Julget teatrit tehakse vabaduse hinnaga

Vaba Lava teatrijuht Märt Meos: „Kui eelmisel Vabaduse festivalil räägiti sõnavabadusest, siis seekordsete väliskülaliste risk on mitu kraadi kangem: kaalul on nende füüsiline vabadus ja elugi.“

TAMBET KAUGEMA

Vaba Lava korraldab 15. kuni 19. augustini Narvas teise rahvusvahelise Vabaduse festivali, mille programmis on teiste seas teatreid riikidest, kus on vaba mõtte ja sõna levitamisega tõsiseid probleeme. Seekordse teatrifestivali tähelepanu all on vabaduse eest sõdiv Ukraina ning Kesk-Aasia riigid Kasahstan, Usbekistan ja Kõrgõzstan, mis peavad Vene impeeriumi haarde lõdvenedes leidma uue tee, pidepunktid ja tasakaalu. „Narva on just õige koht sellise teemafookusega rahvusvahelise festivali korraldamiseks –linn asub kahe tsivilisatsiooni piiril,“ ütles Vaba Lava teatrijuht Märt Meos. „Ühelt poolt lõpeb siin vaba maailm ja teiselt poolt vaadatuna on siin vaba maailma alguspunkt.“

Milline on praegu poliitiline olukord Kasahstanis, Usbekistanis ja Kõrgõz­stanis? Kuidas mõjutab see sealset teatrit?

Sõda Ukrainas on vajutanud kõigele oma pitseri. Suuri kaotusi kandev Venemaa on hakanud Kesk-Aasiast oma vägesid välja tõmbama, et saata need Ukrainasse. Kohapealsete isevalitsejate võim on jäänud seeläbi nõrgemaks, mis on pannud nad omakorda tegutsema. Nõukogude Liidu ajal oli 15 liiduvabariiki, millest Kesk-Aasia omad sörkisid kõige sabas – seetõttu jäi Venemaa ka pärast tolle monstrumi lagunemist seal kauaks domineerima. Nüüd paistab, et on saabumas uus aeg.

Mõistagi kardavad sealsed valitsejad muutusi, jälgitakse hoolega, et keegi kuskil julgemalt sõna ei võtaks või tegutseks, ohje tõmmatakse aina pingumale. Uuenduslikku ja julget teatrit tehakse Kesk-Aasias kohati vabaduse hinnaga. Teatritegijad, keda oleme sealt Vabaduse festivalile kutsunud, on väikestest erateatritest või vabakutselised, sest suuremate teatrite repertuaar on paras pesni i pljaski, sealt midagi huvitavat ei leia. Kui eelmisel Vabaduse festivalil räägiti sõnavabadusest ja tsensuurist, siis seekordsete külaliste risk on mitu kraadi kangem: kaalul pole üksnes sõnavabadus, vaid nende füüsiline vabadus ja elugi.

Geograafiliselt on Kesk-Aasia keeruline piirkond: ühelt poolt suur Venemaa ja teiselt poolt Hiina, kellel on samuti seal oma huvid ja soov mõjuvõimu kasvatada, lõunas aga Afganistan, kus sõda on käinud juba aastakümneid. Pole lihtne seista sellises paigas vabaduse eest. Nõnda ongi Vabaduse festivali eesmärk julgustada Kesk-Aasia teatri­tegijaid ning tutvustada nende tegemisi Euroopas, sest Narva on ju kokkusaamiskoht ida ja lääne vahel.

Milliseid lavastusi on kolmest Kesk-Aasia riigist Narva oodata?

Vabaduse festivali üks võtmeisikuid on tadžiki lavastaja Barzu Abdurazzakov, tolle piirkonna legendaarne teatritegija, kes ei ole kodumaal Tadžikistanis lavastanud mitukümmend aastat. Põhjust tuleb otsida 1990. aastatest, kui võimu haaras praegune president Emomali Rahmon, seda pärast Venemaa mahitatud kodusõda, mille käigus tapeti üle 200 000 inimese. Barzu Abdurazzakov otsustas, et pärast niisuguseid veriseid sündmusi ta Tadžikistanis teatrit teha ei taha ja lahkus kodumaalt.

