Moe muljeterikas muusikapidustus

Muusikafestival „Klassika on Moes“ on täitnud lünga Lääne-Virumaa suvises klassikalise muusika festivalide kalendris.

TAAVI HARK

Muusikafestival „Klassika on Moes“ 7. ja 8. VII Moe külastuskeskuses.

Mõte Moe muuseumis ja külastuskeskuses muusikafestivali korraldada hakkas tegijatel idanema pooljuhuslikult tunamullu kevadel, mil esinduslik hoonekompleks oli alles ehitusjärgus. Tuleb tunnistada, et vaist ei vedanud korraldajaid alt: üheks sarmikaks suviseks festivaliks on Moel peaaegu kõik olemas. Peale paraja suurusega saali on meeldiva õhkkonna loomisel abiks maitsekad ajaloolised hooned, rohelus ja asjakohane kohvik.

Tänavu teist korda toimunud kammerlik festival pakkus kahe päeva vältel Kurbergi saalis mitmekesise valiku barokist nüüdisloominguni hoolikalt valitud interpreetide esituses. Eelreklaamis lubati küll suviselt kergeid muusika­elamusi, ent ruumi jagus mõõdukalt ka tummisemale repertuaarile.

Nooruslik keelpillikvartett FourEst ja kitarrist Kirill Ogorodnikov olid põiminud kokku ilmeka ning küllusliku kava, mille ankruks valiti XX sajandi esimese poole itaalia helilooja Mario Castel­nuovo-Tedesco ergas kvintett kitarrile ja keelpillikvartetile op. 143. Kitarrikvinteti, ühe oma mängituma teose komponeeris Castelnuovo-Tedesco vähem kui kuu ajaga. Sundimatuse vahetut voogu oli tunda nii teoses kui ka selle esituses, ei mingeid dramaatilisi äärmusi ega tugevaid muusikalisi konflikte. Teos on oma vaimult vahemerelikult pilvitu, osalt uusklassikaliste ja osalt uusromantiliste palgejoontega.

Põnevaim on teose rondovormiline neljas osa, kus särav kontrapunktiline ladusus ja hispaanialikud muusikalised klišeed segunevad magusaks nostalgiliseks kogumiks. Kitarrist Kirill Ogorodnikov jättis tundliku ansamblisti ja vajadusel rühika solisti mulje. Kitarrile usaldatud partiis leidub hoolika koosmängu krooniks ka soololõike, mille sisuka kõlaga täitmine õnnestus Ogorodnikovil toredasti.

Kvartetilegi pakub teos võimalusi oma tugevate külgede veenvaks esitlemiseks. Nelja keelpilli tasakaalukas suhtlus kitarriga ja häälte pidevalt üksteist arvestav põimumine kõlas kütkestavalt, rikkaliku tooniga tšellist Theodor Sink joonistas kaunilt välja mõnegi soolo. Eriti hõrguks teeb Castelnuovo-Tedesco kvinteti selle maitsekas proportsionaalsus – tõeline muusikalise parajuse paraad! Osade pikkus ja materjali töötlemise vaheldusrikkus tabavad kümnesse: puudub lõppematu muusikaline mäletsemine, kõlapilt on läbivalt ruumikas ja avar, parajalt kergejalgne ning haarav.

Vähem köitvalt kõlas Luigi Boccherini kvintett, kus galantse stiili muusikalised põhijooned sulanduvad avaosas üsna üllatustevabaks massiks. Ainus pisutki seikluslik element on teose viimane osa, kus hispaanialiku ja suvemaigulise õhustiku teenistuses on elavaloomuline paaristants fandango, mille mõju rõhutatakse kastanjettidega.

Rahustavaks ja atmosfääri loovaks kujunes hinnatud pianisti Peep Lassmanni sooloõhtu. Suvise klaveriõhtu ligemale tunnine kava koosnes Lassmanni pikaajalistest lemmikutest, prantsuse heliloojate klaverimuusika kuldvaramu teostest. Vaheldumisi kõlasid Olivier Messiaeni linnulaulust helavad palad, Erik Satie vaimukad muusikalised mõttelennud ning Claude Debussy ja Maurice Raveli impressionistlikud teosed. Ainus ajastuline anomaalia oli barokimeistri Jean-Philippe Rameau „Lindude häälitsused“. Lassmanni pianism paitas kõrva hoolika kõlataju ja puudutuse õrna valitsemisega, mis võimaldas klaveril kehastuda linnulaulust kihavaks helipilveks, löökpilliks või kantileeni kandvaks poognaks. Tänulik publik saadeti algavasse öhe Debussy aegumatu palaga „Clair de lune“ ehk „Kuupaiste“.

Kontsertidel kogetu pakkus ka muusikast lahknevat mõtteainet. Korduvalt põikas mõte muusikasündmusel kõnelemise teemale. Peep Lassmanni põgusad sissejuhatused helitöödesse kippusid kajavas ruumis sulama eristamatuks helimassiks, mis kord selgines, kord vajus udusesse hämusse. Tõsi, laval seistes ongi sageli võimatu tajuda, millise mõjuga jõuab hääl näiteks viimase rea kuulajani. Laupäevasel kontserdil „Armastuse kolmnurk“ loeti ette Clara ja Robert Schumanni kirju ning mõtisklusi, mis kõlasid Luisa Lõhmuse ilmekas ettekandes selgelt ja sulnilt. Vaid kohati tekkis lausete tunderõhu küsimusi – kuidas ehitada lause kontuuri ja meloodiat, et viimase sõnani jõudes ei jääks see loperguseks? Milliste fraaside vahele oleks vaja pisut rohkem hingamisruumi?

Ja mis olulisim kontsertidel kõnelemise juures – mida üldse annab kõneldu, öeldu või loetu juurde kõlama hakkavale muusikale? Kui suuliselt lisatav pole muusika või esitaja taotluste mõistmiseks tingimata tarvilik või kui sorav ja maitsekas kõnelemine ei kuulu muusiku tugevuste arsenali, võiks ehk läbi saada ka sõnadeta. Muidugi laieneb sama eelduste kogum ka muusikast kirjutamisele, mistap panen (pisut punastades) sellele mõttevoolule punkti.

Festivali teisel päeval tegi oma debüüdi uus kammeransambel Eesti Puhkpillikvintett, kuhu kuuluvad puhkpillimuusika austajatele juba tuttavad interpreedid Heili Rosin-Leivategija (flööt), Soo-Young Lee (klarnet), Guido Gualandi (oboe), Peeter Sarapuu (fagott) ning Jürnas Rähni (metsasarv). Kvinteti särtsakal kontserdil pakuti kuulamiseks valik Gioachino Rossini, Luciano Berio, Giuseppe Verdi ning Jean Françaix’ loomingust. Ansambli tehniline suutlikkus on väljaspool kahtlust, kuulajatega saavutati ka vahetu kontakt, mis mõjus sümpaatselt.

Vaimuka ja küllusliku elamuse lõi Luciano Berio „Opus number Zoo“, mis ei jätnud külmaks ka mitmeid saalis viibinud lapseohtu kuulajaid. Kvinteti teatraalne musikaalsus ja kõnekunsti leiud on vaieldamatult rikkalikud. Ainsaks tülinaks osutus ruumi akustika, mis küll soosib keelpillimängu ja vokaali, aga küllastab tämbriteravuse kõrgema otsa puhkpillide kõla kaugelt enne forte piirile jõudmist.

Kahepäevase muusikalise koosviibimise kulminatsioon saabus viimasel kontserdil, mis tõi kokku unikaalse tämbri ja avara ulatusega metsosoprani Maarja Purga ning keelpillikvarteti Prezioso. Juba enne esimeste taktide kõlamist lõi soodsa esmamulje põnevalt koostatud kava: Richard Wagneri tundeküllane tsükkel „Wesendoncki laulud“, Edward Elgari serenaad keelpillidele Graham Bastable’i keelpillikvartetiseades ja pooltundi täitev Jake Heggie vokaaltsükkel „Camille Claudel: Into the Fire“.

Eesti publikule üsna tundmatu Ameerika helilooja Jake Heggie, selle sajandi üks mõjukamaid ooperiloojaid, on leidnud oma vokaalsele kammerteosele ooperlikult sobiva ainese. Prantsuse skulptor Camille Claudel võikski olla paeluva ooperi ideaalne tegelaskuju: tema elu hõlmas kahte erinäolist sajandit, ta jättis endast maha tähendusrikka loomingulise pärandi, armastas kirglikult ja suri traagiliselt. Heggie laulutsükkel kujutab nimitegelase viimast vabaduspäeva enne kui ta vaimuhaiglasse paigutati. Claudel mõtiskleb oma kunsti üle ja kogeb aina uuesti kuulsa skulptori Rodiniga lahkumineku valu.

Maarja Purga esituse liitis üheks tavatult klaari ja säsika tämbri ning sõnade hääldamise mõnu. On selgelt tunda, et luule ja selle mõte puudutab Purga lauljaisiksust sügavalt. Eriti kaunilt mõjusid saksa keeles lauldud avateos ning lisapalaks esitatud Richard Straussi „Morgen“ ehk „Hommik“.

Moe kammerlik muusikaline nädalavahetus on teenitult jõudnud oma teise aastani, ehk kogub ettevõtmine hoogu sellestki, et ruumika külastuskeskuse juurde valmib öömaja. Festivali eeliseks on ka suure paikkondliku lünga täitmine: Lääne-Virumaal polnud seni ühtegi suvist klassikalise muusika festivali, mida tasunuks kalendrisse kanda. Nüüd on.