Nostalgiahõnguline tulevik

25. hooaega alustav Vanemuise kontserdimaja on jätkuvalt tänuväärne ja oluline nurgakivi Tartu muusikaelus, mis kohati võiks küll veidi vaheldusrikkama pinnamoega silma paista.

AURORA RUUS

Vanemuise sümfooniaorkestri ja Vanemuise kontserdimaja hooaja avakontsert 8. IX Vanemuise kontserdimajas. Marcel Johannes Kits (tšello), Vanemuise sümfooniaorkester ja ooperikoor, muusikajuht ja dirigent Risto Joost. Kavas Tõnu Kõrvitsa „Tota pulchra es, amica mea“ (2020, Eesti esiettekanne), Edward Elgari tšellokontsert e-moll op. 85 ja Gustav Holsti orkestrisüit „Planeedid“ op. 32 Tauno Aintsi seades.

Tänavust Vanemuise kontserdimaja hooaja avakontserti alustasid kontserdi­maja juhi Kulvo Tamra ning teatrijuhi Aivar Mäe nostalgiahõngulised, kuid ühtlasi ka tulevikku vaatavad sõnavõtud kontserdimaja 25. tegutsemisaasta ning teatri 154. hooaja puhul. Aastaid tagasi Vanemuise kontserdimaja renoveerimist juhtinud Mäe meenutas 1998. aasta taasavamise eelset ootusärevust ja viimase minuti parandusi ning tõi rõõmsalt esile, et nende 25 aasta jooksul on kontserdimajas käinud üle kahe miljoni inimese. Tsiteerides Jakob Hurda kuulsaid sõnu eestlaste väikesest arvust, kuid võimalusest saada suureks vaimult, nentis ta, et Tartu Euroopa kultuuripealinna tiitel on auga välja teenitud juba sellepärast, et kusagil mujal pole sellist kultuuri kontsentratsiooni kui Tartus.

Ka seekordse kontserdi kava oli ühtaegu nostalgiast kantud ja tulevikku vaatav, sest esitati küll teada-tuntud kanoonilisi klassikuid oma teada-tuntud headuses, ent seda kas noore tulevikutähe esituses (s.t Marcel Johannes Kits Edward Elgari tšellokontserdi solistina) või kohati veidi uues kuues ja uusi sihte silmas pidades, sest näiteks Holsti „Planeete“ saab sel hooajal kuulda sümbioosis Elgari „Enigma variatsioonidega“ Vanemuise teatri ja Jevgeni Gribi balletilavastuses „Tuhkvalge“. Uuemat muusikat esindas hooaja avakontserdi avanud Tõnu Kõrvitsa teos „Tota pulchra es, amica mea“ segakoorile ja sümfooniaorkestrile. Selle juba 2020. aastal valminud teose tellis Risto Joosti initsiatiivil Kõrvitsalt Mitteldeutscher Rundfunk ehk Kesk-Saksamaa Ringhääling, ent koroonapandeemia tõttu toimus esiettekanne alles 2022. aasta sügisel Suhli kongressikeskuses ning päev hiljem Leipzigi Gewandhausis, kus teost esitasid MDRi raadiokoor ja sümfooniaorkester Anja Bihlmaieri juhatusel. Huvitava tõigana väärib väljatoomist, et toona oli teos mõeldud justkui sisse­juhatuseks Beethoveni üheksandale sümfooniale, mida esitati kontserdil pärast Kõrvitsa teost, sest mõlemad on kirjutatud samale koosseisule.¹ Erinevalt Beethoveni välja valitud Friedrich Schilleri „Oodist rõõmule“ otsustas aga Kõrvits ülistada armastust ning tema teose aluseks sai ülemlaulu (4:7-8) tekst, mis helilooja enda sõnutsi on üks kaunimaid armastuse väljendusi ja tõeline hümn armastusele.²

Kõrvitsa valitud väljavõte ülemlaulust on meisterliku orkestratsiooni ja filigraanse faktuuri abil nõtkelt ning tabavalt tõlgitud muusika keelde, milles kõneldes loovad vestlust pidavad koori- ja orkestripartii teineteist täiendavalt kauni ja korrapärase terviku. Seeläbi moodustuv muusikaline keel on sama poeetiline ja tundeergas kui tekst ise, sisaldades ka teatavat annust eksootilisust ning veidi kaeblevat ja igatsevat alatooni. Nüansirikas harmooniakoloriit on veetlev ja õhuline, ent seejuures on ka harmooniliselt disharmooniaid kokku sobitatud. Armastusele kohaselt ei jää selles vajaka traagikast ega pingestatusest, mida sedapuhku on oskuslikult ja kaalukalt doseeritud. Võrdlemisi sisekaemuslikus registris kulgev teos on seega ka dramaturgiliselt hästi läbi mõeldud: moodustub kandev ja sõnumit veenvalt edasi andev narratiiv, mille ajel tekkis ere heiastus tekstis jutustatavast loost.

Pärast Kõrvitsa propedeutilist oodi armastusele jätkus eleegilis-melanhoolne meelestatus ning kõlas Edward Elgari tšellokontsert e-moll Marcel Johannes Kitse soleerimisel. See üks märgilisemaid tšellole kirjutatud kontserte, n-ö luigelauluks jäänud helitöö on Elgari viimane suurteos, suisa tšellorepertuaari nurgakivi, ning nõuab solistilt nii tehnilist vilumust kui ka laia kõlavärvipaleti valdamist. Justkui tervet hooaja avakontserti omal moel raamiv nostalgia ei puudu ka Elgari teosest, mis valmis 1919. aasta augustis ehk ajal, mil Elgari maailm oli kokku varisemas nii Esimesele maailmasõjale järgnenud Edwardi ajastu Inglismaa hääbumise kui ka abikaasa haigestumise tõttu. Niisiis on tšellokontsert justkui nostalgiline tagasivaade nii helilooja enda elule ja läbielamistele kui ka selleks ajaks end ammendanud romantismile.

Teost osalt kandvad igatsus ja nukrus väljenduvad nii kantileensetes soolo­partiides kui ka varjundirikkas orkestripartiis, kus orkestri roll on samavõrra oluline solisti toetamisel, aga ka temaga võrdväärsena tegevuse edasiviimisel. Teatud sügavamat ja küpsemat elutunnetust nõudva soolopartii esitamisega sai Kits hunnitult hakkama, võludes kuulajaid veenva ja karakteerse esitusega, mis jõudis koos Vanemuise sümfooniaorkestriga sulnisse dialoogi astudes hõrgu tulemuseni. Tehniliselt virtuoosne ja nõudlik teos viis kuulajad sugestiivse ja magusnukra meeleoluga maailma, mille tõelise essentsi lahtimuukimisel tuleb kahtlemata teadvustada Elgari kaasaja ajaloolise konteksti ja nostalgiahõngulise meeleolu latentset kohalolu.

Rääkides kontserdi teises pooles kõlanud Gustav Holsti orkestrisüidist „Planeedid“ ei saa sarnaselt Elgariga mööda vaadata teose taustaloost ja impulssidest, mille ajel helilooja komponeerimiseni jõudis. Elgarist 17 aastat noorem Holst oli samuti Briti muusikaelus märkimisväärne tegelane, kes küll erinevalt oma eelkäijast alustas komponeerimisega tunduvalt varem ja oli seega kodumaal juba neljakümnendates eluaastates mainekas helilooja (Elgar alles avanes loominguliselt selles eas). Holsti loomingutee verstaposti, orkestrisüidi „Planeedid“ kujunemise lugu ulatub 1913. aastasse, kui helilooja tutvus Hispaania reisil astroloogiaga ning temast sai ka osav horoskoopide interpreteerija. Muu hulgas hinduistlikust filosoofiast huvitunud Holsti fookusse ilmusid seeläbi just planeedid, mille karaktereid ta oma süidis muusikaliselt kirjeldab. Seitsmeosalisse süiti ei kuulu vaid Pluuto ja Maa, sest esimest polnud toona veel avastatud ning teine on eeskätt astroloogia lähte- või keskpunkt.

Holsti orkestrisüit kui omamoodi karakteersete muusikaliste pildikeste seeria – ent mitte sõna otseses mõttes programmiline muusika – kanti sedapuhku ette Tauno Aintsi seades, millele on lisatud veidi seadja tõlgendust ja mis on originaaliga võrreldes mõeldud väiksemale koosseisule. Sellegipoolest kõlas teos oma tuntud headuses ja mõjususes ning täitis koos tagasihoidliku valguslahendusega Vanemuise kontserdimaja saali võrdlemisi efektselt. Eraldi tasub välja tuua ka viimases osas saali uste taga fuajees laulnud ooperikoori naishäälte õnnestunud haldjaliku nõtkusega esitatud partii ning muusikajuhi ja dirigendi Risto Joosti rafineerituse ja professionaalsuse dirigendipuldis.

Kokkuvõttes saab Vanemuise hooaja avakontserti pidada kahtlemata õnnestunuks ning seda võivad kinnitada nii publiku väsimatud ovatsioonid kui ka muusikute südikus ja pühendumus, mis ei jää alla Joosti repertuaarivaliku standarditele. Tänavu kahekümne viiendat hooaega alustav Vanemuise kontserdimaja on niisiis jätkuvalt tänuväärne ja oluline nurgakivi Tartu muusikaelus, mis kohati võiks küll veidi vaheldusrikkama pinnamoega silma paista, ent mis sellegipoolest edendab jõudsalt kodumaist kultuuri. Kuigi ees ootav Euroopa kultuuripealinna aasta seab ootused kõrgele, jääb vaid loota, et ka kaugemas tulevikus ei päädi uhke olemine vaid kunagiste aegade nostalgiaga, vaid taasloob end pidevalt nii mineviku, oleviku kui ka tuleviku sümbiootilise koostoime arvelt.

1 Liina Vainumetsa, Delta. Klassikaraadio kannab 8. septembril üle Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja avakontserdi. – Klassikaraadio 7. IX 2023. https://klassikaraadio.err.ee/1609076045/delta-7-septembril-vanemuise-so-avab-hooaja-louna-eesti-kammerorkester/93264af360a1e61a80e60080ab422f53

2 Evelin Kõrvitsa koostatud kavalehelt.