Too tants. Ootus

KAJA KANN

Tantsuetenduselt oodatakse rohkem kui ühte liikuvat keha. Ühega ei kipu tants kokku tulema. Üks ei ole kasulik koreograafiale, ei moodusta rida ega ringi. Kaks inimest on juba duett, siit saab minna, üks läheb ees ja teine tuleb järele, siis lähevad nad koos, täpselt ühepikkuste sammudega. Lõpuks ometi täitub vaataja esmane ootus. Uh, õnneks on kaks tantsijat, mitte enam üks. Üks oli nii raske, kaks on talutavam. Nüüd jääb üle oodata veel kolmandat ja neljandat, et silme ette moodustuks rida ja siis südamesse katarsis.

Tantsuetenduselt oodatakse liikumist, pikki diagonaale ja kõrgeid hüppeid. Siis kui kasutatakse põrandatehnikat, kus tantsijad tegutsevad horisontaalselt, roomates ja rullides, ei kipu tants kokku tulema. Too tants näitab tavalisi rütmistamata liigutusi, lähtub tegevusest ja varjab oodatud tantsu. Meie, vaatajad, ootame, et ühel hetkel jookseb kõik paika, koreograafia hakkab moodustuma, kord saab majja ning me liigume kui üks mees kõik koos üles mägedele, et oodatu ilmneks.

Tantsuetenduselt oodatakse puudutust, täpselt nii nagu igast teisest etendusest. Too tants jätab kuidagi külmaks, on tantsijale liiga isiklik, see peletab, ei puuduta vaatajat. Vanasti klassiõhtutel istusid tüdrukud seina ääres ja ootasid, kuni poiss tantsima kutsub. Ammu enam ei jaksata neid poisse oodata ja lõppude lõpuks võib too poiss täiesti vastuvõetamatuks osutuda. Klubides haarab nüüd igaüks ise härjal sarvist, tantsib, kui tahab. Me ei käi klubides teisi vaatamas, tahame ise osaleda, saada tantsust puudutatud. Seega on ainus võimalus hakata ise tantsima, hakata iseenda naba imetlema. Seda aga too tants teatrisaalis ei paku. Ütleb, et sina istu, vaata ja mõtle, ütleb, et sina, vaataja, oota, äkki juhtub sinu sees midagi.

Tantsuetenduse tegijad aga ootavad vaatajalt mitte niivõrd silmi kui mõistust. Nad tegelevad mälu ja mäletamisega, isegi unustamisega tegelevad. Nad räägivad laval ei tea kust pärinevaid katkendeid. Vaataja peab mõistatuse ise lahendama ja neid õigeid lahendusi on oi-oi kui palju. Vaataja seda ei oota, ta ootab ilu ja harmooniat. Aga mis sest oodata, too tants ei kasuta enda loomiseks enam ammu peeglit. Teda ei huvita, milline ta välja näeb. Too tants pole tehtud vaatajale vaatamiseks, ta tegeleb vaataja ootusega.

Too tants tahab, et vaataja midagi ootaks. Kõigepealt seisab kuulutuses, et te tulete tantsuetendusele, tantsijatel on seljas riided, sellised mugavad, mis lubavad liikumist, seejärel hakkavad tantsijad ükshaaval ruumi keskmesse liikuma. Vot see on üks mõnus ootus, küll nad varsti rea moodustavad. Aga ei midagi, etendus on kestnud juba pool tundi, aga rida ei moodustu, ikka ja jälle pudeneb keegi reast välja. Too tants tegeleb ajastusega, alguses oli rea ootus põnev, selline ootusärev, aga peagi muutub see piinavaks ja tüütuks. Sellisel juhul on lavaajaga midagi nihu läinud, vaataja teekonnale liiga harva komme poetatud.

Kujundid on tantsus abstraktsed, aeg mitte kunagi. Lavaaeg on olemas ainult mõju kaudu, kuluv aeg mõjub ootusena ja harjumuspärane lõpliku lahendusena, sel hetkel tajutud aeg seisab. Vaataja ei tegele saalis ei mineviku ega tulevikuga, pigem ta mäletab ja loodab. Kui vaataja ootus täideti liiga vara, siis puudub tantsuetendusel mõju, vaatamata sellele, et aeg kulus. Tajutud aja ja mõõdetud aja vaheline pinge määrab tolle tantsu kvaliteedi. Selleks et tants jääks kestma, peab seda pidevalt küsimuse alla seadma. Seega on loomise ja lammutamise vaheline rütm ainuke võimalus tantsu säilitada.

Vähe sellest, ainult ootuse kerimine ei anna midagi. Tänapäeval ootab mõistlik vaataja ideaalset tantsuetendust kodust. Ta jätaks kõik need segased lavalised sündmused vahele, tegeleks nii kaua, kuni ideaalne tants valmis saab, koduste töödega. Selline olukord on aga väga ohtlik tantsule endale. Nii ei saa tolle tantsu tegijad teada, mis üldse tekkis, nad ei taju vaataja raevu ega rõõmu. Prantsuse filosoof Gaston Bachelard on öelnud, et ootamise pikkus määrab ilmneva. Tolle tantsu puhul ei ole tegemist käsitööga, mille tulemusena saab savist pott või lõngast kinnas. Isegi see, kui lõngast saab piimakann, on kuidagi vähene. Tants on, või vähemalt võiks olla, kunst, kus vaataja ei suuda kunagi ette kujutada, millega tema ootus lõpeb. Ootuse tulemuseks võiks olla üllatus, miski, mida me vaatajatena ei oodanud. Kui tõesti on asi nii, et ootamise pikkus määrab ilmnenu, siis tollel tantsul on ees pikk ja raske otsingute teekond, kõigi nende ridade, diagonaalide ja sünkroonide ootajatele meeldiva üllatuse pakkumiseks.