Sel reedel Sirbis

„Igavikku vaakuv vene hing“, Andrei Liimets Marianna Kaadi dokist „Viimane reliikvia“ Saale Fischer, „Quo vadis, vabakutselise muusiku honorar? Kaia Kadai, „Mis maksab sitika tere?“ „Kultuurkapitali roll õiglase tasustamise debatis“, Airi Triisberg vestleb Margus Allikmaaga Merle Karro-Kalberg, „Eestlus kui kultuurtaim rahvamajade peenral“ Karin Paulus, „Alavääristavad avalikud käimlad“ Intervjuu režissöör Lola Quivoroniga Art Leete, „Neenetsite mured ja mineviku kaja“ Kristel Vilbaste, „Laululindude laulusõnad“ Hent Kalmo, „Külm sõda Narva jõel“ Anneli Kaasa, Maryna Starodubska, „Ukraina ja Venemaa. Kui sarnased on „vennasrahvaste“ väärtusruumid?“ Janar Mihkelsaar, „Suveräänsus üleilmastumise loojakul“ Margus Ott, „Argidialektika XVII. Ise- ja kasutusväärtus“ Esiküljel dokumentaalfilmi „Viimane reliikvia“ režissöör-stsenarist Marianna Kaat. Foto Piia Ruber

ANDREI LIIMETS: Igavikku vaakuv vene hing
„Viimane reliikvia“ vaatab viimast viit aastat Venemaal ning pakub rohkelt mõtteainet, kas teistsugune riik on üldse võimalik.
Dokumentaalfilm „Viimane reliikvia“ (Baltic Film Production, „The Last Relic“, Eesti-Norra 2022, 104 min), režissöör-stsenarist Marianna Kaat, operaator Kacper Czubak, helilooja Lauri-Dag Tüür, produtsent Marianna Kaat, kaasprodutsendid Mette Cheng Munthe-Kaas ja Tobin Auber.
Venemaa-lähedus ja tihedad ajaloolised sidemed on taganud Eestile rohkelt idanaabriteemalist teadmist ja tunnetust. Sõja, okupatsiooni ja küüditamise trauma on omakorda tähendanud ettevaatlikkust seal, kus kaugemad Lääne-Euroopa riigid on eelistanud tugineda majanduslikele väljavaadetele ja magusatele gaasihindadele.

SAALE FISCHER: Quo vadis, vabakutselise muusiku honorar?
Interpreetide kauaoodatud õiglaste tasude soovituslik loetelu ei ole tegeliku olukorra ja võimalustega sünkroonis.
2. mail otsustati Eesti Interpreetide Liidu üldkoosolekul kokku leppida Eesti solistide ja kammermuusikute õiglase tasu määrades. Esimesed katsed honoraride standardimiseks tehti EILis juba aastaid tagasi, kuid kirjalikult fikseeritud ühiskondliku kokkuleppeni tookord ei jõutud. Seda tervitatavam on EILi värske intsiatiiv, mis leidis käsitlemist ka paar päeva hiljem toimunud Eesti Muusikanõukogu avalikul arutelul „Millised võimalused on Eestis interpreedil, kes ei tööta orkestris, kooris või ooperis, esineda ja interpretatsioonilise tegevuse eest õiglast tasu saada“.

Loe ka Eesti Interpreetide Liidu juhatuse esimehe Henry-David Varema, Kultuuriministeeriumi kunstinõuniku Maria-Kristiina Soomre ja Eesti Kontserdi Peaprodutsendi Maarit Kangroni kommentaare!

KAIA KADAI: Mis maksab sitika tere?
Uuringud kinnitavad, et loovisikute sissetulekud on Eestis keskmisest märgatavalt väiksemad ning selle ebakõla põhjuseks on autorite ja esitajate nõrk läbirääkimispositsioon.
Enne viimaseid riigikogu valimisi toimusid mitmel korral debatid kultuuri ja selle tegijate, loovisikute rahastamise üle. Kohati oli poliitikuil isegi keeruline hinnata, kes on vabakutseline loovisik, märkimisväärset selgust ei toonud ka koalitsioonilepe. Jätan poliitikud diskuteerima, kes on vabakutseline loovisik ning kuidas teda vähemalt pensionieani töötamas hoida, vaatan, kas ja mida saab loovisik – ja siinkohal keskendun esitajale, täpsemalt näitlejale – ise oma rahavoo osas ära teha.

