Kuue päevaga läbi ja ümber Eesti teatri

Subjektiivne jalutuskäik ja tõukerattasõit festivalil „Draama“, kus ennekõike tundmatuga kohtumist otsides jäid teele ka mõned tuntud lavastused.

ANDRUS KARNAU

Eesti teatri festival „Draama“ 6. – 11. IX Tartus.

Teisipäev. Teel Tartusse „Draamale“ kuulen raadiost, kuidas reporter küsib näitekirjanik Piret Jaaksilt, kas ta on suutnud end kirjutades poliitikast eemal hoida. „Viimased aastad on olnud tormilised, kõik tunnevad end puudutatuna. Kas näitekirjanik peaks reageerima?“ pärib Tõnu Karjatse. Küsimus kõlas nagu etteheide. Jaaks vastas, justkui häbenedes, et võib küll olla päevapoliitiline: „Teinekord võib-olla lausa peab, kui olud seda sunnivad.“

Tee on pikk. Mõtlen, mis on üldse sellise teatri mõte, mis vaataja oma elust, unistustest ja hirmudest kaarega mööda läheb ega puuduta ühiskonnaelu ja sealhulgas poliitikat? Või miks peaks kirjanik üldse selgitama, et Ukraina sõda või paremäärmuslaste esiletõus on jätnud tema loomingusse jälgi?

Biofilm Sistersi ja Kanuti gildi saali „Pure Pink Pox“ („Rõõsade rõugete ruum“) hajutab kahtlused. See ei olegi tantsulavastus, vaid sõnateater, mille tegijad kasutavad häbematult ausalt oma suurimat konkurentsieelist – oskust valitseda keha. Ja see on poliitiline. Esimese hooga ütlen lavastusjärgsel arutelul, et see on kõige poliitilisem lavastus, mis viimasel aastal Eesti teatris nähtud. Kui emotsioon jahtub, saan aru, et öelda kellegi või millegi kohta „kõige-kõige“ on kehv valik. Ülivõrre ei ütle mitte midagi, see on tühi arvamus.

Võib-olla alahindasin roosade sokkidega tantsijannasid roosal laval ega osanud oodata, et roosades kilesussides vaataja peab äkki kuulma küsimust, kas mäletad veel aega, kui tantsijatel oli tervisekindlustus. Või nägema toorest vägivalda, mis on tehtud psühholoogiliselt nii peenelt, et ohver sellest isegi aru ei saa. Kunstilises kujundlikkuses oli „Pure Pink Pox“ võib-olla isegi mõjusam kui samal päeval mängitud Endla teatri „Issanda loomaaed“, kus vaatajale näidatakse, kuidas usklikud häbenevad oma usklikkust tunnistada, sest siis võidakse neid hakata samastama EKRE poliitikute ja seisukohtadega.

Ei, ei ole surnud veel poliitiline närv Eesti teatris.

Kolmapäev. Kultuurikriitika päev. Kosovo autori Jeton Neziraj „Audientsis“ (R.A.A.A.M) muiati teatritegemise ja -tegijate üle. Priit Võigemast mängis näitejuhti, kes arvas, et teater on rahva hing, aga see ei takistanud tal lavastada näidendeid nii, et autori mõte on kõrvale jäetud ja selle asemele pandud oma mõtteid, mida näidendi autor pole sinna kunagi kirjutanud. Kauge Balkanimaa kirjaniku tekstile lisandus näitlejate vihje Eesti filmile, kui Võigemast ja Henrik Kalmet naersid välja siinse filmitööstuse selle osa, mis kangesti tahab Hollywoodi stiilis teoseid vändata. „Apteekri“-filmid ja siis veel mõned sellelaadsed.

Pärast etendust vestlusringis pilkas Kalmet kriitikuid, kes kirjutavad tellimustöid, kiidavad ka siis, kui lavastaja ja näitlejad on täieliku kräpi meisterdanud. Kalmet resümeeris, et ta ei loe kriitikat, sest see ei anna talle midagi. Võigemast kuulas ja noogutas.

Tahtmatult jätkas sama liini Endla teatri loominguline juht Ingomar Vihmar „Kolme õe“ vestlusringis, kui ta esiteks kinnitas, et näitlejad ei mängi selles lavastuses nullstiilis. Ometi oli üks lugupeetumaid teatrikriitikuid Pille-Riin Purje siinsamas Sirbi veergudel seda väitnud. Vihmar kinnitas, et see polnud tema eesmärk ja et laval ei saagi mängida nullstiilis. Endla näitlejad tema kõrval nõustusid.

Ma ei tea, kui palju on Vihmari või Kalmeti jutus tõtt ja kui palju poosi, aga see oli teema, mille üle festivali teine päev pani mõtlema. On tõsi, et läbielamisteater on saanud rahvateatri reaks. Hüüdeid „Vaadake, kuningas on surnud!“ professionaalsel laval enam ei kuule. Emotsioonitus on uus emotsioon.

Neljapäev. Õhtul mängis Tartu Uus teater oma majas Renate Keerdi lavastust „Lood“. See oli huvitav. Mõtlen sellele, kuidas tavapärase psühholoogilise teatri võtetega, justnimelt nendega, millega tuhat korda „Metsparti“ või „Kirsiaeda“ on etendatud, püütakse nüüd midagi uut pakkuda. Midagi, mis justkui ei jutusta lineaarset lugu ega rõhu emotsioonile. Aga kokkuvõttes ikkagi teeb seda. Kui lugu ei tule lavalt, siis vaataja konstrueerib selle oma peas. Kujutlen, milline plahvatus see võiks olla, kui „Lugude“ trupp teeks ühe traditsioonilise Shakespeare’i. Või kuidas Ilo-Ann Saarepera ootaks Godot’d.

Abjektsele „Eden Detailile“ (Jette Loona Hermanis, Johhan Rosenberg ja Kanuti gildi saal) oli nii palju tahtjaid, et sisse enam ei pääsenud. Limonaad Genialistide klubis, Eesti Draamateatri näitlejad, kes ilmselt „Mefisto“ proovist tulnud, tellivad üksteise järel džinni toonikuga. Miks ma arvasin, et head näitlejad joovad ainult puhast nektarit?

Reede. ERMi B-sissepääsu juurde viib tartlaste salarada. Seda paika pole kantud kaartidele, taksojuhid võõrast sinna ei vii. Pärale jõudmiseks tuleb ronida mäkke, ületada veetakistusi ja trotsida muid raskusi. „72 päeva“ (Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo, Giacomo Veronesi ja EMTA lavakunstikool) on juba alanud. Ihud (või on need ihad?) väänlevad põrandal, õnneks on ainult mõned minutid algusest möödas. Lavastuse virtuaalsel kavalehel kirjutatakse Jules Verne’i välja mõeldud Phileas Foggi 80päevasest ümbermaailmareisist. Vaatan endast 30 aastat nooremaid kehi ja mõtlen, et kas järgmise „Draama“ kavas võiks olla „80 päeva“, milles räägitaks keskealiste ülekaaluliste kibestunud meeste elurähklustest. Kas saalitäied inimesi tuleksid vaatama, kuidas aluspükstes mees vannitoas nutab?

Kui Liisa Saaremäeli tegelane saalile keelt näitab, näitan vastu. Mitu minutit tuleb hoida, kõige viimase rea äärmisel toolil loodetavasti keegi seda ei näe. Pärast kaht viimast lauset pole vaja lisada, et lavastus on meisterlik, näitlejad niisamuti, aga ma ei saa üle umbes poole peal ligi hiilinud vastikusest. Ma ei saa lahti näitlejate seksuaalse ärakasutamise tundest. Kas lavastus pidigi vaatajas selle tunde tekitama?

Enne „72 päeva“ kuulan Heneliis Nottoni näidendi „Emesis“ ettelugemist. Näidendis jutustatakse teismelisest, kes ilmselt ise esialgu arugi ei saa, mida vanem mees, peresõber temaga teeb. Ettelugemine on osa näitekirjanduse arendamise programmist, kus noor autor saab endale mentori, kes aitab näidendit paremaks kirjutada. Seda tunnet olen eesti kirjanike näidendite lavastusi vaadates või romaane lugedes korduvalt tundnud, et võiks kärpida ja selgemaks kirjutada. Mulle on öeldud, et Eestis pole kombeks, et kirjastaja kirjanikku õpetab. Aga toimetamist vajab ju iga kirjutaja.

„Eden Detail“ nähtud. See on imeilus.

Laupäev. Võitlen kiusatusega sõita Viljandisse vaatama Ugala „Kui sa tuled, too mul lilli“. Nad mängivad päeval kell 14, õhtuks jõuaks Tartusse tagasi. Miks lavastust „Draamal“ pole?

Eesti Noorsooteatri (kangesti tahaks öelda Nukuteatri) „Sinel“ paistab silma ühe harva nähtava omaduse poolest – lavastus on tervik, läbi mõeldud ja lõpetatud kunstiteos. Kõik on paigas, näitlejad, kujundus, muusika ja valgus, rütmid ja tempod. Kunstnik Rosita Raud räägib pärast etenduse vestlusringis, et sai inspiratsiooni Peterburi skulptuuridelt, kui mõtles välja lavastuses kasutatud hiiglaslikud jäigad sinelid. Lavastus on ühtaegu hirmus ja imeline, aga mis peamine – meisterlik.

Festivali nael tuleb Karlova vanas baptisti palvelas: „Fundamentalist“ (Von Krahli teater ja EMTA lavakunstikool). Vestlusringis antakse vastus küsimusele, miks Liisa Saaremäeli tegelaskuju räägib aktsendiga terve lavastuse, see on nii ehe, et vaheajal inimesed guugeldavad muu kõrval, et kontrollida, kas näitleja on äkki välismaalane. Vastus on lihtne: Saaremäel lõi sellise rolli, kus tema tegelaskuju on nii kammitsetud ja paines, et isegi keel ja häälepaelad ei tööta enam õigesti ja ta hakkab rääkima aktsendiga. Erki Laur pilkab teatri­auhindade andmise süsteemi. Mäletatavasti lavastaja Marta Aliide Jakovski ei saanud isegi nominendi tiitlit ettekäändel, et oli alles üliõpilane. Pimestavat ja piiravat ning vägivaldset fundamentalismi ei leidu ainult kirikus ja poliitikas, see on ka teatrimaailmas pesa teinud.

Vestlusringis olnute säravad silmad tuletavad meelde lihtsa tõe: lavastus õnnestub ainult siis, kui näidend tegijatele endale korda läheb.

Pühapäev. Priit Põldma ja Mari-Liis Lille lavastuses „Ma võiksin sulguda pähklikoorde“ (Vaba Lava) käsitletakse üksindust. See on sümpaatne näitemäng, aga sära selles pole. Laval on üksildaste inimeste nukrad elud, lavastus on lõpetamata ja poolik.

„Draama“ festivalil ei jagata auhindu, ei nimetata laureaate ega nominente. Küll aga tungib tootepaigutus, kange alkoholi pudel iga etenduse lõpus kummardavate näitlejate pihku. Kui parafraseerida „Fundamentalisti“: uks pärismaailma avaneb enne, kui aplaus lõppeda jõuab.