Mustermajaga digi- ja rohepöördeni

Renee Puusepp: „Kui mõtleme juba projekteerimisel, kuidas hoones midagi parandada, kuidas see osadeks lahti võtta ja uueks kokku panna, siis ehitusse CO2 jalajälg väheneb.“

MERLE KARRO-KALBERG

Kunstiakadeemia puitarhitektuuri kompetentsikeskuses PAKK on Renee Puusepa juhtimisel neli aastat arendatud mustermaja ehitussüsteemi. See tähendab ruumilisi puidust mooduleid, mida saab kokku panna paindlikul viisil eri tüüpi hooneteks. Tehases tootmine hoiab ehituskulud madalamal. Praeguseks on jõutud esimeste ehitamisvalmis tulemusteni. Eelmisel aastal toimus arhitektuurivõistlus Põhja-Tallinna kavandatava musterlasteaia rajamiseks. Hiljuti lõppes ehitushange, millega leiti ehitaja mustermaja süsteemis Elektrilevi koolituskeskuse püstitamiseks.

Järgnevalt räägib Renee Puusepp lähemalt mustermaja süsteemist, sellest, kuidas see süsteem mõjutab arhitektuuri ja ehitussektorit ning arutleb, kuidas arhitekti tööülesanded teisenevad.

Meil on omajagu tehaseid, kus toodetakse samuti puidust mooduleid ja elemente, millest hiljem mõne päevaga saab ehitusplatsil valmis maja. Mille poolest mustermaja süsteem juba turul olevatest lahendustest erineb?

Peamine erinevus on mustermaja süsteemi avatus, see on vabavara, mida kunstiakadeemia küll arendab, kuid mida võivad tasu maksmata kasutada kõik. Mustermaja koosneb tehases toodetavatest elementidest, kuid neist elementidest saab kokku panna väga erinevaid hooneid. Paljudel tootjatel on juba oma mustrid ja moodulid olemas. Neid kasutatakse ainult ühes konkreetses tehases, enamasti on need mustrid üsna jäigad ning mõeldud kindlale hoonetüübile, näiteks soojaku mustrid. Sellist tüüpi moodulit on väga lihtne ja efektiivne toota, kuid mitte nii paindlik kasutada ning eri tüüpi hooneid rajada.

Otsime oma arendustöös tasakaalupunkti, kus moodulid oleksid efektiivselt toodetavad, kuid säilib eriilmelise ruumi loomise võimalus. Ehitussoojakud on igal pool ühesugused, neid saab laduda riita ja panna ritta, kuid neid pole võimalik muuta kohaspetsiifiliseks või kohandada tellija soovidele. Mustermaja süsteemi saab krundi oludele ja kasutaja vajadustele vastavaks timmida.

Muidugi on ka mõned Eestis toodetavad tehasemajad väga paindlikud, n-ö rätsepa-tehasemajad, kuid neid projekteeritakse teistmoodi. Kõigepealt teeb arhitekt projekti, see antakse tootjale, kes võtab hoone osadeks ja vaatab, mida tehases on võimalik toota. Mustermaja pannakse kokku tükkidest, mis eeldatavalt on toodetavad, s.t hoone osad on tootmiseks juba läbi projekteeritud ning nendest laotud hoonet tootmiseks enam muutma ei pea.

Mustermaja idee hõlmab paljusid mustreid, millest oleme jõudnud välja töötada kaks. Esimene oli muster 369, mida rakendati Põhja-Tallinna lasteaia Päikene arhitektuurivõistlusel. Sellest edasi on arendatud 3cycle-süsteem, millest valmib peagi Elektrilevi koolituskeskus.

369 mustri projekteerimisel tuvastati teatud puudused. Selles süsteemis on moodulite pikkused kolm, kuus ja üheksa meetrit. Katsetuste ja arvutuste käigus on selgunud, et üheksa meetrit on konstruktiivselt liiga nõrk ning kasutada tuleb kolme- ja kuuemeetriseid mooduleid. Uuendatud 3cycle-süsteemis võetakse arvesse hoone eluiga. Hoone on komponentidest hõlpsalt kokku pandav ja sama hästi ka lahti võetav ning ehituskomponendid saab ringlusse suunata ilma vajaduseta materjale liigiti eraldada. Praeguste ehituste suur miinus on see, et hoone lammutamisel ei ole alati võimalik materjale üksteisest eraldada, tekib suur hulk kasutuid segaehitusjäätmeid.

