Koolikatsed ja koolide edetabelid tekitavad küsimusi

Ülle Madise: „Vaidlesin ettevõtjaga, kes esindas vaadet, et haridus, tervishoid, korrakaitse peaksidki olema puhtalt eraasi. Ise maksad, ise valid, turg paneb kõik paika. Põhiseadus sellist ühiskonnakorraldust ei toeta.“

VALLE-STEN MAISTE

Täna algab järjekordne kooliaasta. Meie PISA testide tulemused on head, üha enam inimesi on kõrgharitud või osaleb elukestvas õppes. Ometi tõdes õiguskantsler Ülle Madise oma ametiaja alguses 2016. aastal, et „liigume hariduses kihistumise, hiiliva tasuliseks muutumise ja stressi süvenemise suunas“.¹ Kas vahepeal on midagi muutunud?

Lähisajandite inimest iseloomustatakse üldiselt terapeutilises võrgus ja hingehädade käes vaevlevana², ent iseäranis näib psüühiline häiritus kaasnevat meie hariduseluga.³ Kas selline kool saab olla tugeva ja terve ühiskonna alussammas?

Tahaks alustada siiski sellest, mis on hästi: enamik koole pingutab sõbraliku ja õpihimu hoidva koolielu nimel, lisandub uusi põnevaid aineid ja praegusaja lastele paremini sobivaid õpetamisviise. Laste elurõõmu kadu on hakatud rohkem märkama, ei rehmata ebaõiglaselt käega, et ähh, lumehelbeke, või et kodu viga, või et vanem hädaldab liialt, või vaat kus meie ajal … Ja see on hea alus Eestis ainumõeldavale lähenemisele: iga laps on hindamatu väärtus, meie kõikide hool on aidata tal kasvada heaks inimeseks, luua Eesti tulevikku. Õiguskantsleri ametkonnal on nõuandvad kojad, eraldi kuulame laste ja noorte enda arvamust.

Mitu aastat piiranguid ja üldine masendav taust on halba teinud küll. Õpilased on kurtnud julma kiusamist, sh veebis, ja väga palju kuuleme, et koormus murrab maha. Viie aasta tagune Praxise uuring näitas, et üle kahe kolmandiku õpilastest tundis vähemalt korra nädalas, et liiga palju on õppida, puhkamise ega huvitegevuse aega ei jää. Teisalt on küllalt ka neid lapsi-noori, kes jaksavad väga hästi õppida, teisi abistada, trennides käia – kõike vabal tahtel ja rõõmuga. Lakkamatu hirmutamine elutervet lootust ei süsti. Tuleviku mustaks maalimise asemel tasuks hoopis innustada uusi tehnoloogiaid leiutama, ajalugu ja keeli õppima, Eestit paremaks tegema, kas või omaenda jagu.

Meie ühiskond on ebatervelt võistlev. Selmet arendada tugevat ühtluskooli, lehvib juba lasteaiapäevil armutu konkurentsivaim, tassime lapsi eelkoolidesse ja eraõppesse, et puuduva tooli mängus kehvema rahakoti ja tutvustega rahvuskaaslasi kõrvale tõrjuda. Kas paljud hariduse probleemid ei alga sellest?

Ülemäärast võistlust paistab paraku tõesti igast eluvaldkonnast. Enese teistega võrdlemine on inimlik, konkurents aitab rohkem pingutada ja eks oskus pingutada ole ju eluks vajalik. Hulluks läheb asi, kui kange mõõduvõtt hakkab eneseusku murendama. Või kui võistlus pannakse püsti seal, kus seda üldse vaja pole. Põnnide võidu etteõpetamine ja sellele järgnev võitlus koolikohtade pärast on mu meelest liigne küll. Põhiseaduse järgi peaksid kõik koolid Eestis aitama lapsel saada võimetekohase hariduse.

