Metsik, kuid oma

Lingua franca täiuslik valdamine annab juurde enesekindlust, kuid vähendab identiteedi peamise tunnuse – emakeele ilmsust. Kas juuri on vaja välja treenida?

JOHANNA JOLEN KUZMENKO

Laura Cemini ja Bianca Hisse näitus „Metsikut keelt taltsutades“ EKA galeriis kuni 30. VII, kuraator Monika Charkowska.

EKA galeriis on näitus, kus kunstnikud tegelevad keele ja selle kasutamisega filosoofilises ja ka füüsilises plaanis. Kuidas keelekasutus mõjutab kultuuriruumis liikumist?

Väljapanek „Metsikut keelt taltsutades“ koosneb kahest installatsioonist – tekstiili- ja heliinstallatsioonist. Üle galerii on tõmmatud kolm kangast, kuhu on kirjutatud, kritseldatud ja maha tõmmatud sõnu ja häälikuid. Põrandale on puistatud leivapuru, et külastaja saaks mööda rada kulgeda ja ise järeldusteni jõuda. Visuaalset osa saadab heliinstallatsioon protsessist, mille käigus kunstnikud läbisid inglise keele hääldustreeningu.

Euroopas on eri ajastutel ikka valitsenud mõni lingua franca. Kunagi olid need ladina ja prantsuse keel, Laura Cemini ja Bianca Hisse käsitlevad aga praegust inglise keele valitsemist. On muljet avaldav, kui delikaatselt on inglise keelega seotu näitusesse põimitud. Viimasel ajal hindan aina enam, kui kuraator ja kunstnik(ud) on suutnud väljapaneku ülesehitamisel näidata tundlikkust. Kuidas luua ekspositsioon, mis annab ennast vaatajale kätte, aga ei ole liialt lihtne? See on kuraatori ja kunstniku keeruline tants, mis vahel õnnestub, vahel mitte.

Kuraator Monika Charkowska ning kunstnike Laura Cemini ja Bianca Hisse sünergia on toimima hakanud. Kangad on õhku tõmmatud suurete robustsete konksudega, mis tasakaalustavad tekstiili õrnust ja pehmust. Soojades roosamannatoonides kangad on esteetiliselt nauditavad. Nendele on kirjutatud mitmes keeles, küll valdavalt ingliskeelseid sõnu, kus mõned tähed on alla joonitud. Jäi mulje, et alla on joonitud tähed, mida võib olla raske hääldada. Näiteks on sõnal „culture“ u-täht alla joonitud ja sõnal „trouble“ häälikuühend „ou“. Kuulda on ka Ceminit ja Hisset neid sõnu ja häälikuid lõputult kordamas. Ma ei pannud tähele, et nende hääldus oleks muutunud, kuid kontrast kunstnike ja nende õpetaja väljaütlemisviisi vahel oli kuulda. Mäletan, kui õppisin prantsuse keelt, siis läks mul aasta aega, enne kui tundsin ennast prantsuse keelt rääkides mugavalt ega pidanud kogu aeg korrektse häälduse peale mõtlema. Kas aasta on lühike või pikk aeg? Võõrkeele omandamine on individuaalne ja ei ole mõtet ennast piinata mõttega, et äkki teen seda liiga aeglaselt.

Emakeele omandab laps kergelt, kuid mida vanemaks inimene saab, seda keerulisem on võõrkeelt õppida. Keeleõpe nõuab sitkust ja vastupidavust nagu sporditegeminegi. Kui võrrelda keeleõpet mõne spordialaga, siis mu esimene pakkumine oleks pikamaajooks. Ükskõik, kui suur on ind uut keelt omandada, aga kui grammatikareeglid löövad üle pea, tekib tahtmine alla anda. Kõige valusam on teadmine, et õpitud keele talletamine ei ole nagu rattasõit, mille oskus jääb aastateks alles. Pigem on keelega nii, nagu on sporditegemisega ehk kui järjepidevalt trenni ei tee, siis jäävad tulemused kehvemaks.

Huvitav, et kunstnikud on ette võtnud inglise keele, mis tundub olevat üks kõige lihtsamini omandatav keel, sest seda kuuleb-näeb iga nurga peal. Olen õppinud üldhariduskoolis ja ülikoolis inglise, saksa, prantsuse ja vene keelt, kõige valutum oli just inglise keel, mis hakkas külge nii, et ei pidanud ülemäära vaeva nägema. Teiste keeltega oli hulga raskem, reeglite ja sõnavara selgekssaamine nõudis tõsist pingutust.