Mustermaja süsteem on vabavarana kättesaadav kõigile. Miks olete otsustanud selle vabaks anda ajal, mil kõik püüavad leiutada midagi uut ja seda patendiga kaitsta?

Avatud lähtekoodiga süsteeme on teisigi, Suurbritannias näiteks väiksemate elumajade rajamiseks mõeldud Wikihouse. Vabavara arendamine on viis, kuidas ehitustööstust saab uuendada. Ühe mustri väljatöötamiseks ja prototüüpimiseks kulub palju aega ja raha. Selle kallal töötab palju arhitekte, tootjaid ja insenere. Väiksemad ja isegi suuremad tootjad ei saa seda endale lihtsalt lubada. Vabavaralisusega tagame süsteemi elujõu. Me teeme otsa lahti ja alustame, sealt edasi saavad kõik huvilised panustada või mustrit enda tarbeks või tootmise eripära arvestades kohandada.

Näiteks Elektrilevi koolituskeskuse ehitushanke võitja Estnor võtab projekti enda kätte ja teeb läbi, kuidas saab mustrit toota. Saadud kogemuse ja teadmised toome arendusprotsessi tagasi ning mugandame mustrit vastavalt esile kerkinud kitsaskohtadele. Kui see oleks kinnine ja litsentseeritud süsteem, siis poleks võimalik seda nii ulatuslikult arendada. See on EKA arhitektuuriteaduskonna panus sektori uuendamisse. Meid aitavad akadeemilised grandid, mille toel töötame välja idee ning anname sellee ehitusettevõtete kasutusse.

Eks kogu mustermaja süsteemi taga on ka küsimus, kes peaks ehitussektoris digi- ja rohepööret vedama. Tootjatel endal puudub selleks võimekus. Ainus võimalus midagi ette võtta ongi see, kui avalik sektor õla alla paneb.

Ehitussektori CO₂ jalajälg on märkimisväärne ning eelkõige on see tingitud materjalikasutusest. Oleme võrrelnud betoonist ja puitmoodulitest ehitatud lasteaia jalajälge. Betoon- ja puitmajal on viiekordne massi vahe. Ressursside kestlik kasutus on aga üks rohepöörde aluseid.

Me ei ütle, et mustermaja rajamine ei avalda keskkonnale mingit mõju. Seda mitte. Me ütleme lihtsalt, et selle mõju on väiksem kui senistel ehitusviisidel. Kestliku keskkonna võti on ka teistmoodi ehitamine. Me peame mõtlema, kuidas oleks kõige otstarbekam hoonefondi renoveerida ja vajaduse korral uuesti renoveerida, kuidas vahetada välja hoone osi nii, et see kulutaks vähe ressurssi ja oleks kiiresti teostatav. Praeguses ehituses sellele ei keskenduta. Kui mõtleme juba projekteerimise ajal, kuidas hoone juures hiljem midagi välja vahetada, kuidas see osadeks lahti võtta ja pärast jälle kokku panna, ehitussektori CO₂ jalajälg väheneb.

Kui kaugel te oma arendustööga praegu olete? Kas lõpusirge paistab ja saate mustrid peagi üle anda?

Me oleme alles arendustöö alguses. Kõigepealt on idee, seejärel prototüübid, millele järgneb hoone. 400ruutmeetrise Elektrilevi koolituskeskuse hoonega oleme jõudnud järgmisse etappi. Meie peame saama tagasisidet ja teadmisi, mis on valesti, mis on õigesti, mida peaks tegema teistmoodi. Kavandatav koolituskeskus aitab meil seda teavet koguda. Ehituses pole neli aastat ju pikk aeg.

Elektrilevi koolituskeskuse projekteerisid läti arhitektuuribüroo Nomad noored arhitektid, kes lähtuvad oma töös säästliku ehitamise ja arhitektuuri põhimõtetest, on katsetanud lammutusmaterjalidest ehitamist ja mõtlevad ka arhitektuuris ringmajandusele. Nad usuvad, et hoone tuleb kokku panna just nii, et seda saab hiljem lahti võtta ja materjalid on taaskasutatavad. Eesti arhitektide seas pole ringmajanduse suund vist kanda kinnitanud.

Ka Päikese lasteaia arhitektuurivõistlusel ei saanud paljud žüriiliikmed aru, miks on vaja üldse mõelda hoone osadeks lammutamisele, millal peaks maja kasutatavateks materjalideks lahti võtma ja kuidas. Siiani pole seda ju tehtud. Ka osas võistlustöödes oli näha, et sellele kuigi palju tähelepanu ei pöörata.

Nomadi arhitektid on ringmajanduse seisukohast läbi projekteerinud nii suvemaja kui eramaja, neil on kesk­konna­alast mõtlemist ja tahtmist laiemalt ringi vaadata.

Tihti räägitakse kõlavate loosungitega. Näiteks, et kõige parem maja on ehitamata jäänud maja. Sellega ma nõustun. Sealt edasi öeldakse, et renoveerimine on alati parem kui uue maja ehitamine. See on aga liigne lihtsustus. Kas igasuguse maja, ka ahervare, elamiskõlblikuks tegemine on tõesti parem? Säästlik ehitamine, mille puhul peetakse silmas materjalide taaskasutust ja madalaid ülalpidamiskulusid võib olla mõnikord siiski kestlikum valik.

Kas mustermaja süsteemi kasutamine eeldab ka arhitektilt oma töö ümbermõtestamist ja harjumuspärastest võtetest loobumist?

Kindlasti eeldab see uutmoodi lähenemist. Juba musterhoone loomise juures on mitu arhitekti. Kõigepealt see, kes mõtleb välja süsteemi, ja seejärel see, kes kasutab süsteemi konkreetse hoone projekteerimisel.

Uusi mõttemalle kasutades mõeldakse juba projekteerimise ajal, kuidas hoone valmis ehitatakse. Praegu on arhitektid ära lõigatud ehitamisest ja eelarvestamisest. Arhitekt teeb projekti, kuid tal ei ole kontrolli ehitushinna üle, ta ei tea, mis midagi maksab. Mustermaja süsteemis projekteerimine toob selle nüansi ruumiloomesse tagasi. Kokku pandud tükkide kogumaksumus on laias laastus kohe teada, ka on teada, kui palju midagi kaalub, kui palju ja mis materjali kuskile kulub jne. Vastavalt sellele on võimalik ka otsustada, kus midagi välja vahetada või kuhu juurde panna.

Selle kalkuleerimise ja juppide kokkupanemise töö võiks ju tulevikus ära teha hoopis tehisintellekt. Tellija kirjeldab, mida tal vaja on ning arvuti paneb moodulitest kokku just selle, mida küsiti. Kas tehisaju on oht või võimalus?

Ma arvan, et tehisintellekt on võimalus. See tähendab arhitektile töötundide kokkuhoidu, kuid ma ei arva, et arvuti projekteerimise üle võtab. Masinad ainult soovitavad ja vähendavad hiire­klõpsude tegemise tööd. Projekteerimine võiks toimuda nii, et klient sõnastab oma vajadused, näiteks kahekorruseline nelja magamistoaga avatud köök-elutoaga kodu. Koos tehisintellektiga on võimalik kiiresti luua mitu lahendust, mis vastavad tellija ootustele. Kindlasti ei suuda tehisaju praegu sobivaid lahendusi üksinda välja töötada.

Mul oli hiljuti huvitav kogemus juturobotiga. ChatGPT on igati hea partner näiteks teadusartikli koostamisel, aitab kaasa mõelda ja esitab küsimusi. Soovisin, et ta annaks mulle mõned allikad, kus lahatakse moodulehitiste võimalusi ringmajanduse arendamisel. Kiiresti leidis ta ajakirja ja sobiva peal­kirjaga artikli. Selgus aga, et artikli sisu oli hoopis midagi muud, kui mul vaja oleks olnud. Juturobot leidis küll väga tõsiseltvõetava viite, aga sellel ei olnud mingit tõepõhja all. Mis saab siis, kui tehisaju paneb kokku kliendi ootustele vastava maja, aga valmis ehitades selgub, et see ei seisa püsti?