Käisin mullu märtsis koos leedu näitekirjaniku ja Vaba Lava endise kuraatori Marius Ivaškevičiuse ning Vaba Lava nõukogu esimehe Allan Kaldojaga Kesk-Aasia riikides sealse teatriga tutvumas. Kõigepealt läksime Tadžikistani, kus saimegi tuttavaks Barzu Abdurazzakoviga, kes oli oma vanemate surma tõttu kodumaal käimas ning ühtlasi tulnud vastu sealsete noorte teatritegijate soovile lavastada koos nendega. Alguses oli proovides kaheksa noort, aga paljud töötasid teistes teatrites ja noori hakati ähvardama, et kui nad peaksid jätkama tööd Barzu Abdurazzakoviga, siis lastakse nad lahti. Nii jäigi alles kolm vabakutselist, kellel polnud midagi kaotada. Mullu mais pidi olema esietendus, aga kaks päeva enne seda keelasid võimud lavastuse ära, relvastatud mehed tulid teatri ruumidesse ja arestisid vara. Mis aga kõige hullem: üks näitlejatest arreteeriti ning talle mõisteti kümme aastat vangistust – terrorismi eest.

Seda lavastust polnud võimalik Narva tuua, aga lindil on olemas selle üks viimaseid läbimänge, mida saab festivalil vaadata koos Barzu Abdurazzakovi kommentaaridega. Küll aga näeb Vabaduse festivalil Barzu Abdurazzakovi Kasahstanis tehtud lavastust „Laviin“, kus räägitakse väga kujundlikult tsensuurist. Ühes mäekurus elab hõim, kus vanemad on keelanud inimestel sosinast valjemini rääkida, sest muidu tuleb laviin. Klassikalises võtmes lavastus, mis kajab oma sisult neis vabaduse ja vangistuse vahel kõlkuvais riikides võimsalt vastu. See lavastus peaks Narva publikule hästi sobima, sest Kesk-Aasias tehakse teatrit ju enamasti vene keeles.

Usbekistani esindab seekordsel Vabaduse festivalil Taškendi teatri Ilhom „Põrandaalused tüdrukud“, mille lavastaja on Vaba Lava järgmine kuraator Jakub Skrzywanek Poolast. Eelmine kord oli ta Narvas lavastusega „Mein Kampf“. „Põrandaalused tüdrukud“ sündiski suuresti tänu kahe aasta tagusele Vabaduse festivalile, kus Ilhomi produtsent Irina Bharat kohtus Jakub Skrzywanekiga ja kutsus ta Taškenti lavastama. Just siis, augustis 2021, lahkusid USA väed Afganistanist, võimule naasis Talibani diktatuur, mis taaskehtestas tõsised piirangud naiste haridusele jm. Lavastus tõukub Jenny Nordbergi raamatust „Kabuli maa-alused tüdrukud. Afganistani varjatud vastupanu otsingul“, intervjuudel Afganistani naispõgenikega ja inimestega, kes elavad Afganistanis ka pärast augustit 2021. Püütakse leida vastust küsimusele, miks on sealseis ühiskondades ikka veel nii raske aktsepteerida, et mees ja naine võivad olla võrdsed.

Kõrgõzstani lavastaja Tšagaldak Zamirbekovi „Minu maailm on korraldatud nii“ on dokumentaalsete elementide ja mängulise teatrivormi sulam. Neli naistegelast, feministidest sõbrannad, jutustavad nüüdisaegse Romeo ja Julia loo Ramisest ja Zanõlist: noormees kuulub ultrapatriootlikku „traditsiooniliste väärtuste“ rühmitusse, tütarlaps tegutseb feministlikus ühenduses. Kodumaal mängitakse seda lavastust hruštšovka keldris ja publikul tuleb eelregistreeruda, sest tegijad on saanud tunda konservatiivide proteste ja ähvardusi ühismeedias. Sattusime Kõrgõzstanis nägema seda lavastust täiesti juhuslikult, aga seda suurem oli üllatus ja elamus.

Sõjasündmusi Ukrainas jälgitakse pingsalt ja kaastundega, ent kuidas toimib praegusel raskel ajal seal teater?

Käisime Kiievis eelmisel suvel. Linn oli siis inimestest tühi, kuid osa teatreid püüdis ka kõige raskemal ajal edasi töötada. Pileteid tohtis müüa niipalju, kuipalju mahtus inimesi lähimasse pommivarjendisse. Nüüd, tänavu juunis, paistis olukord juba täitsa normaalne. Kiiev on küllaltki hästi kaitstud ning teatrid annavad endiselt etendusi, pigem küll päeval, sest õhtul algab komandanditund, kuid on ka õhtusi etendusi.

Euroopas tehakse praegu hästi palju Ukraina-teemalisi lavastusi, kus mängivad näitlejad, kes on pidanud sõja tõttu kodumaa maha jätma. Sellelt pinnalt sündiski mõte teha lavastus just nende näitlejatega, kes on jäänud Ukrainasse, anda neile võimalus näidata ennast välismaal. Ja just selliste valikute teemal nagu valik jäämise ja lahkumise vahel, sest peale otseste lahingute ja hävingu toob sõda kaasa palju selliseid probleeme, mille peale meie siin ei tulegi. „(Elu) sunnitud valikud“ valmib Narva festivaliks Vaba Lava ja Kiievi Dramaturgide teatri ühistööna, lavastajaks Valters Sīlis Lätist. 2020. aastal tõi ta meie teatrikeskuses välja lavastuse „Mul oli nõbu“. Teksti kirjutas ukraina dramaturg Natalka Blok, juunis olid proovid Kiievis ning augustis töötatakse edasi juba Narvas.

Narva ei ole sellise festivali korraldamiseks ja Vaba Lava pidamiseks just kõige lihtsam linn. Kas koos sõjaga on vingus nägusid ja vihaseid pilke juurde tulnud?

Ei usu, et neid on juurde tulnud. Selge see, et kahetsusväärselt suurel osal Narva elanikest on teistsugused väärtushinnangud. Oleme selles linnas värske õhu aknaks neile, kes saavad aru vabas maailmas elamise väärtusest. Ja alternatiivse tee pakkuja neile, ennekõike noortele, kes otsivad oma vanemate igikestvast nõukamentaliteedist hoolimata vaimset väljapääsu normaalsesse euroopalikku ellu.

Vabal Laval on viimasel ajal palju õnnestumisi: see valiti Ida-Virumaa 2022. aasta tegijaks, samuti saime narvakate häältega tunnustatud kui Narva aasta tegu 2022 ning tänu Vaba Lava tegevusele tuli ka Ida-Virumaa kultuurkapitali kultuuripärli tiitel – see näitab, et oleme õigel teel. Võimalik, et oleme küll valinud pikema ja raskema tee, mis ei too kohe populaarsust ja saali rahvast täis, kuid aasta-aastalt on publikut kogu aeg juurde tulnud. Alternatiiv oleks hakata kohaliku „enamuse“ ettekandjaks, teha seda, mida nemad tahavad, kuid meie missioon on siiski tutvustada Narvas eesti kultuuri ja ajalugu ning – mis eriti tähtis – teha seda eesti keeles. Eks alati on 30–40 „trolli“, kes internetis kõige ja kõigi vastu protesteerivad, kusjuures ise pole nad Vaba Lava uksest kordagi sissegi astunud, aga palju on ka toetavat suhtumist ja tänaval lausutud tänusõnu meie tehtu eest.

Tundub, et viimasel ajal on suhtumine soosivamaks muutunud juba sellepärast, et novembris Vabal Laval neljal korral etendatud lavastuses „100% Narva“ oli laval sada narvakat – tõsi, väga erisuguste seisukohtadega, aga see oligi meie ja Rimini Protokolli koostöölavastuse eesmärk. On olnud veel mitmeid kogukonnaettevõtmisi. Juuni algul korraldati Narva Vabal Laval „Class Act“, kümnepäevane dramaturgia-laboratoorium, mille käigus kirjutasid Narva kooliõpilased tipptasemel juhendajate (Mihhail Durnenkov, Jevgeni Kassatškov jt) käe all enda valitud teemadel neli lühinäidendit, mis laboratooriumi lõpus üheks õhtuks näitlejate abiga ka lavale toodi. Noored said võimsa kogemuse, kuidas nende endi mõtted võivad laval elustuda.

Tähtis koht on kolmandat suve tegutseval Vaba Lava kultuurihoovil, kus kõigil nädalavahetustel läbi suve on oodata mitmesuguseid ettevõtmisi. Kui sellega alustasime, öeldi, et suvel ei tule sinna keegi, kõik narvakad on datša’des ja kasvatavad kurki. Ometi käis eelmisel suvel selles kultuurihoovis üle 3000 inimese ning ainuüksi legendaarse valgevene rokkansambli Ljapis Trubetskoi Ukraina toetuseks antud kontserdi publikut oli üle 700 – seda linnas, kus koolides on tabu rääkida Ukraina sõjast.

Mida riigivõim saaks teha, et olukord Narvas paraneks?

Kui vaadata elule optimistlikult, siis on viimase kümne aastaga nii mõndagi muutunud ja Narva on päris palju avanenud. Sellest linnast räägitakse aina rohkem ja siseturismi sihtkohana on Narva koos kogu Ida-Virumaaga üks popimaid. Ilmselt on ka Vaba Lava andnud sellesse oma panuse. Aga teiselt poolt on Narvaga ikka nii, et enne valimisi lubatakse maad ja ilmad kokku, aga pärast see kõik ununeb ja raha sinna ei liigu. See on tulega mängimine, Ida-Virumaale tuleks panustada palju rohkem. Ka teatrisse ja üldse kultuuri, sest kui teater üldse midagi muuta suudab, siis seda just Narvas.

Kõik Ida-Virumaa kultuuriasutused kokku saavad aastas riigieelarvest tegevustoetust mitu korda vähem kui näiteks Tartu teater Vanemuine. Tartus on aga peale Vanemuise veel terve rida eesti kultuuriasutusi ja planeeritakse üha uute ehitamist. Süku ehituse eelarve on kasvanud juba üle 100 miljoni. Võrdluseks: Narva Vaba Lava ehitust toetas riik ligi 3,5 miljoniga ja püsivat tegevustoetust me Narvas tegutsemiseks saanud ei olegi. Samal ajal remonditi kolm korda väiksema elanike arvuga Viljandi teater Ugala 14 miljoni eest. Ja siis imestatakse Tallinnas, miks need narvakad mõtlevad teisiti kui meie. Aga me saamegi täpselt seda, mida me riigina ise tellime. Riik on Vaba Lava Narvas üksi jätnud ja me tegutseme suuresti aate, siinse publiku toetuse ja üksikute metseenide abiga. See pole kestlik.

Lühidalt: valitsus võiks rohked kaunid sõnad lõpuks tegudeks pöörata ja aru saada, et kultuur on peamine vahend Ida-Virumaa tegelikuks lõimimiseks ning selles vallas tulemuslikult tegutsevaid asutusi ei tuleks ahistada (pidime eelmisel aastal kultuuriministeeriumi isegi kohtus võitma), vaid kätel kanda.

Vaba Lava lahkus mais Tallinnas Telliskivi loomelinnakus kaua nende koduks olnud teatrimajast. Miks jätsite sissetöötatud mängupaiga maha?

Põhjusi oli mitu. Meil oli seitsmeaastane leping, mida suutsime ühe aasta võrra pikendada, ent juba kaks aastat kestsid üürihinna läbirääkimised ja me ei saanud Telliskivi omanikega kokkuleppele. Ei suutnud nii enam jätkata, sest ka kultuuriministeeriumist öeldi, et sellise mängupaiga ülalpidamine ei ole enam tähtis. Seetõttu langes ära ka ministeeriumi üüritoetus. Meie Tallinna teatrimaja oli viimase seitsme hooaja jooksul mängukordade arvult Eesti väiketeatritele olulisim mängupaik ja igal hooajal anti seal 100–150 etendust.

Teistpidi oli see pidev tasakaaluharjutus, sest lisaks teatritegemisele pidime oma majas rahateenimise eesmärgil võõrustama ka mitmesuguseid kommertsettevõtmisi, kuigi see pole Vaba Lava põhiülesanne. Emotsionaalselt oli lahkumisotsus muidugi raske, aga ega meil muud valikut olnud. Vähemasti on tore, et selles majas tehakse ka edaspidi teatrit: Von Krahli teater avab sügisel seal teatri Jaik.

Kuhu tuleb Tallinnas uus Vaba Lava teatrikeskus?

Kahe mängupaiga osas praegu läbirääkimised käivad, aga kus Vaba Lava täpsemalt asuma hakkab või tuleb ehk mängu hoopis mõni kolmas, seda on veel vara öelda. Aga liigume selles suunas, et oma kümnendat aastapäeva 19. septembril 2024 tähistab Vaba Lava juba uues Tallinna teatrikeskuses. Järgmisel hooajal oleme natuke lennus: tuleb tegutseda nõnda, et toome lavastuse Narvas välja, mängime seda seal ning seejärel ka Tallinnas üüritud black box’ides ja mujalgi Eestis.

Kas Narva Vaba Lava oleks võimalik üleval pidada ka ilma Tallinna teatrikeskuseta?

See on sama küsimus, et kas Tartu ülikooli Narva kolledžit on võimalik üleval pidada ka ilma Tartu ülikooli endata. Ilma Tallinna teatrikeskuseta on võimatu Narva Vaba Lava töös hoida. Narvas on väga soe publik, aga seda jätkub kõige rohkem viieks-kuueks etenduseks, kuid Tallinn koos ülejäänud Eestiga annab lavastusele veel paarkümmend mängukorda juurde. Keegi ei läheks nelja etenduse pärast Narva proove tegema ja seal lavastust välja tooma. Ja mis keeles peaks ainult Narvas tegutsev teater mängima?

Eks kõik sõltu muidugi ka sellest, kui tugevalt tahame Narvas kohal olla. Kunagi on üks ajutine kultuuriminister öelnud, et meil on Narvas vaid rendipind, mida teatritele pakume. Seda siis ajal, mil oleme seal viie tegutsemisaasta jooksul välja toonud ainuüksi seitse Narvast rääkivat lavastust, rääkimata sestsamast Vabaduse festivalist ja paljust muust. Aga kui ministeerium suhtumist ei muuda, siis saab tõesti ka nii, et tegu ongi rendipinnaga ja ootame, et keegi helistab ja soovib meie majas mängida. Senine kogemus näitab, et siis antaks keskuses aastas viis-kuus etendust, ja see oleks väga rumal lahendus.

Peale selle tuleb öelda, et Narvas on pehmelt öeldes keeruline leida inimesi, kes mõistavad teatri spetsiifikat ja keda saaks eestikeelses teatrikeskuses rakendada. Meil on aastatega õnnestunud mõned väga tublid töötajad n-ö üles kasvatada. Vaba Lava kõik suuremad ettevõtmised Narvas – olgu või üle-eestiline teatripäeva pidu tänavu märtsis – on tehtud ikkagi koostöös meie Tallinna töötajatega. Sama käib ka Vabaduse festivali kohta.

Era- ja munitsipaalteatrite riikliku rahastamise taotlusvooru tarvis andis ekspertidest koosnenud komisjon mullu teatrite praegusele loomingulisele seisule hinnangu. Vaba Lava kohta öeldi, et lavastused on väga ajakohased, aga teostuselt ebaühtlased. Kas Vaba Lava kuraatoriprogrammi süsteem on ennast selles valguses õigustanud?

Eks seda saa vaadata ka nii, et saime sõnateatrite arvestuses selles voorus Tartu Uue teatri järel paremuselt teised hinded. Eks kõike tuleb aeg-ajalt üle vaadata ja kaaluda, võib-olla olime alguses liiga reipad ja võtsime endale ülearu palju ülesandeid, aga olen veendunud, et välismaise kuraatori kaheks hooajaks koostatav programm on Vaba Lava jaoks sobivaim. Naljakas, aga ennekõike välismaal tõstetakse pidevalt esile meie kuraatoriprogrammi kui unikaalset moodust arendada kvaliteetset ja püsivat rahvusvahelist teatrikoostööd. Valime kaheks hooajaks üldteema, mille all sõelutakse konkursi korras välja kuus kuni kaheksa lavastusideed, mis lavale toome. Nii on meil repertuaaris lavastused, aga kokku moodustavad need veel meta­lavastuse või seriaali. See on maailmas üsna harukordne lähenemine.

Marius Ivaškevičiuse valitsemisajast aastail 2019–2021 on hea koostöö Läti ja Leedu teatritegijatega säilinud siiani. Ivaškevičiuse uue näidendi „Totalitaarne romanss“ lavastuseskiis jõuab Vabaduse festivalil Vaba Lava ja Eesti Draamateatri koostööna ka vaatajate ette.

