Tallinna Terminaatori kangelasteod

Omadused, mis teevad Olev Annusest enesekeskse ja keerulise iseloomuga fanaatiku, kerkivad spordis esile trumbina.

RIHO PARAMONOV

Kui nägin „Tallinna Terminaatorit“ raamatukogu uudiskirjanduse letil, olin üllatunud ja isegi pisut elevil. Mitmel põhjusel. Kuigi raamatu peategelane, atleetvõimlemise ikoon Olev Annus on võidelnud välja vägagi kaaluka koha Eesti spordiloos, tundub mulle, et praegu tema saavutustest enam eriti midagi ei teata. Ilmselt seepärast, et Annus on inimesena jäänud eestlastele peaaegu täiesti kättesaamatuks. On ju suurem osa tema elust möödunud Soomes (läks sinna aastal 1984), ent ka kinnise iseloomu tõttu. Kuigi Annus, suurim kõigist kulturistidest, keda Eestimaa pind kunagi kandnud, on paljude säravate tiitlite omanik ja maailmameister, ei tea temast kuigi palju ka kulturismisõbrad. Teadmatusest sünnib mõnikord saladuslik foon, kuid see takistab ka kaasaelamist. Nüüd saab Sami Lotila vahendusel kiigata Annuse maailma ja elada talle kaasa kas või 30 aastat hiljem.

Soomes juba 2020. aastal ilmunud raamatu eestinduse puhul on praeguse aja standardite järgi tegu soliidse tööga: toimetajaks on märgitud Peeter Helme, keeleliseks ülevaatajaks Piret Bristol ja terminoloogia ülevaatajaks Arnold Tokko. Tekst on korralikult ühtlustatud ja läbi kirjutatud, ent üksikuid vigu ja küsitavusi leiab, kui otsida. Omaette küsimus on, milline on Lotila kogemus ENSVga. Eestlased näevad mõningaid asju kindlasti teises valguses, kuid on ka põnev, kuidas serveerib soomlane nõukaaja Eestit. Tema käsitluses on see elamiseks üsnagi karm koht.

Eestlastest ei ole ükski mees jõudnud kulturismis sama kaugele kui Olev Annus. Ainulaadne mees, ainulaadne lugu. Pildil Annus 2018. aastal.

Martin Ahven / Õhtuleht / Scanpix

Raamat loetud, olin kergelt pettunud, sest mõnigi küsimus jäi vastuseta. Võib-olla on see paratamatu, kui pidada silmas raamatu populaarset ja meelelahutuslikku laadi. Oleksin eelistanud harjumuspärast spordiraamatut Paavo Kivise või Heino Kermiku stiilis. Spordist on siin küll juttu peaaegu igal leheküljel, kuid see, et tegu pole spordiraamatuga, avaldub ka niisugustes detailides nagu kokkuvõtte puudumine Annuse sportlikest tulemustest, olgu või tabelina, kus on näidatud ära olulisemad võistlused saavutatud kohtadega.

See pole ka elulooraamat, sest vaatluse all on peaasjalikult aeg, mil Annus sooritas sportlikke kangelastegusid (u 25 aastat). Sportlaselule tõmbas ta joone alla 1994. aastal (tegelikult oli tal ka aastal 1995 üks suur võistlus, mida raamatus üldse ei mainita). Sellele järgnev on võetud kokku ühes minipeatükis peategelase enda sõnadega. Selgelt ebapiisav.

Kindlasti ei ole Lotila diletantlik kõigest kirjutaja, keda kannustab soov teenida järjekordse menukiga palju raha vms. Minu meelest saab ta väga hästi aru, mis on kulturism, ja oskab seda ka niimoodi edasi anda, et ei teki asjatuid tõrkeid selle kummalise ala vastu. Lotila kirjutab: „Atleetvõimlemise võistlus on olemuselt tsirkus, kus kõige valjem aplaus saadab alati kõige friigimat võistlejat“. Tõepoolest, kuigi osa kulturiste ja nende esindusorganisatsioonid soovivad väga, et kulturismi võetaks tõsise spordina, ei saa sellest eemaldada tsirkuse ja äri elementi, mistõttu tuleb seda ala vaadelda laiemas raamis.

Sissejuhatuses tõdeb autor, et unistas noorpõlves isegi profikulturisti karjäärist. Siis nägigi ta Jyväskylä treeningusaalis esimest korda Annust. Usun, et Annuse loo kirjapanek oli Lotilale võimalus, millesarnasest ei saa loobuda see, kes armastab kulturismi. Seda enam, kui avaneb ühtlasi võimalus õppida tundma oma nooruspõlve kangelast, Tallinna Terminaatorit või Big Russian’it, nagu Annust läänes tutvustati.

Tundub, et puhuti pole raamatus Sami Lotilat sugugi vähem kui Annust, sest narratiiv allub ikkagi tema eelistustele ja valikule. Esikohal on võistlused, naised ja igasugune füüsiline möll. Kuigi sõna saavad ka Annuse kaasaegsed, mis lisab ajaloolist väärtust, on nähtavasti kaasakiskuva faabula huvides teksti põimitud ka terake fantaasiat. On kahju, et autor ei ole sissejuhatuses selgitanud, keda õnnestus tal küsitleda, milline oli koostöö Annusega jne.

Narratiiv on allutatud ühele juhtmotiivile: Annus teab juba noorena, et on parim ja saab varem või hiljem maailmameistriks. Pingutused ja ohvrid on suured, aga teekonda eesmärgini ei väära miski. Tuleb see, mis peab tulema. See inspireerib, kuid teleoloogiline ja lihtsustav käsitluslaad pärsib teisalt võimalust näidata elu mitmekesisust ja seda, kui palju määrab juhus.

Lugu jutustatakse ameerikalikult ladusas, intriigi ja põnevust püüdlevas stiilis. On kaklusi ja nalja (kulturism on ju tsirkus). Puhuti on autor lubanud endale ka originaalitsemist.

Teose kõige suurem puudus on minu arvates selle mõningane süsteemitus. Ma ei ütle, et Annuse suhteelu kajastamine ja muu on üleliigne –lõppude lõpuks aitab seegi mõista aegruumi ja kangelast –, kuid liiga vähe on sporti. Osa võistlusi saab enam kui korraliku kajastuse, kuid teisi vaid mainitakse, kui sedagi. Siin võib olla asi ka selles, et Annuse enda silmis loevad vaid võidud.

Dopingusse puutuvat, kuigi see on kulturismis püsivalt suur teema, käsitletakse õige pinnapealselt. Teadupärast kasutatakse professionaalses kulturismis laialdaselt anaboolseid steroide ja muid stimulante, et saavutada ulmeline keha, mida näeb võistlusfotodel. Steroidid hakkasid kulturismitaevas seniiti tõusma juba Schwarzeneggeri päevil (ta on tunnistanud Dianaboli kasutamist). Annuse ajal oli nende abita kõrgliigas raske konkurentsis püsida. Raamatus arvab Annus, et kõik on puhtad, kuni pole tõestatud vastupidist. Ja kõik. (Dopingukontroll kulturismis on keeruline teema, mida pole siinkohal võimalik lahata.)

Seejuures saame teada, et juba toona kasutati kehavormi parandamiseks ka silikoonimplantaate. Pärast IFBB Masters Olympia võistlust 1994. aastal oli Annus õigusega pahane, et temast ettepoole arvati ka kulturismikuulsus Lou Ferrigno, kel olid ebaloomulikud sääreimplantaadid.

Kulturiste huvitab, kuidas Annus treenis, ent minu meelest täit pilti sellest ei saa, kuigi paaril korral on kirjeldatud mõnda trennipäeva või selle lõiku. Autor rõhutab igal võimalusel, kui pühendunud, ennastsalgav ja võimas oli Annus, kuid samas selgub, et ta vältis baasharjutusi, nagu kükid ja jõutõmme, treenis mingil ajal regulaarselt öösiti, treeningupäevikut ei pidanud, treenerit ei vajanud, venitusi ja massaaži ei teinud, vahel külastas ööklubi, kohati toitus ebasportlikult jne. Muidugi, aeg oli teine ja lõppude lõpuks kõnelevad tulemused enda eest.

Kuna toit on trenni kõrval kulturistile teine oluline asi, on sellest mõnel määral juttu: kuidas Annus kugistas toorest liha, nõudis hotellis hommikusöögiks kümme muna ja suure arbuusi, „kühveldas lihavalku otse purgist, nii et tolmas“ jne. Vähem räägitakse toidulisanditest, mille ümber vormub kulturismitööstuse üks tugitalasid. Pärast sportlaskarjääri töötas Annus kõrgel tasemel spordilisandite tööstuses. Kindlasti on tal mõndagi selle kohta rääkida. Kaubamärk Tai-Kane, mida maailmameister esindas, leidis Eestiski vastuvõtu.

On suurepärane, et Lotila on üsnagi pikalt peatunud Nõukogude kulturismi ning kulturistide argielu ja probleemide tutvustamisel. Asjaolu, et kulturism oli NSV Liidus keelatud, määras lõpuks Annuse karjääri. Huvitavalt ja võrdlemisi rikkalikult kirjeldatakse suurimate rahvusvaheliste kulturismiliitude IFBB ja NABBA tegevust ning sisutühja rivaalitsemist, mille ohvriks langesid sageli sportlased, Annus nende seas. IFBBs tal päriselt ei õnnestunudki tippu välja murda. Maailmameistriks tuli Annus NABBA võistlustel.

