Poiste sõda mängult ja päriselt: kolm lapsepõlvepilti Teise maailmasõja ajast

Lapsed ei ole kõrvalseisjad, vaid mõistavad paljut ning osalevad vastupanus omal moel. Teise maailmasõja aegses patriootilises meelsuses kasvanud põlvkond oli üks vaba Eesti aate edasikandjaid.

ASTRID TUISK

Laste kogemused ja üleelamised sõja ajal on seoses Ukrainas toimuvaga ühiskonnas taas laiemalt jutuks tulnud. Sõjaaegne lapsepõlv kuulub eluloo­uurijate, folkloristide, kirjandus- ja teiste humanitaaralade teadlaste vaatevälja, kusjuures allikateks on elulood, mälestused, autobiograafilised raamatud jm. Uurimis­aluseks ei ole seega mitte laste kogemused, vaid täiskasvanute mälestused ja tõlgendused lapsepõlvest ehk lapsepõlvenarratiiv.

Teisest maailmasõjast räägitakse nii Euroopa riikides kui ka rahvusriikide mälukogukondades üsna erinevalt, need lood muutuvad ajaga ja võivad olla vastuolulised. Ajavahemikus 1905–1940 sündinud eestlaste mälestustes on Teine maailmasõda kui murdepunkt või punane joon, neis domineerivad sõjasündmused või sõjast põhjustatud elumuutused. Kõigi selle aja autobiograafiliste kirjutiste ühisjoon on isiklikult kogetud või pealt nähtud vägivald.¹

Poiste vaatepunkt

XXI sajandi alguse vabas Eestis on avaldatud sõjaaegse poisipõlve kohta mitmeid mälestusi. Kirjanduslikult on ühed väljapaistvamad Henn-Kaarel Hellati, Valter Kruudi ja Heino Kiige omad. Autorite sünniaasta jääb ajavahemikku 1927–1932 ning kõik kolm kasvasid üles maal talus. Need raamatud sisaldavad poiste kogemusi. Nad polnud veel küllalt vanad, et sõtta minna, kuid ka mitte nii noored, et toimuvat mitte mõista. Kuna enam-vähem ühevanuste autorite mälestused ilmusid lähestikku, on huvitav vaadata, kas nende kogemused ja kirjutamisviis sarnanevad ning kas on põhjust rääkida kollektiivsest mälupildist. Iga põlvkond läheneb minevikule teatavasti isemoodi: mõnele põlvkonnale iseloomulik standardjutustus ei ole individuaalne konstruktsioon, vaid kajastab ühist retrospektiivset kogemust.²

Mälestuste telg on enamasti lapse kasvamine täiskasvanuks. Laste igapäeva­elu kujutatakse teatud eesmärgiga, kuid eesmärke võib olla ka mitmeid ja need ei pruugi autoritel kattuda. Kuidas siis on rakendatud laste perspektiivi ja mida sellega on tahtnud saavutada Hellat, Kruut ja Kiik?

Henn-Kaarel Hellat (1932–2017) käsitleb mälestusteraamatu „Poiste sõda“ I osas aastaid 1939–1944 ja II osas 1944–1950 (2003, 2004). Nagu raamatu pealkiri viitab ja tagakaanel teada antakse, on poistel „sõjas oma rollid, nii mängult kui päriselt“. Jutustaja pere läheb Tallinnast sõjapakku Viljandimaale oma Kannikmäe tallu. Linnapoisist saab talulaps, kellel tuleb aasta-aastalt teha järjest rohkem maatööd. Proosakirjaniku ja luuletaja Hellati raamat on kõrgel kunstilisel tasemel, seda on nauditav lugeda.

