis teave, et sisekaitseakadeemias on konkurss teaduri kohale Hiinast lähtuvate julgeolekuohtude alal, siis pani see ühe tulukese põlema ja otsustasin konkureerida. Olen selle teemaga hulk aastaid hobikorras tegelenud ja sellest kirjutanud. Kui nüüd on olukord pööranud selliseks, et ka Eesti julgeolekuasutustes hakatakse Hiina-ohtu tõsisemalt võtma, siis on see mul natuke ka missioonitöö püüda oma teadmist ja kogemust jagada.

Avaldasid 2016. aastal Sirbis arvamusloo idateaduste seisu kohta Eestis ja sinu hinnang oli üsna pessimistlik. Milline on see nüüd, seitse aastat hiljem?

Endiselt üsna pessimistlik. Asi on küll arenenud, näiteks Tartu ülikoolis on avatud Aasia keskus ning tänapäeva Aasia ja Lähis-Ida uuringute rahvusvaheline magistriõppekava; Tallinna ülikool on ka arenenud, aga … Pessimistlikuks teeb see, et tõsiseltvõetavatele Aasia-uuringutele paneb ikkagi aluse süsteemne Aasia keelte õpe, mis on senimaani väga nõrgal tasemel. Tallinna ülikoolis on asi parem, seal saab mõnel Aasia suunal bakalaureusetasemel õpet koos keeltega, aga Tartu ülikoolis pakutav Ida-Aasia lisamoodul on vaevalt üle rahvaülikooli huvikursuse taseme. Sellega mingiks uurijaks ega spetsialistiks ei saa. Kõigis uutes arengutes ja tänapäeva uuringutes on keelte õppimine vaeslapse osas. Ma küsin ikka neilt, kes kahtlevad, kas Aasia keeli on vaja õppida, et kas saab tõsiselt võtta näiteks saksa poliitika, kultuuri või majanduse uurijat, kes ei oska saksa keelt, või amerikanisti, kes ei oska inglise keelt. Miskipärast aga arvatakse, et India või Lähis-Ida või Hiina uurija võib küll olla nii, et vastavat keelt ei oska. Nonsenss. Kui süsteemsel keeleõppel põhinevaid baasõppeprogramme ei tule, siis jääb meie Aasia-teadus ikka „sakste vana“ tarbijaks ja ümberjutustajaks. Originaaluuringuid ei ole ega tule, sest meie teadlased ei suuda originaaltekste lugeda ega mõista. Ei saa öelda, et neid üldse ei ole, aga on ikka väga vähe. Võib-olla Jaapani-uuringute alal on seis natuke parem. Hiina keele oskajaid on juurde tulnud, aga enamik noori, kes omal käel või stipendiumiga on Aasias õppimas käinud, ei tule akadeemiasse tagasi, sest on palju paremaid võimalusi ja siin ei paista mingit perspektiivi.

Kui tänapäeval hiina, jaapani ja korea keelt veel õpitakse, siis selliste klassikaliste kultuurkeelte nagu sanskriti, tiibeti jt õpetamine ülikoolitasemel puudub. Ja arvestades kõrghariduse rahastuse probleeme, siis vist midagi paremaks ei lähe. Kas sul on välja pakkuda mõni hea lahendus?

