Kaotatud mõtlemisvõimega kehad

Tantsulavastus „Artefakturism: farsid ja varemed“ ei sunni vaatajat millekski, kõik on tagasihoidlik ja hillitsetud.

KAJA KANN

„Artefakturism: farsid ja varemed“, koreograafid-etendajad Valeria Januškevitš, Keity Pook, Sigrid Savi ja Kadri Sirel, dramaturg Kerli Ever, kunstnik Laura Põld, helikujundaja Sander Saarmets, valguskujundaja Karolin Tamm. Esietendus 8. XI Sõltumatu Tantsu Lava.

Lavastuse struktuur koosneb jadana järgnevatest elavatest piltidest ja pealkiri „Artefakturism: farsid ja varemed“ kehtib täpse mudelina kogu lavastuse kohta. Mõni tehislik või kunstlik asi, isegi kunstiteos, veidi turismi ja rännakuid, totakas situatsioon ja varemed, mis on lihtsalt arhitektuur. Need pole jäänukid, vaid ruumis olevad tahked liikumatud kehad, mis paratamatult mõjutavad seal liikuvaid kehi.

Kui miski on selles lavastuses sõna otseses mõttes jämedakoeline, siis on seda Laura Põllu spetsiaalselt lavastusele tehtud vaip. Tagaseinal poolel kõrgusel rippuv suur vaip. Raske käsitöövaip. Mõjukas artefakt. Tehislike aukudega vaip, mis ulatub põrandale, sealt veel edasi ja kutsub lavastuse kestes tantsijad enda rüppe. Augud on veel kutsuvamad, nii väga tahaks turisti kombel oma pea sealt august läbi pista ja pilti teha. See oleks üks vahva jant, saaks pulli. Lavastus seda banaalset võtet ei paku. Ainult kutsub ja käivitab, annab lubaduse, mis täitub, aga mitte iga vaataja peas.

Neli tantsijat liiguvad ruumis, esialgu eraldi, ent varjatult mõjutatud üksteisest. Kollektiiv hakkab vaikselt moodustuma. Liigutakse rühmas, kordamööda pakkudes toetust või takistust. Iga üksik tegu algab ja siis murdub poeetiliselt enne lõppu. Kuni neli naist seisab keset ruumi oma jalgel, tihedas kambas. Elektrooniline muusika võtab tempo üles ja läheb andmiseks. Käed ja õlad teevad tihedaid võnkeid, haarates kaasa ülakeha, seejärel kogu keha. Kamp ei lagune, saab iga tantsija panusest jõudu juurde. Lagunetakse taas, vajutakse vaipa, mikrofoni öeldakse meenuvaid mälupilte. Minu meelest moonutatud hääletooniga. Ehk vihje moondunud mälupiltidele? Lõpuks voolatakse kahekaupa ruumist välja.

Kõige aktiivsem tegelane on lavastuse helilooja Sander Saarmets, kes liigutab end hoogsalt arvuti taga nagu noor Rein Rannap, hüpleb ja toimetab nuppude ja klaviatuuriga, aga laval saadab nelja noort naist ikkagi elektrooniline mulin. Kettide vali kerimine annab muusikale performatiivsust. Keskse kujundina jääb etenduse lõpuks kestma materiaalne vaip, helid ja elavad kehad tulid korraks, sättisid end tagasihoidlikult siia-sinna, üksteist segamata, ruumiga vägivallatsemata, ja kadusid igavikku.

Etendus ei sunni vaatajat millekski. Kõik oli tagasihoidlik ja hillitsetud. Hetketi eristus liikumise kvaliteedilt tantsija Sigrid Savi, kelle panus ja kehakeel kutsusid vaataja tagasi etendusele. Neil hetkedel tekkis nihe rühmadünaamikas, nihe ruumis ja äratas vaataja fluidumist.

Mälu on viimaste aastate popimaid etenduskunsti teemasid. Ka auhinnatud lavastuses „Enneminevik“ käsitleti mäletamist ja unustamist. Mart Kangro juhtis vaatajat tugeva käega, pakkus üllatusi, tegeles aja ja ruumiga siin ja praegu. Tegeles publikuga. Üllatused tekkisid vaataja peas ja iseenda kohta.