Valter Kruut (sünd 1932) on kujutanud raamatus „Lapsepõlvemaa, sõda ja kolm okupatsiooni. Mälestusi (1937–1944)“ kahe poisi, mälestustekirjutaja ja tema vanema venna Aksli ehk Aksi elu Kirde-Eestis Valaste külas. Vendade mitmesuguseid toiminguid, alates karjaskäimisest ja lõpetades koolieluga, on kajastatud korrapäraselt. Raamatu esimene trükk ilmus 2013. aastal (peal­kirjaga „Minu lapsepõlvemaa. Sõja­kõmas poisiaastad“), teine kolm aastat hiljem. Kruudi luulelembus sai alguse juba nooruspäevil ning nüüdseks on ta välja andnud mitmeid luuleraamatuid.

Heino Kiik (1927–2013) kasvas üles metsade sees Peipsi lähistel Vadi külas. Kiik käis sõja ajal juba keskkoolis. 1944. aastal sai ta mobiliseerimiskäsu minna Saksa väkke, kuid sinna minekust õnnestus tal kõrvale hoida. Mälestustena on Kiik jäädvustanud kogu oma elu. Sõja-aastaid hõlmab kaks raamatut: „Kõndes. 1936–1942“ (2003) ja „Mitte­minister. 1943–1948“ (2004). Tänu päeviku­pidamisele on Kiik saanud täpselt kirjeldada, mida mis ajal tehti. Mitme­külgse kirjaniku mälestused on huvitav lugemisvara. Kuna Kiige puhul jääb sõjaaeg pigem noorukiikka, on tema teemad veidi teistsugused: esil on näiteks eneseotsingud, soov edasi õppida, aga ka esimene armumine.

Hellati, Kruudi ja Kiige teoses on siiski palju ühist nii teemade osas kui ka vaateviisis, kuna kõik nad on kirjutanud lapse perspektiivist. Vahel antakse sõna ka täiskasvanud jutustajale, kuid üldiselt on täiskasvanute vaatenurgast hoidutud. Meenutatakse seda, mis juhtus Teise maailmasõja ajal perekonnaga, kui ka sündmusi külas ja maailmas. Põhjalikumalt valgustatakse just poiste tegemisi ja elu tollal, kohati ennast lausa distantseeritakse sõjasündmuste kajastamisest. Hellat on ühes intervjuus osutanud, et tema olekski tahtnud kirjutada vaid oma poisipõlvest, kuid ilma tausta seletamata ei saanud, sest maailmas toimus sel ajal nii palju.

Poisid on neis raamatutes tegusad, pidevalt võetakse midagi ette. Räägitakse ka oma tunnetest, rõõmudest ja muredest, aga ka näiteks haigustest. Poiste igapäevaelust, sh kodu- ja koolielust, töö- ja mängumaailmast, antakse küllaltki põhjalik ülevaade. Kõik kolm kirjutajat käisid karjas, töötegemine ei seganud aga mänge ja muid ettevõtmisi – laste ja noorte vaatepunkt loob helge meeleolu.

Turva- ja kindlustunne

Vaadeldavates mälestustes joonistub välja, et poistekamba, sõbra või vennaga koos oldud aega peetakse väärtuslikuks. Henn-Kaarel Hellatit ja tema onupoega, kelle nimi oli samuti Henn, hakati kutsuma Hennupaariks, Kruut aga kasutab raamatus läbivalt meievormi, pidades meie all silmas ennast ja vend Akslit (Aksit). Heino Kiik meenutab heatahtlikult nii oma koduküla sõpru kui ka Mustvee klassikaaslasi, koos veedetud päevadele on pühendatud palju ruumi. Kuigi oli sõda, Saksa okupatsioon, meenuvad jutustajale ööbimiskohas poistega peetud kaardilahingud ja koos välja antud klassiajakiri, mitte majanduslik kitsikus või küttepuudus.

