Vene ühiskonna põhivektor on apaatia

Mihhail Trunin: Venemaa kujutlus oma „erilisusest“ või „erilisest teest“ on endasse usu kaotanu kaitsereaktsioon.

VALLE-STEN MAISTE

„Venemaaga seonduvalt kogeme praegu palju raevu ja agressiooni ja tulevik on tume. Režiimi langemise tõenäosust võib võrrelda maavärinaga: igal ajahetkel on ta äärmiselt vähetõenäoline, kuid ometi see mõnikord juhtub,“ arvab vene filoloog Mihhail Trunin.

Politiseeritud ajalookirjutus pole pelgalt Venemaa pahe. Orlando Figes usub siiski, et ükski teine maa pole olevikupoliitika nimel minevikku nii tihedalt ümber kirjutanud. Eisensteini Nevski filmi saatus on selle mikromudel – kord taiest ülistatakse, siis keelatakse, siis näidatakse jälle hommikust õhtuni. Tunnetad sa seda kaost? Kuidas see venelaste identiteedile on mõjunud?

Eisensteini filmi loomise, ärakeelamise ja selle järgnenud vaatajate ette naasmise lugu pigem just ei ole eriti huvitav, sest seda saab kergesti seletada poliitilise konjunktuuri muutumisega. Mulle tunduvad siin huvitavamad kaks aspekti. Esiteks püüe kujutada ajalugu rahvuskangelaste panteonina ja epohhi loovate sündmustena. Eisenstein muudab Stalini tellimusel Liivi ordu rüütlite ja novgorodlaste vahelise üksiku relvastatud intsidendi, nagu neid oli XIII sajandil palju¹, suurlahinguks, mis mõjutas maid ja rahvaid, aga võidukast vürstist teeb eepilise kuju². Ja teiseks – et on olemas „õige“ vaade mingitele ajaloosündmustele ja soov pookida see külge võimalikult paljudele inimestele – eelkõige massikultuuri või kooliõpetuse kaudu. (Tuletan meelde, et teaduslik lähenemine ajaloole ei ole „õigesti tõlgendatud“ faktide kogumi teadmine, vaid mõtlemisviis, oskus leida üles esmaallikad ja eristada fakte tõlgendustest, ja mis peamine – see on alati kutse diskussioonile, mitte viimse instantsi tõde.) Kogu oma arhailisusele vaatamata ei ole stalinlik-eisensteinlik lähenemine ajaloole kaotanud Venemaal aktuaalsust tänini. Putini kirg ajaloo vastu näis juba enne sõda haiglaslikuna, nüüd on see juba paranoiline. Kuid ma ei söanda väita, et see on spetsiifiliselt Venemaale iseloomulik.

XIX sajandi lõpus väitis prantsuse filosoof Ernest Renan oma klassikaks saanud essees „Mis on rahvus“ põhjendatult, et rahvuslik identiteet on eelkõige oma mineviku teadvustamine ning et konsolideeritud vaade ühisele minevikule kasvatab riigile lojaalseid kodanikke. Pärast Ukraina sõja algust lugesin Niall Fergusoni seisukohta, et USA strateegia Ukraina suhtes kordab külma sõja iganenud loogikat ja ilmselt ei vii Venemaa režiimi langemiseni. Ferguson meenutab: „USA kaitseminister Ashton Carter märkis kunagi, et võimukoridorides ei räägita majanduse või poliitika, vaid ajaloo keeles.“³ Teisisõnu: mõjukas poliitik vaevalt et hakkab mingi probleemiga kokku puutudes mõtlema kristlikest käsusõnadest või Kanti kategoorilisest imperatiivist, pigem küsib ta endalt: aga kuidas käitunuks tema asemel armastatud ajalooline tegelane? Iseasi on, et demokraatlikes riikides on palju mõjukaid poliitikuid, kellel on erinevad lemmiktegelased. Autoritaarsel juhil aga, keda häirivad mineviku ajaloolised „eksimused“, ei ole vastukaalu ja ta on otsustanud neid „parandada“ suurtükkide, tankide ja verega. Ja see on tõeline tragöödia.