Ei ole. Raha taha kõik need asjad jäävadki. See pole ainult Tartu ülikooli või Eesti eripära. Klassikaliste keelte ja kultuuride uuringuid on ka suurtes ja kuulsates ülikoolides koondatud ja kinni pandud. Mingit läbimurret ei ole näha. Me võime öelda, et Eesti on väike ja kui palju meil sanskriti keele oskajaid vaja ongi. Aga see on selline mehaaniline lähenemine. Vanade kultuurkeelte õpetamist ei peaks vaatama nii jäigalt, et kui palju neid spetsialiste vaja on. See peaks olema filoloogide üldõppekavas sees. See laiendab keeletunnetust ja maailmavaadet. Inimesi, kes oskavad sanskritti lugeda ja tõlkida, ei ole võib-olla tõesti vaja rohkem, kui neid Eestis praegu on, nii umbes neli. Klassikalise hiina keele oskajaid samuti. Ei ole realistlik loota – kuigi südames ma ikka loodan –, et avatakse eriala, kus saab neid keeli süvitsi õppida, aga need võiksid õppekavas olla kas või vabaainena. Kui ma ise veel TÜs olin, siis tegin aeg-ajalt sanskriti kursusi. Mõnikord kümnele inimesele, mõnikord ühele-kahele. See võimalus oli ja keegi ei keelanud õpetada. Praegu sanskritti minu teada mujal ei õpetatagi kui Tartu vabas akadeemias, kus seda teeb minu hea sõber ja kolleeg Teet Toome. Ilmselt klassikaliste ida keelte õppimine ja tekstide uurimine-tõlkimine oli, on ja jääb üksikute entusiastide eralõbuks, millesse ametlik akadeemia ei võta vaevaks panustada.

Hiina keelt õpetatakse Hiina RV rahastatavas rahvusvahelises Konfutsiuse instituutide süsteemis. Eestis on see Tallinna ülikooli juures. Hiljuti tuli välja uudis, et Soomes, Rootsis ja Taanis plaanitakse Konfutsiuse instituudid sulgeda. TLÜ rektor Tõnu Viik seda teha ei plaani. Kas Eesti ülikoolid peaksid siinkohal järgima Põhjamaade eeskuju?

Konfutsiuse instituutide kui Hiina pehme jõu käepikenduse roll on ammu selgeks saanud. Skandaale, kus Konfutsiuse instituutide juhtkonnad on sekkunud ülikoolide akadeemilisse ellu, on teada palju. Kinni on neid pandud juba varemgi. Aga ma siiski ei tahaks väga jäigalt öelda, et paneme kohe TLÜ oma ka kinni. Sellega ei meenu mul ühtegi avalikku skandaali, kuigi kuuldavasti on nad püüdnud takistada mõne Tiibeti- või Taiwani-teemalise ürituse korraldamist ja teinud eesti õppejõududele „soovitusi“ Hiinat puudutavaid loengukursusi muuta. Selliseid asju tuleb ette, aga ma ei arva, et peaks kogu asja kirvemeetodil kinni panema. Tuleb jälgida ja kui on näha, et sekkutakse koduülikooli ellu ja õppetraditsioonidesse, siis peab loomulikult vastu tegutsema. Veel üks asi, miks TLÜ ei saa ega taha seda kinni panna, on väga selge. Rääkisime just kõrghariduse ja idateaduste kehvast rahastusest. Kuna hiina keele ja kultuuri õpe on TLÜs viidud Konfutsiuse instituudi alla, siis tehakse seda suurel määral Hiina kulul ja TLÜ saab oma niigi nappe vahendeid kokku hoida. Hiina keelt õpetatakse Hiina raha eest. Pragmaatiliselt õige, aga ma ei tea, milline on nende kursuste sisu ja mis laadi haridust antakse meie noortele pikemas perspektiivis. Peab olema ettevaatlik, aga ma ei annaks rektor Viigile nõu see kohe kinni panna.

Oled rahvusvahelise konfutsianismi assotsiatsiooni liige ja käinud ka Hiinas nende suurtel konverentsidel. Mida see organisatsioon endast kujutab?