Hellat ei ole leidnud oma klassi poiste kambavaimu kohta nii sooje sõnu kui Kiik. Ta arvab siiski, et okupatsioonide maniakaalses õhustikus ja rasketes oludes hoiti pigem kokku: „Mis meid ühendas, see oli sõda – vaid vähestel oli isa või mees-sugulane sellest puutumata jäänud. Kuid see oli valdkond, millest ei räägitud, millest ei saanud ega tohtinudki rääkida. [—] Me valdasime neutraliteedi poliitikat paremini kui vilunumadki diplomaadid.“³ Asjaolu, et ka kodus ei puudutatud teatud teemasid, jookseb läbi kõikidest mälestustest. Teise maailmasõja aegsete laste elu uurinud teadlased toonitavadki, et rühmades tegutsemine, sh koos mängimine, liitis lapsi ning andis pisukesegi kindlus- ja turvatunde.

Vanematel, perel ja taluelul on neis raamatutes oluline koht, neist luuakse positiivne pilt. Vaade taluelule on nostalgiline ja see võib seotud olla kaotusvaluga. Traagilised sündmused jätkuvad nende perede elus ka pärast sõda ning on seotud stalinlike repressioonidega. Kiige isa vangistatakse 1945. aastal, ema ja vend saadetakse asumisele 1949. aastal, talu võetakse perelt ära. Hellati pere talu konfiskeeritakse, tema isa oli vangistatud ja maha lastud juba sõja alguses. Seega jäi sõjaaeg nii Kiige kui Hellati perele viimaseks oma talus koos oldud ajaks. Kruudi perekond pidi astuma kolhoosi, kuid sai jääda samasse kohta elama. Sõja ajal jäävad kadunuks Kruudi ja Kiige vanem vend. Kuigi kõik see mõjutab poisse tugevalt, ei koge ükski nendele raamatutele tuginedes otsest vägivalda ega ohtu oma elule. Ema tugi, Kiigel ja Kruudil ka isa tugi, juhib poisid täiskasvanuellu. Kiige raamatus leidub pikki lõike töötegemisest isa õpetusel ja eeskujul. Need stseenid omandavad etnograafilise kirjelduse mõõtme, eriti just puutöö, Avinurme kandi meeste traditsioonilise käsitöö puhul. Muu hulgas näidatakse enda kasvamist tööd armastavaks ja osavate kätega inimeseks. Kruudi mälestused lõpevad sõnadega: „„Poisid, lapsepõlv on lõppenud – nüüd tuleb teil hakata juba meesteks saama!“ Tunnen siiani isa kindlat ja toetavat kätt oma õlal.“⁴

Poistemaailm ja sõjamaailm

Poiste igapäevaelu põhjalik kirjeldamine on taotluslik. Seda nautima jäädes võib kohati ununeda, et tegemist on Teise maailmasõja ajaga. Kuigi poistemaailma ja sõjamaailma lõikumist on vahendatud sageli vaid peres toimuva kaudu, on sõjaaeg poiste mängudes ja tegemistes kohal, näiteks on need sageli sõjast inspireeritud.

Mälestustes leiab rohkelt kajastamist sõjamoonaga toimetamine. Kõik kolm autorit on pühendanud sellele korduvalt tähelepanu, eriti tuleb see jutuks pärast 1944. aasta rinde üleminekut. Laskeriistu, lõhkekehasid, süüte­aineid, aga ka paberosse, gaasimaske jm leitakse igalt poolt, näpatakse sõdurite või ka pereliikmete tagant. Hennupaar satub hasarti, kui avastab, et Saksa vägi on kiiresti taganedes nende seenemetsa maha jätnud tohutu arsenali. Poisid hakkavad salaja relvi kokku korjama ja peitma. Mäng lõpeb, kui pere saab poiste ohtlikust tegevusest aimu ning vanema venna eestvedamisel uputatakse relvad jõkke. Kõigest sellest on jutustatud kaasa­haaravalt ning humoorikalt. Kruut toob aga ära ka õnnetused, mis juhtusid külapoiste ja tema endaga. Kui poiss raiepakule pandud padrunit süüdatud tikuga vaatama küünitab, plahvatab see ning poiss kaotab silmanägemise. Kodus voodis valu käes annab ta lubaduse, et ei mängi relvade ega laskemoonaga enam kunagi, kui vaid nägemine taastuks. Õnneks poiss paranebki.⁵ Mitme­suguste toimingute kirjeldamisel avatakse ka poiste tundeelu, antakse edasi nende suhtumine.