Kuidas sa isiklikult tajusid lapsepõlve pärast „XX sajandi suurimat geopoliitilist katastroofi“? Ka parimad vene kirjanikud Pelevinist Võrõpajevini näevad Jeltsini ajastus ju tublit küünilisust, nõukaaegse nihilismi ja väärtuskao mitmekordistumist? Oli see sulle ühemõtteliselt lootusrikas vabaduse ja avatuse aeg?

„Üheksakümnendail tapeti inimesi ja kõik jooksid ringi absoluutselt alasti“⁴ – need on laulja Monetotška irooniast tulvil read, kus esitatakse stereotüüpset ettekujutust tollest ajast. Monetotška sündis 1998. aastal, s.t tema jaoks ei ole üheksakümnendad aeg, mida ta ise võiks mäletada, vaid juba märkimisväärselt mütologiseerunud ajalugu. Mina olen sündinud 1985. aastal – see on Gorbatšovi võimuletuleku aasta – ja kooli läksin 1992 – mõni kuu pärast seda, kui Gorbatšov teatas NSV Liidu eksistentsi lõppemisest. Kui ma olin 8–10-aastane, oli mul olmenostalgia Nõukogude Liidu suhtes: mulle tundus, et „varem oli parem“, sest me olime vanematega iga suvi lennanud Anapasse (suvepuhkus mere ääres jätab ju lapsele väga tugeva mulje), aga uues tegelikkuses me seda teha ei saanud, lugesime kopikaid, nagu enamik mu sõpru ja klassikaaslasi … Sellest suhtumisest kasvasin välja loomulikul viisil, kui sain täiskasvanuks.

Mida mäletan nüüd, eriti võrreldes sellega, mis toimus 2000ndail ja 2010ndail? Raha oli inimestel tõesti vähe, elati tagasihoidlikult. Kuid esiteks oli olemas reaalne huvi poliitika vastu (tollal ma muidugi ei saanud aru, et olen tunnistajaks ennenähtamatu poliitilise kultuuri kujunemisele Venemaal): ei 1996. aasta presidendivalimised ega Riigiduuma valimised kuni 1999. aastani polnud demokraatia labastamine varem ette teada tulemusega, vaid peegeldasid tollaseid keerulisi poliitilisi protsesse. Teiseks oli see meedia kuldaeg: ei varem ega hiljem pole Venemaal olnud sellist hulka ajalehti ja telekanaleid, mis esitasid erinevaid vaatepunkte, mille eest ajakirjanikud ei kartnud seista. Tollal hakkas Runeti „asutaja-isa“ Anton Nossik (1966–2017) üksteise järel käivitama internetiväljaandeid.

Lõpuks ka mu kooliajast. Ma arvan, et meie põlvkonnal Venemaal vedas kõvasti, et saime koolis õppida kõige suurema vabaduse perioodil üheksakümnendail. Nõukogude ideoloogia oli haihtunud, uut polnud tollal õnneks veel välja mõeldud. Kõigil koolis oli ükspuha, millised on meie „kõlbelis-moraalsed orientiirid“ ja „ühiskondlik positsioon“. See on ilmselt iga ajaloolise turbulentsi paratamatu tagajärg. Koolis ei puudutanud mind ükski ideoloogia, seepärast õppisin iseseisvalt määrama oma positsiooni mis tahes olulises küsimuses – see polnud lihtne, kuid ühtlasi oli see ka väärtuslik vaktsiin vabaduse ja tervisliku künismi näol.

Oma suurepärases loos „Koorega late“ (Sirp 13.05) kirjutad, et Venemaa on sulle osa suurest maailmast, kellega püüelda vabaduse ja avatuse poole. Siiski oled sunnitud tõdema, et enamikul su rahvuskaaslastest pole sellist suhtumist tekkinud. Kas asi pole selles, et Venemaa ajalugu ja vaimne pärand teevad su ideaalide kohaselt liikumise väga raskeks?