Jah, olen. Nende iga viie aasta tagant – Konfutsiuse nulli ja viiega lõppevatel sünniaastapäevadel – peetaval suurel konverentsil olen käinud ainult ühe korra, 2019. aastal. Viis aastat varem sain ka kutse, aga mulle ei antud siis viisat. Kirjutasin sellest Sirbis ka pikema loo.¹ See on vastuoluline organisatsioon. Ühelt poolt on see rahvusvaheline eri maade konfutsianismiuurijate ühendus, teiselt poolt aga Hiina valitsuse propaganda ja pehme jõu tööriist. Akadeemiline suund on seal täitsa olemas, kuid konverentsil oli peamine ikkagi panna maailm uskuma, et Hiina praegune riigivõim on konfutsianistlik ja järgib selle põhimõtteid. Pealegi seostatakse see kõik veel „Vöö ja tee“ initsiatiiviga jne. Kokkuvõttes meenutab Hiina konfutsianistlik propaganda suuresti Venemaa Russki Miri oma. Väidetakse, et kuna lääne eetilised väärtused on alla käinud, lääne ühiskond on väga individualistlik ja kasule orienteeritud, konfutsianism seevastu kogukondlik ja kollektivistlik, siis peaks lääs seda Hiinalt õppima ja üle võtma. Venemaa propagandas on ju sama lugu: Venemaa lubab maailma päästa – me näeme, kuidas ta seda teeb. Hiina Rahvavabariigi režiim on Venemaa oma kaksikvend: tohutu militariseerimine, vabaduse allasurumine jne. Paraku usuvad Hiina propagandat ka paljud lääne inimesed. Mu enda tuttavad Euroopa kolleegid on selle suhtes pigem kriitilised, aga ometi kasutatakse võimalust käia Hiinas, uurida elu ja kolleegidega suhelda. Miks mina sellega liitusin? Ikka samal põhjusel. Mind kutsuti sinna. Neil on oma andmebaasid ja nad soovivad, et liikmeid oleks võimalikult paljudelt maadelt. Minuni jõuti Vene kolleegide kaudu. Võtsin kutse vastu, sest mul oli huvi oma silmaga näha, kuidas see asi toimib, ja peab tunnistama, et minu halvimad ootused ja kahtlused said kinnitust. Tegu on põhiliselt suure propagandaüritusega, mida püütakse akadeemilise looriga kaunistada.

Kas Hiina Rahvavabariik peab praegu tõesti konfutsianistlikke ideaale au sees? Mis need ideaalid üldse endast kujutavad ja kas maailma ajaloos on olnud mõni aeg ja koht, kus need on leidnud rakendust ka reaalpoliitikas?

Meil on hea võimalus lugeda konfutsianismi alustekste eesti keeles Linnart Mälli tõlkes. Neid on ka juurde tulemas. Kunagi noorena pealkirjastasin ühe oma kirjutise nii: „Konfutsianism – maailma vanim humanismiõpetus“. Seda ta ka on. Umbes 500. aasta paiku e.m.a mujal ligimesearmastusest nii selgelt ei räägitud: „Mida ei taha endale, seda ära tee teistele.“ See tõdemus on konfutsianismi alustala. Konfutsianism on humanistlik rahumeelne õpetus, mis rõhutab inimese intellektuaalset ja kõlbelist arengut ning leiab, et riik ja ühiskond peavad püsima nendel, mitte vägivallal, sõdadel ja seadustel. Konfutsius leidis, et seadused on nagu lõks, kuhu inimesed kinni jäävad. Inimest peab õpetama eetiliseks ja targaks. Päris algusest peale on rõhutatud hariduse tähtsust. Poliitika esmaeesmärk peaks olema tekitada selline olukord, kus kõigil inimestel on piisavalt elatus­vahendeid ja võimalus saada haridust. Kui inimesed on kõlbelised ja targad, toimib ühiskond iseenesest ja seaduse lõkse polegi vaja. Kas selliseid valitsusi on Hiina ja maailma ajaloos olnud? Puhtal kujul päris kindlasti mitte. Konfutsius ja Mengzi püüdsid seda poliitikasse viia, kuid Hiina riik ühendati ikkagi sõjaga, mida konfutsianistid on alati tauninud. Vahet tuleb teha konfutsianismi kui eetika­õpetuse ja konfutsianismi kui riigiõpetuse vahel. Viimane on ikkagi suhteliselt autoritaarne ja poliitilist hierarhiat eeldav. Tänapäeva Hiinas jälgitakse valitsemisel sama joont, aga eetika pool on täiesti puudu. Võib öelda, et Hiina pikas ajaloos pole nii repressiivset ja ekspansionistlikku režiimi varem olnudki.