Kiik on kajastanud lahingupaiga läbikammimist täiskasvanulikumast seisukohast: otsitakse relvi, esemeid ja materjale, mida saaks majapidamises kasutada, kuigi sinna on teda nagu nooremaidki poisse vedanud uudishimu ja „sõjasaagi otsimine“.⁶ Sõjamoonal on sõja ajal üles kasvanud poiste elus tähtis koht – selle tõiga on ära märkinud uurijad ning seda kinnitavad ka elulood ja mälestused.

Nende mälestuste selge siht on esile tuua lapsepõlve mänguline, loov ja fantaasiarikas külg. Kiik on pühendanud terve peatüki susspüssi valmistamisele: selle võttis ta ette 1939. aasta talvel, kui oli 12aastane. Eeskujuks oli tal venna tehtud püss ning materjaliks tööriistakastist leitud Vabadussõja-aegse Vene vintpüssi padrunid. Ta arvab, et püssi tegemine on niisugune tarkus, mida poisslaps vist mõistab sündimisest peale.⁷ Üks süüteaine, mis poistel oli võtta ka rahulikumal ajal, oli tiku­väävel. Kiik meenutab, kuidas nad vennaga keerasid tikuväävli tinapaberisse ja lõid selle pihta haamriga.⁸ Ka Kruudi ja tema venna Aksi poisipõlve mängude hulka kuulusid mitmete laskevahendite meisterdamine ja nendega asjatamine: susspüss (sutspüss), võtmepüss, hernepüss, ragulka, vibud, ka tehakse karjas söepauku ning peetakse maha äge lumesõda.⁹ Susspüssi hakkavad poisid tegema siis, kui vanem naabripoiss enda oma näitab ja ütleb, et „nüüdsel raskel sõjaajal peab iga eesti mees relva kandma“¹⁰. Isemeisterdatud laskevahendite kasutamine võis saada uusi impulsse ja jõuda mälestustesse seotuse tõttu sõjaolustikuga, kuid nende valmistamine ja püssi­rohuga paugutamine oli XX sajandi esimesel poolel maal levinud. Vanemad võisid nende tegemist lastele ka õpetada, sest neid läks vaja jahipidamisel, kivi­lõhkumisel, karjalastel kiskjate eemale­peletamiseks jm. Talulaste isetehtud mängurelvade arsenalis oli üks populaarsemaid kada (ragulka).¹¹

Poiste meelsus ja vaikne vastupanu

Neis mälestusteraamatutes ei tõsteta eraldi esile laste patriootilist meelestatust, kuid see tuleb nähtavale nende tegevuse kirjelduste kaudu. Kindlasti oli poistel keerulistes poliitilistes oludes ka raske orienteeruda, kuid näib, et just siin on rakendatud lapsekeskse vaatenurga eeliseid ning jäetud selge poliitiline seisukoht võtmata.

