Tennise keel

Eelistame mitte mõelda šokeerivalt arulagedatele ja primitiivsetele kommentaaridele, mida sportlased võistlusjärgsetes intervjuudes kuuldavale toovad.

ALARI PURJU

I

David Foster Wallace (1962–2008) on Ameerika romaanikirjanik, novellist ja esseist, kes saavutas 1990. aastatel ja selle sajandi alguses teatud ringkondades eriti oma romaaniga „Piiritu naljameel“ („Infinite Jest“) Thomas Punchoni, Jerome David Salingeri ja teiste kultuskirjanikega võrreldava kuulsuse. Eesti keeles on varem ilmunud tema lühijutte kogumikust „Lühikesed intervjuud ilgete meestega“ („Brief Interviews with Hideous Men“) pealkirjaga „Teatavate piiride poorsusest“ (Loomingu Raamatukogu 2019, nr 4-5).

David Foster Wallace kasvas üles professorite perekonnas Illinoisi osariigis Urbana Champaignes, kus asus üks põhilisi selle osariigi ülikooli kampusi. Ta õppis Amhersti kolledžis Massa­chusettsi osariigis filosoofiat ja matemaatikat ning omandas Arizona ülikoolis loova kirjanduse magistrikraadi. Mõnda aega veetis ta Harvardi ülikooli filosoofia kraadiõppes, aga lahkus sealt üsna õpingute alguses. Õpingute ajal kirjutas ta ilukirjandust ning avaldas õpetatud mehena arvamust, et kirjandus ilma teooriata on vaid meelelahutus. Oma esimese 1987. aastal ilmunud romaani „Süsteemiluud“ („The Broom of the System“) kohta arvas ta, et seda romaani võiks võtta kui Ludwig Wittgensteini ja Jacques Derrida omavahelist vestlust. Wallace esindas elustiili, mis oli ühelt poolt intellektuaalselt ambitsioonikas ja teiselt poolt ennast hävitav ning lähedaste suhtes hoolimatu. Juba keskkoolieast käisid temaga kaasas depressioon ja katsed seda ravimite, alkoholi ning uimastitega leevendada. Sellest ajast peale hakkas ta masendushoogude peletamiseks kandma pea ümber rätikut ning et see veider ei tunduks, võttis sageli kaenla alla tennisereketi.

II

Siin jõuangi Wallace’i tenniseraamatu juurde, mis koosneb erinevatest tennisekogemuse kirjeldustest. Vanuses 12 kuni 15 oli Wallace üsna edukas noortennisist. Nagu ta raamatu „Võrguteooria“ esimeses loos „Spordi tuletis tornaadode alleel“ kirjeldab, kulusid selles vanuses paljud tema varased suvehommikud sõitudele Illinoisi, Indiana ja Iowa osariigi turniiridele. 14aastaselt oli ta Ameerika tenniseliidu Kesk-Lääne edetabelis 17. kohal. Ta pidas end üsna andetuks tennisemängijaks, kellel oli hea silma-käe koordinatsioon, kes ei olnud suurt kasvu ega kiire, aga teadis, kust jookseb ta võimete piir, ning oli eriti hea kehvades mänguoludes. Kesk-Läänes mõjutab viimaseid peamiselt tuul, millel on iseloom, kehv tuju ja väidetavalt ka kavatsused. Wallace kirjeldab, et saavutas ebapopulaarse mängijana edu sellega, et oskas oma löögi puhul tuuleteguri sisse arvestada. Tal jätkus kujutlusvõimet tuult armastada ja valmisolekut logistiline taju proovile panna, et tugevama vastase tema väljakunurkadesse saadetud rebitud löökidele kõige paremini vastata. Tuulesuhte äärmuslikuks ilminguks oli treeningukaaslasega mänguväljakul tornaado kätte jäämine, mis päädis 15meetrise õhulennuga väljakut ümbritsevasse võrkaeda. See jättis mõlema näole, rindkerele ja reite esikülgedele sügavad nelinurksed jäljed ning autori õe sõnul näinud nad välja nagu vahvlid. Autor nendib, et pärast seda kogemust läks ta treeningukaaslase mäng paremaks, tema oma aga mitte.

III

Teised Wallace’i raamatu lood on valminud aeg-ajalt spordiajakirjaniku tööd tehes, aga ka neis on ta truuks jäänud oma stiilile ja mõtteviisile. „Kuidas Tracy Austin mu südame murdis“ on kurblik-irooniline lugu Ameerika tennise lapstähest, kes 14aastaselt mängis Wimbledoni naiste turniiril, 16aastaselt võitis Ameerika lahtised meistrivõistlused, 17aastaselt juhtis maailma naiste edetabelit, langes siis vigastuste ja kuulsusega kaasnevate kiusatuste küüsi, üritas 21aastaselt tagasi tulla, aga jäi Ameerika Ühendriikide lahtiste meistrivõistluste toimumispaiga läheduses Flushing Meadowsis valge kaubiku alla ning pääses vaevu eluga. 21aastaselt oli ta karjäär lõppenud. Wallace’i loo lähtekoht on Tracy Austinist kirjutatud tühine, stampväljenditest kubisev elulugu, kuigi tegemist on täisverelise tragöödiaga. Samu tühje sõnu enda, vastase, korraldajate, sponsorite ja publiku kiituseks võib turniirivõitjate tänukõnedes massiliselt kuulda tänapäevalgi.

Roger Federeri mängimas nähes vajus raamatu autoril suu lahti ja silmad läksid punni ning kostsid helid, mis tõid abikaasa kõrvaltoast vaatama, kas kõik on ikka hästi.

Rob Young / Flickr / CC BY 2.0

„Tennisist Michael Joyce’i professionaalne esteetika kui teatud valikute, vabaduse, piiratuse, rõõmu, groteski ja inimtäiuse paradigma“ on reportaaž, kus Wallace kirjeldab peategelase heitlusi Montrealis Kanada lahtiste meistrivõistluste põhitabelisse pääsemise nimel peetaval kvalifikatsiooniturniiril. Joyce oli oma aja andekas noormängija, kes jõudis 1991. aastal Wimbledoni noorteturniiril finaali, kaotades seal Rootsist pärit tõusvale tähele Thomas Enquistile. Samal 1995. aastal, kui Wallace oma lugu kirjutas, jõudis Joyce Wimbledoni meesteturniiril neljandasse ringi (kuueteistkümne parima mängija hulka) ja Meeste Profitennise Liidu (ATP) maailma edetabelis 79. ning järgmisel aastal 64. kohale, mis tema saavutustele tagasi vaadates tähendaski kogu karjääri parimaid tulemusi. Treenerina viis ta tippu Maria Šarapova ning treenis Jessica Pegulat, Johanna Kontat ja Viktoria Azarenkat. Joyce’i vastastega madistamist Kanadas lähedalt jälgimine annab Wallace’ile ainet mõtisklemiseks tennise ja profispordi olemuse üle. Ta väidab, et tennis on kõige kaunim ja ka kõige nõudlikum spordiala üldse. Vaja läheb keha valitsemise oskust, silma ja käe koordinatsiooni, tempot, täiskiirusel hoogu, vastupidavust ja kummalist segu ettevaatlikkusest ja hoolimatusest, mida nimetatakse kuraasiks. Ta seletab põhjalikult tennises nii olulise erilise nägemise tähendust. Kuigi tennises sooritatakse palju väga tugevaid lööke, pole sealjuures peamine mitte jõud, vaid ajastus. Erandiks on muidugi palling, kui pikakasvulised tugevad mängijad taovad palle maasse, andes neile 220kilomeetrise tunnikiiruse. Löögi ajastamine tähendab seda, et keha saadakse õigesse asendisse ja palli tabatakse vöökoha kõrgusel, kehast ainult natuke eespool, ning nii, et külg on ettepoole keeratud ja raskus kandub tagumiselt jalalt esimesele. Siis saab lüüa palli kõvasti ja ühtlasi suunata. Spetsiifiline nägemine tähendab seda, et vastase palli lendu jälgides asetutakse õigele kohale, sooritatakse õige liigutus ning saadetakse pall 23 meetri kaugusele umbes kümne ruutdetsimeetri suurusele valitud alale. Tennisegeenius Andre Agassi eriline nägemine võimaldas tal tagajoonel peaaegu kõik löögid sooritada täie jõuga, kehvemad mängijad peavad palli täpseks suunamiseks veidi auru maha võtma.

Veidi tennist mänginud inimesed arvavad teadvat, kui raske on seda mängu hästi mängida. Wallace väidab, et tegelikult pole neil õrna aimugi. Teler ei võimalda hinnata, mida tippklassi mängijad tegelikult korda saadavad, kui kõvasti nad palli löövad (telekas näib pallikiirus 30-40% väiksem kui tegelikult), millise kujutlusvõime ja kunstipärasusega nad seda teevad. Joyce’i treeningut mõne meetri kauguselt teiselt poolt traataeda jälgides imetleb Wallace, kuidas too suudab tundide kaupa täiskiirusel joostes kiiresti liikuvat palli üle meetrikõrguse võrgu suure jõuga 23 meetri kaugusele kümneruutdetsimeetrisele alale lüüa ja seda enam-vähem 90-l protsendil juhtudest. Ja ikkagi on ta vaid maailma 79. tennisist.

Peale tennise huvitus Joyce peamiselt kassahitifilmidest ja pehme kaanega menuromaanidest, mida loetakse lennukis. Teisisõnu, tennise kõrval tal muid huvisid ei olnud. Joyce’i positsiooni tol ajahetkel kokku võttes väidab Wallace, et tema kangelase elu on olnud groteskselt piiratud ja teatud moel on ka ta ise groteskne. Tähelepanu ja minapildi äärmuslik koondamine on tal võimaldanud lihvida oma kunsti tunnetust. Ta on saanud proovile panna need hinge osad, millest enamik meist isegi teadlik pole, ja valu või kurnatusega silmitsi seistes evida selliseid voorusi nagu julgus ja visadus. Ta on pühendunud, teinud oma valiku ja sellega leppinud. Kõige muu jaoks on 22aastaselt liiga hilja. Wallace soovib talle edaspidiseks kõike head.

IV

Wallace väidab, et tippspordi kohta sobib hästi Bismarcki epigramm diplomaatiast ja vorstitegemisest. Me kummardame sportlikke suursaavutusi, võistlusedu, ent ei kiida heaks ohvreid, mida profitaseme sportlased on pidanud tegema, et ühel konkreetsel alal nii heaks saada. Tegelikud tõsiasjad mõjuvad meile lähemal uurimisel eemaletõukavalt: korvpalligeeniused ei oska lugeda, sprinterid kasutavad dopingut, (Ameerika) jalgpallurid süstivad endale veise hormoone, kuni kokku varisevad või lõhki plahvatavad. Eelistame mitte mõelda šokeerivalt arulagedatele ja primitiivsetele kommentaaridele, mida sportlased võistlusjärgsetes intervjuudes kuuldavale toovad. Pange tähele, kuidas profisportlased „isiklikes ja avameelsetes kirjeldustes“ kõvasti vaeva näevad, et leida mingeidki tõendeid täisväärtusliku elu kohta väljaspool sporti. Enamik sellest vaevast on farss – tegelikkus nõuab tänapäeval võimalikult varast ja täielikku pühendumist ainult ühele eesmärgile. Paljud professionaalsed sportlased soostuvad elama lapse maailmas, mis on väga tõsine ja väga väike.

V

„Demokraatia ja kommerts US Openil“, s.o Ameerika Ühendriikide lahtistel meistrivõistlustel, nagu eesti keeles võiks öelda, on kirjeldus 1995. aastal sellel võistlusel toimunust. Põhiliselt kirjeldatakse, kuidas mängijad pingutavad ja pealtvaatajad elu naudivad. Tol aastal võitis Peter Sampras. Isiklikke kogemusi abiks võttes meenutab Wallace, kuidas ta mängis Chicagos 17aastaselt ühel juunioride turniiril samal päeval kaks viiest parem (kolme setivõiduni) matši, kus üks mäng läks viiendasse ja teine neljandasse setti ning kuidas ta pärast seda katsumust käis mitu päeva ringi nagu vana mees. Kõik, kes pidid mängima kolme võiduni, lahkusid võistluspaigast emotsionaalselt täiesti tühjaks pigistatuna, aukus silmade ja pogrommidest eluga pääsenute kaugusse vaatava pilguga. Pärast seda kogemust tundis ta suure slämmi turniiride viiesetilisi mänge vaadates meestennisistidele eriti kaasa.