Sinoloogia kõrval on sinu teine põhiteema olnud budoloogia. Mida on budismil meile öelda praeguses raskes poliitilises ja majanduslikus olukorras?

Budismi uurimine on olnud ikka esimesel kohal ja konfutsianism pigem teisel. Budism on umbes sama vana õpetus kui konfutsianism. Võib-olla elasid Konfutsius ja Buddha isegi ühel ajal. Uuematel andmetel elas Buddha siiski umbes sada aastat hiljem. Kui konfutsianism on jäänud Ida-Aasia õpetuseks (Hiina, Korea, Jaapan, Vietnam), siis budismist sai üsna kiiresti maailmareligioon. Budism ei ole oma olemuselt poliitiline, vaid keskendub inimesele. Loomulikult mõisteti ka budismis, et inimene saab inimesena eksisteerida ainult koos teistega ja üleneda ehk vabaneda ainult inimühiskonnas kultuuri kaudu. Budismis kujunesid algusest peale erilised vaimsed kogukonnad, kus pühenduti täielikult õpetusele – dharmale. Neis munkade ja nunnade kogudustes on õpetuse edasiandmine järjepidevalt kestnud tänapäevani. Budismi õpetuse mõte on inimese vabanemine või pigem vabadus. Väga lihtsalt öeldes on see vabanemine väärarusaamadest, rumalusest (ehk lausa lollusest) ja nendest tunnetest, mis sunnivad agressiivsele käitumisele enda ja teiste vastu. Budismi järgi on viis baasolekut, millest vabanemiseks tuleb endaga tööd teha: teadmatus, rumalus, milles viibides inimene ei tea ega saa aru, kuidas asjad tegelikult on – ega tahagi aru saada; iha asjade järele, mida nähakse meeldivatena; viha asjade vastu, mida ei sallita; uhkus ja kadedus, mis on seotud egoismiga. Eesmärk on enese puhastamine neist viiest ja nende kombinatsioonidest – puhtalt psühholoogiline ja eksistentsiaalne siht.

Mida on budismil öelda praeguses olukorras? Kõike sedasama, mida ta 2500 aastat on öelnud. Maailm ei saa paremaks teisiti kui muutuste kaudu inimeses. Miks on meil alati olnud ja on ka praegu sõjad? Sellepärast, et inimeste meeles domineerivad omakasu ja võimuiha. Need on keerustunud ja muutunud ühiskonda suunavateks jõududeks. Sõjad on nende väljendus, sest teadmatuse tõttu arvatakse, et teisi – „vastaseid“ – hävitades saab probleeme lahendada. Tegelikult ei saa ning vägivald üha suurendab vägivalda ja kannatusi. Budismi järgi saab seda kõike muuta vaid siis, kui inimesed hakkavad aru saama, et põhjused ei peitu väljas, vaid enda meeles. Muuta ei saa välist maailma, vaid oma meelt. Kuigi üldiselt on olukord maailmas budismi ja teiste samalaadsete õpetuste mõjul läinud paremaks, ei ole agressiivsed tendentsid kuhugi kadunud. Mida rohkem inimesi läheb budismist inspireerituna selle enesepuhastuse teed, seda rohkem on meil lootust, et maailm muutub pikkamööda paremaks – kui me ennast enne ära ei hävita, mis pole ka välistatud. Budismi järgi ei kesta igavesti mitte midagi: ei meie meele­seisundid, maailmad ega miski muu. Ühel hetkel kõik hävib, et tulla tagasi mingil muul kujul. Kui inimkond ennast siin maa­keral oma lolluses ka ära ei hävita, siis igavesti ei kesta nad niikuinii. Aga seni, kuni inimkond kestab, on ju võimalik elada ja mõista asju paremini.

Budismis ja teistes ida õpetustes on väga oluline koht õpetajatel ja vaimsetel juhendajatel. Kes on olnud sinu olulisemad õpetajad ja miks on sinu arvates õpetaja roll nii tähtis?

Õpetaja on see, kes annab teistele edasi teadmist, mida neil veel ei ole. Muiste, kui raamatuid veel ei olnud, oli kohtumine õpetajaga ainuke võimalus teadmist saada ja ennast seeläbi paremaks muuta. Mõnikord räägitakse õpetajakultusest, aga see on kultus kõige paremas mõttes. Õpetaja vääris austust sellega, et ta oli ainuke teadmise allikas. Budismis on õpetajate kohta palju epiteete. Üks ilusamaid on „hüvesõber“ ehk lihtsalt „hea sõber“. Õpetaja on kõige parem sõber. Esmane hüvesõber on Buddha, kes näitas oma eluga ette, kuidas vabaneda. Ükskõik kas ta elab või on juba lahkunud – ta on endiselt meie kõigi õpetaja. Kuid õpetaja võib olla ükskõik kes. Kõigest saab õppida. Häda on selles, et enamik inimesi ei tunne hüvesõpra ära. Rumal inimene võib aastakümneid elada õpetajaga koos, aga ta ei saa sellest aru. Indias oli budism esimesi õpetusi, kus hakati õpetust kirja panema. Sellepärast peeti ka raamatut hüvesõbraks. Õpetus ehk dharma ei pea ilmtingimata tulema otse teise inimese käest, vaid võib tulla ka kirja vahendusel. Tänapäeval, mil iga õpetus on paari hiirekliki kaugusel, on elav õpetaja endiselt tähtis. See on inimene, kellega tekib eriline side või „keemia“. Ta näitab või annab ainult sulle mõeldud suuniseid, mida just sina pead õppima. Elava õpetajaga kohtumisel on sõnades raskesti väljendatav nüanss. Tänapäeva inimesed, ka haritlased ja isegi budismiuurijad, ei taha seda vahel tunnistada. Igaüks arvab, et tema on kõige targem, et õpetajat võib küll kuulata, ta teadmistest kuivaks pigistada ja siis uhkelt edasi minna. Õpetaja mõjust iseseisvumine on ka budismis oluline, kuid aupaklikkus õpetaja suhtes peab jääma. See on hoiak, et õpetaja on hea sõber, kelleta ei oleks olnud võimalik uuele tasemele jõuda. Austus on suhtumise küsimus. Kui õpetajat ei austata, siis selle taga on egoism ja rumalus.

Minu n-ö juureõpetaja oli Linnart Mäll. Kohtusin temaga, kui ülikooli astusin. Elu viis meid nagu juhuslikult kokku, aga budismi järgi juhuseid ei ole. Ju siis nii oli vaja. Ta oli akadeemiline õpetaja, aga rohkem õpetas otseses vahetus suhtluses. Mul oli õnn selle suure õpetajaga ligi kolm aastakümmet koos olla, igasugu asju teha ja olukordi lahendada. Nagu tõeline hüvesõber, suunas ta mind raamatute ja teiste õpetajate juurde. Elu jooksul on neid olnud omajagu – ka selliseid, keda algul ei osanud võib-olla õpetajaks pidadagi ning kelle mõju ja tähendus avaldusid alles hiljem. On ka õpetajaid, kes on juba ammu enne mind lahkunud, aga õpetavad siiski, läbi raamatute, interneti jne. Või ka need, kes elavad, aga kellega pole veel kohtunud ja kelle raamatuid on olnud võimalus lugeda.