Kultuurkapitali roll õiglase tasustamise debatis. Airi Triisberg vestles Margus Allikmaaga
Margus Allikmaa: „Kui riigis on kokku lepitud kultuuritöötaja miinimumtasu, siis ei kehti see ainult riiklikele asutustele, vaid käib kogu kultuurivälja kohta.“
Vabakutseliste loovisikute sotsiaalsete tagatiste problemaatikat on viimasel ajal palju arutatud ja see puudutab ka Eesti Kultuurkapitali rahastusmudelit. Loovisikute ligipääsu sotsiaalkaitsele takistab peamiselt kolm asjaolu: väike tasu, sotsiaalmaksuga katmata sissetulek ja ebaregulaarne hõive. Esimesed kaks on otseselt seotud kultuurkapitali rahastuspõhimõtetega. Kulka kaudu jaotatakse loovisikutele maksuvabu stipendiume ja loometöötoetusi, mis lõikavad vabakutselised sotsiaalkaitsesüsteemist välja. Kui raha makstakse projektitoetuste kaudu välja palgana, siis jäävad sissetulekud sageli allapoole riikliku alampalga määra. Projektitoetusest on raske saada kätte mõistlikku rahasummat.
Alates 1. veebruarist 2022. aastal on kultuurkapitali juht Margus Allikmaa.

MERLE KARRO-KALBERG: Eestlus kui kultuurtaim rahvamajade peenral
Raamatus „Igal vallal oma ooper. Eesti rahvamajade lugu“ avaneb Eesti seltsi- ja rahvamajade sünni ja kujunemise kaudu maarahva moderniseerumise lugu.
Naljatlevalt võib vist öelda, et elu maal toetub kolmele sambale: poele, koolile ja rahvamajale. Kui on leiba, haridust, koos käimise ja kultuuritegemise koht, siis on elu elamist väärt. Värskelt on ilmavalgust näinud raamat, mis vaatleb just rahvamaju kui Eesti omariikluse ja identiteedi loomise hälli. Raamatu autorid kultuuripoliitika uurija Egge Kulbok-Lattik, arhitektuuriloolane Karin Paulus ja Lauri Suurmaa on rahvamaju käsitlenud väga laial kultuuriväljal ning sidunud need nii omariikluse tekke, kultuuripoliitika kui ka arhitektuuriajalooga. Järgnevalt räägivad Egge Kulbok-Lattik ja Karin Paulus kultuurimajadest ja nende olulisusest eestlase iseolemises lähemalt.

KARIN PAULUS: Alavääristavad avalikud käimlad
Seis on selline, et avalikus ruumis diskrimineeritakse kõiki. Linnades on vaja nüüd ja praegu mugavaid ning ilusaid käimlaid, mida hädalisena taga ei pea otsima.
Välja on ikka asja ja mõnikord tuleb ette ka asjalkäimist. Ometi ei palista meie avalikku ruumi ei puud ega põõsad, pingid ega peldikud. Paranenud on lood prügikastidega, mille puhul on peamiseks mureks lohakas kasutamine ja laisk urnide tühjendamine, samuti vildakas – või ehk hoopis varesesõbralik? – disain. Eriti nukker on seis käimlatega.

Rodeo ja Julia. Tristan Priimägi vestles Lola Quivoroniga
Lola Quivoron: „Rodeos“ näeme palju soolisi stereotüüpe, aga olen üritanud neid ka dekonstrueerida.“
Kust „Rodeo“ filmiidee alguse sai?
Pariisi filmikoolis La Fémis režiid õppides sattusin lugema artiklit Dirty Riders Crew’ kogukonnast. Fotodest ja tekstist tuli nende vaimsus väga hästi välja. Olen üles kasvanud Pariisi eeslinnas, nii leidsin nendega kohe mõttelise kontakti, mis seostus mu enda lapsepõlve ja teismeliseeaga, mäletan sellest ajast samasuguseid tsikligänge.

ART LEETE:  Neenetsite mured ja mineviku kaja
Põlisrahva võitlusväli on korraga uus ja vana, haarates nii poliitikat, meediat kui ka rahva mälestusi ja -luulet.
Nii Jamali poolsaare kui ka Euroopa tundraneenetsite elu mõjutavad viimasel ajal hirmud ja väljamõeldised, nii poliitilised, julgeolekualased, kriminaalsed kui ka mütoloogilised süüdistused. Põlisrahva võitlusväli on korraga uus ja vana, haarates nii poliitikat, meediat kui ka rahva mälestusi ja -luulet. Neenetsid esinevad selles loos üleilmse vandenõu etturite või deemonlike koletistena, kelle tõttu ähvardab Vene maailma murenemine ja lõpuks põrmu langemine.

KRISTEL VILBASTE: Laululindude laulusõnad
Enne kui viimasest ehtsast linnust on jäänud vaid mälestus siutsudes ja säutsudes, tahaksin rääkida, kuidas mina linnulaulu selgeks sain.
„„Ennemuiste kuulutanud üks tark ette, et tähtsamad linnud Eestimaa metsades nõnda ära kaovad, et vasest kujud tehaks, mis endisi linde meelde tuletavad.“ Loodame, et see rahvaprohveti halastamatu ennustus täide ei lähe.

HENT KALMO: Külm sõda Narva jõel
Venemaa piiride äärde on tekkinud riigid, mis kujutavad endast demokraatia katsepolügoone ning mille majanduslikust edust sõltub poliitiline meelsus ka ida pool.
Kuuldavasti arvavad Ivangorodi elanikud, et neil on narvalaste ees suur eelis: nemad saavad imetleda Narva korda tehtud kaldapealset, teiselt poolt aga avaneb vaade inetule võsastikule, mis ümbritseb Ivangorodi kindlust. Ülemöödunud nädalal pakuti Narvale teistsugust vaatepilti.

ANNELI KAASA, MARYNA STARODUBSKA: Ukraina ja Venemaa. Kui sarnased on „vennasrahvaste“ väärtusruumid?
Venelaste suhtumist Venemaa agressiooni Ukrainas saab seletada fatalistlike vaadetega. Venelased näevad ennast selles olukorras „olude ohvrina“.
Idee ukrainlastest ja venelastest kui vennasrahvastest on üldteada. See on arusaam, millega propaganda on üles kasvatanud mitu põlvkonda ukrainlasi ja – olgem ausad – kuni viimase ajani ei ole ka keskmine eestlane osanud ukrainlasel ja venelasel hästi vahet teha. Mis iseloomustab kahe rahva vahelist sidet, nende sarnasust või siis hoopis erinevust? Üks võimalus on uurida kahe rahva kultuuri: milline on nende väärtusruum ja sellest tulenevalt, kuidas mõeldakse ja kuidas käitutakse.

JANAR MIHKELSAAR: Suveräänsus üleilmastumise loojakul
Poliitikud Trumpist Putinini kaeblevad ja küsivad reaktiivselt: kas teie, liberaalid, tõesti ei näe, milliseid õudusi ma olen ainult teie tõttu sunnitud korda saatma?
Külma sõja lõpp hoogustas üleilmastumist, millele peetakse iseloomulikuks deregulatsiooni, multikultuurilisust, interventsioonipoliitikat, kaubanduse rahvusvahelistumist, uute tehnoloogiate laia levikut ja rahvusvahelisi institutsioone. Selliste protsesside tulemusena hakkas maailm meenutama globaalset küla. Liberaalne demokraatia, liberaalne majanduspoliitika ja liberaalsed väärtused andsid üleilmastumisele näo.

MARGUS OTT: Argidialektika XVII. Ise- ja kasutusväärtus
Igal olendil on nii ise- kui ka kasutusväärtus. Ühest küljest on iga olend enesega suhestatud, olgu või väga rudimentaarselt. Selle varal ta ongi see mingi sidususega ehk mingil moel lõimitud olend, mis ta on. Ta püsib koos, hoiab end. See on ka võrratu väärtus, sest see enese-suhe on igasuguse muu väärtustamise alus ja eeldus.
Sellest tulenevalt suhestub ta ümbrusega teatud moel, teatud sihis. See tähendab, et ta kasutab teisi mingil moel ja mingis sihis. Neil on tema jaoks mingi väärtus

Arvustamisel
Mudlumi „Sikaosäk“
Heikki Kännö „Unessaar“
Elin Cullhedi „Eufooria. Romaan Sylvia Plathist“
Tallinn Music Week
Eesti Rahvusmeeskoori ja ERSO kontserdid Ühendkuningriigis
näitused „Hüvasti Ida, hüvasti Narcissus“ ja „Öökull huikas ja samovar undas ühtevalu“
arhitektuurikooli kevadnäitus
Eesti Rahvusballeti „Must/Valge“
Rakvere teatri „Metamorfoos“
mängufilm „Sinine kaftan“

Esiküljel dokumentaalfilmi „Viimane reliikvia“ režissöör-stsenarist Marianna Kaat. Foto Piia Ruber