Hea avalik ruum pole ainult suurlinnade privileeg

Inimarengu aruande näitus „Kodukoha kompass“ tõi esile, et avatud ja kaasav valitsemiskultuur vajab kohalikul tasandil parandamist kõikjal üle Eesti.

KAIRI TILGA

Hea elukeskkonna ja avaliku ruumi kui ühishüve teema on viimaste aastatega jõudnud nišist peavoolumeediasse. Suurem hüpe avalikus arutelus toimus 2020. aasta suvel, kui ilmus praeguseks juba ruumilise arengu tüvitekstiks saanud Eesti inimarengu aruanne „Linnastunud ühiskonna ruumilised valikud“.

Aruande lähtepunkt on tõdemus, et oleme inimarengus jõudnud kõige kõrgemalt arenenud riikide sekka (ilmumisajal oli Eesti inimarengu indeksis 30. kohal), mis tähendab, et ei tegeleta enam ainult baasvajaduste korraldamisega, vaid ühiskond on valmis mõtestama elukeskkonna kitsaskohti ja arenguvõimalusi. Eeldatakse, et avalik ruum peab olema kvaliteetne, ja soovitakse neil teemadel kaasa rääkida. Aruande eesmärk oli uurida looduskeskkonna, linnaruumi, aruteluruumi ja asustusstruktuuri mõju elukvaliteedile ja ühiskonnaprotsessidele, levitada arusaama, et see, kuidas suhtutakse enda ümber olevasse ruumi, seda korraldatakse ja jaotatakse, kas soosib inimeste tervisekäitumist, kogukondlikkust ja sidusust, kodanikuosalust, turvalisust, elurikkust, kohalikku majandust ja kultuuripärandi säilimist või on kõige selle saavutamisel takistuseks.

Linnaruumi on peetud ikka miskiks, mille üle arutatakse ja sageli ka kakeldakse Tallinnas ja Tartus. Aga meil on veel hulk linnu, kus need jutud on kas rääkimata või alles teemaks kujunemas. Ka väikelinnades on vaja koos linlastega mõtestada avalikku ruumi, tõsta elanike ja otsustajate teadlikkust selle mõjust igaühe tervisele ja igapäeva liikumisvalikutele ning avastada ruumi parandamise ja rikastamise kaudu uusi arenguvõimalusi. Aktiivseid kogukondi või võrgustikke, kes oma kodukoha arendamiseks sõna võtavad, muutusi soovivad algatada ja koostööd teha, on juba mitmeis paigus. Loov Viljandi on näiteks üks esilekerkivamaid. Ärksad kodanikud pole takistus, vaid ressurss, mida ka omavalitsused saaksid ja peaksid palju rohkem jõustama ja rakendama, et luua paremat ja mitmekesisemat elukeskkonda.

Just sel eesmärgil rändas Eesti inimarengu aruandest tõukunud ja seda populariseerinud näitus „Kodukoha kompass“ (Eesti Koostöö Kogu, näituse kuraatorid Teele Pehk ja Elo Kiivet) koos vestlusringide programmiga läbi Eesti väikelinnade. 2020. aasta augustist kuni 2022. aasta suveni pandi näitus üles Paides, Rakveres, Narvas, Põlvas, Võrus, Raplas, Kuressaares, Kärdlas, Valgas ja Viljandis. Väljaspool tuuri on näitus kohalike initsiatiivil jõudnud ka Kiviõlisse ja Karksi-Nuia. Tänavu augustis jõudis näitus linnaruumifestivali „Tulevik on täna(v)“ raames kaheks päevaks ka Tallinna.