Mitme Tartu orientalisti uurimis­objekt on üks konkreetne tekst, millega tegeldakse aastakümneid. Linnart Mällil oli see „Kaheksatuhanderealise ületava mõistmise suutra“, Teet Toomel „Lootossuutra“, Andres Herkelil Nāgārdžuna „Keskmise tee juurvärsid“. Sinu tuumtekst on „Põimiksuutra“. Mis tekst see on, kuidas sa selleni jõudsid ning kaugel selle uurimise ja tõlkimisega oled?

„Põimiksuutra“, algpealkirjaga „Gaṇḍavyūhasūtra“, on üks üsna mahukas mahajaana suutra. Praegu arvatakse, et mahajaana suutrad olidki juba algusest peale teatud gruppide loodud tekstid, mida ühe ja sama grupi liikmed põlvkondade vältel edasi andsid ja täiendasid. Tänapäeva mahajaana uurijad järgivad seda traditsiooni ja nii mõnelgi on oma „elutöösuutra“. Mulle soovitas hakata seda uurima Linnart Mäll. Enam kui 20 aasta jooksul olen kirjutanud selle kohta hea portsu artikleid ja kaitsnud ka doktoritöö. Olen avaldanud katkendite tõlkeid, aga terviktõlke avaldamiseni pole veel jõudnud. Selline krüptiline ja mitmekihiline tekst nõuab aastaid pühendumist, et kuhugi välja jõuda. Arvan, et ma pole veel liiga vana, et sellega kunagi valmis saada. Mäll tegeles terve elu mainitud ületava mõistmise suutraga, aga kogutõlget valmis ei saanudki. Oleme Teet Toomega mõelnud, et peaks õpetaja töö lõpule viima, aga ka see seisab veel ees.

„Põimiksuutra“ on eri lugudest kokku põimitud omamoodi antoloogia, mida ühendab peategelase palveränd õpetajate-hüvesõprade otsingul. See on Sudhana, rikka linnakodaniku poeg, kes soovib õppida ja saada bodhisattvaks. Tema esimene õpetaja on tarkusebodhisattva Mandžušrī. Too näeb, et poisil on potentsiaali ehk temas on kasvama hakanud hüvejuur. Mandžušrī võiks teda muidugi ise õpetada ja suutra piirduks siis ehk kümne leheküljega. Aga ta annab Sudhanale nõu, et kui ta tahab õppida, peab vaeva nägema ja otsima õpetajaid-hüvesõpru. Sudhana rändab üle terve India ühe õpetaja juurest teise juurde. Kokku on neid üle viiekümne. Suutra ongi nende õpetuste jada ja kogumik. Kui nüüd lugeja käib koos Sudhanaga kõik need õpetajad läbi, siis peaks ka tema need õpetused omaks võtma. Viimane õpetaja on üks teine bodhisattva, Samantabhadra, kes ühendab kõiki bodhisattvateadmisi ja -voorusi. Sudhana saab temaga üheks ja võib alustada omaenda bodhisattvateed. Ma võrdlen seda suutrat tavalise haridussüsteemiga. Alguses läheb laps esimesse klassi ja siis edeneb aste-astmelt paljude õpetajate käe all, kuni jõuab ülikooli ja doktorikraadini ja on lõpuks saanud mingil erialal väga hea hariduse, mida hakkab rakendama, ennast teiste inimeste ja ühiskonna heaks teostama. „Põimiksuutras“ ongi väga oluline praktiline, aktiivne aspekt. Ideaal ei ole ainult ise targaks ja vabaks saada, vaid anda seda edasi ka teistele.

Peale budistlike tekstide uurimise ja tõlkimise korraldad ka chan-budistlikke mõtluslaagreid. Kus ja kuidas selleks impulsi said? Kas huvilisi jätkub?