Kuid kunstnikke ei ole huvitanud mitte lihtsalt keele omandamine, vaid selle täiuseni lihvimine. Mis eristab lihtsalt soravat keeleoskust ja täiuslikkust? Üks element on ideaalne hääldus. Ja mitte lihtsalt ideaalne, vaid oma emakeele aktsendist vaba hääldus. Kunstnikud tegelevadki oma keele taltsutamisega. Näitusetegijad on pärit mitmest keeleruumist: Cemin on pärit Itaaliast, kuid elab Soomes, Hisse Brasiiliast, elab praegu Norras, ja kuraator Monika Charkowska on pärit Poolast, kuid tegutseb Saksamaal. Kõigil neil on erinevate keele­piirkondade kogemused, milles väljendub nii uue keele õppimise võlu ja ka valu.

Näituse heliinstallatsioon ongi metsiku keele taltsutamisest: kuidas kõnelda perfektse Briti inglise aktsendiga? Cemin ja Hisse pingutavad üksikute häälikute ja sõnade kallal, kuid nende hääldus ei ole võrreldav neid juhendava inglasest õpetaja omaga. Teosest ei tule kahjuks välja, kui kaua on kunstnikud juba harjutanud ning mis lõpptulemuseni nad on jõudnud. See info oleks aidanud Cemini ja Hisse (edu)-samme laiemale taustale asetada. Kui kaua kulub aega, et endast tööga itaalia või portugali keele aktsent välja juurida? Kas see võtab aega kümneid tunde või tuleb arvestada paarisaja tunniga?

Kuna ma pole kunagi hääldustreeninguga kokku puutunud, oleks kunstnike peegeldus pakkunud põneva lisa­kihistuse. Kohe kerkib ka küsimus, miks peaks oma juuri välja treenima? Millest tuleb soov taltsutada oma keelt, et see oleks ühel joonel lingua franca’ga? On selle taga prestiiž, kuuluvustunne või hoopis ebakindlus?

Kõik kolm näitusetegijat tegutsevad nüüdiskunsti väljal ja nende töökeel on inglise keel. Võib-olla kaasneb aktsendiga teatud sorti häbitunne, alaväärsuskompleks, mis lööb välja siis, kui räägitakse inimestega, kelle emakeel on inglise keel? Keele täiuslik valdamine annab juurde enesekindlust, kuid võtab ära oma algse identiteedi esimese tunnuse – emakeele domineerimise. Näiteks Cemini puhul võiks aimata itaalia aktsendi põhjal, et ta on just sealt pärit. Mul tekkis näitusel heliinstallatsiooni kuulates soov vastu hakata, sest hääldustreeningust kõlas vaev. See omakorda tekitas küsimuse, mille nimel nad pingutavad. Kui aktsendiga rääkimine avalikes kohtades, näiteks näituseavamistel ja kunstnikuvestlustel tekitab ebakindlust, siis äkki peaks treenima pigem enesekindlust? Kas aktsepteerida ennast sellisena, nagu oled, või muuta end vastavalt käibivale standardile? Just selle küsimusega lahkusin kunstiakadeemia galeriist. See küsimus on mind ka varem vaevanud ja minu sisetunne on öelnud, et parem on endaga leppida sellisena, nagu oled.

Kuid metsiku keele taltsutamist saab asetada ka laiemale poliitilisele taustale, sest on ju keeleküsimus Eestiski üks tulisemaid arutluskohti. Näen siin kahte suunda: eesti ja vene keele pinged üldhariduskoolides ning eesti ja inglise keele suhe ülikoolides. Arvan, et inglise keel jääb kõrgkoolis laiemaks suhtlus- ja õppekeeleks, kuigi näiteks kunstiakadeemia kunstiteaduse eriala on küllaltki eestikeelne. Enamik kursusi on eesti keeles ja õppematerjalidki jagunevad kahte lehte: enamik filosoofia ja teooriaainete seminarimaterjale on inglise keeles, kuid kunstiajaloo ainete omad pigem eesti keeles. Selle eest tuleb tänada näiteks Eesti kunsti ajaloo telliskivimõõtu väljaandeid, kust ammutavad alusteadmisi kunstiteaduse bakalaureuse­astme üliõpilased.