Peened inimesed võivad ju kusagil roosiaias rääkida viisaka arvamuskultuuri olulisusest või asutada mingeid liberaalse solidaarsuse Salku, kusagil on ikka kümned tuhanded rahvuskaaslased, kes meie ühiskonnas end väärtuslikuna ei tunne. Nõustun väga su mõttega 2016. aasta ettekandes haridusjuhtidele: „Korralik haridus igale lapsele pole Eesti jaoks mitte ainult majandusliku heaolu, vaid ennekõike rahvuse, keele ja kultuuri ning ühiskonna koospüsimise küsimus.“ Kas meie haridussüsteem pigem liidab või lahutab ühiskonda?

Pikemas vaates on ühiskonnale kasulik, et ei kujune getosid ega halbu ja häid koole. Kedagi ei tohi tagasi tõmmata, jutt pole sellest. Vaja ei ole mitte võrdsust, vaid võrdseid võimalusi. Ühiskonna koospüsimine nõuab, et enamik suudaks enda kõrval näha ja mõista teistsugust. Kool on ettevalmistus eluks, kohanemiseks ka mingi hulga ebaõigluse või rumalusega, ka sellega, et kõikide inimeste energilisus või naljasoon ühepalju ei meeldi. Ses mõttes on ju hea, kui ühes klassis õpivad koos erineva koduse tausta ja võimetega lapsed. Selleks on aga tarvis piisavalt õpetajaid ja väiksemaid klasse. Kui klassid on nii suured ja irooniliselt öeldes salujuhanlik sotsialistlik võistlus lämmatab, ei jõuta märgata lapse andekust või lahendamist vajavat probleemi. See võib ju olla ebahariliku käitumise taga peidus.

Õiguskantsleri ülesanne on jälgida, et meie (haridus)elu oleks vastavuses põhiseaduse ja muude meile siduvate rahvusvaheliste regulatsioonide ja tavadega. Millised on neist johtuvad kesksed ideed ja põhimõtted? Mis­suguste väärtuste järgimisega on meil lood kõige küsitavamad?

Nii see on, õiguskantsler peab jälgima seaduslikkust ja seda, kas laste parimad huvid on seatud esikohale. Võrdsed võimalused igale lapsele sõltumata tema elukohast, vanematest, kodukeelest – see on selge nõue. Ka tervisemuredega või teistmoodi käitumisega lastele peab olema tagatud võimetekohane haridus, paraku jagub ses osas arusaamist vähe. Tänagi vaatab postkastist vastu lapsevanema mure, et Rajaleidja soovitas väike­klassi, aga seda pole. Suurlinna kool seejuures.

Kui suure osa õiguskantsleri tööst ja ajast võtavad hariduselu mured? Millega inimesed õiguskantsleri poole pöörduvad?

Haridusega seotud kaebusi tuleb iga päev. Võitlus lasteaia- ja koolikohtade pärast, õpetajate ja õpilaste suhted, kooli kodukord, hindamise korraldus, võrdne kohtlemine, koolitee ohutus, ülekoormus, logopeedide jt vajalike spetsialistide nappus, jooseptootsiliku noore klassi väljasõidult igaks juhuks kõrvale jätmine, kiusamine … Hiljuti saime koos treenerite, sportlaste ja laste endiga valmis juhendmaterjali „Turvaline sport“. Selle mõte on, et juba treeninguid alustades lepiksid laps, treener ja vanem, kas püritakse tippu või treenitakse oma lõbuks, mida üksteiselt oodatakse, kuidas pühendutakse. Noored ise kurtsid, et on pidanud kannatama alandamist ja halvustamist. Oluline on see, et keegi ei pea taluma väärkohtlemist, et reeglid on ette paigas ja konfliktid lahendatakse otsekohe, osaliste väärikust säästes.

Kas muredega pöörduvad ka õpetajad ja õppejõud või on peamised siiski õppurite mured?