Chan-budism on mõtlusbudism, mida tuntakse maailmas rohkem jaapanipärase zen-budismi nime all. Minu budismiõpingud olid esimesed paarkümmend aastat raamatute järgi Linnart Mälli ja teiste õpetajate suunamisel. Alles üsna küpses eas, nii 40 kandis, jõudsin arusaamiseni, et peab tegema ka mõtlusharjutusi teatud tehniliste reeglite järgi. Esimene tugev impulss tuli 2002. aastal, kui ühinesin bussitäie Eesti budistidega, et sõita Austriasse Grazi linna, kus dalai-laama viis läbi suure nädalapäevad kestva kālacakra õpetuse. Ta õpetas seal paljusid asju ja muu hulgas ka üht teksti, mis annab juhatusi mõtlusharjutusteks. Sealt sain tõuke omal käel harjutamiseks. Umbes aasta hiljem tuli võimalus minna stipendiumiga Taiwani hiina keelt ja kultuuri õppima. Seal leidsin võimaluse hakata Dharmatrummi budismikeskuses munkade ja nunnade juhendamisel süstemaatiliselt tegelema chan-mõtlusega. Kui hakkasin kaks aastat hiljem tagasi tulema, siis üks minu peamisi sealseid õpetajaid ütles, et mine ja jaga seda, mida siin omandasid. Ma päris kohe ei söandanud, aga paar aastat hiljem võtsin mõne hea sõbra ja kaas­õpilase õhutusel südame rindu ja hakkasingi mõtluslaagreid korraldama. Pean seda siin elus oma kõige tähtsamaks missiooniks. Huvilisi jätkub. Masse ei käi, aga ega ma reklaami ka. Ma arvan, et selle aja jooksul, kus olen laagreid teinud, on ikka sadu inimesi läbi käinud. Usun, et nii mõnigi on saanud ärgitust iseseisvalt edasi harjutada. On ka neid, kes käivad aastaid. Ju siis tunnevad, et see on neile vajalik ja kasulik.

Kumb on olulisem: kas tekstide uurimine või mõtluses istumine?

Mõlemad on olulised. Ainult mõtluses istumine ja harjutamine, ilma intellektuaalsete teadmisteta, ei pruugi olla täiesti kasutu, aga ma arvan, et see ei ole nii tulemuslik. Lugemine, õppimine ja harjutamine täiendavad üksteist. Eri eluetappidel peaks tegelema rohkem ühe või teisega. Korraga mõlemat teha ei saagi. Näiteks, vahel keelan laagrites lugemise täitsa ära. See on nagu koolitundides: matemaatikatunnis tegele matemaatikaga ja eesti keeles tunnis eesti keelega. Kokku tuleb integreeritud haridus. Tekstide uurimise ja mõtlusega on samamoodi. Miks? See tuleb budismiõpetuse terviklikkusest. See põhineb „kolmel vaalal“. Esiteks kõlblus, mis sisaldab viit käitumisreeglit: selle kohaselt peab hoiduma tapmisest ja vägivallast, valetamisest, varastamisest, seksuaalsetest liialdustest ja uimastavatest ainetest. Teiseks mõtlus, meele keskendumisevõime tugevdamine. Kolmas on teadmine, tarkus ja mõistmine. Budistid võrdlevad seda mõnikord puuga. Kõlblus on juured, mõtlus tüvi, mõistmine ja tarkus võra, õied ja viljad. Mulle jõudis millalgi kohale, et tüve osa on nõrk. Mida rohkem olen mõtlusega ise tegelenud ja seda teistele õpetanud, seda suuremaks see veendumus kasvab. Enne oli juttu, kuidas budism saab tänapäeva maailma aidata ja kuidas inimesed peaksid tegelema iseenese arendamise ja muutmisega. Mõtlus on selleks üks tulemuslikumaid viise.

Oled eesti keelde tõlkinud mitmeid olulisi klassikalisi tekste, kuid tõlke­preemia oled saanud hoopis täna­päevase romaani, 2014. aastal ilmunud Mo Yani „Punase sorgo“ tõlke eest. Miks on hiina kirjanduse tõlkijaid Eestis nii vähe? Kuidas seda olukorda parandada?

