Lahingušokk Esimese maailmasõja ajal

Kuigi Esimese maailmasõja kogemuse najal tehti psühhiaatrias ja psühholoogias edusamme, ei käsitletud sõja psüühilisi traumasid samamoodi nagu füüsilisi traumasid.

RENĀTE ĶEIRE

Koos tehnoloogia arenguga tõi XX sajand maailma ka kõige brutaalsemad relvastatud konfliktid ajaloos. Kõigepealt peeti „sõda kõigi sõdade lõpetamiseks“ ehk Esimene maailmasõda, mis kestis neli aastat ja kus 66 miljonist sõdurist sai surma 8,8 miljonit koos peaaegu 6 miljoni tsiviilelanikuga. Nende hulka ei ole arvestatud miljonid, kes said füüsilisi vigastusi ja kelle vaimne tervis sai pöördumatult kahjustada.¹ Üks levinumaid diagnoose oli lahingušokk (shell shock), seisund, mis hõlmab mitmesuguseid füüsilisi ja psühholoogilisi sümptomeid, nagu jäsemete liikumatus või värin, depressioon, nutmine jms. Mõnikord kuhjusid sümptomid ägedaks maaniaks.²

Esimene maailmasõda pani aluse sellele, kuidas käsitletakse sõja mõju sõdurite vaimsele tervisele. Hakati uurima, kuidas tekib sõja ajal lahingušokk, kuidas seda diagnoositi ja ravitseti. Sõjatraumad olid loomulikult olemas ka enne 1914. aastat, aga kunagi varem polnud need olnud nii levinud. Lahingušokk oli küll üldine probleem, aga siin keskendun vaid Inglismaa näitele.

Lahingušoki all kannatavate inimeste arv Esimese maailmasõja ajal osutas, et sõja iseloom on muutunud. Sõda oli hävitavam kui kunagi varem suurtükiväe domineerimise tõttu, kasutati veel ka lennukeid, tanke, leegiheitjaid ja mürkgaase.³ See sundis sõdurid kaevikutesse, nii et rindejoon seisis paigal.⁴ Aastatepikkuse ummikseisu järgi läänerindel seostataksegi Esimest maailmasõda ennekõike kaevikusõjaga, kuna sõdurid veetsid seal suurema osa oma ajast.⁵

Sõdur oli sunnitud jääma kaevikusse, et varjuda kuulipilduja kuulide, pommitamise ja mürskude eest. Mõnikord võisid rünnakud kesta mitu tundi, ent kuskile põgeneda polnud võimalik.⁶ Sõdurid võrdlesid nende rünnakute ajal kogetut kas merehaiguse või tuimastussüsti mõjuga, et kirjeldada oma füüsilist ja vaimset väsimust.⁷ Lõputu ootamine ja kahtlus, kas jääd ellu, tegi olukorra veel raskemaks. Nagu on kirjutanud Briti sõdur P. J. Campbell: „Kaotasin mürskude lugemisel järje ja ajataju. Polnud minevikku, mida meenutada, ega tulevikku, millele mõelda. Oli vaid ootamise piin, ootasime mürsku, mis meid hävitab. Ootasime surma.“

Abitust võimendas seegi, et sõdureid ei olnud koolitatud sõdima suurtükiväe vastu. Sõdureid uimastasid ka suits, tuli ja praht ning langevad mürsud ja tulistamine tegid nad kurdiks. Stressi kasvatasid ka haavatud sõdurite oiged. Selleks et saada traumeeritud, polnud vaja pikka kokkupuudet sellise keskkonnaga. Kannatada said kõigepealt just noorsõdurid, kellel ei olnud sõjakogemust.

Kaevikudki olid tervisele ohtlikud. Sõdurid pidid sageli olema paar meetrit laias kaevikus mitu nädalat järjest: seal nad elasid, sõid, magasid ja sõdisid. Vaatamata sellele, kui korralikult olid kaevikud kaevatud, olid sõdurid ilma meelevallas: elu kaevikus tähendas külma, niiskust, pori ja haigusi.⁸ Kaevikus ei saanud end korralikult pesta, seal polnud ka käimlaid. Lagunevate laipade hais mattis hinge, kuna hukkunud inimesi ei olnud võimalik kiiresti matta, nende jäsemed vedelesid igal pool. Mõned sõdurid kaebasid, et isegi sead elavad paremini.

