Eduard Wiiralt, Pariis, Dix ja Grosz

Kuigi Pariis lihvis Wiiralti stiili, meenutavad tema vangid ja pätid, karjuvad pead ja kolpadest välja ronivad fantastilised taimed Dixi ja Groszi Esimese maailmasõja järgset kujundiilma.

MAI LEVIN

125 aastat tagasi, 20. III 1898 sündis Peterburi kubermangu Tsarskoje Selo kreisis Gubanitsa vallas Robidetsi mõisas (praeguses Volossovo rajooni Rabititsõ külas) eesti graafika suurkuju Eduard Wiiralt. Tema vanemad Anton ja Sophie-Elisabeth Viiralt olid leidnud seal tööd. 1899. aastal sündis neil teine poeg Oskar, kolmas poeg August tuli ilmale 1901. aastal sama valla Kalitino mõisas, mille omanik oli Eestis Vodja mõisnikuna tuntud Julius Wilhelm von Toll. Kalitinos tegi seitsmeaastane Eduard oma esimese teadaoleva teose – kõik­võimalike motiividega täidetud pliiatsi­joonistuse, mis on Eesti kunstimuuseumi jõudnud tänu Sophie-Elisabeth Viiralti ja Alfred Rõude hoolele.

Komulaineni ja Radevalli kogu tähed. Eduard Wiiralti elukäik ja loomingu tuumik on kunstihuvilistele enam-vähem tuttavad. Soome helilooja Juhani Komulaineni 2002. aastal Pariisis õnnekombel omandatud Wiiralti kogu on Nurmese (2003), Helsingi (2009), Pariisi (2011), Brüsseli (2013), Tampere (2019) kõrval olnud väljas ka Eestis: Adamson-Ericu muuseumis (2006), Pärnu muuseumis (2010), riigikogus ja presidendi residentsis (2017), Saaremaa muuseumis (2018) ning Tartu kunstimuuseumis (2021). Ent kindlasti on palju neid, kellel on põhiliselt kunstniku esimest Pariisi-perioodi ehk aastaid 1926–1933 hõlmav kogu nägemata. Komulainen on aja jooksul oma kollektsiooni mõnede tähtsate estampide ja visanditega täiendanud. Kuna kogu seostub Strasbourgi luuletaja, muusiku ja maalija Nelly Stulziga, kes oli Wiiralti sõbratar ja metseen aastail 1931–1933 ning keda Wiiralt on portreteerinud ja kujutanud kuivnõelagravüüril „Lamav akt“ (1931), siis on Komulainen omandanud ka ühe Nelly Stulzi maali. Wiiralt ilmselt innustas Stulzi maalimisega tõsisemalt tegelema ja 1936. aastal korraldaski Stulz oma esimese näituse Strasbourgi Galerie de la mésange’is, kus 1932. aastal oli Stulzi initsiatiivil toimunud Wiiralti teoste näitus.

Juhani Komulaineni kollektsiooni täiendas Vernissage’i viimasel näitusel mitu tippteost Henry Radevalli kogust. Wiiralti teoste innukaima sõjajärgse koguja Nina Poomi poeg Henry Radevall on järginud perekonna traditsiooni – kinkida Wiiralti graafilisi lehti muuseumidele või raamatukogude gravüürikabinettidele – ning annetanud lehti rahvusraamatukogu Wiiralti-galeriile, samuti kinkimiseks Wiiralti graafikapreemia laureaatidele. Näituse tõmbenumbrid olid Nina Poomi kogusse kuulunud monotüüpia „Suitsetaja“ (1932), mida Eestis nähti Alfred Rõude korraldatud Wiiralti isikunäitustel Tallinnas ja Tartus 1936. aastal.

Kirgede küüsis. Noore Wiiralti loomingu keskne teema on kirgede küüsis siplev inimene, keda ta kujutab ilmse lõbuga, aga ka kriitik André Salmoni iseloomustust kasutades „kurja uuritsaga“. Vähesed on suutnud andumist kirele ja naudingujoobumust edasi anda nii sugestiivselt ning ühtlasi nii rafineeritud vormis kui Wiiralt. Erootika osakaalust tema loomingus ollakse teadlikud, ent Wiiralti kirjeldatud kirgede seas on ka vagadus. Tähelepanelikku vaatajat ei eksita pühameeste malbed pilgud tema joonistuste sarjas, mis sai alguse Nelly Stulzi venna, dr Edgar Stulzi tellimusel 1931. aastal tehtud püha Vincent de Pauli portreest ja millest on Komulaineni kogus rida lummavaid näiteid. Võib-olla pani nimetatud portree idanema ka valevandujast „Jutlustaja“ idee (1932, lito)?

Teine eriti märkimisväärne teos Radevalli kogust on Wiiralti õlimaal „Vanglas“ (1929), mille puhul on lähtutud 1923. aastal Dresdenis tehtud samanimelisest akvatintast, kuid esitatud motiiv nauditavas maalilises lahenduses. Mürkrohelistes toonides grimassitavad näod varbade taga verevpunasel taustal on maalitud värviküllase pintsliga. Maali sünd on ilmselt seotud fantastiliste tüüpide (inkvisiitorid, traagilised viiuldajad) sarjaga, mille loomiseks sõlmis Wiiralt 1929. aasta mais lepingu galerii Demotte eksperdi ja direktori Pierre Flajoulot’ga. Flajoulot võimaldas tal veeta augustis-septembris mõned nädalad Bretagne’is, Antrain-sur-Couesnoni linnakeses. Enamjaolt värvilisi joonistusi ja akvarelle sealsetest inimtüüpidest olevat Wiiralt teinud saja ringis, suur osa neist on jõudnud Eesti kunstimuuseumi ja siinsetesse erakogudesse. Mõningaid mustvalgeid joonistusi Antraini-sarjast on Komulaineni koguski.

Jan Śliwiński. Antrainist 6. IX 1929 vanematele saadetud kirjas mainib Wiiralt, et on algust teinud maalimisega. Flajoulot’ga läks ta tülli, loodetud näitusest galeriis Demotte ei tulnud midagi välja. Georges Joseph Demotte’ile (1877–1923) ja tema pojale Lucienile (1906–1934) kuulusid galeriid Pariisis ja New Yorgis, nende spetsialiteet oli pärsia kunst ning keskaegne prantsuse skulptuur. Pärast sõdagi saatis Wiiralt Nina Poomile postkaarte, kus olid reprodutseeritud pärsia miniatuurmaalid või keskaegsed skulptuurid.

Huvitav tegelane oli galerist, kellega Wiiralt kõigepealt kokku puutus ja kelle galeriis Au sacre du printemps (Kevadpühitsus) toimus 1927. aasta mais-juunis Wiiralti esimene isikunäitus Pariisis. Jan Śliwiński, austerlastest kasuvanemate järgi Hans Effenberger (1884–1950), oli poola helilooja, paljude tuntud muusikute tuttav, Igor Stravinski austaja. Sellest ka galerii nimi. Tema tutvusringkonda kuulusid nt Adolf Loos, James Joyce ja Tristan Tzara. Aastail 1923–1929 Pariisis tegutsenud galerii näitustest nimetatakse 1928. aastal korraldatud sürrealistide teist näitust „Sürrealism – kas see on olemas?“ (esimene toimus 1925. aastal Loebi galeriis).

1930. aastatel oli Śliwiński Varssavi sõjaväeakadeemia õppejõud, Teise maailmasõja ajal viibis Šotimaal, kust pärast sõja lõppu naasis Varssavisse. Śliwiński lootis Wiiralti tehnilist võimekust ära kasutada maalide reprodutseerimiseks graafilistes tehnikates ning lõi talle töövõimalused oma majas Fontenay-aux-Roses’is, kus kees elu ja lõunalaua ümber kogunes rahvusvaheline kunstiinimeste seltskond. Wiiralt on ühes kirjas maininud, et Śliwiński tütar harrastas balletti, ning pliiatsi­joonistusel „Baleriin“ (1927, Komulaineni kogu) ongi teda kujutatud.

Näinud suurt vaeva värvilise akvatintaga „Natüürmort“ Louis Favre’i maali järgi, jättis Wiiralt tüütu reprodutseerimise ning pühendus oma tööde tegemisele. Selline jultumus vihastas Śliwińskit, seda enam, et poolakal oli tekkinud konflikt ka Wiiralti marchand’ist sõbra Udo Einsillaga ühe Modigliani töö pärast. Idüll Fontenays lõppes skandaaliga.

Mark Soosaarel õnnestus oma filmi „Maised ihad“ tarvis intervjueerida üht Wiiralti 1920ndate lõpu tööandjat, Éditions du Trianoni kirjastajat Stanislas Lassalle’i (sõjaeelse perekonnanimega Kahan), kes nägi Wiiralti vähese edu põhjust Pariisis tema loomingu germaani­pärasuses. Wiiralt ise väitis 1922. ja 1923. aastal Dresdenist saadetud kirjades, et saksa maitse talle ei sobi ja prantsuse oma oleks talle lähedasem. Kuigi Pariis lihvis märgatavalt kunstniku stiili, meenutavad tema vangid ja pätid, karjuvad pead ja kolpadest välja ronivad fantastilised taimed ning olendid Otto Dixi ja George Groszi Esimese maailmasõja järgsete tööde kujundiilma.

Sajand tagasi peetud sõjast on viimastel aastatel olnud palju juttu ning seoses selle ja praegu käimas Ukraina sõjaga on jälle tähelepanu orbiiti tõusnud pärand. Äsja lõppes Stuttgardi riiklikus galeriis näitus „Karm pilk. George Grosz Berliinis“ – minevik on päeva­kajaline.