Täiesti vastupidist maailma pakkus „Artefakturism: farsid ja varemed“. Justkui öeldes: ah, mis meie, arhitektuur määrab ja meie lihtsalt kulgeme. Nüüd, kui me juba teame, et kõik on konstruktsioon, osutuvad omaenda panus ja tahe võimatuks. Kõik on juba tehtud. Siin ja praegu ei ole meil kohta. Me oleme mõjutatud, mälu on kollektiivne ja kõik isiklik on pettekujutelm. Etendajad on apaatsed, kaugenenud kõigest, ei sisene mitte kuhugi mitte kunagi, seega pole põhjust ka kusagilt väljuda. See väike ärritus, mis minus tekkis, sunnib mõtlema, kas tegemist on põlvkondliku erisusega. Nad tegelevad struktuuriga, nad etendavad kontseptsiooni, tuues esile oma elu võimatuse ja identiteedi kodutuse. Selline suhtumine kutsub muidugi vastuhakule. Kas kõik ongi valmis? Kas uuel põlvkonnal jääb üle vaid mööda küntud vagusid kulgeda?

„Artefakturism: farsid ja varemed“ on tantsulavastus, seega tuleb vastuseid otsida tantsijate kehast. Jättes kõrvale need varem küntud vaod või nii, nagu lavastuse pealkiri osutab, pigem siis varemed, suunan pilgu kehale. Lavastuse viimases osas jagunes grupp pooleks ja nägime kaht duetti. Kehad paiknesid justkui ukselävel, oli aimata lahkumist, aga veel ei mindud. Kehasid mõjutavaks keskkonnaks olid publiku poodiumid, inimesed seal istumas ja lõpuks ka ukse asukoht.

Nagu tegijad tutvustavas tekstis on maininud, mäletavad nad füüsiliselt ka Eesti Vabaõhumuuseumi ja Kreenholmi manufaktuuri, kus lavastust ette valmistati. Tantsijate kehad on kogenud, nad teavad, kuidas minna ukseni, see avada ja ruumist lahkuda. Üldiselt käib see küllaltki ühtmoodi. Keha töötab välja standardse käitumismustri ja välistel asjaoludel ei ole enam kehale mõju, need ei põhjusta midagi. Üks paar liikus teineteisele toetumise tehnikas ja teine ühendatud käte tehnikas. Liikusid sujuvalt, vahel teist järele oodates, aga siiski kindlalt ja vastuoludeta. Nii muutus kõik väline tantsija otsuste suhtes passiivseks. Seepärast muutusid kehad loiuks ja millegipärast ka mõtlemisvõimetuks.

Kas nad liikusid uksest välja, kuna kehad seda tahtsid, või sellepärast, et etendus sai lihtsalt läbi? Kaldun arvama seda viimast. Üks tantsuetenduse omapärasid on just nimelt see, et vaatajal avaneb võimalus näha, kuidas mõte ulatub maailma, kuidas väline ja sisemine teineteist põhjustavad, kuidas vaim ja keha koostöös toimivad. Ehk on unustamine parem vahend maailmas kohal olemiseks kui mäletamine. Kui tantsijad ei teaks, et uks on seal või helehallist seinast esile tulev tumehall ristkülik ongi uks, siis ehk käivituks ka sisemine ja väljenduks tahe.

Nood trupi leitud varemed võivad ju olla farss, aga kes siis uue maja ehitab? Miks nad esitlesid meile üliprofessionaalselt eimiskit? Kui kolmekümneaastastel tantsukunstnikel on selline arvamus, et miski neist ei sõltu, liikumise kvaliteet ei loe, siis peab ümbruskond ja vanem põlvkond ikka hoolega peeglisse vaatama. Tõsi see ju on, et miski ei loe. Teed sa hea või halva lavastuse, elus ei muutu sellest midagi, ei tule lavastuseväärilist rahastust ega tegijale tervisekindlustust.

Mäletan ikka veel Kadri Sireli originaalset liikumiskeelt esimesest „Aia­päkapikkude“ lavastusest, meenub ka Sigrid Savi isikupärase huumoriga lavastus „Imagine There’s A Fish“ („Kujutle, et seal on kala“). Miks meil on alles ainult varemed? Kas süüdi on keskkond või matab kollektiiv kõik isikupärase ja erilise enda alla, seda vastust lavastus meile ei anna.