Suuremas osas väikelinnades, kus näitus peatus, on viimastel aastatel esimesi suuremaid ruumiuuendusi tehtud, olgu see siis uus keskväljak, peatänav või riigigümnaasiumi hoone. Iseasi, kuidas need uuendused välja on tulnud ja kas need on ka ruumi paremaks teinud. Näituse eesmärk oligi suuresti vaadata, kas väljak on täitnud ka oma eesmärki ja pannud linlased mõtlema ja arutama, uurida, kas see on meeldiv ajaveetmispaik, kus soovitakse olla. Näituse keskne küsimus oli, mis teeb ühest kohast, nagu seda on linn, linnaosa, küla, tänav või keskväljak, sellise paiga, mis soodustab suhtlemist, suurendab kogukonnatunnet, loob paiga identiteeti, inspireerib igasuguses eas inimesi õue tulema ja (autota) liikuma. Näituse eesmärk oli inspireerida ja tõsta elanike teadlikkust avalikust ruumist ja selle mõjust heaolule. Näitusega koos liikus läbi linnade ka küsimustega kompass-ketas kodukoha avaliku ruumi hindamiseks. Igale küsimusele sai vastuseks anda hinde ühest seitsmeni. Tagasiside põhjal joonistusid juba poole ringreisi peal välja väikelinnade samad mured ja rõõmud ning leidsid kinnitust ka teadlaste inimarengu aruandes välja toodud järeldused. Siinkohal pakun tulemuste üldistuse ja toon välja mõned tähelepanekud. Valgas, Raplas ja Viljandis koguti kettale eraldi noorte hinnangud. Kõigis kolmes linnas oli noorte tagasiside kokkuvõttes märksa positiivsem kui täiskasvanute oma. Noored on küll rohkem rahul, ent valdkonnad, mis ka neilt vähem hinde­punkte pälvisid, olid samad: kaasatus otsuste langetamisel, tänavaruumi atraktiivsus ja jalgsi ning rattaga liikumise tingimused. Ka noored soovivad aktiivsemalt osaleda ruumi loomises ja nende vajadusi tuleks kaardistada senisest palju enam.

Millest ketas kõneleb?

Suurima probleemina tuli kümnes väikelinnas kompass-ketta küsimuste tagasi­sides välja inimeste vähene kaasatus otsustusprotsessi. Teema sai enamasti keskmisest vähem, seitsmest võimalikust kaks kuni kolm hindepunkti. Vaid Võru linnas hindasid osalejad oma võimalust kaasa rääkida keskmisest paremaks (4,2). Tallinnas kahe päeva jooksul kogutud tagasisides küündis see-eest keskmine hinne vaid napilt üle kahe (2,2). See, kui mugavad ja head võimalused on loodud inimestele kaasarääkimiseks ja ideede esitamiseks ning kas nendega ka arvestatakse, näitab, kui avatud ja osalust soosiv on kohalik võim. Tugevamad kogukonnad ja paremad paigad luuakse seal, kus elanikel on lihtne otsuste tegemisel kaasa rääkida. Avatud ja kaasav valitsemiskultuur vajab kohalikul tasandil parandamist kõikjal üle Eesti.

Teise murekohana kerkis esile kodulinna tänavaruumi kehv kvaliteet. Atraktiivse, suhtlemist ja õues viibimist soodustava tänavaruumi olemasolule antud keskmised hindepunktid jäid enamasti kolme ja nelja vahele. Väga hea oli see vaid Kuressaares (lausa 4,9), Võrus (4,7), Raplas (4,1) ja Valgas (4,1). Kui ruum ei kutsu õues aega veetma ega soosi spontaanseid suhtlushetki, mõjutab see vaimset heaolu ja liikumisharjumusi. Tagasiside näitab, et ka väikelinnades soovitakse näha kvaliteetsemat ja mitmekesisemat avalikku ruumi.

Kolmandana tõusetus ootuspäraselt nüüdisaegsete eluruumide puudujääk. Ka inimarengu aruandes tõdetakse, et renoveeritud korterite või uusarenduste puudumine on maakondade keskuslinnades arengupidur. Eriti kesiselt hinnati atraktiivsete ja eri tüüpi eluasemete saadavust Põlvas (2,6), Kärdlas (2,9), Rakveres (3,0). Üle nelja sai hindeks vaid Viljandi linn (4,6) ja ainsana üle viie vaid Kuressaare (5,1).