Jah, nii see on. Mulle näib, et see on Venemaal toimunud pikkade protsesside otsene tagajärg. Tegelikult oli juba üheksakümnendail poliitikuid, kes kultiveerisid ühiskonnas nostalgiat nõukogude mineviku järele, esitades selle oluliste plussidena „rahu“ ja „stabiilsust“. Kui aga 2000. aastal sai presidendiks Putin, hakkasid Venemaa võimud seda nostalgiat oma huvides ära kasutama. Sõltumatut meediat hakati kontrolli alla võtma, diskrediteerima või sulgema. Valimisseadusi karmistati, valimistulemusi võltsiti, võideldi väljapaistvate opositsiooniliste ajakirjanike ja poliitikutega – sageli läks see kuni füüsilise kõrvaldamiseni. Putin, kes oli monopoliseerinud Venemaa avaliku poliitilise sfääri, depolitiseeris riiki täiesti teadlikult: kui kodanike enamuse positsiooniks on „mind poliitika ei huvita“ (teisisõnu „mul on ükskõik“), võib nende vaikival nõusolekul teha mida tahes – ja seda me täna õudusega näemegi.

Ilmekas on ka suhtumine üheksakümnendaisse: tänapäeva Venemaa võimude vaatepunktist pole see vabaduse aeg, turumajanduse ja sõltumatute ühiskondlike institutsioonide kujunemise aeg, vaid üleüldise vaesuse ja Venemaa rahvusvahelise „alandamise“ aeg. Seda mõtet taotakse mu kaasmaalaste enamuse pähe propagandakanalite kaudu, paljud jäävad seda kergesti uskuma. „Koorega lates“ rääkisin just sellest, et näiteks Moskvas kujunesid ka teistsugused narratiivid, mis erinevad riigi omadest. Ja mulle tundus, et need ei ole nišinarratiivid, s.t et neid ei toeta mitte ainult progressiivse maailmavaatega haritud inimeste kitsas rühm, vaid et neil on palju laiem publik. Ja olgugi Meduza, Holodi või Doždi auditoorium (kuid olid ju veel sellised sõltumatu ajakirjanduse veteranid nagu Aleksei Venediktovi Ehho Moskvõ ja Jevgenia Albatsi The New Times) väiksem kui Pervõi kanali oma, kuid me jääme ausalt seisma oma väärtuste ja oma maailmavaate tähenduslikkuse eest – ja küll me siis vaatame, kes peale jääb.

Ukraina sõda näitas, et Putini võim oli vastasseisus erimeelsetega juba ammu endale võidu kindlustanud, nagu ta saavutab ebaausal viisil võidu kõigil valimistel. Järele jäänud sõltumatul venekeelsel meedial (see elas lõpliku puhastuse läbi siis, kui võeti vastu nn Vene armee diskrediteerimise seadus, s.t kui riigis viidi praktiliselt sisse sõjatsensuur) pole sajandikkugi sellest mõjust tavakodanikele (kes „poliitikat ei jälgi“ või kui jälgivad, siis valeliku propagandistliku šõu kaudu), mis on Venemaa riiklikul propagandistlikul meedial.

Sajandeid ei peetud Venemaad läänes arvestatavaks jõuks, vaid barbaarseks kolkaks. Venemaal kujutleti end samal ajal lääne kaitsjaks asiaatide vastu, kristlike väärtuste tegelikuks kandjaks, lääne mandumisele vastanduva antimaterialistliku hinge kodumaaks. Kas see pole mitte jätnud vene vaimulaadile äraspidist jälge, tekitanud kompleksi, mis ei lase läänega käsikäes kosmopoliitse üleilmastumise rada astuda.

Jaa, alaväärsuskompleks ja solvumistunne on siin muidugi võtmesõnad. Kurikuulus ressentiment, millest praegu paljud seoses Venemaa ja venelastega räägivad, tähendabki ju solvumist. Sotsioloogide hulgas on levinud põhjendatud arvamus, et Venemaa tänane kujutlus oma „erilisusest“ (või „erilisest teest“) on endasse usu kaotanud inimeste kaitsereaktsiooni tulemus. Keegi ei taha end tunda mitteprogressiivsena ja, ütleme, Euroopa rahvuste klubisse sobimatuna. Aga kui Venemaa ei ole Euroopa, siis tähendab, midagi on korrast ära mitte meiega, vaid nendega. On olemas Levada keskuse küsitlused, mille kohaselt 2008. aastast 2021. aastani on nende venemaalaste hulk, kes peavad oma maad Euroopa osaks, langenud 52%-lt 29-ni, aga nende hulk, kes end isiklikult eurooplasena identifitseerivad, 35-lt 27-ni.⁵