Hiina keelest tõlkijaid on vähe sellepärast, et hiina keelt ei õpetata vajalikul tasemel. Isegi kui keegi on jõudnud hiina keeles kõrgemale tasemele, siis ilukirjanduse tõlkimine ei ole lihtne töö. Seda peab aastaid juurde õppima ja viljad on visad tulema. Kes see viitsib? See on ainult hulludele. Kuni hiina keele õppel põhinevat eriala meie ülikoolides ei ole, siis polegi loota muule, kui et aeg-ajalt ilmub välja mõni „hull“, kellele hakkab see meeldima. Seni on see nii olnud ja mõni hiina raamat on ikka tõlgitud ka.

„Punase sorgo“ tõlke ilmumisest on varsti möödas kümme aastat. Kas on plaanis veel midagi tänapäeva hiina kirjandusest tõlkida?

Paarkümmend aastat tagasi ma küll ei mõelnud, et hakkan tänapäeva kirjandust tõlkima. „Punane sorgo“ tuli tellimustööna Koolibri kirjastuselt, kui selle autor Mo Yan sai Nobeli kirjanduspreemia. Mõtteid on ikka olnud, aga „Punane sorgo“ andis kogemuse, et romaani tõlkimine on üks väga töömahukas ettevõtmine. Ise pole rohkem initsiatiivi haaranud. Saladuskatte all võin siiski öelda, et praegu on ühe teise kirjastuse tellimisel käsil ühe hiina loo tõlkimine – XX sajandi keskpaiga tuntud naiskirjaniku Eileen Chengi kuulus romaan „Poole elu saatus“, tuntud ka pealkirja all „Kaheksateist kevadet“.² See on armastuslugu 1930ndate Shanghaist.

Klassikalisest hiina mõttepärandist oled meieni toonud Sun Zi ja Sun Bini „Sõja seadused“, ilmumas on „Meng­zi“. Mis tekste võiks ja peaks veel hiina klassikast eesti keelde tõlkima? Kas sul on juba ka midagi mõttes?

Neid, mida peaks tõlkima, on väga palju. „Zhuangzi“ sisepeatükid on ilmumas kolleeg Margus Oti tõlkes. Sa ise oled maha saamas terviktõlkega. Hiina klassika on väga mahukas ja raske on täpselt öelda, mida peaks tõlkima. Üks tekst, mis meeles mõlgub, on „Shangi valitseja raamat“³, III sajandil e.m.a koostatud poliitiline traktaat. Kui rääkisime enne Hiina reaalpoliitikast, siis selle teoreetilise aluse moodustabki too teos. Võib küsida, miks sellist totalitaarse riigi käsiraamatut vaja on, ja miks mina, kelle südameõpetused on budism ja konfutsianism, selle peale mõtlen. Tunnen, et see on vajalik, et õppida tundma hiina poliitilise mõtte olemust.

Millise oma tõlkega oled kõige rohkem rahul?

Raske öelda. Teised on vist rahul „Punase sorgoga“, kui selle eest auhind anti. Viisakas oleks öelda, et ühegagi ei ole rahul, et alati saaks paremini. Aga mina nii viisakas ei ole ja kui ma oma väheseid tõlkeid vaatan, siis leian, et nad kõik on päris head. Loomulikult võiks leida igaühes midagi parandada. Ma olen selline kehv tõlkija ja lähen teksti nii sisse, et tõlke valmides olen omadega täitsa läbi ega taha seda enam mõnda aega nähagi. Sellepärast ei olegi julgenud palju rohkem ilukirjandust tõlkida. Arvan, et häbenema ei pea ühegi oma tõlke pärast.

1 Märt Läänemets, Kas Hiina päästab maailma? – Sirp 6. III 2020. https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kas-hiina-paastab-maailma/

2 „Half a Lifelong Romance“ (半生緣), „Eighteen Springs“ (十八春).

3 商君書