Ka Eesti-meelsust ei rõhutata ülearu, võib-olla on peetud seda enesestmõistetavaks. Eesti-meelsus tuleb siiski esile. Näiteks on Hellat jäädvustanud 1944. aasta sügise kohtumise Nõukogude võimu eest peitu läinud metsavennaga, kes palub poistelt, et nood metsast leitud relvad talle annaksid. Poisid ei ehmu metsavenna ilmumise pärast, vaid on selle üle uhked, sest neil on „selline tunne, nagu oleksime temaga koos vaenlase vastu võidelnud. Mis ju päris suur liialdus polnudki – meie vaatevinklist“.¹² Üks Kruudi mälestuskild algab kirjeldusega, kuidas 1943. aasta talvel oli koju puhkusele tulnud nende õpetaja, kes teenis Saksa väes. Poisid tahtsid saada temataoliseks, „sangarlikeks kodumaakaitsjateks“, nagu ütleb meenutaja. Poisid lugesid huviga Albert Kivika Vabadussõja-ainelist romaani „Nimed marmortahvlil“ ning mängisid vahetundides sealt pärit hukkamismängu „Surm Vene salakuulajatele!“: hiiliti kellegi selja taha, haarati vasaku käega tollel ninast, tõmmati järsu liigutusega tema pea tahapoole ning pikema joonlauaga üle kõri.¹³

Mitmetes mälestustes tõstatub poliitilise folkloori, pilkesalmide ja lauluparoodiate kogumise teema. Kruut esitab esimesed laulud ja paroodiad juba 1940. aastal, leidub ka parodeerivaid lühendite seletusi, nt Rahva Omakaitse ehk RO – röövlid omavahel. Teiste hulgas tuuakse terviklikult ära mitu Stalini-vastast pilkelaulu, näiteks V. Lebedev-Kumatši ja Issaak Dunajevski „Laulu kodumaast“ populaarne paroodia, mis algab sõnadega „Suur ja lai on saabas, mis mul jalas …“. Ühes paroodias lauldakse näiliselt kiitust Nõukogude võimule, kuid värsside esitähtedest moodustub lause: „Laku perset, Stalin!“.¹⁴

Huumori populaarsust Teise maa­ilmasõja ajal laste seas on dokumenteeritud mitmel pool maailmas. Kuna pilalaulukestes, hüppenöörisalmides ja naljades esitatakse hea ja halva vastandus ning loodud stereotüübid on arusaadavad, on folkloorikasutuses nähtud laste poliitilise sotsialiseerumise märki.¹⁵ Suuliselt levivaid laule kui teadmiste allikat õppimaks nägema, et see, mida esitatakse raadios-ajalehtedes, pole sageli tõsi, mainib ka Kruut oma mälestustes.¹⁶

Nõukogude aja naljapärimust analüüsides on huumoriuurija Christie Davies välja toonud, et kuigi naljad olid rääkijatele väga olulised, polnud neil märgatavat mõju režiimi õõnestajatena ega olnud need ka kaitseventiili rollis. Naljad olid tähtsad kui vaikse protesti vorm.¹⁷ Vaenlase pilamise ja alandamisega näidati ja väljendati oma meelsust. Selline vaikne protest on just noorematele lastele eakohane, kuna nemad ei saanud minna rindele ega võidelda vaenlase vastu. Pilkelaulude kogumisest võidakse kirjutada sellepärast, et tegu oli autorile endale huvi pakkunud tegevusega, kuid ühtlasi sedastatakse, et sõja ajal täiskasvanuks saanud poisid kasvasid ka Eesti-meelseteks ja poliitiliselt teadlikuks. Tollased poisid pidid õige varakult selgeks saama, kes on vaenlane ning milline roll on sõjas ja okupatsioonides diktaatoritel ja väejuhtidel.

Kokkuvõtteks

Mälestustes tutvustatakse omaaegset olustikku, aga kirjutatakse ka lapse läbielamistest täiskasvanuks saamise teel. Vaatamata sõjaaja õhustikule, murele lähedaste pärast ja vastutusekoormale leidsid 9–16aastased poisid võimalusi mängimiseks, aga ka lugemiseks, sportimiseks, hobidega tegelemiseks jm ea­kohaseks meelelahutuslikuks vaimseks ja füüsiliseks tegevuseks.

Kuigi põhitähelepanu on neis mälestustes autori arengul, on seose loomine sõjaolustikuga oluline, näidatakse, kuidas sõjamaailm lõikus laste maailmaga. Ennast on asetatud aktiivse tegutseja rolli, rõhutatud, et lapsed ei olnud kõrvalseisjad, vaid mõistsid toimuvat ning lõid vastupanus kaasa. Laste tegusus näib täitvat sama eesmärki: ennast esitletakse kui aktiivset osalejat oma maailma kujundamisel, mitte oludele passiivset alistujat, nagu lapsi vahel kiputakse nägema.¹⁸ Ühtlasi sobitub niisugune vaade rahvusliku diskursuse raamidesse, kus poliitiline eesmärk ja ideaal on iseseisev Eesti. Hellati, Kiige ja Kruudi mälestusteraamatus väljendub ja kinnistub teatud määral põlvkondlik mälupilt.

Kirjutajad on soovinud lugejatele ka kinnitada, et Teise maailmasõja ajal kasvanud poiste sõda ei olnud viljatu. Teise maailmasõja aegses patriootilises meelsuses kasvanud põlvkond kandis vaba Eesti aadet kogu 50aastase Nõukogude okupatsiooni vältel. Seda mõtet tasub silmas pidada ka praeguse Vene-Ukraina sõjaga seoses: suhtumised, mida täiskasvanutena edasi anname, avaldavad meie lastele mõju ning võivad ühiskonna arusaamu suunata veel pikka aega.

1 Rutt Hinrikus, Naised ja sõda eesti naiste mälestustes ja kirjanduses. Rmt: Teadusmõte Eestis. Humanitaarteadused. Toim Jaan Ross ja Arvo Krikmann. Eesti Teaduste Akadeemia, 2009, lk 107–118.

2 Aleida Assmann, Mineviku pikk vari. Mäletamiskultuur ja ajaloopoliitika. Tlk Mari Tarvas. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2021.

3 Henn-Kaarel Hellat, Poiste sõda. I. Mälestused. Faatum, 2003, lk 131-132.

4 Valter Kruut, Lapsepõlvemaa, sõda ja kolm okupatsiooni. Mälestusi (1937–1944). Eesti Keele Sihtasutus, 2016, lk 226.

5 Samas, lk 223.

6 Heino Kiik, Mitteminister. 1943–1948. Ilmamaa, 2004, lk 126–128.

7 Heino Kiik, Kõndes. 1936–1942. Ilmamaa, 2003, lk 64–70.

8 Samas, lk 64.

9 Valter Kruut, Lapsepõlvemaa …, lk 105, 127, 141-142, 202–204.

10 Samas, lk 202.

11 Grigori Kaljuvee, Eesti rahvapäraseid laste mänguasju. Etnograafiamuuseumi aastaraamat XIX. Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1964, lk 210–237; Pirjo Korkiakangas, Muistoista rakentuva lapsuus. Agraarien perintö lapsuuden työnteon ja leikkien muistelussa. / The childhood of memory. The agrarian ethos in the work and play. Suomen Muinaismuistoyhdistys, 1996; Sven-Olav Paavel, Sure, koer! Eesti poiste mängurelvad 20. sajandil. Kolga Muuseum, 2021.

12 Henn-Kaarel Hellat, Poiste sõda. II. Mälestused. Faatum, 2004, lk 24.

13 Valter Kruut, Lapsepõlvemaa …, lk 160.

14 Samas, lk 108-109.

15 William M. Tuttle, Daddy’s gone to war. The Second World War in the lives of America’s Children. Oxford University Press, 1995.

16 Valter Kruut, Lapsepõlvemaa …, lk 112.

17 Christie Davies, Post-Socialist, Socialist and Never-Socialist Jokes and Humour: Continuities and Contrasts. Rmt: Permitted Laughter. Socialist, Post-Socialist and Never-Socialist Humour. Toim Arvo Krikmann ja Liisi Laineste. ELM Scholary Press, 2009, lk 17–38.

18 Vrd nt William A. Corsaro, The Sociology of Childhood. Pine Forge Press, 2005.