Õhulossi eksinud „Revident“

Markus Helmut Ilvese lavastuse tugevaim külg on näitlejate töö, tervik ja kooskõla. Vaataja lahkub ülendatuna, kuigi on näinud inimloomuse tumedat ja vastikut poolt mitu tundi jutti.

ANDRUS KARNAU

Tallinna Linnateatri „Revident“, autor Nikolai Gogol, tõlkija Toomas Kall, lavastaja Markus Helmut Ilves, dramaturgid Roos Lisette Parmas ja Markus Helmut Ilves, kunstnik Kristjan Suits, valguskunstnik Rene Liivamägi, helikujundaja Arbo Maran. Mängivad Allan Noormets, Elisabet Reinsalu, Maiken Pius, Simo Andre Kadastu, Alo Kõrve, Külli Teetamm, Rain Simmul, Märt Pius, Kaspar Velberg, Mikk Jürjens, Jan Ehrenberg, Mart Toome, Andero Ermel ja Kalju Orro. Esietendus 29. X 2022 Salme kultuurikeskuse suures saalis.

Detailid otsustavad kõik. Salme kultuuri­keskuse fuajee laual, kus Tallinna Linnateatri etenduste vaheajal kohvi ja küpsiseid pakutakse, seisab tilluke Ukraina lipp. Sinikollane lepitab mõttega, et sõja ajal Vene kirjandusklassikat mängitakse.

Mõttes olin arvustuse alguse juba valmis kirjutanud. See kõlas enam-vähem nii: Vene klassikat tuleks ikkagi vene keeles mängida. Pribaltiiski aktsent lisaks võluva nüansi suure kultuuriruumi teoste esitamisel tillukeses saksalikus Tallinnas. Nõndaviisi oli kavas ilmutada pahameelt, et Ukrainas käib sõda, aga Tallinna Linnateatris mängitakse Gogolit. Justkui midagi poleks juhtunud, justkui Mariupoli teatri keldrisse polekski jäänud surmalõksu umbes 600 inimest. Teatris hukkunute täpset arvu ei saa kunagi teada, sest kuuldavasti on Vene võimud mõrvatöö jäljed peitnud ja hoone varemed lammutanud.¹

Kui nüüd keegi tahab öelda, et kultuur ja poliitika ei ole omavahel seotud, siis lisan veel ühe detaili: Vene okupatsiooni­väed pakkisid Mariupoli teatrihoone varemed ehiskangasse (vanale hoonele tõmmati maalitud pildiga riidest fassaad ette). Mariupoli teatri varemeid ehtinud võltsfassaadil olid üleelusuuruses Puškini, Gogoli ja teiste vene kirjandusklassikute portreed. Poliitika ja kunst on tihedalt seotud, tahame seda või mitte.

Ent Tallinna Linnateatri „Revidendis“ pole sõjast haisugi. Ega poliitikast. Vaataja hakkab ise paralleele tõmbama. Nii näiteks hetkel kui linnapealik (Allan Noormets) unistab kindrali auastmest, meenub kohe üks soomerootsi ärimees, kes hirmsasti tahab parlamenti ja sealt valitsusse pääseda, et olla rahandusminister. Valimised on kuu aja pärast, midagi pole parata, et niisugused seosed tekivad.

„Revident“ on oma kõrge kunstilise tasemega sedavõrd hea, et tegelikult ei ole põhjust teha märkusi stiilis, et milleks vene näitemäng sõja ajal. Kultuur on universaalne ega sõltu sellest, milliseid tähendusi poliitikud püüavad sellele anda. Ega Gogol ole selles süüdi, et …

Lavastuse õnnestumise hing ja telg on Allan Noormetsa näitlejatöö. Igaühel on oma slepp, temaga on nii, et nagu näed, nii kohe tuleb meelde „Armastus kolme apelsini vastu“. Noormets ei pea midagi tegema, aga naer tuleb peale. Kui ta hakkab mängima groteski paisutatud võimukat, aga ka pugejalikku, rumalat ja seejuures agarat linnajuhti, siis on enam kui pool lavastusest juba tehtud. Eesti väikelinnades leidub nii mõnigi samasuguste iseloomujoontega linnapea. Küllap on neid ka mujal maailmas, sest Gogoli mudel, mille kaudu ta näitab inimhinge allakäiku, kui hingekesele on antud peaaegu kontrollimatu võim teiste üle, on universaalne igal ajastul ja iga riigikorra tingimustes.

