Kuidas kureerida kodu?

Kui palju ruumi me elamiseks vajame? Kas 11 ruutmeetrist piisab? Veneetsia arhitektuuribiennaalil on Eesti paviljonis algatatud arutelu eluruumi teemal.

TÜÜNE-KRISTIN VAIKLA

Eesti näitus „Kodupeatus“ Veneetsia VXIII arhitektuuribiennaalil. Kuraatorid Aet Ader, Arvi Anderson, Mari Möldre. Lavastajad Liisa Saaremäel ja Keithy Kuuspuu. Etendajad Arolin Raudva, Keithy Kuuspuu, Kirill Havanski, Anumai Raska, Külli Teetamm, Eline Selgis, Paula Veidenbauma, Liisa Saaremäel, Johhan Rosenberg. Dramaturg Jan Kaus, helilooja Markus Robam, kataloogi tekstide autorid Kadri Klementi ja Jan Kaus. Avatud kuni 26. XI.

Kirill on elanud Põhja-Tallinnas oma vanaema korteris kaheksa aastat, vanaema elab Soomes. Nüüd on Kirill Veneetsias Eesti paviljonis etendaja ja võtab vastu külastajaid. Veneetsia korteri magamistuba on proportsioonidelt võrreldav tema Põhja-Tallinna kodu omaga. Kodus mahuvad peale voodi ja kapi tuppa ka kirjutuslaud ja muusikariistad. Aken vaatab samasse suunda, kuid Veneetsia kanali asemel avaneb Tallinna kodus vaade tänava kohal kõrguvale puule. Hommikul ärgates on tal puuga silmside, nad tunnevad teineteist. Puu on jälginud tema ja ta vahetuvate kaaslaste und. Hiljuti on vanaemal tärganud mõte kolida mujale, kuigi Kirillile tundub, et korteri sisustamisega on nad värskelt ühele poole saanud. Kirill jääks hea meelega paigale, sest tal on side puuga. Küsin, mis puu see on, kuid ta jääb vastuse võlgu, see pole oluline. Jääb mulje, et ehk on etenduskunstniku lugu osa „Kodupeatuse“ stsenaariumist, kuid vahet pole. Lebame kõrvuti asuvatel vooditel peegellühtri all ja jätkame arutelu ruumi kureerimisest, sest ruum on objekt, millega tegeleb nii etenduskunstnik kui (sise)arhitekt. Aknataguse kanali helid tungivad tuppa, vee värelus peegeldub toa seintel, Arsenale punane müür lõõmab päikeses. See on meeldiv ruum, kuid kindlasti mitte kodune tuba. See on anonüümne korter, kus pisiasjad on kureeritud.

Elutoas kõrgub Exceli tabeli struktuuriga raamaturiiul, kuhu on kaustadesse selekteeritud kuludokumendid, pulmapildid, unistused, kohustused, ideaalid, puhkuseplaanid, notarilepingud, prügi-, vee-, gaasi- ja elektriarved, soojuspumba manuaal, kodulaenu lepingud ja on hoolikalt üles rivistatud koos lillepottide, temaatiliste postkaartide (nt küsimusega „kui palju sa üüri maksad?“), asjakohaste fotode ja praktiliste pisiasjadega nagu paber-pliiats, nõel-niit-käärid. Pika laua taga saab külaline istet võtta – plekid valgel laudlinal reedavad intensiivset kasutust –, maanduda tugitooli või võtta köögist paar värsket ampsu. See on suhtlemise koht, kus small talk haarab ruumis viibijad kaasa ja edasi on võimalik mängleva kergusega hüpata isiklikele teemadele. Koduses õhkkonnas kaob teenindaja-kliendi alatoonis küsimus-vastus-suhe, kui räägitakse elust ja elukallidusest.

XVIII Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti paviljon „Kodupeatus“ on kriitiline, konkreetsele probleemile keskendatud väljapanek, mis käsitleb eluaseme teemat. Selle näitusega on arhitektid välja toonud, et Eesti arendajate „Noblessneris on ilus elada“ stiilis reklaamlaused on tühjad ega aita mingilgi moel kaasa riigi eluasemepoliitika koostamisele ja arendamisele.

Kodu taandamine

Vaheta hiireklõpsuga parketi mustrit, seinavärvi, tapeeti, vannitoaplaate, segisti toone ja veendu ise, milline su tulevane kodu välja võiks näha! Saad mängida köögi kapiuste värvi ja töötasapinna materjaliga, köögitehnikast rääkimata. Kodukujundaja arvutab kohe välja, kui palju su soovid maksavad. Selline kinnisvaraturundus keskendub korteri esteetilistele aspektidele. Homestaging ehk korteri fotogeeniliseks sättimine on kinnisvaraturul populaarne tegevus. Hästi kujundatud ja esitletud kinnisvara loob hea esmamulje, suurendab müügivõimalusi ja -hinda olukorras, kus konkurents ostjate tähelepanu võitmiseks on tihe.

„Kodupeatuses“ kodu taandamine kinnisvaraküsimuseks on väga praktiline ja samal ajal tark lahendus. Sõnumit saab edasi anda eelkõige isikliku kaudu, seepärast on Eesti paviljoni asukohavalik Veneetsia tüüpilises korteris suurepärane leid. Hoolimata heast asukohast puudub seal väiksemgi vihje, kus ollakse. Jalatsite äravõtmise nõue esikus annab sellest siiski väga sümpaatselt märku või vähemalt tõstatab küsimuse, osutab kohale, paneb mõtlema. Arhitektuuribüroo b210 on Tallinna arhitektuuribiennaali kuraatoritena tuntud ja värskelt noore arhitekti preemiaga pärjatud, nad ei pea end tõestama Eesti arhitektuurimaastikul, pigem ollakse rahvusvaheliste aktuaalsete teemade eestkõnelejad.

Eesti paviljoni kaaskuraator Aet Ader on uurinud eluasemevaldkonna olusid juba pikka aega. Ta on kogunud pilte, teavet ja mälestusi kohtadest, mis on talle koduks olnud, et näidata, millist mõju avaldab inimesele kõige vahetum keskkond – eluruum.¹ Ta kirjutab: „Ruum mõjutab meid, sest väga tõenäoliselt veedab keskmine eestlane suure osa oma elust ühes ja samas kohas [—] Üsna paljudel, esmajoones 20- ja 30aastastel on pikaajaline eluasemelaen, mille tõttu nad takerduvad oma elupinna köidikuisse, lootuses saavutada iga hinna eest stabiilsust. Teisalt on Eesti teada-tuntud kui muutustele avatud ühiskond. Meist räägitakse seoses idufirmade, infotehnoloogia valdkonna ning kiirete ja nutikate lahendustega. Eesti on teinud tempokalt muljetavaldavaid edusamme, arenedes kõigest 20 aastaga postsovetlikust riigist peaaegu nn uueks Põhjamaaks. Kuidas sobivad kokku ühelt poolt kiirust, mobiilsust, uudsust ja paindlikkust ülistav maailmavaade ning teisalt kivinenud seisukord eluasemevaldkonnas? [—] Arvatavasti on ruum kui eluase üks meie elukorralduse kõige aeglasemalt muutuv komponent.“²

Järg pöördel.

Kuidas kureerida kodu?

Algus lk 21.

Isiklikkus ja kohalikkus „Kodupeatuse“ paviljonis annavad võimaluse eluasemeteemat üldistada. Eestis toimunud suuremahuline erastamine, mille käigus 67 protsenti riigiomandist läks 97 protsendile eraomanikele, sh magalarajoonide korterid, lõi ka üürikorterite turu. Ääremaastumise pidurdamiseks on eriti vaja keskenduda üürikorterite turule väikekohtades, et soodustada tööjõu hõlpsamat liikumist. Leibkondade keskmine suurus kahaneb tulenevalt demograafilisest situatsioonist, linnastumisest, kuid ka eluasemetingimuste paranemisest. See kõik seab üüri- ja kinnisvaraturule uued tingimused. Milline on olukord praegu, arutati juuni lõpus Tartus arhitektide liidu, sisearhitektide liidu ja maastikuarhitektide liidu ühisel suveseminaril. Seega on Eesti näitus Veneetsia biennaalil täitnud oma ülesande: tõstatanud küsimuse eluasemepoliitikast ja algatanud arutelu pikisilmi oodatud üürimajade teemal.

Kooselamine

Pidev muutumine ja liikumine kuulub lahutamatult elu juurde. Leibkonnas võib suhe olla bioloogiline, õiguslik või sotsiaalne, seega peavad kooselamise viisid, nüüdisaegsed peremudelid, sh kärgpered, ja mitmekesised elumustrid peegelduma korterite ja majade ruumilahendustes. Paindlik ruum lubab noorel põlvkonnal kergemini iseseisvuda, tagab privaatsuse, kuid veelgi enam, toob majaelanikud omavahel suhtlema. Juba praeguseks on korterite ja majade ruumilahendustes toimunud omajagu elamisviisist tulenevaid muutusi. Ammugi on kadunud teenijatuba, eraldi pisikesed köögid ja kahjuks ka praktilised esikud. Kodukontorile võetakse tihti ruumi elutoa arvelt. Aja jooksul on jõudsalt kasvanud elamispinna suurus ruutmeetrites ühe elaniku kohta. Ehitusbuumile vastukaaluks eeldatakse praegusel nomaadluse ajastul tulevikku vaatavat rohelist mõtteviisi, arvesse tuleb võtta sedagi, et tihti pendeldatakse linna- ja maakodu vahet.

Ruutmeetrid ja ruumilised väärtused

Kodu on hell teema. Ruumiküsimusega tegeles 2011. aastal Veneetsia LIV kunstibiennaalil ka Liina Siib väljapanekuga „Naine võtab vähe ruumi“. Ta uuris naise ja ruumi suhet ning järeldas, et naine võtab talle jäetud vähese ruumi kiirelt omaks, kuid mees ei ole ruumiga nii seotud. Palazzo Malipiero korterilaadses galeriiruumis nägime toona videoid ja fotosid inimestest kohaspetsiifilistes ruumiinstallatsioonides iseennast mängimas, süžeed olid võetud elust enesest. Kunstnikule meeldis itaalia neorealistlik filmikunst.³ Eesti paviljoni peateema oli toona mõistagi naise sotsiaalne positsioon ja marginaalne roll, millest alles hakati kõvema häälega rääkima.

Kui palju ruumi me vajame? Kas 11 ruutmeetrist piisab? „Kodupeatus“ algatab arutelu Veneetsias osalevate etenduskunstnike endi eluruumi suuruse näitel. Ei maksa alahinnata kiindumist kodusse ja kodustesse harjumustesse, kui sellega luuakse ühtlasi üha enam kaduma kippuv turvatunne.

„Kui keegi vaataks mu telefoni, siis ei leiaks ta sealt selfisid ega paljaste meeste pilte, vaid viltuse horisondiga pilte tubadest, tühjadest pistikutest, vanast kohvikannust [—]. Erinevad päevad, erinevad hetked, aga kogu aeg samad kaadrid, samad motiivid. Ei mingeid lootusvaateid,“ kirjeldab Andrus Kasemaa oma tulekahjufantaasias „Ema tuba“ võtteid, kuidas hirmudega toime tulla.

Mõistagi ei ole ruutmeetrite hulk kodu põhiküsimus, ruumilised väärtused tekivad (või siis ei teki) vaadete, valguse, helide, ruumi proportsioonide, vahetu ümbruse, naabrite, sotsiaalsete suhete, lõhnade, lapsepõlvekodu mälestuste jm komponentide koos- ja vastastikmõjul. Mõistagi luuakse ruumilist kvaliteeti läbimõeldud ruumiplaneeringu, integreeritud panipaikade, meeleolukate nüansside, niššide ning mademetega, seda toetab tundlik materjali­valik. Head näited meenuvad eestiaegsetest korteritest ja Skandinaavia maade modernistlikest eluruumidest. Ruum, mida projekteeritakse põhimõttel, et see peab sobima kõigile tulevastele elanikele, on anonüümne, jääb kitsaks ja seda iseloomutust lisaruutmeetrid ei lahenda.

Kodu mõiste uuenemine, elamise pidevalt muutuvad vormid ning kultuuride kohtumised on teemad, mis hoiavad arutelu üleval ka edaspidi. Veneetsia kodukogemus on etteaimamatu, igale külalisele erinev. See on korteripidu, mida saadavad Jan Kausi nauditavad tekstid ja Markus Robami meeleolukas helilooming.

Eesti senised arhitektuuribiennaalide paviljonid on olnud tugevalt ajakohased avaldused nii geopoliitiliselt kui ka pitsitavatel globaalsetel teemadel. Selleaastases Läti väljapanekus on biennaalide põnevamad projektid üles rivistatud iseteeninduspoe riiulitele hinnalipikuga toodetena. Suure valiku seas leidub Eestist kolm projekti: „Gaasitoru“ (2008, Maarja Kask, Ralf Lõoke, Neeme Külm, Ingrid Ruudi), „Kui pikk on ühe maja eluiga?“ (2012, Tüüne-Kristin Vaikla, Urmo Vaikla, Ingel Vaikla, Maria Pukk, Ivar Lubjak, Veronika Valk) ja „Nõrk monument“ (2018, Laura Linsi, Roland Reemaa ja Tadeáš Říha).

1 Aet Ader, Eestlane – ruumis kinni. – Sisuline nr 2, 2016.

2 Samas, lk 72-73.

3 Maria-Kristiina Soomre, Liina Siib: ruum defineerib naise. – Postimees 18. VI 2011. https://naine.postimees.ee/474184/liina-siib-ruum-defineerib-naise