Aastatel 2021–2023 oli Vaba Lava kuraatoriks norra näitleja, lavastaja ja õppejõud Harald T. Rosenstrøm, kelle Skandinaavia-suunalisi ettevõtmisi rikkusid pandeemia ja Ukraina sõda, ent seejuures on tema kuraatoriprogrammist uhkusega ette näidata Rimini Protokolli „100% Narva“ ja Julia Augi lavastatud „Х** войне. M*** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt“, mis jõudis lavale juba poolteist kuud pärast sõja algust. Viimase aja kuraatoriprogrammide lavastused on regulaarselt pälvinud ka Eesti teatriauhindu. See muidugi ei tähenda, et kõik lavastused õnnestuksid – see on teatris võimatu.

Kuraatoriprogramm annab võimsa rahvusvahelise väljundi. Eesti näitlejate liidu liikmetest on peaaegu pool vabakutselised ning eriti neile annab see võib-olla ainukordse võimaluse teha tööd rahvusvahelises trupis välismaise lavastajaga. Samuti on olulised kuraatoriprogrammi raames sündivad teatrikontaktid: kui ollakse kellegagi juba koos töötanud, siis mingil moel kandub see side edasi ka tulevikku. Kuraatorid on Vaba Lava saadikud. Meie uus kuraator Jakub Skrzywanek on oma põlvkonna väljapaistvamaid poola lavastajaid: hoolimata noorusest on ta pälvinud kõik sealsed lavastajaauhinnad.

Kas Julia Aug jätkab Narva Vaba Lava loovjuhina?

Jah, muidugi. Meil on temaga kokkulepe, et ta teeb igal hooajal ühe lavastuse või mängib ühes lavastuses. Samuti on Julia Aug pakkunud kogukonnaprojektide osas välja mitmeid huvitavaid ideid: juba jutuks olnud dramaturgia-laboratoorium „Class Act“ oli tema välja mõeldud ning ta oli ka ise selle projekti elluviimisega seotud. Sama kehtib ka näidendite ettelugemise festivali „Ljubimovka“ kohta, mis oli publiku seas populaarne.

Sel aastal saab Vaba Lava kultuuriministeeriumilt pisut üle 400 000 euro tegevustoetust. Mida sellega annab teha?

Probleem on olnud ja on siiani selles, et kuigi Tallinna teatrikeskusele lisandus ka Narva, jäi teatri tegevustoetus enam-vähem samaks, seega on ühe keskuse asemel meil nüüd kaks, aga toetus sellest ei muutunud. Hästi, Tallinna keskuse puhul oli meil seitsmeaastane rendileping ja sel perioodil saime riigilt renditoetust, kuid nüüdseks on see lõppenud ning Vaba Lava riigipoolsed toetused kokku on kahanenud poole võrra.

Kogu aeg tuleb mõelda, mida ja kuidas teha. Selle aasta esimesel poolel olime sunnitud oma tegevust kärpima, esimene uuslavastus „(Elu) sunnitud valikud“ tuleb välja alles augustis Vabaduse festivalil. Eks meie põhitegevus ongi kogu aeg mingite projektide kirjutamine ja aruandlus, näiteks „Class Act’i“ korraldamist rahastas Briti Nõukogu. Aga teater on riigieelarvest doteeritav valdkond ja selle valdkonna sees on kultuuriministeerium Vaba Lava ebaõiglaselt kohelnud. Seda on kinnitanud ka kohus oma otsusega.

Seejuures on Vaba Lava palju efektiivsem ja odavam lahendus, võrreldes sellega, kui luua Narva suur püsirepertuaariga teater – pealegi, kes seda tegema ja vaatama hakkaks? Vaba Lava ei mahu oma kahe teatrikeskusega praegusesse rahastamismudelisse, nagu ei mahu oma truppidega ka Von Krahli teater ja VAT-teater. Kui elu läheb edasi ja riiklikud süsteemid ei vasta enam reaalsusele, on kaks varianti: kas tappa areng ja säilitada süsteem või viia süsteem tegelikkusega kooskõlla. Vabas maailmas peaks võitma teine variant, Eesti teatrirahastuses pole seda aga veel juhtunud.