Keerulisem lugu on petturist seikleja Hlestakoviga (Mikk Jürjens), kelle linnakese valitsejad tähelepanu ja rahaga üle külvavad. Põhjus, mis sunnib teda olukorda ära kasutama, jääb laval hämaraks. Siin on lavastaja ja näitleja jõud lõppenud enne vastuse leidmist. Hlestakov on väike sehkendaja, kes topib kõik taskusse, mis talle teele jääb. Kes aga end pakuvad, nende südame ta murrab või rahakoti tühjendab. Aga mis on motiiv, mis sunnib teda niiviisi käituma?

Tallinna Linnateatri puhul kirjutada näitlejate meisterlikkusest on klišee. Toon ühe detaili. Rain Simmul mängib postiülemat. Viimases pildis ta sosistab oma sõnad. Istun eelviimases reas, pingutus Simmuli sõnade kuulmiseks on nii suur, et kõrvad peaagu valutavad, aga kuulda on iga kui silp. Kehvem näitleja ei võtakski sellist lahendust ette, sest ta ei saaks sellega hakkama. See ilmselt ongi Tallinna Linnateatri saladus, põhjus, miks publik teatrit kiindunult armastab – istud saalis ja vaatad oma ala meistreid.

Õpetatud kriitikud enne seda arvustust on kirjutanud prügist, mille keskel Tallinna Linnateatri „Revidendi“ tegelased askeldavad.² Mina sain lavastusest küll hoopis teistmoodi aru. Lava servad on ümbritsetud kilekottide virnadega. Näitlejad poevad lavale ja ära läbi kilekotimägedesse uuristatud urgude. Esiteks ma ei armasta selliseid võrdlusi, et prügi halb, inglitiivad hea. Teiseks ma ei näe, et laval oleks prügi. Näen kilekotte, õhku täis puhutud kilekotte. Prügi see pole, sest ei haise ega ole vastikult raske. Kottidesse kukutakse, neid loobitakse – lendavad kui udusuled –, nende alt poetakse läbi ja nende kohal troonib kogu tegevus. Finaalis aga hakkavad õhku täis kilekotid lendama laiali – illusioon visiseb tühjaks.

Mulle on see nagu õhuloss. Kuna see on väike ja vaene provintsilinn, kus linnaametnikud pole oma töös kuigi osavad, siis nende mõtteline õhuloss pole kõrgemaks kerkinud maadligi vallist, milles paar urgu. Õhuloss seostub ka täitumatute unistustega. Linnapealiku ja tema abikaasa keskne elumotiiv on fantaseerimine, et olla keegi teine kusagil mujal. Minu meelest on lavastaja Markus Helmut Ilves loonud „Revidendi“ õhulossis.

Vaatajana olen õnnelik, et kunstnik ja lavastaja on loonud groteskse, unistuste helge ilma. Tooni annab lavakujunduse keskne element, flaami kunstniku Jacob Jordaensi maal „Viimne kohtupäev“, mis on töödeldud heledamaks. Algselt surmakarva pruunil põhjal väändunud inimfiguuridele on lisatud helesinine taust. Viimase kohtupäeva aruandekohustusest on saanud viimse kohtupäeva lootuskiir.

Olingi mures, et kuhu jäävad Kristjan Suitsu kunstnikukäekirjale iseloomulikud erksad värvid. Tegelaste rõivad olid üsna ühetoonilised, kui linnapealiku neoontossud välja arvata, aga eredad toonid olidki koondunud lava tagaseina hiiglaslikule valgustatud kulissile.

„Revidendi“ lavastuse tugevaim külg on kahtlemata näitlejate töö, tervik ja kooskõla. Vaataja lahkub ülendatuna, kuigi on näinud inimloomuse tumedat ja vastikut poolt mitu tundi jutti. Näidendi sisu on ju teada, see võiks olla igav, sest lõpp on ju ammu enne algust ette määratud, aga osatakse mängida nii, et justkui polekski varem „Revidenti“ lugenud. Kas tõesti finaalis saabub tegelik revident pealinnast provintsilinna korda looma? Mõistus teab, aga ometi tajun vaatajana üllatust.

Sõda kauges Ukrainas justkui polegi olemas. Või mis õigus on mul teha märkusi vene näidendite lavastamise kohta. Mitte mingeid. Kunstnikel on vabadus valida. Veel on, sest Vene maailm püsib Peipsi taga.

1 Mariupol theatre demolished „to hide Russian crimes“, aide says. – BBC News 23. XII 2022.

2 Karin Allik, Uus revident ilmub prügihunnikust. – Postimees 7. XI 2022.