Lehmakeha kui lihajas harjumus

Hanna Kritten Tangsoo ja Sigrid Savi on juhindunud lavastust „Cowbody“ luues helgusest ja lõbususest, mistõttu on seda põnev vaadata kui nende arvates n-ö tervisliku ja mugava eluviisi kehastust.

GREGOR KULLA

„Cowbody“, koreograafid ja esitajad Hanna Kritten Tangsoo ja Sigrid Savi, helikujundaja Markus Daßau, kunstnik Edith Karlson, dramaturg Ruslan Stepanov, valguskujundaja Hanna Kritten Tangsoo. Esietendus 5. XII 2022 Kanuti gildi saalis.

Heneliis Nottoni suunatud videointer­vjuus räägivad kunstnikud, et esimesena andis neile end kätte pealkiri, mis sündis kirjaveana. Arvuti automaatkorrektor parandas cowboy cowbody’ks ning seda sõna tarvitasid kunstnikud nüüd kahel viisil: Hollywoodi seiklusfilmide populariseeritud cowboy’d edeva ja macho stereotüübi tähenduses ning cowbody’t kui solvangut.

Pealkirja kahetähenduslikkust ilmes­tab kunstnike karakterite eri­omasus ja koostoimimine. Sigrid Savi tegelane on cowboy’lik, ülbe pohhuist, ent hakkaja. Oma tumepruunide ala­seljani ulatuvate juuste ja sama värvi hobusesabaga paistis ta kui yeehaw working ranch horse­girl (rantšos töötav hobusetüdruk), keda kirjeldab hästi ansambli Turnpike Troubadours laul „Doreen“: „When I first met Doreen / She was barely seventeen / She was drinking whiskey sours in the bar / And the way she tossed ‘em back / I would’ve had a heart attack / Oh but as it is I let her drive my car.“ Hobusetüdruk on sitke, kangekaelne ja iseseisev¹ girl­boss ning seda paistis olevat ka Savi.

Hanna Kritten Tangsoo kehastab kedagi, kes otsib distsipliini. Ta on tähelepanelik, ettevaatlik, töökas ning tema mööda ruumi visklevas pilgus on midagi püsimatut. Esimeses duetis uurib ta – kulm raasike kortsus, mokk piisake töllakil, silm tilgake krimpsus – publikut, objekte laval ja hilinevaid projektijuhte.

Kui Savi kandev stiihia ammutab jõudu tähelepanust, siis Tangsoo on kui alandlik nõunik ministri selja taga, kes saab vaevu laval lebava raske pambu õhku tõmmatud. Ta tagab girlboss’i tahtmise, ilma et too veel teakski, millele hammast ihub. Isegi tema ponnistust saatev tagasiside (kompsu all lasuv „WOW!“) on passiivselt kirjasõnaline, napp ja nukker. Kindlasti ma ei leia, et Tangsoo ja Savi oleksid võtnud endale rolli, pigem teenivad nad mingit nähtust, mingit (veel) määramata arusaama.

Lehmakeha ja lehmapoiss. Kui hispaanlased 1519. aastal Ameerikasse jõudsid, hakkasid nad veiste jt kariloomade kasvatamiseks rajama rantšosid, kuhu nad tõid Hispaaniast tööhobuseid. Mehhiko nn põliskauboisid kutsuti vaquero’deks, mis tuleb hispaaniakeelsest sõnast vaca (lehm). Rantšopidajad palkasid kariloomade eest hoolitsema vaquero’d, kes olid ühtlasi tuntud oivalise köieviske-, ratsutamis- ja karjatamisoskuse poolest.

Kauboide tööpäevad kestsid umbkaudu 15 tundi ning suure osa sellest ajast olid nad kas hobuse seljas või tegid füüsilist tööd. 1800. aastate keskel, kui raudtee-ehitus aina enam läände jõudis, hakkasid kauboid – ja nüüd juba ka inglise keelt kõnelevad, läände kolinud ja vaquero’de kultuuri üle võtnud asunikud – kariloomi loomavagunitega turule saatma. 1865. aastal, kui Ameerika kodusõda hakkas lõppema, oli Ühendriikide armee veiseliha varud põhjaosas ära kasutanud ning kauboid nägid võimalust rahuldada kasvanud nõudlust.

Kauboi taandamine siinkohal kellekski, kes karjatab, kasvatab, toodab turule liha ning kelle igapäeva täidab füüsiline töö, toetab lavastuse n-ö lihajat, kehalist kvaliteeti. Lihasust ilmestab ka lavastuse pealkirja solvangulisus: meestekeskses keelemaailmas võrreldakse just naist lehmaga ning naise lihalisus tuleb hästi välja naise sünonüümist „auguga liha“. Kedagi lehmaks nimetades mõeldakse enamjaolt tema kehale, mis ei vasta mehe pilgu läbi parasjagu kehtivale iluideaalile ning mida võidakse kirjeldada ka kui paksu, rasvast, vedelat või lödi. Samu sõnu saab kasutada ka veiseliha kohta: liha leemendab, higistab, toorelt on ta sitke, kumjas, mõneti rõve, teiselt poolt jällegi kallis snäkk või elitaarne õhtusöök (sulab suus!). Rasv on aga limajas, kleepub, määrib, on kollakat värvi ning teeb ühes lihaga lõtva heli.

Lihalisus on ka elektroonilises muusikas eristatav omadus, mida seostatakse puudutuse ja kehalisusega. Saali astudes kõlas kui Tiktoki fitness-videost pärit uplifting-muusika, kus käteplaks on läbiv element. Tihti just house’is ja techno’s kasutatavatel helidel on selgelt kehaline või lihajas (fleshy) kvaliteet, mis on sageli tingitud kehahelide sämplimisest (levinuim on käteplaks). Ka elektroonilise tantsumuusika heliproduktsiooni granulaarsus aitab kaasa kogemusele, mis viitab puudutusele: manipuleerides helide mikroajalist struktuuri, näiteks siludes (smoothing) ja hoides (sustaining) nende vaibumist (decay), võib helisid kuulda kohati teraliste või granulaarsetena, mis meenutab puudutuse tunnet. See elektroonilise tantsumuusika multisensoorne taktiilsus võimendab intiimsust ning hägustab piire kuulaja ja muusika vahel.

Elektroonilisele tantsumuusikale omane korduvus (mõneti isegi rituaalsus) tuli esile ka Markus Daßau helikujunduses, mille lirtsuvad sämplid lõid terviku vuliseva veega akvaariumis, veega täidetud lödisevate kummi­kinnastega ja ka vibreerivate (= lödisevate) valgustitega ning Tangsoo keha külge kleepuva lateksi ja niriseva higiga.

Harjumused kui argipäeva korrastajad. Lavastuse teine tahk, mille ette võtan, on selle argisus, harjumuspärasus. Eks selle kehalisus, lihalisus ja otsene füüsilisus ole samuti seoses igapäevasusega ja n-ö algelisusega, kuid argisust käsitlen eraldi kui kunstnike mõnevõrra teoreetilisemat lähenemist.

Niisiis, mis asi on harjumuspärane, argine? On see ruum, tunne, tuju, tegevus – kuidas seda kujutada? Või kuidas Savi ja Tangsoo seda kujutavad? Ma ise ütleksin, et argine on midagi, mida ollakse harjunud tegema, nägema, kuulma, midagi, mis on tuttav ning mis on selleks saanud harjumuse kaudu. Harjumused on tänapäeval kõnekas teema nii psühholoogiaalastes ühismeediakanalites kui ka populaarteaduslikes raamatutes („Aatomharjumused“, „Tipptegijate harjumused“, „Väga efektiivse inimese 7 harjumust“ jne). Harjumuste konkreetne uurimine on üsna hiljutine nähtus ka neuroteaduses. Huvi on ilmne, kui vaadata Ann Graybieli väidet, et „käitume oma harjumuspäraselt alates tõusmisest ja hommikustest toimetustest õhtuse rutiini ning uinumiseni.“²

Harjumuse nn originaalne kirjeldus, mis ulatub Aristoteleseni, määratleb selle omandatud kalduvusena, mis parandab toimija jõudlust, teeb ta oma eudaimoonilise eesmärgi saavutamisel edukamaks. Häid harjumusi püüame oma käitumisse kaasata, halvad harjumused hakkavad aga meie käitumist määrama.³ Bernacer ja Murillo nimetavad head harjumust õppimisvõimaluseks ja halba rutiiniks, tuues esimesega esile käitumise plastilisuse, teisega jäikuse, milleni harjumus võib viia.⁴

Aristoteles analüüsis harjumuste olemust selleks, et mõtestada eetikat. Temale tähendab eetika laiapõhjalist inimkäitumise uurimist (eetika tuleb sõnast ethos, mis tähendab tarvitamist, harjumust või kommet). Ta eristas kolme tüüpi omandatud harjumusi: dianoeetilised, eetilised ja tehnilised.⁵

Need on ehk paremini mõistetavad ajakohastatult: teoreetilised, käitumuslikud ja tehnilised.

Halvad harjumused võivad viia meid soovimatute eesmärkide poole või ratsionaalselt valitud eesmärkidest eemale. Seega võib sõltuvusi⁶, sundmõtteid⁷ ja libastumisi⁸ pidada halbadeks harjumusteks. Need viitavad ka negatiivsele õpistiilile, mis põhjustab jäikust, kinnijäämist valesse vakku, kust on hiljem keeruline välja saada. Kognitiivselt kontrollitud harjumus ehk harjumus kui õppimisvõimalus aitab toimijal saavutada ratsionaalselt kavandatud eesmärke, aga suurendab ka toimija naudingut selliste toimingute tegemisel – saavutuse nautimine! Eesmärkide hägustumine rutiini puhul aga kahandab seda naudingut ning see kandub üle vihjele, mis eeldab rutiini sooritust. Selle tulemuseks on suurenenud iha ja vähenenud nauding pärast tulemust.⁹

Kas hea või halb harjumus? Kunstnikud on lähtunud lavastust luues helgusest ja lõbususest ning seetõttu on mul seda põnev vaadata kui nende arvates n-ö tervisliku ja mugava eluviisi kehastust. On siis Savi ja Tangsoo oma harjumuspärases maailmas mingisse ühiskonnavakku kinni jäänud või paistab nende väljendus iseseisva ja teadlikuna? Küsin seda sellepärast, et Kai Valtna juhitud kunstnikuvestluses mainisid nad, et olles saanud 30aastasteks, soovisid nad, et „Cowbody“ protsess oleks rahulik, võimalikult stressivaba, et osalistele saaks mõnusalt ja probleemideta makstud, et see oleks neile (ja teistele) tervislik.

Mulle paistab sealt läbi praegune elustiilitrend, mis on ka lavastuse peamine irooniaallikas või lõbusustegur. Lehmapoisi kujul näidatakse justkui domineerivat jõudu ning lehmakeha näitel seda, mille peal see jõud teostub. Seda võib siis näha ka kui praeguse ühiskonna elustiili loojat ja toimijat, kes püüab välise motivatsiooni (nt trendi) toel oma harjumusi juurutada.

Turumajanduse raamistikus võib tervist ja tervislikku eluviisi käsitleda power-brändide ja uue nn heaolu­filosoofia elementidena.¹⁰ Tänapäeval võrreldakse heaoluturgu kapitali käibe poolest kõrgtehnoloogiasektoriga. Selle müügikäive ulatus juba 2000. aastal 200 miljardi USA dollarini ning umbes pool sellest summast kulutati spordiklubidele ja 70 miljardit USA dollarit vitamiinide ja mineraalainete ostmiseks.¹¹ Saksamaa majandusuuringute asutuse Global Insight andmetel väidab 47% 20–30aastastest inimestest, et nad kasutavad aktiivselt vahendeid oma tervise säilitamiseks.¹² Seega on tervislik eluviis kujunenud moekaks ja stiilseks suundumuseks: tänapäeva maailmas soovivad kõik elada tervislikult.

Ma ei näinud, et Savi ja Tangsoo oleksid seda n-ö heaolu problemaatikat kuidagi hinnanud, pigem on nad seda kaunistanud. Segaseks jäi küll, kas lavastus on irooniline kommentaar nn helgele tervislikule kulgemisele, trendide stiihiale, mis on täis päikselist lootust ja manifesteerimist, või väljendab see nende usku? Lavastusele narratiivselt lähenedes võib öelda, et tegu on millegi vahepealsega. „Cowbody“ lõpuks sai stiihia väga puhta ja lihaja vormi, mis väljendas justkui midagi eskapistlikku. Lehmapoiss ja lehmakeha hüppasid ühes trampoliinidel, väljendades hüppamise kestusega mingit staatikat, seisakut. Ennekõike vist meeleolu, sest naudingut eesmärgi jõustumisest ma ei näinud. Nägin vaid valget lippu lehvimas.

1 Vt https://www.tiktok.com/@definitely_not_travis/video/7017263660292754694?is_from_webapp=v1&item_id=7017263660292754694

2 Ann Martin Graybiel, Habits, rituals and the evaluative brain. – Annual Review of Neuroscience 2008, lk 360.

3 Samas.

4 Javier Bernacer, Jose Ignacio Murillo, The Aristotelian conception of habit and its contribution to human neuroscience. – Frontiers in Human Neuroscience 2014, lk 5.

5 Aristotle, Nicomachean Ethics. Oxford University Press, New York 2002.

6 Barry J. Everitt, Trevor W. Robbins, Neural systems of reinforcement for drug addiction: from actions to habits to compulsion. – Nature Neuroscience 2005, nr 8, lk 1481–1489.

7 Claire M. Gillan, Marina Papmeyer, Sharon Morein-Zamir, Barbara J. Sahakian, Naomi A. Fineberg, Trevor W. Robbins, Disruption in the balance between goal-directed behavior and habit learning in obsessive-compulsive disorder. – American Journal of Psychiatry 2011, lk 718–726.

8 D. Norman, Categorization of action slips. – Psychological Revew 1981, lk 1–15.

9 Nora D. Volkow, Gene-Jack Wang, Joanna S. Fowler, Dardo Tomasi, Frank Telang, Ruben Baler, Addiction: decreased reward sensitivity and increased expectation sensitivity conspire to overwhelm the brain’s control circuit. Bioessays 2010, lk 748–755.

10 Olga Pakholok, The Idea of Healthy Lifestyle and Its Transformation Into Health-Oriented Lifestyle in Contemporary Society. – SAGE Open 2013, lk 4.

11 Paul Pilzer, Possibilities of healthy lifestyle industry. Network Marketing Lifestyles. Vt http://www.paulzanepilzer.com/NML–Sept2001.pdf

12 F. Bayram, Wellness & economy: To which extent does „the wellness-boom“ have an impact on the economy. GRIN Verlag, Munich 2008, lk 28.