Siin olgu selgituseks öeldud, et suur slämm koosneb neljast aasta jooksul mängitavast turniirist, milleks on Inglismaal Londoni eeslinnas Wimbledonis peetav turniir (ametlikult sealse klubi lahtised meistrivõistlused), Prantsusmaa lahtised Pariisis Roland Garrosi nimelistel väljakutel, Ameerika Ühendriikide lahtised New Yorgis Queensi linnaosas ja Austraalia lahtised Melbourne’is. Suure slämmi eripäraks on, et mehed mängivad seal tänase päevani kolme setivõiduni, põhitabelis on 128 osavõtjat ja turniiri võitmiseks tuleb kahe nädala jooksul võita seitse mängu. Naised mängivad kahe setivõiduni, mängud on ajaliselt umbes kaks korda lühemad ja auhinnaraha on naistel ja meestel sama (viimasena ühtlustati meeste ja naiste auhinnaraha Wimbledonis 2007. aastal). Suure slämmi väljamängimiseks tuleb võita samal aastal kõik neli suurturniiri. Ülesande teeb keeruliseks see, et mängitakse erinevatel väljaku­katetel (Wimbledonis mängitakse murul, Prantsuse lahtistel liival ja Austraalia ning Ameerika lahtistel meistrivõistlustel tugeval kunstkattel). Eriti karm on üleminek liivaväljakutelt mai lõpus ja juuni alguses Prantsusmaa lahtistel Wimbledoni murule juuni lõpus. Just erinevate väljakukatete, tiheda konkurentsi ja pikkade mängude tõttu on suure slämmi välja mänginud vaid kaks meest (ameeriklane Donald Budge 1938. ja austraallane Rodney Laver 1962. ja 1969. aastal) ja kolm naist (Maureen Connolly, Margaret Court ja viimasena Steffi Graf 1988. aastal). Selleni pole jõudnud karjääri jooksul kakskümmend ja rohkem slämmi turniiri võitnud Federer, Đoković ega Nadal. Ka kokku 23 slämmi turniiri võitnud Serena Williams pole suurt slämmi välja mänginud, s.t. võitnud ühel aastal kõik neli suurturniiri. Veel 2022. aasta jaanuaris istus Austraalia lahtistel meistrivõistlustel omanimelisel staadionil aukohal Rodney Laver, 1938. aastal sündinud 173 sentimeetrit pikk vasakukäeline punapea, kes mängis servi-lendpalli stiilis tennist. Laver võitis esimest korda samal aastal kõik neli suurturniiri 1962. aastal, läks siis profiks ja slämmi turniiridel ei mänginud, kuna profid ei saanud kuni 1969. aastani suurturniiridel osaleda. Kui 1969. aastal suurturniirid proffidele avati, võitis ta jälle kõik neli turniiri, kokku on tal slämmi turniirivõite 11. Laver oli vastastest kindlasti rohkem üle kui 20 slämmi võiduga Federer oma karjääri ajal.

VI

Raamatu viimane lugu ongi „Federer, nii lihast kui luust, kui mitte“. Siin esitatud episoodid on nn Federeri hetkede kirjeldused. Wallace’i järgi on need hetked, kui tol ajal veel noort šveitslast mängimas nähes suu lahti vajub ja silmad punni lähevad ning kostavad helid, mis toovad abikaasa kõrvaltoast vaatama, kas kõik on ikka hästi. Need hetked on veel intensiivsemad, kui ollakse ka ise pisut tennist mänginud, et mõista, kui võimatu asja tunnistajaks äsja oldi. Wallace’i raamatus järgneb sellele tõdemusele kaks lehekülge hõlmav Federeri ja Agassi pallivahetuse kirjeldus, kus punkti saavutamine nõuab võrku liikuva Agassi asendit ja maailmaklassi kiirust arvestades Federerilt täiest jõust lööki, viisteist meetrit viiesentimeetrise läbimõõduga trajektoori mööda, kusjuures Federer liigub samal ajal tagurpidi, lööb ilma ettevalmistusajata ning ainult käega ilma löögile kehajõudu rakendamata. Mängu teleris kommenteerinud John McEnroe (seitse suure slämmi turniirivõitu, filmigi on jõudnud tema vastasseis Björn Borgiga) ütleb sel puhul vist rohkem nagu iseendale: „Kuidas saab niisugusest asendist ära lüüa?“ See on võimatu, midagi „Maatriksi“ filmist.

Federerist on mitmeid raamatuid kirjutatud, aga Federeri ja Nadali 2008. aasta viiesetilise Wimbledoni finaali jälgimise kõrval tunduvad need suhteliselt kahvatud. Mäng kestis peaaegu viis tundi (peaaegu sama kaua kui Kenneth Branaghi filmiversioon „Hamletist“). Selle aja jooksul toimusid 30 löögiga pallivahetused, kus ühe punkti mängimisel tegid mõlemad mängijad kuni 15 täiskiirusel sööstu, millest peaaegu igaüks päädis suunavahetuse ja vastupidises sunnas täiskiirusega liikumisega. Nadal võitis otsustavas setis 9 : 7, kusjuures sel ajal mängiti Wimbledonis viiendat setti ilma kiire lõppmänguta (tie break). See oli Nadalile esimene Wimbledoni võit, korra võitis ta seal veel 2010. aastal. Federer võitis Wimbledonis kokku kaheksa tiitlit. Federeri ja Nadali tollast mängu tänapäeval järele vaadates pole aga vahet, kes võitis. Tegemist on lihtsalt väga võimsa etendusega. Wallace’i raamatu võlu seisnebki eelkõige tennisemängus läbi elatud kogemuse edastamises.