Kuid ilmselt on kõige huvitavam lugu nn erilise teega. Siin toetun artiklikogumikule „„Eriline tee“: ideoloogiast meetodini“ («„Особый путь“: от идеологии к методу», 2018), mille koostasid mu suurepärased kolleegid Timur Atnašev ja Mihhail Veližev.⁶ Seal on näidatud, et „erilise tee“ kontseptsioon tekkis XIX sajandi lõpus – ja on iseloomulik, et mitte Venemaal, vaid Saksamaal. Venekeelne sõnaühend особый путь on otsetõlge saksa sõnast Sonderweg, mille abil Saksamaa ajaloolased kirjeldasid oma maa arengu spetsiifikat vastandina tollastele etalonidele, eelkõige Suurbritanniale ja Prantsusmaale. Saksa publitsistid ja poliitikud, kes rääkisid Saksamaa „erilisest teest“, vastandasid Saksa poliitilist süsteemi lääne demokraatiale: XIX sajandi teise poole Saksamaa tundis end, nagu Venemaagi 1990.–2000. aastail, „Euroopa tagahoovina“.

Kuid nende vahel on siiski oluline erinevus. Mainitud raamatus on näidatud, et Saksamaa jaoks polnud kõige tähtsam mitte oma poliitilise või kultuurilise erilisuse kinnitamine, vaid majandusliku mahajäämuse ületamine. Parlamendidemokraatia puudumine andis XIX sajandi lõpu Saksamaale eelise majandusvallas: ravikindlustus, pensionid ja muud sotsiaalsed garantiid üheskoos efektiivse bürokraatiaga, mida britid ja prantslased taotlesid parlamendi kaudu („altpoolt“, kui kasutada seda levinud ruumilist metafoori), viidi Saksamaal ellu lihtsalt valitsuse poolt (s.t „ülaltpoolt“). Just majanduskasv ja riigi sotsiaalne orientatsioon, mitte abstraktsed kujutelmad „saksa vaimust“ või „saksa traditsioonilisest perekonnast“, moodustas Sonderweg’i.

Tänapäeva Venemaa elanikud seos­tasid sellesama Levada keskuse küsitluste andmeil „erilise tee“ mõiste majanduslike raskuste ületamisega. Kõige populaarsem vastus küsimusele, millega seostub Venemaa „erilise tee“ mõiste, oli: „Riigi majanduslik areng, kuid suure hoolitsusega inimeste eest, mitte „elu peremeeste“ kasumit ja huve silmas pidades“⁷. Kuid mida näeme tänapäeva Venemaa tegelikkuses? Ei riigi retoorikas ega praktikas pole juttu sellest, et läbimurdeline majanduskasv peaks olema tegur, mis muudab riigi perifeerset asendit. Vähe sellest, Venemaa majandust juhivad senini inimesed, kes üheksakümnendail viisid läbi liberaalseid reforme selle integreerimiseks maailmamajandusega (ega otsinud „erilist teed“), või nende õpilased ja järgijad⁸. Putin ja teda teenindav propaganda kultiveerivad venemaalastes kujutlust nende „erilisusest“ eranditult ideoloogilises sfääris: venelasi teeb „suurrahvaks“ kimp otsekui ainult neile omaseid omadusi – neidsamu „traditsioonilisi väärtusi“, mida Vene võimud lakkamatult üle kinnitavad ja mida on otsekui vaja pidevalt kaitsta mis tahes vahenditega, sõjalisteni välja.

Millised võiksid olla „oma teed“ suunduva Venemaa identiteet ja väärtused? Praegu on domineerimas revanšism, jõult suur olemise soov, maailma natsismist ja dekadentsist päästva lunastaja kujutelm, naaber- või nn vennasrahvastest kultuurilise üleoleku kujutelm. Kas oleks kujuteldav slavofiilne Venemaa ilma imperialismi, šovinismi ja agressiivsuseta?

Ma alustan levinud aforismiga: pole midagi vähem ainulaadset kui kujutlus oma ainulaadsusest! Inimesed küll tahavad olla erilised, mitte kellegagi sarnaneda. Ja kui ei õnnestu edu saavutada reaalsetes eluvaldkondades, jääb üle õigustada enda kordumatust mingite mentaalsete ja psühholoogiliste joonte olemasoluga. See on väga kõikuv pinnas, sest siin jõuame mitte empiiriliselt kontrollitavate kriteeriumide ja faktide, vaid ideoloogia sfääri.