Õpilased, kes meile pöörduvad, on kahtlemata nutikad. Näiteks küsivad, miks kool ei pea täitma määrust, mille järgi ei tohi iga päev kontrolltööd olla. No mis sa vastad: määrus on ammu ajale jalgu jäänud, ära ei parandata. Ükskord laekus kaebus, et õpetajad on kurjad. Enamasti tulevad muredega siiski vanemad ja õpetajad. Üpris tihti kurdetakse, et erivajadusega lapsed kogevad tõrjumist nii õpetajate kui teiste lapsevanemate poolt. Lapsi ei aita pidev lahterdamine, vaid erivajadusele vastav tegelik tugi. Üliõpilased pöörduvad enamasti seoses õppe- ja hindamiskorralduse, diskrimineerimiskahtluse või stipendiumidega. Näiteks Kristjan Jaagu stipendiumi asjus just hiljuti leidsime, et stipendiumi mõte – toetada eestikeelset akadeemilist järelkasvu – tuleb selgelt statuuti kirja panna. Tragi üliõpilane luges statuuti ja küsis, mis alusel temalt eesti keele oskust nõutakse.

Jätkuvalt teevad muret ühiskonda kihistavad katsed. Mu tänavu ainult viitega põhikooli lõpetanud laps ei saanud üheksa aasta eest slummikooligi sisse, kuna oli eelkoolis dresseerimata. Laste võimekusega pole katsetel ju midagi pistmist? Mõõdetakse vanemate valmisolekut ja majanduslikku suutlikkust õppetöösse panustada, mille alusel lüüakse lahku eliit- ja tavakoolid ning inimesed.

Riigieksamid ja katsed ning koolide pingeread tekitavad üksjagu vastuseta küsimusi küll. Kui PISA test vaatab riiki tervikuna, siis üksikute koolide võrdlemise mõttest on raske aru saada. Kui õpilased ja nende vanemad on katsetega välja valitud, siis on ju selge, et õpetajate suhtes õiglast koolide võrdlust olla ei saa. Mõõtmine on õigustatud seal, kus tulemusega on midagi peale hakata. Muul juhul lihtsalt lisapinge, ei muud.

Oled juba aastate eest õiguskantslerina rõhutanud, et ühtluskooli põhimõttega ei sobi, et õpilasi valitakse jne. Meie eri põlvkondade haridusteadlased, olgu tegu Viive-Riina Ruusi, Kaire Põdra ja Triin Lauri või Sandra Haugasega, on ju toonud lakkamatult argumente haridusliku kihistumise vastu. Miks midagi ei muutu?

Kuni ei teki põhjendet usku, et kõikides koolides saab hästi õppida, vist ei muutugi. Õnneks on koolid üha tublimad ja sõna levib.

Ehk eesti inimene tahabki oma järeltulijatele osta keskmisest rahvuskaaslasest suhteliselt enam hariduslikku, kultuurilist ja sotsiaalset kapitali, soovib, et ta laps kasvaks eredatest peredest tulevaste tegijate keskel ja mitte nii eredad figuurid oleksidki kusagil mahajääjatena eraldi? Kas see polegi mitte tugevate tahe, mis on sellise õhkkonna kujundanud, mitte mingi kogemata eba­õnnestunud süsteem?

Võib olla küll. Meenub, kuidas vaidlesin tuntud ettevõtjaga, kes esindas vaadet, mille kohaselt haridus, tervishoid, korra­kaitse peaksidki olema puhtalt eraasi. Ise maksad, ise valid, turg paneb kõik paika. Ja kui ei ole niipalju nuppu ja tahtejõudu, et teha valikud, mis tagavad piisava jõukuse ja seejärel õige kooli või õige ravi, oma viga. Põhiseadus sellist ühiskonnakorraldust ei toeta. Ühiskonnas ongi erinevad vaated ja neid võib ikka avaldada.

Õiguskantslerina oled algusest peale püüdnud panustada, et erarahaga ei saaks põhihariduse raames pakutavat üleliia diferentseerida. Mis ses vallas on õnnestunud ära teha?

Uusi kaebusi pole ses vallas tulnud, võib-olla oli abi asjakohasest juhendist koolidele. Aastal 2015 selgus, et ametlikult tasuta põhikoolid leiutasid õpetajatele lisatasu maksmiseks poolkohustuslikke fonde või nimetasid näiteks inglise keele tunnid huvihariduseks, mille eest tuli eraldi maksta. Koolitarvete hinna või priiskavate laisteaia- ja koolilõpupidustuste üle kurdetakse jätkuvalt – tõsi, need viimased peegeldavad pigem vanemate agarust ja vähest arvestamist kehvemal järjel olijatega. Õpilased ise rääkisid, et kõikidel ei ole näiteks kodus kohta, kus koolitöid teha, või pole arvutit ja printerit, aga kool eeldab, et on.

Osalesin tänavu gümnaasiumivaliku pöörises lapsevanemana. Jäime ellu, ent absurdi kohtas. Teemast oli nii meedias kui ka ühismeedias palju juttu, tihtipeale üsna emotsionaalselt ülesköetud, paanitseval moel. Mis sulle silma jäi?

Sama. Tohutult muret ja noortelt võetud nädalavahetusi. Teisalt: arvukalt ka neid õpilasi, kel eksamid pealtnäha mängeldes tehtud, kõikide gümnaasiumide uksed valla. Eesti on väike, me peame hoidma iga olemasolevat last nagu silma­tera. Ka üksainus kooli tõttu sügavalt õnnetu laps on liiga palju.

Muidugi peavad gümnaasiumid üksteisest eristuma. Kuid omavahel võisteldes alustavad ja lõpetavad koolid igaüks eri ajal oma katsetega ja nõuavad lastelt koolivaliku kinnitamist, hindavad lapsi raskesti mõõdetavate bürokraatlike oskuste alusel või küsivad veidraid küsimusi. Kas gümnaasiumide eripära ei ole võimalik arendada nii, et valikukriteeriumid oleksid siiski ühtsemad, objektiivsemad ja selgemad, ning et katsed toimuksid kindlal ajal ja koolid ei saaks nendega trikitada vaata et varsti juba jaanuarist augustini?

Tundub, et virvarrist on õpitud ja segadust püütakse vähendada. Hoidkem pöialt.

Kas avaliku raha haridusele eraldamisel on meie ühiskond olnud kitsi? Kas mingi otsustav hüpe siin aitaks paljudest hariduselu kummitavatest muredest lahti saada?

Kui õpetajaid oleks rohkem ja seega oleks neil õpilaste jaoks rohkem aega, ja kui õpetajatele lubataks rohkem iseseisvust ja loomingulisust, vähem tagasikiskuvat ülemäärast konkurentsi, läheks kindlasti paremaks. Õpetajaameti maine hoidmine eeldab korralikku palka ja tervislikke töötingimusi, siis oleks see vahest ka rohkematele üliõpilastele ihaldus­väärne valik. Lapsed ja noored on ju tegelikult väga vahvad, õpetajaamet aga omamoodi elukestev õppimine, ei saa kuidagi igavaks minna. Ja töö tähendusrikkuses pole küsimustki!

1 https://www.oiguskantsler.ee/et/oiguskantsler-ulle-madise-ettekanne-kas-pohihariduse-korraldus-vastab-pohiseaduse-sattele-ja-mottele

2 Vt nt Peter Gay, Inimene terapeutilises võrgus. – 20. sajandi inimene. Avita 2019.

3 Riigikogule esitatud kõrghariduse toetusrühma raportist (https://haka.ee/wp-content/uploads/RK_korghariduse_toetusruhma_raport.pdf ) saame teada, et igal kümnendal tudengil on probleeme vaimse tervisega, kolmandik kannatab kurvameelsuse ja pooled liigmuretsemise all. Kui loeme varalahkunud Mark Fisheri või David Graeberi või meie noorte õppejõudude, nt Eret Talviste kirjeldusi akadeemilisest kapitalismist, on märksõnadeks vaesus, ärevus, ärritus, segadus, alandus, hirm. „Stress on tappev” on kujunenud hariduskatsetel osalejate refrääniks, mis paistab hästi välja pere- ja haridusfoorumite seisukohavõttudest.