Küsimusele, kas kodukandis on mugav käia jalgsi või rattaga koolis, tööl, poes, arsti juures ja raamatukogus, vastasid väikelinlased erinevalt. Pigem peetakse olukorda rahuldavaks, kõige kehvem oli see Rakveres (3,8), Viljandis (3,8) ja Põlvas (4,0). Kõige paremateks hinnati kõndimise ja rattaga liiklemise võimalusi Kuressaares (4,8) ja Raplas (4,6).

Kõikjal linnades said rahuldava või pigem hea hinnangu suhtlusvõimalused, sealhulgas hinnati kultuurielu mitmekesisust ja võimalust tegevuses osaleda, ning puhkealade ja teenuste kättesaadavus. Viimase osas oldi kõige rahulolevamad Kuressaares (5,2), Võrus (4,8) ja Põlvas (4,5). Kehvemaks hindasid oma tingimusi Viljandis (3,8), Paides (3,9) ja Narvas (3,9) vastanud.

Ülekaalukalt kõige paremaks peeti kõikjal linnade turvalisust ja looduskeskkonda ning rohealasid puudutavat olukorda. Oma võimalusi kodu lähedal looduses aega veeta hinnati eriti kõrgeks Kuressaares (6,5) ja Kärdlas (6,1), Narva keskmine hinne oli selle küsimuse puhul ainsana alla viie (4,4). Üldiselt tunnevad inimesed kõikjal nendes linnades ennast ka turvaliselt ning peavad linnaruumi puhtaks, hooldatuks ja piisavalt valgustatuks. Ka siin oli kõige kehvem keskmine hinne Narvas (4,1).

Raamatukogu kui hea avalik ruum

Peaaegu kõikjal üle Eesti oli „Kodukoha kompassi“ näitus üleval raamatukogus. See oli Eesti Koostöö Kogu teadlik valik, sest kui rääkida heast, kättesaadavast, suhteid soosivast ja üksildust vähendavast avalikust ruumist, siis tuleb jalakäijaga arvestavate linnatänavate, keskväljakute ja rohealade kõrval rääkida ka raamatukogudest. Raamatukogu on võimas, ent alamärgatud sotsiaalne taristu, millel on eriti positiivne mõju haavatavatele rühmadele, sest see on turvaline koht, kus olla, suhelda teiste inimestega, pääseda tasuta ligi tehnoloogiale ja internetile, digiteenustele ja muidugi kultuurile. Raamatukogude roll on vaikselt muutumas ka Eestis. Kui riik ja omavalitsus ei näe raamatukogus pelgalt laenutusasutust, vaid piirkonna ankrut, suhtlemiseks ja dialoogi pidamiseks sobivat heaoluruumi, kus kaasatakse inimesi ning võimestatakse neid jätkusuutlikult elama, jõuaks raamatukogu kui üks osa heast avalikust ruumist ka prioriteetsete arendusprojektide pingeritta. Just raamatukogud saavad ärgitada inimesi kokku tulema, et kohaliku elukeskkonna teemadel arutleda. Näitusetuuri jooksul peeti väikelinnade raamatukogudes 16 avalikku loengut, mille raames räägiti elurikkuse loomisest linnaruumis, tervise ja linnaruumi seostest, keskväljakute elustamisest, kaasarääkimise oskuste parandamisest, kultuuripärandi kasust väikelinnadele ja paljust muust. Loengupidajatena olid kaasatud oma ala eksperdid: Eesti inimarengu aruande 2020 peatoimetaja Helen Sooväli-Sepping, elurikkuse eestkõnelejad Merle Karro-Kalberg, Karin Bachmann ja Anna-Liisa Unt, demokraatia edendaja Teele Pehk, urbanist Elo Kiivet jt.

„Kodukoha kompass“

---

Küsimused kodukandi avaliku ruumi kohta

Kas mul on kodukandis jalgsi ja jalgrattaga mugav liigelda?

Kas mu kodukoha avalik ruum ehk tänavad ja hooned on olemiskohana ligitõmbav?

Kas saan kodu lähedal soovi korral igal ajal loodusesse minna?

Kas saan vabalt minna mängu- ja puhkealale? Kas teenused vastavad minu vajadustele?

