Võitjate põlvkond ja lumehelbekesed

Tundub, et nn lumehelbekeste põlvkonda on mõistetud suures osas valesti ja hinnatud eelarvamuslikult alavääristavate arusaamade põhjal.

TANEL VALLIMÄE

Äsja toimusid riigikogu valimised, millele eelnenud valimiskampaania käigus rõhutasid erakonnad, sh valimised võitnud Reformierakond ja uus tegija riigikogus Eesti 200, teaduspõhise lähenemise tähtsust poliitikas. Loodetavasti avaldub valmisolek teadlaste nõu kuulata ka uue riigikogu ja valitsuskoalitsiooni töös. Üks teadlastele ja poliitikakujundajatele võrdväärselt huvi pakkuv teema võiks olla ühiskonnateadlaste uuringud, kus tuuakse välja ühiskonnas levinud stereotüübid osa elanikkonnarühmade kohta. Ekslikest arusaamadest vabanemine vähendab ka eelarvamusi ühiskonnas. Neist maksimaalsel määral lahtisaamine on oluline nii neisse rühmadesse kuulujatele, kogu ühiskonnale, aga kindlasti ka poliitikakujundajatele. Järgnevalt käsitlen kahte rühma, kelle kohta on Eesti ühiskonnas käibel vastandlikud stereotüübid, s.o lihtsustatud käsitused grupist ja selle liikmetest. Esimene on võitjate põlvkond, kelle edu hinnatakse eelarvamuse tõttu üle, teine lumehelbekeste põlvkond, keda, vastupidi, halvustatakse ja alavääristatakse.

Selliste arusaamade murdmisel on kõige enam kasu uuringutest, mida nimetatakse sotsioloogias kestvus­uuringuteks või eluteeuuringuteks. Uuritakse muutusi ajas: fookuses on ühed ja samad inimesed pikema perioodi vältel, täpsemalt jälgitakse samasse rühma kuulujate elusündmusi, karjääri töö- ja haridusteel, suhteid ja pereelu (abiellumine, laste sünd), elutingimusi, tervist jne. Lühidalt öeldes, uuritakse erinevates eluvaldkondades toimuvaid muutusi vastavasse rühma kuuluvate inimeste elus pikema aja jooksul. Näiteks uuritakse laste arengut aastate jooksul mingi ajavahemiku järel, et teha kindlaks, kuidas teatud tegurid, nagu perekonna taust, haridus, sotsiaalmajanduslik olukord jm, mõjutavad laste hakkamasaamist hariduses, tööl, pereelus ja mujal. On uuritud erineva vaimse võimekusega lapsi ja võrreldud intelligentsemaid ülejäänutega ning hiljem vaadatud, kuidas intelligentsemad lapsed on teiste lastega võrreldes elus toime tulnud. Tuntud on vananemist puudutavad uuringud, mille eesmärk on teha kindlaks, milline mõju bioloogiliste tegurite kõrval on nt sotsiaalmajanduslikel teguritel, haridusvõimalustel ja ühiskondlikust positsioonist tuleneval. Pikka aega on tehtud tervislikku eluviisi puudutavaid kestvusuuringuid. Kuulsad on Euroopas ja USAs läbi viidud suured elutee­uuringud, kus on vaadeldud nii osalejate noorusiga, keskiga kui ka vanaduspõlve. Kestvusuuringutes kasutatakse eri meetodeid, kogutakse nii kvantitatiivseid andmeid (nt sissetulek, haridustase, terviseandmed) kui ka kvalitatiivseid andmeid (nt kuidas tõlgendatakse muutusi, kuidas oma eluteed nähakse), ning neid andmeid kombineeritakse.²