VII

Mõni sõna ka raamatu tõlkest. Wallace on kirjutanud subjektiivset tennisekogemust ja tegelikke sündmusi ühendavad lood. Tegutsevad päriselt elanud ja toimetanud tegelased, väljamõeldud kangelasi ei ole. Raamatus on palju tehnilisi mängu kirjeldavaid üksikasju ning pikad joonealused seletused, täpsustused ja näited jätavad poolteadusliku teksti mulje. Küllalt keeruline tekst on eesti keeles ladusalt loetavaks tehtud, lisatud on isegi mõistete seletusi. Kokkuvõttes tundub see pool korras olevat. Kriitilisemalt tuleb suhtuda aga eestikeelse väljaande mõnesse teise detaili.

Wallace’i eluajal ilmus esseekogumik „Nii lihast kui luust kui mitte“ („Both Flesh and Not“), kus on ka essee Federerist. Eesti keeles ilmunud tenniseesseede kogumiku on eri väljaannetes ilmunud tekstidest koostanud John Jeremy Sullivan, kes on kirjutanud sellele tekste ühendava eessõna. Minu sirvitav „String Theory of Tennis. David Foster Wallace on Tennis“ (Library of America, 2016, VIII trükk!) peaks eestikeelse raamatu tiitellehe põhjal otsustades olema sama, millest on lähtunud eestikeelne tõlge. Viimases on aga ära jäetud Sullivani eessõna, kus too esitab lühikese tennisemängu ajaloo, tuues muu hulgas esile ka näiteks selle, et sellist sõna nagu „tennis“ pole kunagi olemas olnud. Prantsusmaal oli jeu de paume, üle võrgu mängitav pallimäng. Kui prantslased alustasid mängu, hüüdsid nad sageli „Tenez!“ („Võtke vastu!“ või „Siit see tuleb!“). Mäng läks edasi Itaaliasse ning seda hakati seal prantsuskeelse hüüu järgi mugandatult nimetama.

Ingliskeelne raamatu pealkiri „String Theory of Tennis“ võib viidata stringiteooriale, kus teoreetilise füüsika suunana uuritakse ühemõttelise ulatuvusega objektide nn stringide dünaamikat ja vastastikust mõju. Seda saab seostada ka keeltega, reketi keelestikuga. Sullivan mainib raamatu eessõnas, et Wallace’i tenniseteemaliste lugude kokkupanek sarnanes tükkidest peegli kokkupanemisega. Üheks võtmeks sellele mängule lähenemisel on näha seda keelesarnase suletud süsteemina. Sullivani väitel suunab siin Wallace’i mõttearendusi nagu paljudel muudelgi juhtudel Wittgen­stein, kes väitis, et tegelikkus on meie keelest lahutamatu („Minu keele piirid on mu maailma piirid“). Wallace kirjeldab mängu keelega sarnase suletud süsteemina, muutes selle fetišiks (kohtuniku hüüatus „out“ ehk „väljas“ pöörab meie maailma pea peale!). „Võrguteooria“ on üks võimalikke pealkirja tõlkeid. Oletan, kust see võetud on. Loos „Tennisist Michael Joyce’i professionaalne esteetika kui teatud valikute, vabaduse, piiratuse, rõõmu, groteski ja inimtäiuse paradigma“ on mängustiilide kirjeldus. Wallace eristab kiire põrkega väljakutele sobivat pallingule ja võrgumängule keskenduvat ründavat stiili (serve and volley) ning aeglase põrkega sobivat kaitsvat ehk tagajoone stiili. 1980. aastatel tekkis Wallace’i sõnul veel eelkõige tšehhi tennisisti Ivan Lendli omamoodi räigeks kunstiks vormitud agressiivne tagajoone stiil, mis valitseb tänapäevani. Kaugus võrgust on nendes stiilides tähtis. Teine võimalus on pidada võrguks reketi keelestut. Arvestades originaalpealkirja mitmetähenduslikkust, võib siin tegemist olla ka „keeleteooriaga“ (eesti keeles on see sõna sobivalt mitmeti tõlgendatav). Ingliskeelse raamatu sissejuhatuse kaasamine tõlkesse olnuks võtmeks raamatule lähenemisel. Sealt leiab ka Urbana Rosemary keskkooli tenniseväljakul 1980. aastal tehtud foto, kus David Foster Wallace on tagareas vasakult kolmas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht