Murepisar silmas, kuid naeratus suul

Galale tuldi heameelt jagama ja saavutusi tunnustama, et teha kooridirigentidele äramärkimisega väike motivatsioonisüst. Kui kauaks sellest piisab?

LISANNA LAANSALU

Eesti Kooriühingu aastapreemiagala 5. II Estonia kontserdisaalis. Kunstiline juht Ode Pürg, lavastaja Kirill Havanski, dramaturg Maria Paiste, luuletekstide autor Øyvind Rangøy, videokunstnik Maria Roosalu ja valguskunstnik Priidu Adlas. Esinesid Elleri tütarlastekoor (dirigent Külli Lokko), üle-eestiline tütarlastekoor Leelo (dirigent Külli Kiivet), Lasnamäe Muusikakooli puhkpilliorkester (dirigent Mart Aus), segakoor HUIK! (dirigent Ode Pürg), Tartu Karlova Kooli poiste mudilaskoor (dirigent Annelii Traks, klaveril Marike Muttik) ning Tallinna Kammerkoor ja noorte segakoor Vox Populi (dirigendid Heli Jürgenson ja Janne Fridolin).

Kooriühingu auhinnagala on soodne võimalus läinud aasta kokku võtta ning toimunut reflekteerida. Vaadati küll tulevikku ning laulupeoõhin oli saalis tunda, kuid salaja on ilmselt iga koorimuusika valdkonnaga seotud inimese südames pesa teinud ka mure: kui kaua saab praegune õhinapõhine toimetamine jätkuda?

Paar päeva varem olin kohtunud gala kunstilise juhi Ode Pürgiga, kes rääkis mulle oma kunstilistest taotlustest auhinnagalal ning Eesti koorimuusika valdkonnaga seotud soovidest, murekohtadest ja tulevikuvaatest. Kooriühingu auhinnagalat kajastavatel plakatitel ja kavalehel on kujutatud merd. Samas laadis valgust ja kujutist kasutati ka kontserdil: sinine justkui lainetav valgusmeri maalis Estonia kontserdisaali seinu ja merelainete loks visuaali. Pürgi sõnul võiks gala panna inimesi mõtisklema muusika puhastava aspekti üle. Vesi toimis galal meeldetuletusena suurepäraselt. Ka kava koostades taheti välja tuua muusika kui headus, uueks saamise vahend. Näiteks Tartu Karlova Kooli poiste mudilaskoor esitas Piret Rips-Laulu loo „Muusika“ ning Piret Laikre ja Marek Sadama „See vaid, kes hoolib“.

Kavalehe alguses seisab tekst: „Lõputute võimaluste sinas on laulja piisk ja koor on meri.“ Gala avati Veljo Tormise loo „Kurb laulik“ ettekandega. Lauljad justkui tilkusid muusika voolates üksteise järel saali eri nurkadest lavale – ja tilkadest sai koorimeri. Alt üles ehitatavad akordid ja kosmoselik igavikuline muusika koos valgusega mõjusid taotluslikult tervikuna. Koori viimase noodi võttis üle samal kõrgusel fonogramm ning õhtujuht jätkas Øyvind Rangøy luuletekstiga, mis viis meretemaatikat edasi. Loodud pilt oli voolav ja meditatiivne: sel hetkel oli raske ette kujutada, et kuulajas esile kutsutud sügavat rahu saab rikkuda. Neidudekooride helgele ja mahedale kõlale järgnes aga ootamatu kontrastina puhkpilliorkester, mis mõjus korraks veidi kohatult ja lõikavalt.

Üles astuvad koosseisud olid valitud laureaate meeles pidades. Seetõttu oli teatud nominentide väljakuulutamisel juba üsnagi aimatav, kes on võitjaks valitud. Siira üllatumise võimalus on sellega küll viidud maadligi, kuid ometi on tõesti hea kuulda näiteks aasta koori vahetult enne, kui see saab auhinna. Sain oma kõrvaga veenduda, et Elleri tütarlastekoor tõesti väärib auhinda!

Kunstiline juht oli taotluslikult ette näinud võimalikult vähe kordust, mida gala vorm ja funktsioon tegelikult eeldab. „Tuleme kokku, et auhindu jagada ja muusikat kuulata, aga seda saab teha ka teistmoodi. Mängida saab kooride liikumisega, et muuta õhtu seotuks. Selleks et tervik mõjuks voolavana, ei jää me pelgalt lava piiridesse. Samal eesmärgil on kasutatud ka luuletekste,“ selgitas Ode Pürg.

Möödunud aasta suursündmuste meenutamise hõngu oli tunda ka kavavalikus. Urmas Sisaskit meeles pidades kõlas komponisti „Heliseb väljadel“. Mart Saare 140. sünniaastapäeva tähistamisest kantuna esitati Saare „Miks sa nutad, tammekene?“ ning „Noore veljo, veeritäge“, millega kontsert lõppes. Kaaluka lõppakordi „meri mäessa“ ajal laulis ühendkoor lavalt ning tütarlastekoor rõdult – kogu õhtule pandi suurepärane punkt. Mere suursugusus, mida kaunistab ka laulus peituv koos laulmise mõte, oli justkui terve õhtupooliku refrään.