Kas mu kodukandi elamispinnad vastavad inimeste vajadustele?

Kas minu kodukoha identiteet on positiivne ja seal on ajaveetmiseks piisavalt eriilmelisi kohti?

Kas tunnen end oma kodukoha avalikus ruumis turvaliselt? On see hooldatud ja korras?

Kas mul on võimalik osaleda kodukohta puudutavate otsuste tegemisel ja aidata kaasa olukorra parandamisel?

---

Mõju

Näituse ja sellega kaasnenud loengu tulemusel rajati näiteks Rakveres 2021. aasta kevadel esimene elurikkuse lilleniit. Tänu näitusele leidsid üksteist Viljandi kogukonnaühendus Loov Viljandi ja Viljandi linnaraamatukogu ning koostöös korraldati raamatukogus enne kohalike omavalitsuste valimisi kõigi erakondade, valimisliitude ja üksikkandidaatide debatt linnaruumi ja kaasamise teemadel. Just linnaruumi teemad ühendasid ja lõid võimaluse täiesti uut laadi koostööks, mis on edukalt jätkunud ka pärast näitust.

Hiiumaa vald kasutas näituse ja kompass-ketta jõudmise Kärdlasse ära ka laiemalt tagasiside saamiseks Hiiumaa avaliku ruumi kohta. Küsimustik tehti virtuaalselt kättesaadavaks ja tagasiside sai sisendiks valla üldplaneeringu koostamisel ja arengukava uuendamisel.

Ka Võrus kasutas Võrumaa arenduskeskus näituse võimalused ära ja kogus tagasisidet ka väljapool Võru linna elavatelt inimestelt. Noortesaate „Nova“ raames käisid näitusel ka Võru gümnasistid ja rääkisid ise, milline on nende arvates hea linn, kus nad sooviksid elada.

Tänaseks on Eesti Koostöö Kogu teinud kõik näituse materjalid e-kodukoha kompassi käsiraamatuna digitaalselt kättesaadavaks.¹ Lisaks näituse tekstidele saab vabavarana kasutada ka kompass-ketta paigahindamise metoodikat. Käsiraamatusse oleme koostöös MTÜga Elav Tänav lisanud ka esmakordselt Eestis kokku kogutud ja kirjeldatud 12 näidet ja kogemuslugu, kuidas oma linn n-ö kodustada ja õdusamaks muuta. Need annavad inspiratsiooni igale aktiivsele kodanikule ja kogukonnaühendusele, aga ka omavalitsustele ja asutustele, kui on soovi avaliku ruumi parendamisse panustada.

Mõnusad väikelinnad

Linnaruumi visioonide koostamisel on aina levinum 15 minuti linna kontseptsioon. Soovitakse, et jalgsi käies saaks kätte kõik olulised teenused, et kodulähedane avalik ruum kutsuks õue ning suhtlema. Nii mitmeski meie väikelinnas ei peagi palju tegema – need juba on 15 minuti linnad. Seega, teadlik keskuste tihendamine ehk oluliste teenuste ja asutuste keskusesse toomine, jalakäijasõbralike tänavavõrgustike ja mitmekesiste olemis- ning kohtumispaikade loomine, kultuuripärandi suurem kasutuselevõtt ja mitmekesiste sündmuste ning algatuste soodustamine teeb väikelinna atraktiivsemaks ja loob suure potentsiaaliga elukeskkonna, mis meelitab aina rohkem ka suurtest linnadest ära. Šoti päritolu arhitekti, raamatu „Pehme linn“ autori David Simi järgi suurendavad seesugused mõnusad linnad heaolu ja omavahelist läbikäimist. Mida tihedamates suhetes oleme, seda paremini peame vastu ka kriisidele. See on osa ennetusest. Nagu ütles inimarengu aruande üks autor Antti Roose: „Mitte objektid, vaid ilu ja elu päästavad linna. Kodulinn saagu kauniks ning peatänav pulbitsegu elust“.²

1 www.inimareng.ee/kodukohakompass.html

2 Antti Roose, Hea Eesti linn. – Postimees, 13. VI 2020.