Hindamatud on ka kirjeldused, kuidas Annus puutus kokku tippkulturistide ja suurte kulturismifunktsionäridega. Schwarzenegger tuli temaga ise juttu tegema, kuid see kokkupuude jäi üürikeseks. Põgus kokkupuude oli tal ka Arnoldi hea sõbra, ülimalt tugeva ja samuti näitlejana üles astunud väikesekasvulise Franco Columbuga. Rohkem puutus Annus kokku hiiglase Lou Ferrignoga, kes sai kuulsaks Hulki osatäitjana telesarjas 1970. aastate teisel poolel. IFBB pomode Weideritega oli tal pikk ja mitmekesine kontakt. Ben Weideriga kohtus Annus esmakordselt 1978. aastal Moskvas. Weiderid lootsid tema kui Nõukogude Liidu esikulturisti abil laiendada oma impeeriumi Venemaale, kuid see plaan teostus väga-väga vaevaliselt. Juba 1980. aastate teisel poolel sai Annus treenida ka kuulsas California jõusaalis Gold’s Gym, mille tegid tuntuks eespool nimetatud kulturismilegendid.

Selles raamatus ei kohku Annus tagasi ei vägivalla, enesepiitsutamise ega vaimse surve ees. Sportlasena on ta väga otsusekindel, järeleandmatu, väsimatu, ent ka tagasihoidlik ja vähenõudlik. Need omadused, mis teevad Annusest elus enesekeskse ja keerulise iseloomuga fanaatiku, kerkivad spordis esile trumbina.

Sportlaste suurim probleem on sageli, et pea ei paku kehale küllaldast tuge. Annusega nii polnud. Tugev vaim, peda kehakultuuriosakonnast ja elust saadud teadmised, hea vaist ja sügav usk võimaldasid tohututel kehalistel eeldustel vajalikul moel maksvusele pääseda.

Kulturism on tsirkus, kuid see on ka midagi muud. „Kulturism on kõige nõudlikum, kõikehõlmavam ja ülimalt distsiplineeritud eluviis ning Olev oli edu saavutamise nimel valmis kannatama rohkem kui keegi teine,“ kirjutab Lotila. Ma ei teagi ühtegi teist inimest, kellele see ala on sobinud sedavõrd hästi kui Annusele.

Lugedes liikus mõte korduvalt kaugesse minevikku, aega, kui tegutsesid Lurich ja Hackenschmidt. Nende kolme lugu on sarnane ses mõttes, et kõigil õnnestus murda välja absoluutsesse tippu ja saada maailmakodanikuks. Eesti spordiajalugu on täis fantastiliselt võimekaid tüüpe, kellele mõeldes tekib kohe kahetsus, et neil ei olnud poliitilistel põhjustel võimalik realiseerida end maailmatasemel. Ent sellise kahetsusega pole palju peale hakata, sest välismaale võib ju jõuda, kuid seal tuleb ka hakkama saada. See on raske, sest mänguplats ja -reeglid on hoopis teistsugused. Olid ka Annuse jaoks. Saavutanud liidus kõik mis võimalik, oli ta Eestis juba 1970. aastatel staar, kuid läänes tuli alustada jälle nullist.

Nii siis, kui ta oleks jõudnud Soome näiteks viis aastat varem (33aastasena), kui ka siis, kui mängureeglid oleksid olnud ootuspärased, võinuks tema potentsiaal avalduda veelgi võimsamalt. Ainuüksi selleks, et üldse saada Soome esindajana võistelda, kulus Annusel mitu aastat. Suhted Soome alaliiduga olid enam kui pingelised. Selle nahka läks ka võimalus võistelda maailmameistritiitlile Jaapanis 1986. aastal, kui vorm oli paljulubav.

Minu arust seisnebki Annuse suurus nimelt asjaolus, et ta mitte ainult ei kohanenud uue keskkonnaga, mis oli talle, juba väljakujunenud Nõukogude kodanikule, üdini võõras, vaid suutis tõesti ka läbi lüüa valdkonnas, kus on nii palju subjektiivsust, ennustamatust, juhuslikkust ja meelevaldust. Läänes oli elu ilus ja turvaline ning poed olid täis kvaliteetset toitu, kuid seal olid omad probleemid. Suure raha läheduses varitsevad alati omakasu, valskus, hoolimatus, ihnus … Isegi munad olid loetud (lk 162). Seda kõike pidi Annus omal nahal kogema, aga ta sai hakkama. Pole ühtegi kulturisti, kes Annuse suurust ei tunnista.

Ühe asja klaarin veel ära. Raamatus ja ka muudes käsitlustes on sageli väidetud, et eestlastest ei ole keegi jõudnud kulturismis sama kaugele kui Annus. Jah, mehed ei ole, aga naine küll. See on Inna Uit, paar kümnendit tagasi samuti väga tuntud spordifiguur. Tõsi, Uit ei olnud professionaal, kuid Euroopa meistriks ja maailmameistriks tuli ta IFBB võistlustel, mis ületavad tähtsuselt teiste organisatsioonide omi.Uit oli IFBB Euroopa meister ja maailmameister. Vaadake pilte tema vormist 1990ndate algul!

Ainulaadne mees, ainulaadne lugu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht