Veebruarikuu kunstisaak

Veebruar oli kunsti tihedalt täis: kõige rohkem oli grupinäitusi, kuid pahatihti ei tekkinud neis ei dialoogi ega ka selget vastandamist.

JOHANNA JOLEN KUZMENKO

Veendusin omal nahal, et Eesti kunstis toimub tohutult palju. Vaatamata sellele, et jõudsin käia vaid Tallinna ja Pärnu näitustel, on ikka tunne, et kuu jooksul sai nähtud uskumatu kogus näitusi ja teisi publikuüritusi. Veebruarikuu kinnitas, et üks kunstihuviline ei ole võimeline kõike toimuvat vaatama ja kogema.

See on loomulik, sest kultuurisupist peabki endale kulbiga ette tõstma just seda, mille järele parasjagu isu on. Mida ma siis täpsemalt nägin? Palju noorte kunstnike loomingut, installatsiooni, klaasi-, ehte- ja digikunsti. Oli tihedaid näitusi ning vaikseid ja minimalistlikke väljapanekuid. Enam sattus mu teele paaris- ja rühmanäitusi, isikunäitusi oli vähe. Kõige krüptilisemaks jäidki grupinäitused, sest enamik neist olid väljapanekud, kus kunstnikud panid välja hulga teoseid, kuid nende vahel ei tekkinud dialoogi, vastandumist ega muul moel suhestumist. Kui mõned suhestumismomendid tekkisid, siis hakkasid need kohe silma ning neid oli põnev vaadata.

Noorte grupinäitused. Kõige hapramate kunstnikevaheliste niitidega oli Stockmanni kaubamajas toimunud kunstiakadeemia tudengite näitus „Kontakt – joon“, kus oli eksponeeritud üliõpilaste värske looming. Näituse suur pluss oli aga see, et väljas olid eri meediumid, domineeris maal. Näituselt „Kontakt – joon“ toon välja Elisa Margot Wintersi, kelle jõulise visuaaliga menstruatsiooni- ja kehateemaline maal torkas kaugelt silma ning pani kaubanduskeskuse atmosfääri unustama. Wintersi kujutis tugevast, vankumatust ning julgelt otsavaatavast naisest oli tõeliselt muljetavaldav. See oli autoportreega, kuigi kunstnik seda pealkirjas „Tooraine“ (2022) ei väljendanud. Pole midagi parata: kaubanduskeskus on näituse korraldamiseks keeruline keskkond, sest müra ja melu ei ole kunstile keskendumiseks kõige lihtsam koht. Kui vaadata teost, aga silmanurgast on näha apteek, ilusalong ja restoraniala, siis peab fokuseerimiseks vaeva nägema. Kuna näituse kujundus oli lakooniline – teosed olid kinnitatud tamiiliga seina ja keraamika postamentidele –, siis pidid teosed tähelepanu eest võitlema. Ma ei taha sellega öelda, et kaubanduspind ei sobi näituseks. Kunstimaailma toimimise mõttes on igati hea, et tavapäraseid oste tegev Stockmanni külastaja satub EKA tudengite loomingu peale. Ajal, mil tundub, et (kaasaegne) kunst peab pidevalt oma eluõiguse ja rahastuse nimel võitlema, on ainult hea, et kunsti eksponeeritakse ka väljaspool galeriid. Ainult nii saab kunst inimeste argipäeva osaks ning aitab elu väärtustada.

Draakoni galeriis on klaasikunstniku Maret Sarapu tugev soolonäitus „Vaba ja hoitud“.

Karel Koplimets

Teine noorte kunstnike grupinäitus „Mu väheste oskuste nõrgad uimed“ toimus Pärnu raekojas, selle väljapaneku kunstnikke seob sõprus. Kuna tegu on põlvkonnakaaslastega ning enam-vähem samal ajal EKAs õppinud kunstnikega, siis nad teavad-tunnevad üksteist, kuid sellegipoolest ei tekkinud teoste vahel dialoogimomente. Näituse saatetekst oli samuti pigem abstraktne ning jättis palju lahtiseks. See mängis väljapaneku kasuks, sest kõikide kunstnike teosed suhestusid tekstiga, kuid oleksin igatsenud teoste seoseid või vastandumisi. Kuid üks väga konkreetne dialoog siiski oli ning see toimis edukalt. Nimelt oli Kaisa Maasik toonud näitusele hobikunstnikust vanatädi Tiiu Maasiku lilleakvarellid, mis kaunistavad muidu tavapäraselt sugulase kodu seinu. Näituse alguses oli Kaisa Maasiku foto „Suur lilleaed väikse toa ümber“, millel oli kujutatud Tiiu Maasiku kodu, seintel akvarellid. Tiiu Maasiku akvarellid olid laotatud üle galeriipinna. Kaudselt läks lillemaalidega kokku Kaisa Maasiku videoteos, kus oli kujutatud lillekujulist pöörlevat aiasprinklerit

Pea ees. Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis avati grupinäitus „Pea ees!“, mis on mitme aasta pikkuse projekti „Beyond Matter“ lõppakord. Töötan Tallinna Kunstihoones külastusjuhina ja olen näinud seda väljapanekut lahti rullumas 2020. aasta algusest. See on hõlmanud mitmeid residentuure ning paljud näitusel „Pea ees!“ eksponeeritud teosed valmisid residentuuride raames. Laias laastus on tegu digikunsti uurimisega: kuidas ja milliseid lahendusi saab kasutada ning mida see meie ühiskonna kohta ütleb. See on suur ülesanne, millest puudutatakse killukest. Seal on mitu huvitavat teost, kuid ka sellel näitusel oleksin oodanud rohkem dialooge ning omavahelist suhestumist. Näituse kujundus loob isoleeritust, sest on kasutatud palju musti kardinaid, millega on tekitatud soppe, kus külastaja saab keskenduda ühele teosele, selle miinus on aga eraldatus. „Pea ees!“ näituse täht on Ksenija Jurkova osalusteos „Kinnihoidmine. Aeg lõbutseda“, kus käsitletakse 2004. aastal toimunud Beslani pantvangitragöödiat, kus hukkus 333 inimest. Jurkova on näitusele toonud interaktiivse videoteose, mis reageerib ekraani ees rippuvale punasele nupule. Nuppu all hoides jooksevad ekraanil filmide märulikaadrid, kuid kui külastaja laseb nupu lahti, asenduvad filmiklipid reaalsete Beslani kaadritega. Need on lõikavalt valusad. Jurkova teos on kaasaegne kunst selle kõige paremas võtmes: kontseptsioon, lahendus ja visuaal on kõik omal kohal ning asi toimib.

Hästikomponeeritud Hobusepea ja Draakon. Kunstnike liidu galeriide näitused olid seekord rahulikud ja klassikalisemat laadi, seda nii meediumide kui ka visuaalse lahenduse poolest. Hobusepea galeriis oli Olev Kuma ja Solveig Lille paarisnäitus, kus olid taas kokku saanud kaks noort kunstnikku, kelle visuaalne keel oli täiesti erinev, kuid nende puhul tuli vastandamise/täiendamise mäng välja. Huvitav oli näha Lille uurimisobjekti ja inspiratsiooniallikat – suurendusklaasi alla jääva taime- ja rakumaailma. Kunstnik oli arendanud need edasi suuremõõtmeliseks installatsiooniks. Solveig Lille Hobusepea keldrikorruse akvarelliinstallatsioon oli kokku pandud suurendusklaaside abil. See kõlas kokku Kumu näitusega „Kunst või teadus“, millega lahatakse sajandi(te)taguste teaduspiltide laia maailma. Kui Kumu näitusepealkiri vastandab kunsti ja teaduse, siis Lille puhul pole kahtlustki, et loodusteaduste kirju maailm pakub kunstnikele lõputult ainest. Kuma oli keldrisse loonud samuti suure installatsiooni, segatehnikas värvilise teose, mis meenutas korallide ja vetikatega ookeanipõhja. See oli küll palju värvilisem kui ookean ise.

Draakoni galeriis on klaasikunstniku Maret Sarapu tugev soolonäitus „Vaba ja hoitud“. Seal olid hõrgud pannood, mosaiigid ja klaasist objektid liivakastis. Seal oli abstraktseid loodusmotiive ning värvimängu. Väga sümpaatsed olid ka saatetekstid ning teoste suurendatud reprodega postkaardid Berit Kaschani poeetiliste kirjutamisharjutustega. Galeriis oli sidus tervik, sest teosed ja tekst täiendasid teineteist suurepäraselt. Huvitav oli ka publikuprogramm. Kaschan juhendas kolme loovkirjutamise töötuba, millest ühel ka osalesin. Kaschan tegutses ladusalt ja sundimatult, näitusesaal andis palju juurde. Maret Sarapu näitusele sobis vaba terapeutiline kirjutamise töötuba kindlasti enam kui klassikaline kunstnikuvestluse formaat, mida tavaliselt publikuprogrammis kasutatakse.

Vabaõhunäitus. Viimane näitus, mida vaatamas käisin, oli natuke teisest ooperist. Nimelt kureeris teatrikunstnik Mae Kivilo Estonia teatri taga pargis lavastuskunstnike liidu näituse „1 : 10, suhe üks kümnele“, mis oli nagu vitriinkapp, kus olid peamiselt valitud lavastuste fotod ja mööblimaketid. See oli selgelt lahendatud. Usun, et inimene, kes sellest mööda jalutas, sai hoobilt aru, mida on eksponeeritud. Kuna vitriin ei olnud ülemäära suur, siis oli kuraatoritekst kontsentreeritud ja informatiivne. Oli sümpaatne, et näituse keskmes olid asjaosalised ise: nimeliselt olid välja toodud lavastuskunstnikud, valguskujundajad jt, kes vastutavad etenduse kunstilise poole eest. Kui näitusearvustustes on harilikult esikohal näitlejatöö ja lavakujundus on vaeslapse rollis, siis siin olid pooled vahetunud. Mul on hea meel, et talvele vaatamata lõpetasin näitusetuuri avalikus ruumis, sest vitriinkapi stiilis lahendusi ei tule ette tihti.