Sellistel uuringutel on ka miinuseid: nende läbiviimine on kallis ja nõuab palju aega. Valim peab olema piisavalt suur, et olla uuritava populatsiooni suhtes esinduslik. Pika aja vältel langevad mõned osalejad uuringust välja, mistõttu tuleb jälgida, et see ei mõjutaks uuringu tulemusi. Analüüs on mitmetahuline ja eeldab suurt ekspertiisi. Kuid palju on kaalukaid plusse, nagu andmete parem kehtivus, nende unikaalsus, uuringu paindlikkus. Selliste uuringute najal on muutused vaadeldavas populatsioonis mõistetavamad. Saab hinnata ka poliitikameetmete mõju aja jooksul, mistõttu riikides on kestvusuuringuid ka toetatud. Nii saavutatakse tõhusamad ja ökonoomsemad poliitilised otsused, neid rakendatakse paremini, olgu tervishoiupoliitikas, sotsiaalpoliitikas, hariduspoliitikas või mujal.

Võitjate põlvkond

Kõigepealt vaatlen võitjate põlvkonna juhtumit ning sellega seotud eelarvamusi. Võitjate põlvkonna mõistet kasutasid Eesti sotsiaalteadlased esmakordselt 1990ndate lõpus, pidades silmas 1960ndate keskel ja teisel poolel sündinuid, kelle haridustee lõppes Nõukogude Liidu lagunemise algusajal või veidi varem.³ Seega oldi eluetapis, kus alles seatakse endale sihte. Meedias räägiti võitjate põlvkonnast edaspidi tihti ja see määratlus oli ühiskonnas väga levinud. Selle põlvkonna inimesi iseloomustati ligikaudu järgmiselt. Nad said kõige enam kasu Eesti iseseisvuse taastamisega tekkinud uutest võimalustest ja suutsid hästi kohaneda vabaturumajanduse tingimustega. Nad olid sel ajal parimas elueas ning seega ka turumajanduslikus ühiskonnas tekkinud võimaluste kõige agaramad kasutajad, harjudes kiirete muutuste ja riskidega. Nende eesmärk oli individuaalse ettevõtlikkuse toel edu saavutada. Nad kohanesid väga hästi uue olukorraga, kui toimusid suured ümberkorraldused majanduses, poliitikas ja kogu ühiskonnas, asendati vanemad ja keskealised tippametnikud ning noored lõid üha uusi ettevõtteid. Neil õnnestus 1990ndatel aastatel karjääri teha: neist said ettevõtjad ja tippjuhid, nad saavutasid teistest suurema majandusliku kindlustatuse ja kõrgema sotsiaalse staatuse.

Niisiis pidi tüüpiline võitjate põlvkonna esindaja olema edukas. Kuid kui ei olnud? Ühes võitjate põlvkonna käekäiku vaatlevas analüüsis, mis ilmus juba mõnda aega tagasi, on käsitletud just selle rühma esindajatega tehtud intervjuusid.⁴ Ilmnes, et intervjueeritute seas, kes rääkisid oma tegelikult aset leidnud käekäigust ja andsid hinnangu oma edukusele, võitjaid õieti polnudki. Pigem kujunes sellesse rühma kuuluvate inimeste elu 1990ndatel ja hiljem stabiilseks, eriti juhul, kui nad olid omandanud kõrghariduse. Kuid intervjueeritute seas oli ka kaotajaid, kes olid omandanud eriala, millega uutes oludes ei olnud enam midagi peale hakata, või töötasid majandusharudes, kus muutused olid olnud kõige järsemad. Kui neil õnnestus edu saavutada, siis eeldas see muude tegurite olemasolu, nagu „õige“ rahvus, haridus ja „õiged“ tuttavad. Ehkki sageli on leitud, et nn võitjate põlvkonna hoiakud on pigem individualistlikud, siis intervjuude põhjal on selle rühma erinevused väga suured nii karjääri, materiaalse olukorra kui ka vaadete poolest.