Kogu üritus tuletas meelde rõõmu ja andis kergelt lootust ka tuleviku suhtes. Kava puhastuslik aspekt oleks etemini välja tulnud repertuaarist, kus kajastuvad rusuvamad tunded: muusikas neid läbi elades saab kuulaja pärast pala lõppu need seljatada. Nii oleks kõige selgemini välja tulnud, et muusika vormib inimest paremaks ja puhastab. Tänavu saavutati see sümbolite ja helgusega, mis ongi ehk galale kõige sobivam.

Rõõm, mis oli gala põhiemotsioon, koorus välja ka hiljuti koorimaastikul tõstatatud murekohtade eiramise kaudu. Kuid üritusel võttis tulevikku vaatavalt sõna kultuuriminister, kes valitseva meelehea vastukaaluks mainis muret, et kriiside tõttu on väiksemates piirkondades koorid ja orkestrid laiali läinud. „Regionaalne kultuuri kättesaadavus ja rahvakultuur on üks kultuuriministeerimi prioriteetidest. [—] Kriisi ajal ei tohi kultuuri kokku tõmmata.“ Sõnavõtt mõjus koorimuusika valdkonna inimesi täis saalis kummastavalt: avalikus sõnavõtus rõhutatakse kultuuri olulisust, kuid samal ajal ei maksta oma ala tipptegijatele õiglast palka. Saali kogunenud inimeste silmis vahetus sära sõnavõttu kuulates veeks.

Viimasel ajal on sõnavõtud koorimuusika valdkonna kitsaskohtadest meedias levinud. Muremõtteid jagas minuga ka Ode Pürg: „Koorid ei saa olla toonuses, kui kooridirigendi ettevalmistusaeg ei ole arvestatud tema töö sisse. Kui väärtustame kooride kõrget kunstilist taotlust, mis eeldab dirigendilt harrastuskooriga lisatööd, siis peab kooridirigent saama palka ka vastava eeltöö eest. [—] Võin minna proovi nii, et võtan alles seal esimest korda noodi lahti, sest vastavalt sellele saan ma palka. Kuid nii toimides ei oleks mul võimalik teha sellisel kunstilisel tasemel koorimuusikat, nagu ma praegu oma kooridega teen.“ Lahendusena näeb ta koorimaksu tõstmist, kuid ühtlasi nendib, et tal on keeruline seda teha.

Kooridirigent Edmar Tuul mainis hiljuti, et teab koore, kus kuumaks on tõstetud viielt eurolt kümnele ning inimesed lähevad ära. „Koorilaul on Eestis kui inimõigus, mis peaks olema tasuta, kuid kus on siis riiklik toetus,“ leiab ta.¹

---

Koori- ja puhkpillimuusika 2022. aasta preemiate laureaadid

Aasta koor – Elleri tütarlastekoor (dirigent Külli Lokko) ja I.N.T.A. segakoor (dirigent Inta Roost)

Aasta puhkpilliorkester – Lasnamäe Muusikakooli puhkpilliorkester (dirigent Mart Aus)

Aasta dirigent – Külli Kiivet

Aasta dirigent-muusikaõpetaja – Annelii Traks

Aasta noor dirigent – Ode Pürg

Aasta orkestridirigent – Mart Aus

Aasta toetaja – Tallinna linn

Aasta korraldaja – Kertu Süld

Aasta tegu – kontsert „Mart Saar 140“ Tallinnas ja Hüpassaares

Koostööpreemia – Riina Roose

Aasta koorihelilooja – Karin Tuul (Kuulpak)

Aasta kooriplaat – „Lembit Veevo“, segakoor HUIK!

---

Peamiselt Soomes elav ja töötav dirigent Ingrit Malleus tõstatas detsembris samuti kooridirigentide palga küsimuse: „Ma ei hakka tagasi ajama, see on täiesti tõsi: palk, mida Eesti kooridirigentidele makstakse, ei motiveeri mind tagasi Eestisse tulema sellel erialal töötama.“ Samuti konstateerib ta, et Eesti kooride liikmemaks on soomlaste omaga võrreldes tühine: „Spordisaali eest oleme nõus maksma kuutasu 75 eurot, aga kooris laulmise eest kümme? Harrastuskooris laulmine on tavaline hobi ja oma hobide eest me kõik ju maksame, teinekord oleme nõus maksma väga suuri summasid.“²

Koorilauljad on suurim muusikat viljelevate inimeste rühm Eestis. Seega võiks koorikultuuri toetamisel näha selle seost ühiskonna suure osa väärtuste looja ja hoidjana. Koorimuusika valdkond ei saa areneda järjepidevalt, kui loota üksnes dirigentide õhina­põhisele tegevusele. Galale tuldi heameelt jagama ja saavutusi tunnustama, et teha kooridirigentidele äramärkimisega väike motivatsioonisüst. Kui kauaks sellest piisab? Ühel päeval ei jõua kooridirigendid endale enam rahumeelselt korrutada, et töötavad ülla eesmärgi nimel rahvuskultuuri edasi kanda, kuigi selle eest ei maksta väärikat tasu.

1 Edmar Tuul. Koorijuhtidel puudub Eestis tööturg. – Vikerraadio 2. I 2023.

2 Marge-Ly Rookäär, Stuudiokülaline on dirigent Ingrit Malleus. Delta, Klassikaraadio 23. XII 2022.