Murdumiste vastuoluline ilu

Maria Helen Kännu kuraatoriprojekt puudutab vaataja hinge, kuid selles ei puudu ka kannatuste ja lagunemise ilu nautimise soovi varjatud süüdistus.

LIZA SEDLER

Näitus „Teisel pool suure unustuse mõõgalööki“ Narva kunstiresidentuuris kuni 5. II, kuraator Maria Helen Känd, kunstnikud Urmas Lüüs, Angela Maasalu, Eike Eplik ja Manfred Dubov.

Maria Helen Känd on pealkirjastanud Narva residentuuri näituse Jaan Kaplinski luuletusest laenatud reaga „Teisel pool suure unustuse mõõgalööki“. Kunstnike Urmas Lüüsi, Angela Maasalu, Eike Epliku ja Manfred Dubovi maalidest ja installatsioonidest moodustatud kooslusega paljastatakse inimhinge valukohti ning uuritakse elu dramaatilisi üleminekuid ja nende tagajärgi. Teoste valikuga osutatakse elegantselt sümbolismile, mille poeetilisus ja mõistatuslikkus on leidnud praeguste kunstnike töödes uutmoodi väljenduse.

Geograafilisel ja poliitilisel piiril seisev, suuri ajaloomurranguid üle elanud Narva kunstiresidentuuri hoone on efektne taust näitusele, kus käsitletakse kokkuvarisemist küll väiksemas, isiklikus mõõtkavas, kuid väga tõsiselt. Kunsti­teosed tunduvad ajaloolises hoones võõraste uusmoodustistena, tuletades meelde, et surevast võrsub paratamatult midagi uut. Eike Epliku installatsioonide tuletaelad ja vikerkaarevärvilised silikoonlombid justkui parasiteerivad maja kulunud pindadel. Urmas Lüüsi pitsid katavad ämblikuvõrguna ruumi põranda, sundides külastajat selle niitidest ettevaatlikult üle astuma. Angela Maasalu ja Manfred Dubovi maalidega avatakse portaale esoteerilisse teispoolsusse.

Kõiki esitatud teoseid ühendab piiride ületamise ja sellega seotud seisundi muutumisega kaasnevate haavade paratamatuse teema, kuid kunstnikud on lähenenud trauma läbielamise kujutamisele erinevalt. Angela Maasalu on otsinud valu visuaalseks edastamiseks efektset võrdkuju, häirides otsekohesusega ja meelitades erootilisusega. Maalil „Südametu“ on lillakates ja roosades toonides naise rinna kujutis, mis mõjub häbitult flirtivana. Kehalisena esitatud hirm ja hingevalu on eksponeeritud justkui lihasaali vitriinil. Ihaldatava lähedusega pahatihti kaasnev kannatus kordub motiivina ka maalides „Armuvalu“ ja „Soojus“. Figuuride ebaloomulikud liigutused, alasti kehade moonutatud anatoomia, põrgulikud leegid, kiskjaküünised, nukra klouni mask ja torkavaks nooleks saanud peenis võimendavad draama lausa kitšiks, sundides vaataja osalema sadomasohhistlikus naudingus.

Manfred Dubovi maal „Helendajad“ ja Eike Epliku installatsioon „Nimetu“.

Liza Sedler

Manfred Dubov on süvenenud esoteerikasse ja on loonud oma maalides müstilisi maailmu. Pintslilöökide suunamuutuse ja värvikihi paksuse vaheldamisega on kunstnik tekitanud dünaamilisi maastikke kosmilisse tühjusse viivate portaalide, varjude, peegelduste, virmaliste ja valgushelkidega, mis hakkavad saalis viibiva külastajaga justkui kaasa liikuma. Selgete kontuuride ja kontrastide vähesus maalidel „Laskuja. Tõusja“, „Läbi“ ja „Helendajad“ tekitab mitmetähendusliku väljaütlematuse, kuid käivitab vastu­võtja kujutlusvõime. Peas joonistuvad välja gooti õuduste vaimus infernaalsed kujutelmad, mis panevad otsima lõuendi­pinna udusesse tausta peidetud inimfiguure või hoopis kummitusi.

Eike Epliku installatsioonide elurõõmsalt sädelevates triibulistes, ruudulistes ja täpilistes biomorfsetes muidu­sööjates ei puudu loodusjõudude halastamatus. Seened ja küütlevad värviloigud nugivad ja kristalliseeruvad näituseruumi pindadel ning ka teisi liike kujutavatel vormidel. Installatsiooni „Õhtu varjus“ paljastatud hammaste, õhku täis ninasõõrmete ja pungis silmadega kipshobuste pead, mis meenutavad oma valge suursugususega antiiktempli skulptuure, illustreerivad suurepäraselt muutumise kannatusi. Tundmatute eluvormide söömapidu põhjustab pelgu ja hirmu, kuid sellega on arendatud uusi ökosüsteeme ja antud lootust edaspidisele, kummalisele elule.

Urmas Lüüsi installatsioonid „Teatud piiride poorsusest“ ja „Suur unustus“ koosnevad hoopis ilmalikest, argistest asjadest, mis nagu vaidleksid Maasalu ekstaatiliste ja Dubovi müstiliste teostega. Lüüsi muutustele järgnev uus elu on käega katsutav ja lähedane. Kriimustatud ja tuhmunud, justkui maavärina üle elanud, kuid ikka veel äratuntavad katkiste taldrikute ja tasside lillekestega killukesed, tehasetemplid, kullatud äärised, suuremad ja väiksemad sangad, nupud ja kaaned on olnud kellegi eluseltsilised. Kunstnik ei ole piirdunud ainult seda laadi valupunktide eksponeerimisega, vaid on kannatlikult sorteerinud kilde ja taasloonud ootamatul moel materiaalse pärandi, näiteks nõelunud kokku katkisi taldrikuid. Vaatamata mateeriavormide haprusele ja lühiajalisusele, on punase villase niidi pistetega kujundatud uusi vuuke keraamika pindadel ja päästetud elav mälu märkamatust tolmuseks ajalooks muutumisest.

Näituse nimestikus on viimasena toodud Manfred Dubovi õrnades toonides maal „Muteeruja“, mis peaks rahustama külastaja õuduste ja draamadega erutatud meeli. Roosad, helesinised ja pastellrohelised laseeritud pinnad mõjuvad helgelt. Pehmete kontuuridega on antud edasi kodune interjöör ukseava ja tapetseeritud seinaga. Lihtne, isegi banaalne stseen vastandub aga maali keskel kujutatud salapärastele figuuridele, mis on, nagu Dubovil tavaks, kaetud poolläbipaistva udulooriga. Maali näiliselt elujaatavale sisule vaatamata osutab autor pealkirjaga muutumisvaevale ja selle ületamise kibemagusale maitsele.

Kas näituse „Teisel pool suure unustuse mõõgalööki“ puhul on tegemist kunstiteraapia ehk inimese peidetud tumedate külgede ja haavade teadvustamisega või hoopis dekadentliku esteedit­semisega? Kuraatoritekstis on Maria Helen Känd osutanud võimatusele avada sõnaliselt näituse eesmärk, selle koostamise protsessi on ta nimetanud poeetiliseks katsetuseks ja töömeetodit taju­põhiseks. Väljapaneku teoste kooseksisteerimisest tekkinud efekt puudutab vaataja hinge ja toob esile varjatud tunded, kuid näitust võib vaadata ka kannatuste ja lagunemise ilu nautimise patuse soovi sõnatu süüdistusena.