Miks see on tähtis? Kõik selle põlvkonna esindajad ei ole olnud tingimata edukad ega ole intervjuude põhjal olnudki orienteeritud materiaalsetele eesmärkidele, mida varem on eriti madalama haridustasemega sellesse põlvkonda kuulujate puhul välja toodud. Niisiis on teadmised rühma tegeliku käekäigu kohta juba mõnda aega olemas, kuigi, nagu öeldud, ei ole need veel piisavalt kõlapinda saavutanud. Tegemist pole oluliste teadmistega üksnes ühiskonnateadlaste jaoks. Nende levik on selle põlvkonna seisukohalt hädavajalik. See on oluline ennekõike nn võitjate põlvkonda kuuluvate inimeste enesehinnangu seisukohalt, kui neil väga hästi pole läinud. Nad ei ole luuserid, kellel kõik ebaõnnestus, vaid see vanuserühm ei olnudki ühetaoliselt edukas. Pole põhjust ennast tunda erandina, saamatuna. Arusaamad selle põlvkonna edukusest on olnud lihtsalt ebarealistlikud: selle käekäiku on peetud alusetult paremaks, kui see tegelikult on olnud.

Lumehelbekesed

Teiseks vaatlen nn lumehelbekeste põlvkonda, s.o alles tööturule jõudvaid või veel haridust omandavaid noori. Seega on nende küsimus praktilises mõttes aktuaalsem. Lumehelbekeste põlvkonnaks nimetatakse noori, keda peetakse liiga tundlikeks, üliemotsionaalseteks ja liiga kiiresti solvuvateks. See nimetus on pigem negatiivne ja kriitiline. Selle põlvkonna noored, pidades end erilisteks ja olles ära hellitatud, soovivat saada tunnustust ja positiivset tagasisidet ilma omapoolse suurema pingutuseta. Ja kui nad seda ei saa, siis nad solvuvad. Ühtlasi on arvatud, et varasematest põlvkondadest erinevalt ei püsi nad töökohal, on sageli vastutustundetud, ebalojaalsed tööandja suhtes, ei suuda tööle keskenduda, pole piisavalt ettevõtlikud ja ootavad, et töö oleks ennekõike põnev. Seega on selliste eelarvamuste puhul tegemist vastupidise rühmaga, kui oli võitjate põlvkonna puhul. Kui viimaste kohta arvatakse ekslikult, et nad on olnud edukad, majanduslikus mõttes pealehakkajad jne, kuigi ei pruukinud olla, siis lumehelbekesed on nende vastand. Need noored ei saa väidetavalt hästi hakkama, on siidikäpad.

Seda laadi stereotüübid on eri uuringutega teistes riikides juba ümber lükatud, ent ka meil on praeguseks andmeid selle kohta, et tööväärtuste lõikes on kaks noorimat põlvkonda tööturul ehk Y-põlvkond (1980ndatel ja 1990ndatel sündinud) ning needsamad lumehelbekesed ehk Z-põlvkond (1990ndate teises pooles ja hiljem sündinud) üsna sarnased.⁵ Mõlemale on väga olulised sellised tööväärtused nagu suur sissetulek, soodsad võimalused ametiredelil tõusmiseks ja töökoha stabiilsus, isegi kui Z-põlvkonna puhul on töö huvitavus muutunud kaalukamaks ning töökoha turvalisuse tähtsus vähenenud. Kindlasti olulisem kui varasematele põlvkondadele on neile töö mõtestatus ja huvitavus. Kuid peamine järeldus on, et tööturule sisenev või hiljuti sisenenud lumehelbekeste põlvkond ei erine olemuslikult sedavõrd vanematest põlvkondadest, kui selle kohta eelarvamuslikult on väidetud.