Kuidas sõdurid sellistes oludes toime tulid? Tähtis oli kollektiiv. Rühmatunnet loodi meelelahutusliku tegevusega, ent igal sõduril olid ka omad nipid, kuidas hakkama saada sõjaärevuse ja meeleheitega. Rituaalid olid üks viis tuua stabiilsust oma ellu, mõnda sõdurit aitas talisman.⁹

Lahingušoki diagnoosimine ja ravi

Esimesed lahingušoki juhtumid Briti ekspeditsiooniväe sõdurite hulgas fikseeriti 1914. aasta lõpus. Šokidiagnoosiga sõdurite arv kasvas järjest ja sellest sai tõsine probleem kõigis armeedes. Somme’i lahingu ajal 1916. aasta juulist detsembrini fikseeriti Briti armees juba 16 000 juhtumit.¹⁰ Sõja alguses ei olnudki üksmeelt, kuidas sellega toime tulla. Alguses lükkas armee sellise diagnoosi tagasi ning seda käsitleti sõjaväe distsipliini rikkumisena. Sõdurid vältisid arste, sest kartsid, et nende üle hakatakse kohut mõistma.¹¹ Lahingušoki tunnistamine ähvardas kõigutada ranget distsipliini ning armee keeldus seetõttu diagnoosi tunnustamast, soosides agressiivsust jt mehelikke voorusi sõdurite seas. Meeste psüühilisi probleeme käsitati nõrkuse ja argusena. Sõduri nõrkust ja oma kohustuse täitmata jätmist nähti reetmise ja isikliku ning kollektiivi häbina. Suhtumine vaimsetesse haigustesse pidi enne muutuma, et sõdurid saaksid korralikku abi.

Millises olukorras tabas sõdurit lahingušokk ja kuidas see välja nägi? Nagu eespool mainitud, oli tegu erinevate sümptomite kogumiga ja iga sõduri reaktsioon oli erinev.¹² Kõige tüüpilisemad sümptomid olid kurtus ja tummus, jäsemete liikumatus ja värin. Sõduritel oli raske püsti tõusta ja käia. Mürskude vilin hirmutas neid.¹³ Esines ka depressiooni ja enesetapumõtteid. Kuigi sõdur oli tagasi kodus, kummitasid õudusunenäod sõjast teda endiselt. Mõnikord ei olnudki võimalik lahingušokist terveks ravida ning sõdur kannatas ka pärast sõja lõppu.¹⁴

Terminit „lahingušokk“ kasutas meditsiinidiskursuses esimest korda psühholoog Charles Myers 1915. aastal. Lahingušoki sümptomid jaotati kahte ossa: neurasteenilised sümptomid, mida tänapäeval nimetatakse ärevushäireks, ja hüsteerilised reaktsioonid. Oluline aspekt, mis mõjutas suhtumist lahingušoki all kannatavatesse sõduritesse, oli nende klass ja staatus armees. Arvati, et ohvitseride sümptomid on neurasteenilised, aga tavasõdurid kannatavad rohkem hüsteeria all. Kuigi sõdurite ja ohvitseride olukord kaevikus oli samasugune, leidsid sõjaväearstid, et ohvitserid on ära teeninud parema hoolitsuse. Teistsugune suhtumine tulenes sellest, et ohvitserid pidid olema sõduritele eeskujuks ja olid pideva surve all saavutada võit. Paraku ei kaitsnud see ühiskonna hukkamõistu eest, kuna diagnoos oli ikkagi tihedalt seotud häbi ja läbikukkumisega.¹⁵ Ent nagu muutunud sõjavormiga, oldi sunnitud kohanema ka šokiga, õppima seda paremini diagnoosima ja ravima, et saata sõdur nii kiiresti kui võimalik tagasi rindele.

Briti armee nõukogu otsusel pandi meestele, kellel olid šokisümptomid ja vigastused, diagnoosiks lahingušokk W (wounded ’vigastatud’). Kui olid šokisümptomid, kuid vigastusi polnud, siis lahingušokk S (sick ’haige’). Pensioni sai aga taotleda ainult lahingušokk W korral.¹⁶ Diagnoos ja ravi sõltus sellest, millised olid arsti etioloogilised põhimõtted ehk kas haiguse põhjused olid füüsilised (näiteks põrutuse tõttu ilmnenud sümptomid) või ainult psühholoogilised. Levinud oli arvamus, et sõdurid simuleerivad šokisümptomeid, et saaks kauem haiglas olla ja sõjapensioni,¹⁷ ning et nad on lihtsalt argpüksid või desertöörid.

Armee prioriteet oli distsipliin

Armee prioriteet oli ikkagi distsipliin, mis oli vastuolus sõdurite heaoluga. 1916. aasta Somme’i lahingu ajal ei võetud ette plaanitud operatsiooni, sest sõdurid väitsid, et nad on selleks kõlbmatud ega suuda seda teha, ja keeldusid minemast. Kutsuti arst, kes kinnitas, et enam-vähem kõik sõdurid kannatvad lahingušoki all ja ei ole tõesti valmis lahingusse minema. Seda arsti karistati ja saadeti ta teise haiglasse, eesliinilt ära. Ohvitseride arvates pidi olema tema töö distsipliini hoidmine, mitte diagnoosimine.¹⁸ Kuigi lahingušoki diagnoos oli tunnustatud ja laialt levinud, otsustasid mõned ohvitserid, vaatamata meedikute arvamustele, selle all kannatavaid sõdureid karistada. Esimese maailmasõja vältel hukati Briti sõjaväe käsul deserteerimise ja arguse pärast umbes 346 inimest.¹⁹

Vaatamata lahingušokki eitavale hoiakule ja distsipliini tugevdamisele selle vältimiseks, oli lahingušoki sümptomitega sõdureid järjest rohkem. Alguses evakueeriti nad eesliinilt kaugele, aga kogemus näitas, et sõdurite ravi oli edukam just eesliini lähedal. Teiste kaaslaste toetus oli paranemisel oluline tegur. Kui esimene ravifaas ei aidanud, saadeti sõdur kaugemale, teise haiglasse. Aastaks 1916 oli juba igas riigis kujunenud välja ravikeskuste võrgustik, mis tagas lahingušoki ravi stabiilsuse.

Oluline oli anda abi nii kiiresti kui võimalik, ravida eesliinile lähedal. Ravi seisnes puhkuses, magamises ja psühhoteraapias, mis ei puudutanud siiski inimese isiklikke traumasid. Tähtis oli ka korraldada haigete viimine eesliinilt haiglasse ja seejärel sinna tagasi, et vältida segadust. Sõja käigus selgus, et teraapiameetodid erinesid sõltuvalt kohast ning terapeudid lähenesid lahingušoki sümptomite vähendamisele erinevalt.

Ühe lähenemisviisi kohaselt raviti sõdureid elektrišokiga, kamandamisega, isolatsiooniga ja dieediga.²⁰ See ravimeetod sarnanes sellega, mis oli sõja ajal kasutusel olnud Ameerika Ühendriikides ning mis koosnes samuti elektrišokist, isolatsioonist, dieedist, aga ka massaažist.²¹ Oli näha, et see lähenemisviis on vananenud ja ebaefektiivne. Kõrvuti sellega levis ka psühhoteraapial põhinev ravi kas hüpnoosi või mingi katarsise toel. Analüüsiti vaid konkreetset traumat ega käsitletud lapsepõlve üleelamisi, nagu see oli iseloomulik psühhoanalüüsi puhul.

Esimene maailmasõda kinnitas arusaama, et äärmuslikes oludes võib närvivapustuse saada iga inimene. Senised teooriad, et vaimse tervise probleemid on pärilikud, jäeti kõrvale, ent nendest ei loobutud täielikult. Erinevalt tavalistest sõjavigastustest ei ole lahingušoki tunnused nii ilmselged. Oldi jätkuvalt arvamusel, et psüühikahäired on degeneratsiooni märk ja sõdur, kes kannatab nende käes, on vaimult nõrk. Arusaadavalt ei motiveerinud selline suhtumine sõdurit arsti poole pöörduma ega rääkima oma muredest karistuse kartuses oma väeosas.

Psüühilised traumad ei taandunud

Pärast sõda tuli sõduritel pöörduda tagasi normaalse elu juurde, ent sellega kohanemine oli raske, eriti kui oldi sõja tõttu invaliidistunud. Psüühilised traumad ei taandunud ja paljud olid jätkuvalt hädas lahingušoki sümptomitega. Järgmine takistus oli bürokraatlik süsteem, mis raskendas pensioni taotlemist, kui sõduril oli diagnoositud lahingušokk. Ikkagi arvati, et need inimesed simuleerivad ega soovi lihtsalt tööle minna. Raskusi tekitas ka eespool mainitud lahingušoki diagnoos. On võimalik, et paljude puhul oli see vale, sest sõjavigastusega ja haige inimese vahel oli raske vahet teha.²²

Pealegi hakati „lahingušoki“ asemel sõja lõpus aastatel 1917-1918 rohkem kasutama selliseid meditsiinitermineid nagu „neuroos“, „neurasteenia“ ja „psühhoos“. Sellega püüti vähendada sõjas saadud psühhotrauma tõsidust. Riigi eesmärk oli neurootiliste endiste sõjaväelaste muutumine produktiivseteks töötajateks.²³

Sellist psüühikahädade vohamist polnud kunagi varem nähtud ning arstid ei teadnud, kuidas olukorda lahendada. Nii diagnoosimisel kui ka ravi osas puudus ka üksmeel, mis tekitas segadust. Mingi süsteemi loomiseks läks tervelt paar aastat, ent vaatamata sellele, et teraapiast oli abi ning pandi alus sõjatrauma uurimisele ja ravile, oli laialt levinud arvamus, et lahingušokk pole midagi tõsist ja seda saab kiiresti ravida range distsipliini või elektrišokiga. Selline suhtumine nõudis nii mõnegi elu isegi pärast sõda, kui endised sõdurid olid sunnitud tööle minema, kuigi trauma sümptomid polnud veel taandunud. Kuigi Esimese maailmasõja kogemuse najal tehti psühhiaatrias ja psühholoogias edusamme, ei käsitletud sõja psüühilisi traumasid samamoodi nagu füüsilisi traumasid.

Sõja vorm ja taktikad võivad muutuda, ei muutu aga see, et sõda on traumaatiline ning põhjustab sõduritele ja tsiviilelanikele tõsiseid vaimse tervise probleeme, mistõttu neil on pärast sõda vaja korralikku hoolitsust ja abi. Seega tuleb meeles pidada, kui tähtis on psühholoogiline abi sõjas kannatavatele inimestele. Samuti oluline on ühiskonna suhtumine vaimsesse tervisesse. Psühholoogilist abi normaalseks pidades kaob meie arusaamisest ka psüühikahäiretega seotud häbimärk.

1 Holger Afflerbach, What Was the Great War about? War Aims, Military Strategies and Political Justifications during the First World War. Walter de Gruyter GmbH, 2015, lk 3.

2 Tracey Loughran, Shell Shock, Trauma, and the First World War: The Making of a Diagnosis and Its Histories. – Journal of the History of Medicine and Allied Sciences 2012, Volume 67, Issue 1, lk 101.

3 Dorothee Brantz, Environments of Death: Trench Warfare on the Western Front, 1914–18. Rmt: In War and the Environment: Military Destruction in the Modern Age. Toim Charles E. Closmann. Texas A&M University Press, 2009, lk 75.

4 Anthony Saunders, Trench Warfare, 1850–1950. Pen & Sword Books Ltd, 2010, lk 257.

5 Brantz, Environments of Death, lk 72.

6 Loughran, Shell Shock, lk 101.

7 Peter Leese, Shell shock: traumatic neurosis and the British soldiers of the First World War. Springer, 2002, lk 25.

8 Brantz, Environments of Death, lk 73.

9 Leese, Shell shock: traumatic neurosis, lk 30.

10 Peter Howorth, The treatment of shell-shock: Cognitive therapy before its time. – Psychiatric Bulletin 2000, 24, nr 6, lk 225.

11 Leese, Shell shock: traumatic neurosis, lk 32.

12 Loughran, Shell Shock, lk 101.

13 Crocq, From shell shock and war neurosis, lk 49.

14 Howorth, The treatment of shell-shock, lk 225.

15 Leese, Shell shock: traumatic neurosis, lk 103.

16 Loughran, Shell Shock, lk 106.

17 Marc-Antoine Crocq, Louis Crocq, From shell shock and war neurosis to posttraumatic stress disorder: a history of psychotraumatology. – Dialogues in clinical neuroscience 2002, 2 (1), lk 51.

18 Leese, Shell shock: traumatic neurosis, lk 41.

19 Crocq, From shell shock and war neurosis, lk 51.

20 Howorth, The treatment of shell-shock, lk 226.

21 Leese, Shell shock: traumatic neurosis, lk 16.

22 Loughran, Shell Shock, lk 106.

23 Leese, Shell shock: traumatic neurosis, lk 123.