Püüame siiski küsida, mida tähendavad – olgugi et seda laadi mentaalsed konstruktid on väga hägused – kurikuulsad „traditsioonilised väärtused“, mida praegu venemaalastele aktiivselt omistatakse. Otsustades selle põhjal, millist ideedekogumit edastab praegune Venemaa võim, käib jutt ainult pere- ja seksuaalsuhete konservatiivsest kontseptsioonist. Kuid seegi kontseptsioon, nagu ka „erilise tee“ idee, pole tekkinud Venemaal, vaid „vihatud Läänes“, eelkõige USAs. Ameerika konservatiivid reageerisid 1960.–1970. aastate piiril aktiivselt vabaarmastuse idee, feminismi, geikultuuri ja muu sellise levimisele. Selle reaktsiooni tipuks sai Ronald Reagani presidendiaeg, kelle jaoks traditsiooniliste väärtuste kaitsmine oli samasugune riiklik prioriteet kui liberaalne majanduspoliitika. Aga kui USAs presidendid vahetuvad ja nende vahetumine peegeldab kuidagi ühiskondlike jõudude tasakaalu (varsti pärast Reaganit sai presidendiks Bill Clinton, kes oli nooruses ise olnud hipi ning teda toetasid geiõiguste kaitsjad), siis Venemaal on viimase 20 aasta jooksul ühiskond depolitiseeritud ja võimu ei saa ümber vahetada. Tuleb välja, et kõik Venemaa ideoloogilised konstruktsioonid – „eriline tee“, „vastasseis Läänega“, „traditsioonilised väärtused“ – on esiteks laenatud ja ebakorrektselt ümber mõtestatud, teiseks ei kanna endas mingit positiivset sisu ning kolmandaks on vajalikud riigisisese elu range reguleerimise vahenditena ja võivad, nagu me kahjutundega näha võime, saada isegi täiemahulise sõja õigustuseks.

„Revanšism“ on muidugi raevuemotsioon. Putin peab NSV Liidu lagunemist Venemaa lüüasaamiseks. Kuid sissetungi Ukrainasse kirjeldatakse praegu mitte ainult revanšismi, vaid ka irredentismi termini abil: Putin püüab kokku koondada, nii nagu ta seda on enda jaoks määratlenud, n-ö ühtse rahva, s.t venelased ja ukrainlased, ühe riigi piiresse. Vene keeles on kõnekäänd – „armastust ei saa sundida” (насильно мил не будешь). Tegelikkuses on Putin sellega vastuolus, surudes end agressiivselt ukrainlastele peale. Olevikus näeme palju raevu ja agressiooni, kuid tulevik on tume.

On iseloomulik, et sõda alustades ei suutnudki Putin formuleerida, millised on ta eesmärgid, ja et alles sõjategevuse neljandal kuul (nagu sain teada Meduza tekstist Sergei Kirijenko kohta, kes kureerib Kremlis praegu annekteeritud territooriume⁹ – ma mäletan teda veel noorte reformaatorite meeskonna liikmena 1990ndail) hakati Moskvas mõtlema selle üle, milline on Venemaa kuvand pärast sõja lõppu. Ja otsustades selle põhjal, mida teatavad Meduza allikad, kasutavad Venemaa võimud jätkuvalt ikka sedasama mõttetute stamplike ideologeemide kogumit läbisegi kummaliste fantaasiatega: Venemaa kui „vabaduse kontinent“ ilma geiparaadideta ja USA mõjuta; Orbán, Berlusconi ja teised Euroopa äärmusparempoolsed – EKRE esindajad võivad siinkohal laialt naeratada – on parimad sõbrad jne. Pilt on korraga nii hirmutav kui ka fantasmagooriline.

Kas oled viimasel ajal tundnud, et russofoobiaga on läänes ka liiale mindud? Nt lugedes Eero Epneri vahendatud Balti riikide julgeolekutegelaste seisukohti?

Eero Epner on teinud ära suure töö (pole ju sugugi lihtne saada rääkima vastuluure töötajaid!), aga kui sellele läheneda kvaliteetajakirjanduse standardite seisukohalt, saab selgeks, et tekst on saanud ühekülgne. Tõsisele ühiskondlikule probleemile pühendatud pika artikli puhul peetakse tavaks, et hoitakse kinni põhimõttest audiatur et altera pars, Epneril on aga teksti tegelased valitud nii, et nad räägivad unisoonis sellest, et venelased on agressiivsed barbarid, kellega on võimalik suhelda ainult jõupositsioonilt. Ei saa eitada, seal on öeldud palju õigeid asju. Aga kui venelaste ohtlikkuse üle arutlevad avalikul väljal riikliku julgeoleku organite töötajad, kelle töö ongi tajuda venelasi vaenlastena, peab silmas pidama, et pilt tuleb paratamatult tasapinnaline. Et pilt saaks stereoskoopiline, peab küsitlema ka teiste ametialade esindajaid, kes on olnud viimase 30 aasta jooksul üht- või teistmoodi Venemaaga seotud – on ju ka kultuuris, teaduses ja hariduses töötavad inimesed, on ärimehed, on lõpuks ju ka segaperekonnad.

Eesti valitsus, mis on võtnud kursi võidelda Venemaaga, on samal positsioonil riikliku julgeoleku organitega. Kuid valitsus ei vastuta riigis ainult julgeoleku, vaid ka teiste elusfääride eest. On selge, et käib sõda, kuid isegi see traagiline tõsiasi ei pea tähendama, et vastutus muutub personaalsest kollektiivseks.

Üldistuse tee tundub mulle ohtlik, sest viib lõppkokkuvõttes rassismi ja ksenofoobiani. Võtame sellise näite: statistika järgi rikuvad USAs mustanahalised sagedamini seadust. Aga kujutame nüüd ette Ameerika riigisekretäri, kes avalikult teatab, et sel alusel tuleb kõigi mustanahaliste õigusi vähendada?! Või USA haridusministrit, kes teatab avalikult, et mustanahalistel pole USAs midagi õppida, seepärast tuleb keelata nende vastuvõtt Ameerika ülikoolidesse?! Tähtis pole isegi mitte see, et taolise poliitiku karjäär lõpeb juba järgmisel päeval, vaid ka see, et kui avalikud isikud lubavad endale selliseid avaldusi ja algatusi, siis on see tohutu samm tagasi sallivuse ja avatuse ideaalidest, mille poole tsiviliseeritud maailm on palju aastakümneid püüelnud.

Kuivõrd on praegune kuvand Venemaast Putini väänamiste ja vusserduste tulemus ja kuivõrd peegeldab see siiski venelaste enamiku suhtumist?

Tõepoolest väga keeruline küsimus: mil määral Putini võimu tegevused peegeldavad venemaalaste enamuse tahet? Miks sajad tuhanded inimesed pole senimaani tänavaile tulnud ja nõudnud Ukraina sõja lõpetamist? Või miks hukkunud sõduri vanemad tänavad valitsust kompensatsiooni eest (mille eest ostavad „poja mälestuseks“ auto!¹⁰), selle asemel et meelepaha tunda ja protestida? Selliseid näited võib kahjuks palju tuua. Kusjuures, nagu juba ütlesin, on Venemaa ühiskonna põhivektor apaatia ja ükskõiksus, sugugi mitte sõjakus. Avalikku poliitikat pole Venemaal juba üle kahekümne aasta ja järelikult pole ka poliitilist keelt selle kirjeldamiseks. Selle keele puudumise tõttu tehakse katseid kirjeldada Venemaa poliitilist tegelikkust populaarpsühholoogia keeles.

Sellised terminid nagu „õpitud abitus“, „väärkohtlemine“ või „gaslighting“ tunduvad hästi sobivat kirjeldama Vene riigi suhteid ühiskonnaga. Võimud teadlikult eitavad või moonutavad toimuvat (juba enne sõda soovitati gaasiplahvatust nimetada meedias „pauguks“ (хлопoк); niinimetatud sõjalise erioperatsiooniga seotud eufemismide hulk on praeguses keeles väga suur), pisendavad kodanike probleeme, ei täida lubadusi, kasutavad ähvardusi, survestamist ja vägivalda. Pole kahtlust: psühholoogilised terminid kõlavad Venemaa poliitikale rakendatuna värskelt ja originaalselt. Vägivaldsete suhete projitseerimine Venemaa ühiskonnale ja võimule teeb ühiskonnast ohvri, kelle suhtes tuleb tunda eelkõige empaatiat. Ühtlasi aga võimaldab see mudel vältida ebamugavaid küsimusi: väärkohtlemise ohvrit pole kombeks hurjutada, et „ta on ise süüdi“ selles, et on astunud mürgitavaisse suhetesse. Nii on ka Venemaa ühiskonnaga: kui ta on Putini autoritaarse ja valeliku süsteemi ohver, siis küsimused olematutest protestidest, reaalsest ühiskonna toetusest Ukraina sõjale ja üleüldse sellest, kes kannab vastutust selle eest, et Venemaa on, nagu laulis Jegor Letov juba 1987. aastal, „sügavas perses“¹¹ – need küsimused langeksid otsekui ära.

Soovimatus võtta vastutust enda peale ongi minu arvates praegu toimuva õuduse nurgakivi. Kuid ma ei tea, milline oleks universaalne viis olukorda parandada. Kuivõrd on totaalne kõrvalehoidmine vastutusest spetsiifiliselt venelik joon, või on see omane enamikule maakera elanikest? Seepärast ärritavad mind ühtmoodi nii see, et Venemaa poolt kinnitatakse „ma olen väljaspool poliitikat“, „ärge küsige minult, sest ma ei vastuta Putini tegude eest“ kui ka see, et lääne poolt kõlab mõte „ärme laseme neetud venelasi Narva-Jõesuu ja Saint-Tropez’ randadele, kukutagu kõigepealt oma Putin!“. See tähendab kõigele muule lisaks, et mitte keegi maailmas ei tea tegelikult, kuidas teha lõpp sellele kuritegelikule ja koletislikule sõjale.

Kuidas kujutad ette Venemaa lähitulevikku, enda lähitulevikku vene identiteedi kandjana?

Minul isiklikult on muidugi kergem kui paljudel mu Venemaa sõpradel, kelle pärast tunnen siiralt muret. Ma elan Eestis juba kolmteist aastat, vähem kui kuu aega tagasi andsin põhiseaduse tundmise eksami (keeleeksami tegin mitme aasta eest): mul on ammu aeg saada Eesti kodakondsus. Mis puutub identiteeti, siis see on keeruline fenomen, ja vene kultuur, millega ma professionaalsel tasandil tegelen, on selle tähtis, kuid mitte ainus osa. Aga tööd teen ma kolmes keeles ja ei kavatse ühestki neist loobuda.

Mis puutub Venemaa tulevikku, siis ennustamine on tänamatu töö, pealegi pole ma ei ametilt ega vaimulaadilt futuroloog, vaid kultuuriloolane. Kuid mulle tundub tõesti vältimatuna kas või lühidalt esitada sündmuste arengu võimalikud stsenaariumid, mööndusega, et need pole mu isiklikud oletused, vaid kompilatsioon sellest, mida olen lugenud venekeelsest meediast, mida ma usaldan ja mis jätkavad sõjast hoolimata kangelaslikult oma tööd.¹² Kuid kõigepealt kaks postulaati, mis on mulle selged ka ilma futuroloogia-ekspertideta. Esiteks, nii Putini võim Venemaal kui ka Ukraina sõda võivad kahjuks kesta veel mitu aastat. Teiseks, nii Ukrainat kui teda toetavat läänt rahuldab ainult Venemaa täielik sõjaline lüüasaamine, s.t Vene vägede väljaviimine ja Ukraina piiride taastamine 2014. aasta alguse seisuga.

Esimene stsenaarium järgib Korea mudelit, s.t lõputu sõda. Venemaa on annekteerinud osa Ukraina territooriumist, seejärel aga tõmbab „eraldusjoone“, ei vii enam läbi aktiivset ründetegevust ja hakkab koguma jõudu sõja uue ringi jaoks, teravdades aeg-ajalt olukorda rindel. Ukraina omakorda hakkab samuti ainult vastama lokaalsetele löökidele ja vältima suuremastaabilist ründetegevust, et vähendada oma kaotusi.

Teine stsenaarium on niinimetatud virtuaalne sõda. Kui Ukraina jätkab edukat vastupealetungi, on lahinguväljal alla jäävad Venemaa võimud probleemi ees: kuidas venemaalastele läbikukkumist seletada. Väljapääsuks sellest olukorrast võib saada kaotuses „süüdi“ olevate sõjaväejuhtide (nt Šoigu, Kadõrovi ja/või Prigožini) avalik karistamine, aga pärast seda peab tulema sisepoliitiline sula, mis aitab ühiskonnas pinged maha võtta. Siis püüab Moskva ka välispoliitikas lääne sanktsioone pehmendada, kuid lõplikule leppimisele ei lähe ta ei Ukraina ega läänega. Sõda muutub virtuaalseks ja jätkub retoorilisel tasandil – tunnistades lüüasaamist de facto, ei tunnista Venemaa seda de jure.

Kolmas stsenaarium on sõja eskaleerumine, milleks kõige lihtsam viis on väike provokatsioon, näiteks mõne NATO riigi territooriumi tulistamine. Kremli põhiline arvestus võib olla see, et NATO ei julge Venemaaga sõdida, vaid püüab läbi rääkida mingisugusegi rahu osas. Sel juhul nihkub sõda Ukrainas automaatselt tagaplaanile ja läbirääkimistel püüab Venemaa midagi välja kaubelda – näiteks Krimmi kui Vene territooriumi ametlikku tunnustamist. Selline lahendus aitab säilitada Venemaa ühiskonna ja valitseva klassi kõrge konsolideeritusastme.

Lõpuks viimane võimalik stsenaarium – riigipööre Venemaal, mille taustal on Ukraina täielik ja tingimusteta võit rindel. Riigipööre tundub igapäevaelu vaatepunktist tavaliselt võimatuna. Kolleegid, kes mäletavad nõukogude võimu lõpule järgnenud Ida-Euroopa sotsialistliku bloki kokkuvarisemist, kirjeldavad oma tundeid nii: „Kui 1989. aastal kuulsin raadiost kommunistlike režiimide langemisest Varssavi lepingu maades, siis alguses mõtlesin, et see on kuuldemäng, sest nii lihtsalt ei saa juhtuda. Tundus, et nii jääb alatiseks, ja äkki oli see lõppenud”¹³. Režiimi langemise tõenäosust võib võrrelda maavärinaga: igal ajahetkel on ta äärmiselt vähetõenäoline, kuid ometi see mõnikord juhtub.

Vene keelest tõlkinud Aare Pilv

1 Vt selle kohta nt siit: https://arzamas.academy/mag/1039-nevsky

2 Vt selle kohta siit: https://arzamas.academy/materials/348

3 https://meduza.io/feature/2022/03/27/istorik-nil-fergyuson-putin-ploho-razbiraetsya-v-istorii-amerikantsy-k-sozhaleniyu-tozhe

4 https://www.youtube.com/watch?v=n4h-WpSsXVw

5 https://www.levada.ru/2021/03/18/rossiya-i-evropa-2/

6 https://www.nlobooks.ru/books/intellektualnaya_istoriya/861/review/19236/

7 https://www.levada.ru/2016/12/12/derzhavnost-i-osobyj-put-rossii/

8 https://meduza.io/feature/2022/06/27/kryshka-groba-zakryta-i-zakolochena

9 https://meduza.io/feature/2022/06/08/vitse-korol-donbassa

10 https://meduza.io/feature/2022/07/18/v-pamyat-o-syne-kupili-novenkuyu-mashinu

11 https://youtu.be/iH-UVrgVcLY [Jegor Letov (1964-2008) oli üks vene punkmuusika alusepanijaid. Tlk.]

12 Ennekõike Meduza sees ilmunud projektid nagu Signal (https://getsignal.news/) ja Kit (https://getkit.news/).

13 Igor Pilshchikov. «Люди делают свою биографию в той или иной степени сознательно» [Intervjuu haridusportaalile Arzamas]: https://arzamas.academy/mag/1090-pilsh. Tsitaadi viimane lause on viide antropoloog Aleksei Jurtšaki raamatule „See oli alatiseks, kuni lõppes“ („Это было навсегда, пока не кончилось”), mis rääkis NSV Liidu viimastest kümnenditest.