Niisiis näivad need stereotüübid olevat vähemalt osalt ekslikud. Loomulikult ei eeldata, et kõik ühe põlvkonna esindajad on täpselt samasuguste omaduste, väärtuste ja ootustega. Indiviidi panust väärtustavas ühiskonnas domineeriva arusaama kohaselt vähemalt mööndakse, et igaüht tuleb lõpuks hinnata tema tegevuse ja otsuste alusel. Tundub siiski, et nn lumehelbekeste põlvkonda on mõistetud suures osas valesti. Miks on oluline mainitud ekslikud arusaamad ümber lükata? Kui võitjate põlvkonna puhul on rõhutatud edukust, kuigi uuringute kohaselt ei olnud need, kes seda ei saavutanud, tingimata läbikukkujad, siis nn lumehelbekesi kiputakse hindama väljakujunenud alavääristavate arusaamade põhjal. Eelarvamuste kummutamine on vajalik ennekõike nendele rühmadele, sest jutt on nende võimalustest tööturul, seega karjäärivõimalustest, sissetulekutest ja positsioonidest. Sama vajalik on see ka ettevõtjatele, et nad teeksid senisest läbimõeldumaid, ratsionaalsemaid ja kasulikumaid värbamisotsuseid, laskmata end eksitada sissejuurdunud eelarvamustest, mis ei vasta tõele. See teadmine on täpselt sama kasulik ka poliitiliste otsuste tegijatele. Teadaolevalt on plaanis kestvusuuring, mis sellele põlvkonnale põhjalikumalt valgust heidab. Praeguse teadmise põhjal on sellise uuringu vastu huvi üles näidanud ka mitmed ministeeriumid.⁶ Kui huvi jätkub ja nn lumehelbekeste tegelikku käekäiku püsivalt jälgima hakatakse, teostub just see, millega artiklit alustasin, s.o teaduspõhine tegevus poliitikakujundamisel.

1 Tänan Andu Rämmerit täpsustuste eest teksti sõnastamisel.

2 Eestis on avaldatud nii mujal kui ka siin tehtud kestvusuuringute ülevaateid. Nt P. Kenkmann, J. Saarniit (koost), Longituuduurimused: kogemusi ja tulemusi. Tartu Ülikooli Kirjastuse trükikoda, 1998; M. Titma (toim), Kolmekümneaastaste põlvkonna sotsiaalne portree. Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999; M. Titma (toim), Sõjajärgse põlvkonna elutee ja seda kujundanud faktorid. Ülikooli Kirjastus, 2001; M. Titma (toim), 30- ja 50-aastaste põlvkonnad uue aastatuhande künnisel. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2002.

3 Esialgu peeti silmas Mikk Titma juhtimisel läbi viidud kestvusuuringu „Ühe põlvkonna eluteed“ raames 1983. aastal küsitletud ja samal aastal keskhariduse omandanud noori.

4 Ellu Saar, Võitjate põlvkonna võitjad ja kaotajad?. Rmt: A. Aarelaid-Tart, A. Kannike (toim), Nullindate kultuur II. Põlvkondlikud pihtimused. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2012, lk 80–104. Artikkel põhineb 32 intervjuul, mis viidi läbi 1983. aastal keskhariduse omandanutega.

5 Mailiis Veeret, Y- ja Z- generatsiooni tööväärtuste võrdlus. Eesti ettevõtluskõrgkool Mainor 2019. Lõputöö.

6 Plaanis on kestvusuuring, mille põhivalimi moodustavad rahvusvahelises õpilaste õpitulemuslikkuse hindamisprogrammis (PISA) 2022. a ja 2025. a osalenud Eesti noored. Samade põlvkondade liikmeid on kavas küsitleda mitmeid kordi, kõigepealt aastal 2025, seejärel u kaheaastase intervalliga. Kui PISA eesmärk on hinnata 15aastaste koolinoorte oskusi eri valdkondades (lugemine, matemaatika, loodusteadused jne), siis kavandatavas uuringus on vaatluse all noorte elukäik, haridus- ja töötee, hoiakud, väärtused ja eluplaanid. Seega vaadeldakse nii ootusi kui ka seda, kuidas neil tegelikult on läinud. Samuti uuritakse, millist mõju haridusteele ja vaimsele tervisele on avaldanud COVIDiga seotud piirangud. TLÜ teadlaste kõrval on uuringu partneriteks Saksamaa, Inglismaa, Šveitsi ja Hollandi teadlased. Uuringu vastu on huvi tundnud mitmed ministeeriumid, kes saavad lisada oma valdkonnast lähtuvalt uuringusse uusi tahke ja küsimusi, mida on vaja just nende töö jaoks.