Ebakõlaline harmoonia

„Dissonantsete“ lavastusosised järgivad selget loogikat ja moodustavad korraliku terviku, aga seejuures mõjub lavastus kuidagi vormistatuna, kiretult.

OTT KARULIN

Nargenfestivali, Viimsi Artiumi ja Tallinna Filharmoonia „Dissonantsed“, autor Tom Stoppard, tõlkija Anu Lamp, helilooja André Previn, lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Kristjan Suits, muusikajuht ja dirigent Tõnu Kaljuste. Mängivad Jan Uuspõld, Peeter Tammearu, Priit Võigemast, Kadri Voorand, Tõnu Kaljuste, Timotheus Tats ja Tobias Tark, kaastegev Tallinna Kammerorkester. Esietendus 20. VII Viimsi Artiumis.

On see üldse võimalik: ebakõlaline harmoonia? Ma ei ole muusikas nii kodus, et vastata (mistap keskendun järgnevas ennekõike lavastustervikule), kuid Elmo Nüganeni käe all lavale jõudnud „Dissonantseid“ vaadates jäi just see sõnapaar kummitama. Kõik on nagu paigas: lavastusosised järgivad selget loogikat ja moodustavad korraliku terviku, aga seejuures mõjub lavastus kuidagi vormistatuna, kiretult.

Tom Stoppardi 1977. aastal kirjutatud näidend leidis oma teemaankru (pärast pikka otsimist, nagu ausalt kirjas ka autori saatetekstis kavalehel) konkreetsetes inimestes, kes Vene võimu vastaste meeleavalduste eest kuulutati vaimuhaigeteks ja määrati „ravile“. Peaaegu pool sajandit hiljem lavastatuna ei ole näidendi päevakajalisus enam loomulikult esiplaanil, pakkudes üldisemaid, ehk ka abstraktsemaid tõlgendusvõimalusi. Vormikatsetusena on aga Stoppardi tekst ikkagi oma kirjutamisajas kinni.

Kristjan Suitsu lavakujundus – mustad (kirstu)kastid kõrvuti rivides, nende kohal (kips)valge raam – toetab abstraktsemat tõlgendust. Nüganen on Suitsu pakutule n-ö peale loonud vaimusilmas elustuva reaalse ruumi: vasakul ees­laval kahe vaimuhaiglasse määratu kong, palun vabandust, palat ikka, ning paremal tagapool ruum, mis täidab nii arstikabineti kui ka õpetaja kohta ühe dissidendi poja klassi ees. See on nutikalt fiktiivset maailma loov ja magusalt mitmekihiline lahendus, sest tõepoolest: autoritaarne riik eeldab õiget, s.t võimu poolt parajasti õigeks kuulutatud vastust nii koolis kui ka vanglas, see tähendab haiglas, nagu ootab karistus nii kooli- kui ka patsiendivormis eksijaid.

Hetkiti tegelased elustuvad rollina. Neid hetki on nii Jan Uuspõllu (Aleksandr) kui ka Peeter Tammearu (Ivanov) mängus.

 Siim Vahur

Kahjuks kumab aga Stoppardi tekstist läbi rollikaarte visandlikkus. Siin esitatakse tegelasi, selmet neid kehastada. Selles mõttes on „Dissonantsed“ vaatamata oma reaalelulisele ajendile sümbolnäidend, kus autorit ei paelu niivõrd tegelaskujude mitmekihistamine ja nende omavaheline elumäng, vaid ta kasutab tegelasi justkui mannekeene oma mõtte edastamiseks. See on lavaline essee muusikaga, kus küll tugev mõtteilm, aga vähevõitu mänguvõimalusi näitlejatele.

Seda rõõmustavamad on hetked, mil tegelased elustuvad rollina. Neid hetki on nii Peeter Tammearu kui ka Jan Uuspõllu mängus. Tammearu justkui päriselt haige trianglimängija, kes vaimusilmas orkestrit kaasas kannab ja seda juhib, on näitlejale keeruline ülesanne, mille lahendusest sõltub suuresti kogu lavastuse tõlgendus. Orkester, mida pole füüsiliselt teiste tegelaste meelest olemas, aga mida publik saalis näeb, on ühtlasi metafoorsel tasandil orkester, mille olemasolu teab ja vajab iga inimene, kes valitseva mõttega erimeelel. Tammearu juhib orkestrit enamjaolt seljaga muusikute poole, sasides kelmikalt oma juukseid, kui orkestri asukohale viitab, ja just selles žestis manifesteerus mulle Tammearu rollituum. See tegelane teab kolme asja. Esiteks: orkestrit ei ole olemas. Teiseks: ta ei saa tunnistada, et orkestrit ei ole olemas. Kolmandaks: orkester on alati olemas. Nii ei jäägi tal muud üle, kui lõpuks näiliselt arsti nõudmisele valjult see esimene teadmine välja öelda (et haiglast pääseda), järele anda ja teha seda enesekindlusega, mis ei jäta kellelegi kahtlustki, et tegelik tõde on kolmas: orkester on alati olemas.

Seejuures polegi ehk nii oluline üheselt seda Schrödingeri orkestrit mõtestada (kuigi ajalooline paralleel tänase Venemaaga on ilmselge), kuivõrd meist igaühe orkester musitseerib oma teemadel ning põhjusi võimust võõranduda on erisuguseid. Pean siinkohal metafoorivalikul ettevaatlik olema, et mitte tunnistada orkester sümptomiks ja seeläbi heitumus haiguseks, kuigi see on oi kui kerge tulema. Eriti just viimastel aastatel (tegelikult muidugi alati, aga pole mõtet alahinnata isolatsiooniaja mõju maha- või ilmajäetuse süvenemisele) on neid meist, kes ei leia oma kohta ühiskondlikus orkestris või ei nõustu pakutud harmooniaga, aina enam ja üha silmatorkavamalt. Märksa vähem on mõistmist, et nende ebakõlalisust ei saa heaoluharmoonia hüvanguks maha suruda, sest see kas tapab inimeste muusika või siis hoopis sunnib nad protestipillide järele haarama ja orkestrit üle trumpama.

Ma ei nimeta siin meelega neid võimalikke põhjusi heitumuseks, sest seda ei tee ka „Dissonantsed“, pakkudes vaatajale-kuulajale otsekui lõuendi, millele oma autoportree maalida. Pealegi on neile, kes soovivad kujundile konkreetsemat tähendust, laval Jan Uuspõllu esitatud teisitimõtleja tegevusliin. Kuigi tema tegelaskõnes saab suurema vaevata ajastuviited kuulmata jätta, on näidendi ja lavastuse raamistuses need siiski piisavalt esil, et hoida Uuspõllu tegelane minevikus. Seda toetavad ka kostüümid, tekitades seeläbi dissonantsi vastuvõtu­strateegias, pannes publiku pendeldama olnu ja oleva vahel. See pole tingimata valelähe, aga tundsin kohati puudust lavastaja suunavast käest vaataja juhtimisel nende kahe (tõlgendus)maailma vahel – ja ma ei pea siinkohal silmas selgemaid viiteid meie praegusesse maailma, vaid lavastust rütmistavate tekstiliste ja misanstseeniliste rõhuasetuste vähesust. „Dissonantsed“ esitab end ühes voos, mistap mõjubki vormistatu ja kiretuna – tõsi küll, olles seda väga professionaalselt. Ebakõla ju seegi.

Siiani jõudnud lugeja on juba enne mind aru saanud, et läksin saali „vale­ootustega“, oma orkester valjuhäälselt taskus musitseerimas. Ma võin seda tunnistada, teades, nagu Tammearu tegelanegi, et iga orkester väärib olemist – et orkester on alati olemas. „Dissonantseid“ vaadates meenusid hetked West Endis kogetud lavastustest, nende silmapaistev produktsioon ja suured nimed, sealhulgas külalised teistest valdkondadest, tehniline täpsus ning äärmuste vältimine. Eesti keeles kõlab kommertsteater vististi halvustavalt, aga kui lähtuda selle sisust West Endi ja Broadway näitel – teater, mille toimetulek sõltub publiku armastusest, aga mis paneb piletiostja endasse armuma kunstilises kaalukuses järeleandmisi tegemata –, siis võib täitsa olla, et Viimsi Artiumil on õnnestumas kehtestada end just sellise teatrina. Ja see on väga hea, sest riigitoetusi ei jagu juba ammu kõigile ning pealegi toob kommertsteater (ikka selles positiivses tähenduses) ka muu teatri juurde uut publikut, et oma orkestri repertuaari mitmekesistada.